Fašismi hukkamõistmine ei tähenda naasmist Nõukogude Liitu

Taas on läinud lahti klaperjaht Edgar Savisaarele. Küllap seepärast, et nii Keit Pentus, Jüri Pihl kui Mart Laar on mõistnud, et ausa mänguga tugevast vastaskandidaadist jagu ei saa. Seepärast on otsustatud käiku lasta ebaausad võtted, millest on Eesti poliitikas üheks enamkasutatavaimaks loosung "Isamaa on ohus!". Tegemist on järjekordse silmapette ehk make believe'iga, sest isamaa ei ole ohus. Kaugeltki mitte. Isamaa on küll valus ja vaevas ning kisendab nälja ja janu pärast, aga sellisesse viletsusse ei ole teda ajanud mitte Edgar Savisaar, vaid needsamad nn valged jõud, kes nüüd Savisaart Moskvas käimise pärast tümitavad.

See on osav trikk, mille eesmärk on veenda rahvast selles, et olgu, meil on majanduskriis ja valitsus, s.o Reformierakond, IRL ja sotsid on teinud palju valesid otsuseid, aga vähemasti vehime me siin ägedasti sinimustvalgete lipukestega ega lase Eestit "ära võtta". Ajalooline hirm, mida on püütud unustada ja mille haavu on olnud nii raske ravitseda, et eestlaste ja venelaste suhted pole ikka veel kuigivõrd paranenud, on taas üles köetud. Ja kütjaks on Mart Laar, mees, kes oli Gruusia diktaatori, opositsiooni suukorvistaja Mihkeil Saakašvili nõunik.

Mis on Mart Laari sõnum? Ma mõtlen tõsiselt, mis on ta sõnum. Kui Laar tahab kandideerida Tallinna linnapeaks, siis tal peab olema mingi sõnum. See ei saa olla lihtsalt Eesti kaitsmine Ühtse Venemaa eest, sest ka Laar peab aru saama, ta ei saa olla nii rumal, et ta sellest aru ei saa, et Ühtne Venemaa ei kujuta Eestile mitte mingisugust ohtu.

Küll on mitmeid kordi grupiviisiliselt vägistatud Eesti hing õrn, inimesed on paranoilised ja näevad tonti igas varjus, sest ajalugu ei ole meile just ülearu vabadust ja õiglaseid valitsejaid andnud. Isegi eelmise Eesti Wabariigi ainus president Konstantin Päts oli diktaator. Me ei teagi tegelikult, mis on demokraatia, sest meil pole olnud oma Periklest, oma Thomas Jeffersoni, oma Nelson Mandelat. Me kardame revolutsiooni, sest meil pole olnud oma Che Guevarat. Ja kuna meile on antud vabadust vaid jaokaupa, aastatel ca 1920-1934 ning 1988-1996 (mil vangistati vabadusvõitleja Tiit Madisson), siis me õieti ei teagi, mis asi see vabadus on.

Paljude ja ma arvan, et ka Mart Laari arust on vabadus vastandumine Venemaale. Sealjuures ei olegi oluline, mis küsimuses vastandumine. Tähtis on vastandumine per se. Kui Gruusia diktaator Mihkeil Saakašvili kuulutas Venemaale sõja, olid Laar ja tema mõttekaaslased automaatselt Gruusia taga, olenemata sellest, et Saakašvili on oma kodumaal vihatud despoot, kelle eeskujudeks on Jossif Stalin ja Lavrenti Beria. Laar, kes kuulutab igal võimalusel, kui suur isamaalane ta on, oli korraga Stalini kodumaa kõige suurem sõber.

Kuid mitte keegi ei heida talle seda ette. Nagu kirjutasin eelmises sissekandes, on Laaril ja IRL-il soojad suhted Ekspressi omaniku Hans H Luigega ning see tagab talle puutumatuse. Savisaarel selliseid suhteid pole ning seepärast ei ole temal võimalik Laari samade relvadega rünnata. Sest olgem ausad, samamoodi nagu Laar nüüd Savisaart ründas, süüdistades teda koostööd Ühtse Venemaaga, võinuks Savisaar rünnata Laari, süüdistades teda koostööd mehega, kelle iidoliteks on Eesti rahvast hävitanud Stalin ja Beria.

Selles suhtes on Mart Laar väga silmakirjalik. Ta süüdistab Savisaart, kui too püüab luua häid suhteid Venemaaga, mis ei ole enam ammu Nõukogude Liit, aga ei näe midagi halba omaenda koostöös Gruusiaga, mis idoliseerib tänase päevani Stalinit ja Beriat. Laar on end Thbilisi magusate veinidest silmini täis joonud ja endaga igati rahul, aga heidab Savisaarele ette paari pitsi külma vodkat.

Tehkem ühe asja selgeks. Fašismi hukkamõistmine ei tähenda naasmist Nõukogude Liitu. Samuti ei tähenda fašismi hukkamõistmine seda, et me ei austa enam oma vabadusvõitlejaid. Sest vaadake, Eesti Leegioni 20nda diviisi mehed, vähemasti suurem osa neist EI OLNUD FAŠISTID. Vastupidi, nad vihkasid fašismi. Minu isa oli alati pisarateni solvunud, kui keegi leegionäre fašistideks sõimas. Neil lihtsalkt ei olnud muud valikut kui võidelda saksa mundris. Wehrmacht'i ridadesse võeti tol ajal ainutl sakslasi.

Leegionäridest on loonud vale ettekujutuse noored neonatsid, kes tulevad leegionäride üritustele mustades särkides ja karjuvad seal Johan Bäckmanile "hintti" ja "runkkari". Üks sellistest on muide IRL-i poliitik Tarmo Kruusimägi ehk Kojamees. Johan rääkis, kuidas tal tarvitses vaid väravast sisse minna, kui Kruusimägi teda just selliste sõnadega sõimama hakkas.

Oluline on teha vahet ka fašismil ja natsionaalsotsialismil. Tiit Madisson on aus natsionaalsotsialist, kes leiab, et riik peab seisma hea eelkõige oma kodanike eest, ja see mõtteviis on põhimõtteliselt õige, aga riik ei tohi unustada ka oma riigis elavaid teisest rahvusest inimesi.

Meie riigis on lood sedasi, et riik on unustanud nii omad kui võõrad. Omadele näidati koht kätte Lihulas ja võõrastele Pronksiööl. Nii Reformierakond kui IRL on näidanud, et neile ei lähe korda oma ega võõras rahvas. Nüüd, kus valimised on ukse ees, on vaja teha midagi, et allalastud rahva tähelepanu hajutada ning sellistel puhkudel on alati kõige paremini aidanud loosung "Isamaa on ohus!". Minu isa armastas meelde tuletada, kuidas ta oli Vorkutas mõelnud, et kui kunagi tagasi kodumaale saab, siis võib ka kuivikudi süüa. Mart Laar püüab praegu inimesi veenda, et parem on kuivikuid süüa kui taas Nõukogude Liitu kuuluda.

Ainult et... praegu ei oleks inimestel vaja kuivikuid süüa. Kui valitsejad vähegi inimestest hooliks, leiaks nad võimalused, kuidas inimeste viletsust leevendada, nende nälga ja janu kustutada, ebavõrdsust vähendada ja vabadusi suurendada. Selleks ei oleks tegelikult palju vaja. Piisaks mittekodanike vähesestki tunnustamisest, sõna- ja ajakirjandusvabaduse suurendamisest, opositsiooni ärakuulamisest.

Sel, kes käib kindlalt oma teed ja on südamelt puhas, ei ole vaja karta mitte millegi pärast. Esimene Eesti Wabariik kaotas oma iseseisvuse (ja ainult) sellepärast, et tal oli erakordselt rumal ja omakasupüüdlik president või õigemini diktaator, kes valitses autoritaarselt ega saanudki seepärast Vabadussõjas kätte võidetud vabadust kaitsta. Ainus, mis saab meilt meie vabaduse võtta, on meie endi rumalus. Ärgem seepärast valigem rumalaid valitsejaid ja me ei kaota oma vabadust enam iialgi.