neljapäev, 29. juuli 2010

Jüri Estam räägib õiget juttu!

Just, leegionärid võiks kutsuda presidendi vastuvõtule (vt Delfi uudis). Ammu juba aeg. Mõned neist vapratest meestest on veel elus. Kaua võib selle tähtsa asjaga jokutada? Ning ka peaminister Ansip võiks sellise väikse vastuvõtu korraldada. Topelt ei kärise. Ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar ka. Absoluutselt kõikide linnade linnapead. Keila linn korraldab näiteks juba aastaid iga aasta septembris Keila all võidelnud leegionäridele 20. septembri paiku piduliku vastuvõtu Keila koolimajas. Kui isa veel elas, käisin temaga seal pea igal aastal kaasas. Leegionäridele pakuti kohvi, kooki ja võileibu, isegi väike pitsike viina. Hästi armsad koosviibimised olid, üks aasta esinesid neile isegi Seelikukütid.

Samasugused väiksed vastuvõtud võiksid olla igas linnas. Need ei pea olema avalikud, aga viimane aeg on väheseid elusolevaid vabadusvõitlejaid väärtustada. Tegudele, mehed!

Või on jänes püksis?

kolmapäev, 28. juuli 2010

Leegionärid ON vabadusvõitlejad

Mul on vastik lugeda artikleid, et leegionärid ei ole vabadusvõitlejad või et Sinimägede kokkutulek trambib II Maailmasõjas kannatanud juutide mälestusel (Kesknädal). Tekitab jõuetut viha, et me ei suuda IKKA VEEL austada nende saksa mundris, ent Eesti eest võidelnud meeste jõupingutusi, tänu kellele meil on võimalik väita, et EESTI EI ALISTUNUD VASTUPANUTA ning tänu kellele - kuna rinnet hoiti kinni - oli nii palju aega, et paljud eestlased said laevadega üle mere vabasse maailma põgeneda.

Kuidas trambib juutide kannatustel üks hallipäiste vanameeste kokkutulek, palun? Iga lolli seisukohta ei maksa kohe ära trükkida. Ma saaks aru, kui Sinimägedel koguneks uusnatsid, kes karjuks heil hitler! ja nii edasi, vot siis tõesti võiks öelda, et peatage juuditapjad, aga käsitletaval juhul toimub lihtsalt vanade relvavendade kokkutulek, kus lauldakse armsaks saanud sõjalaule ja meenutatakse lahinguid!!!

Ma ei ole IRLi toetaja, aga kirjutan alla nende ettepanekule tunnistada Eesti Leegionis võidelnud mehed vabadusvõitlejateks. Sest just seda nad tegid - võitlesid Eesti vabaduse eest. Võõras mundris jah, aga MUUD MUNDRIT NEIL POLNUD. Võõraste relvadega jah, AGA MUID RELVI NEIL POLNUD. Väga paljud neist, minu isa kaasaarvatud, ei läinud sakslastega Saksamaale, vaid moodustasid oma väeosa ning läksid ISESEISVALT venelastele vastu. Üks selline väeosa moodustati pärast sakslaste lahkumist Klooga lähedal metsas. Mu isa kirjutas oma päevikus, et seal peeti isamaalisi kõnesid ning otsustati, et lüüakse sakslastest lahku. Minu meelest võib öelda, et sellega loodi Eesti kaitsevägi, mil polnud enam mingit pistmist sakslastega. Küll väike, aga ikkagi. Selliseid näiteid oli teisigi, näiteks Viljandis võitles 44nda aasta algul major Vase pataljon - ka sellel ei olnud sakslastega mingit pistmist.

Ehk - LOLL JUTT SUHU TAGASI. Reformierakond ja teised erakonnad ka võiks IRLi algatust toetada ning leegionäre võiks lõpuks ometi vääriliselt tunnustada. Minu isa on küll juba surnud, aga ta unistas kuni surmani, et ühel päeval ajab Eesti riik siiski selja sirgu ja julgeb oma vabadusvõitlejatel kätt suruda. Mul on hea meel, et ta ei pea enam selliseid artikleid lugema nagu too ülalmainitu. See oleks teda väga kurvastanud. Aga paljud leegionärid on veel elus!

Nii et leegionärid vabadusvõitlejateks! Jätke see mure Euroopa pärast. Natuke vahutavad, siis vaibub asi ära. Saab ju selgitada, et eesti leegionärid ei olnud mingid sakslaste sabarakud, vaid ajasid oma Eesti asja.

Mina ise võin Johanile selgitamise enda peale võtta :)

laupäev, 24. juuli 2010

reede, 23. juuli 2010

Mis suunas areneb Eesti? Meenutus eelmisest omariiklusest

Üks meenutus Eesti eelmisest omariiklusest, väljavõte toonase ainsa poliitiliselt kallutamata väljaande „Päevalehe" artiklist, mis ilmus 7. märtsil 1934. aastal, vähem kui nädal enne vaikiva ajastu algust:

„Ajalugu öeldakse olevat selleks, et tast midagi õppida tuleviku jaoks. Tõde on aga, et meie poliitikategelased ei taha ajaloost, möödunud aegadest, midagi õppida. Eriti vähese õppida tahtmisega on meie erakonnad. Võiks koguni öelda, et nad on otsekui pimedusega löödud. Viimane rahvahääletus, uue Põhiseaduse vastuvõtmine rahva poolt, mis pidi meie poliitilistele erakondadele küllalt selgel sõnal ütlema, et rahvas on tüdinenud erakondade senisest omavahelisest võitlusest, ja eriti nende võitlusviisidest, et tahetakse näha otsekohest ja ausat mängu. Meie praegustele erakondadele - kõigile, ühtki väljaarvatama lüüakse praegu surmakella. Nende meeste juba aastatelt pärit pattude ja süü pärast. Aastate viisi on jätkunud omavaheline hoolimatu võitlus, sissisõda, üksteisele jala taha panemine, mis rahvast juba ammu ära vihastanud ja teda sundinud erakondadele selga pöörama."

See jutt sobiks ka tänasesse päeva kui rusikas silmaauku. Kus sõnast „poliitik" on saanud taas sõimusõna. Kus möödunud aastal toimunud Europarlamendi valimised näitasid selgelt rahva usaldamatust KÕIGI erakondade suhtes.

12. märtsil 1934. aastal lahenes poliitiline kriis sellega, et üks poliitikutest kehtestas diktatuuri, ehk sisuliselt allutas rahulolematu rahva vägisi endale. Praegu Euroopa Liidus pole võimalik ühelgi poliitikul Eestis diktatuuri kehtestada, mistõttu on huvitav jälgida, mismoodi eestlased selle olukorra lahendavad. Esmaskordselt siis peavad sellise kriisi lahendama viimase, ütleme, 1000 aasta jooksul. Näis, kellele antakse oma hääl eelolevatel Riigikogu valmistel.

Edu võib vabalt saata Rahvaliitu, mille eesotsa asunud Juhan Aare oli üks neist, kes tõi Eestile iseseisvuse paarkümmend aastat tagasi, keda rahvas usaldab ning kellele pannakse suuri lootusi nüüd riigi kriisist väljatoomisel. Ka 1930ndatel olid just vabadussõja veteranid, ehk need, kes vabadussõjas Eestile iseseisvuse tõid, just need, kes tahtsid võtta vastutuse, ent kellele seda ei usaldatud. Kes tehti pealekauba veel lolliks, ning koos nendega kogu rahvas. Näis, kas nüüd lubatakse vastutus võtta rahva poolt armastatud inimestel ja rahval õnnestub olukorrast auga, püstipäi välja tulla.

pühapäev, 11. juuli 2010

Põrgu moderniseerimine ehk Juhan Aare Rahvaliidu kallal

Mina täitsa usun, et Juhan Aare tõmbab Rahvaliidu rentslist välja. Aare loodab järgmistel valimistel Riigikogust viitteist kohta. Tagasihoidlikult pakub, arvan ma. Esiteks on mees äärmiselt karismaatiline. Teiseks võitja - fosforiidisõja siis. Kolmandaks on suurem osa valijaid kõikides teistes erakondades pettunud ja ootavad ikka veel printsi valgel hobusel. Neljandaks - kontrast häbistatud Villu Reiljaniga on nii suur, et jääb mulje, nagu Jumal ise oleks Kuradi käest põrgu üle võtnud ja seal valitsema hakanud.

 Ehk siis Rahvaliit on nagu põrgu, Reiljan seal enne valitsenud sarvik ning Aare sarviku troonilt tõuganud ning ise keevate katelde riigis valitsema hakanud. Tal sab muidugi raske olema, sest sarviku legacy elab veel. Rahvaliit on kirju - seal on nii väärikaid valgete lokkidega tegelasi kui väljavenind vatsadega aferiste, kes harjunud mõtlema nagu sarvikutaat ise. Aga Juss on noor, reibas ja mis peamine - ideeline. Kõik see aitab tal põrgukatelde puhastamisel kõvasti.

Mina soovin Juhan Aarele Reiljani Põrguriigi reformimisel igatahes palju edu ja jälgin Rahvaliidu tõusu tippu (sest mark my words, sinna ta Juhan Aare juhtimisel jõuab) ülima huviga. Ja sügisest hoiab kohvik valimiseelsel võimuvõitlusel aktiivselt silma peal. Sest siis saab kohvikust SÕJASTAAP, kust on kuulda kõrvulukustavat kisa ning kus naksid nagu taksid rindereporterid Irene ja Vincent annavad teile teada, kes on up ja kes down ning mis meie riigist üldse saab.

Selleks ajaks peaks olema ka selgunud, kas „jumalal" on õnnestunud „põrgusse" internet ja skype sisse viia või mitte - nõnda Juhan Aare ju Maalehes lubas ;)

laupäev, 10. juuli 2010

Öelge, palun, Margus Oopkaup'ile, et ta jätaks piimatooted ära!

Väljavõte viimasest Naistelehest.

Ega muud polegi, et kel võimalik, öelge Margus Oopkaupile edasi, et ta jätaks ära piimatooted.

Irjal oli täpselt sama asi, mis Oopkaupil (kelle hädadest kirjutab viimane Naisteleht), ja teda ootas juba ratastool, sest jalg tõmbus kangeks ja valutas, nii et käimine muutus põrgupiinaks. Irjat uurinud arstid nii Eestis kui Portugalis ei osanud mingit lahendust leida, ainult hoiatasid, et asi läheb aastatega üha hullemaks. Irja ei saanud vahel 50 meetritki kõnida, jalutuskäikudest rääkimata. Siis aga jättis ta paar aastat tagasi ära piimatoodete söömise ja jalavalu kadus nagu imeväel. Loetud päevadega. Nüüd teeb mitmekümne kilomeetri pikkuseid jalutuskäike ja ei mingit probleemi.

Piimatooted tekitavad inimestel, vähemalt osal neist väga tõsiseid põletikke. Ka nüüd, kui Irja vahel piimatoodetega patustab, tekib jalga põletik ja see teeb valu.

Omalt poolt soovitan (oma kogemusele tuginedes): kui on tervisega probleeme, minge üle värskele taimetoidule (NB! Toit olgu rangelt taimne!!!), ning märkate positiivseid muutusi juba nädalatega. Võib ka nii öelda, et rohi (roheline) on sõna otseses mõttes rohi (tervendavate omadustega). Täiskasvanud inimesed peaks terviseprobleemide korral ära jätma piima ja piimatooted (milleks üldse täiskasvanud inimesele vasikatoit???), kui see ei aita, siis ka liha, ja kui see ei aita, siis ka jahutooted.