Mis suunas areneb Eesti? Meenutus eelmisest omariiklusest

Üks meenutus Eesti eelmisest omariiklusest, väljavõte toonase ainsa poliitiliselt kallutamata väljaande „Päevalehe" artiklist, mis ilmus 7. märtsil 1934. aastal, vähem kui nädal enne vaikiva ajastu algust:

„Ajalugu öeldakse olevat selleks, et tast midagi õppida tuleviku jaoks. Tõde on aga, et meie poliitikategelased ei taha ajaloost, möödunud aegadest, midagi õppida. Eriti vähese õppida tahtmisega on meie erakonnad. Võiks koguni öelda, et nad on otsekui pimedusega löödud. Viimane rahvahääletus, uue Põhiseaduse vastuvõtmine rahva poolt, mis pidi meie poliitilistele erakondadele küllalt selgel sõnal ütlema, et rahvas on tüdinenud erakondade senisest omavahelisest võitlusest, ja eriti nende võitlusviisidest, et tahetakse näha otsekohest ja ausat mängu. Meie praegustele erakondadele - kõigile, ühtki väljaarvatama lüüakse praegu surmakella. Nende meeste juba aastatelt pärit pattude ja süü pärast. Aastate viisi on jätkunud omavaheline hoolimatu võitlus, sissisõda, üksteisele jala taha panemine, mis rahvast juba ammu ära vihastanud ja teda sundinud erakondadele selga pöörama."

See jutt sobiks ka tänasesse päeva kui rusikas silmaauku. Kus sõnast „poliitik" on saanud taas sõimusõna. Kus möödunud aastal toimunud Europarlamendi valimised näitasid selgelt rahva usaldamatust KÕIGI erakondade suhtes.

12. märtsil 1934. aastal lahenes poliitiline kriis sellega, et üks poliitikutest kehtestas diktatuuri, ehk sisuliselt allutas rahulolematu rahva vägisi endale. Praegu Euroopa Liidus pole võimalik ühelgi poliitikul Eestis diktatuuri kehtestada, mistõttu on huvitav jälgida, mismoodi eestlased selle olukorra lahendavad. Esmaskordselt siis peavad sellise kriisi lahendama viimase, ütleme, 1000 aasta jooksul. Näis, kellele antakse oma hääl eelolevatel Riigikogu valmistel.

Edu võib vabalt saata Rahvaliitu, mille eesotsa asunud Juhan Aare oli üks neist, kes tõi Eestile iseseisvuse paarkümmend aastat tagasi, keda rahvas usaldab ning kellele pannakse suuri lootusi nüüd riigi kriisist väljatoomisel. Ka 1930ndatel olid just vabadussõja veteranid, ehk need, kes vabadussõjas Eestile iseseisvuse tõid, just need, kes tahtsid võtta vastutuse, ent kellele seda ei usaldatud. Kes tehti pealekauba veel lolliks, ning koos nendega kogu rahvas. Näis, kas nüüd lubatakse vastutus võtta rahva poolt armastatud inimestel ja rahval õnnestub olukorrast auga, püstipäi välja tulla.

Sõjast Afganistanis

Väljavõte New York Times'i veebist.

Üks mõtlemapanev artikkel üha mõttetumast kodusõjast Afganistanis, kus on osaline ka väike Eesti oma rahva kohta suurearvulise kontingendiga. Ning mida finantseerib väike eesti rahvas oma niigi nappidest säästudest, ligi 300 miljoni krooniga aastas. Rahva elatustaset arvestades panustab väike eesti rahvas sellesse sõtta kõige rohkem.

Armastatakse küll öelda, et Eesti täidab Afganistanis, ja täitis Iraagis oma püha kohust, aga võib ka küsida, et kui kaugele ja mil määral see püha kohus ulatub?! Ajalugu teab seda, et väikse eesti rahva reetsid juba teise ilmasõja ajal needsamad Inglismaa ja USA, kes nüüd eestlasi enda sõtta meelitavad. Võib küsida, kas selline ohver on eesti rahva jaoks õigustatud, kui selle sõja põhjuseks on suures osas Juudiriigi kuriteod nende rahvaste kallal, kelle territooriumile see Juudiriik pärast mitme tuhande aastast vaheaega vägivaldsel teel loodi, ning mida pideva vägivallaga elus hoitakse ja laiendatakse. Pole ilmselt saladus, et USA osaleb selles sõjas seetõttu, et ameeriklased on võtnud juudid oma kaitsva tiiva alla ning inglased toetavad ameeriklasi seoses ühiste kultuuriliste ja äriliste huvidega (näiteks Briti õlifirma British Petroleum, mis parasjagu Mehhiko lahte reostab, on üks suuremaid USA sõjaväe kütusetarnijaid).

Ent Eesti. Mis sunnib eestlasi sedavõrd ennastsalgavalt osalema selles ristisõjas. Kas teatavad süümepiinad selle eest, et eestlased õigel ajal ristiusku ei pöördunud ning pidid seda tegema väevõimuga, mis aastasadadeks rahva oma kuningatest ilma jättis. Ning oma kuningate ja jumala puudumisel kummardatakse nüüd võõraid kuningaid ja jumalaid, püüdes olla usklikumad ja truualamlikumad kui võõraste vallutajate esindajad. Näiteks kirjeldas hiljuti Helsingin Sanomate ajakirjanik eestlasi kui kõige "paremaid" sõdureid Afganistanis, pidades silmas eestlastest snaiprite külmaverelisust afgaanide tapmisel. Võib vaid imestada entusiasmi üle, millega eestlased igatsevad omale kalleid lahingutanke, selleks, et veelgi tõhusamalt sõtta saadetavaid tapjaid ette valmistada.

Sellest pole Eestis palju räägitud, aga hakatakse ilmselt rääkima varsti, olude sunnil, mis neist tapjatest hiljem eraelus edasi saab. Osa neist on juba oma pereliikmete ja tuttavate peal oma kätt harjutanud, võib arvata, et need juhtumid ei jää ainsateks sellisteks. Sõda kandub peagi ka Eesti tänavatele ja kodudesse, ühel, teisel või kolmandal moel. Selleks paratamatuseks tuleb väikel eesti rahval valmis olla.

Meist mujalt - meeleolukas lugu Eesti Keele Peainspektoraadist ajalehes New York Times

Väljavõte New York Times i veebist.

Lugu siis sellest, kuidas eestlased maksavad kohalikele venelastele kätte selle toorutsemise eest, mida venelased on eestlaste peal aastasadade jooksul korraldanud. Kui venelased viisid korduvalt Eestis läbi venestamist, siis nüüd on alanud karm eestistamine.

Pole parimat rõõmu kui kättemaksurõõm.

Jää hakkab murduma: Terje Eipre vabastati ametist

Väljavõte Delfi veebist.

Kohvik on korduvalt peatunud nn Tüdrukute klubi ühe liikme Terje Eipre hämaratel tegudel. Nüüd, paistab, hakkab selles osas jää liikuma.

Kohvik soovitab soetada omale raamat Tüdrukute Klubi, kus üks asjaosalistest ka Eipre prototüüp. Telli raamat kohe siit, eksklusiivselt koos autori autogrammiga:




Ilma autogrammita ja sutsu odavamalt saab raamatu Raamatukoi veebipoest, samuti Tallinna raamatutrükikoja raamatupoest.

Valitsuspartei liige kutsub üles maksude maksmisest kõrvale hiilima

Väljavõte Äripäeva veebist.

Mis on pehmelt öeldes uskumatu ja mida võib võrrelda üleskutsega hakata Tallinna kesklinnas aknaid segi peksma, põhjendusega, et linnapea isik ei meeldi. Ehk siis üleskutse otsesele seaduserikkumisele.

Gräzin on Riigikogu liige, ligi 100 tuhande kroonise kuusissetuleku peal koos boonustega. Tundub, et mõnel inimesel hakkab selliste summade peale lihtsalt katus sõitma.

Ja kuidas siis inimesed peaks nüüd reageerima? Et kui Ansipi nägu ei meeldi, siis jätavad riigimaksud maksmata?!

Mare Lusti firma seis väga nõrk

Väljavõte Krediidiinfo raportist.

Vanduva ja füüsiliselt agressiivse advokaadi Mare Lusti firma on tõsistes raskustes, nagu nähtub Krediidiinfo raportist. Tundub, et kliendid on Lusti hüljanud.

Kokkuvõte on järgmine:

VIRUVÄRAVA ADVOKAADIBÜROO OÜ on asutatud 1997. aastal. Ettevõtte äririsk on kõrge. Majandusolukord on väga nõrk.
Müügitulu viimasel aastal kahanes. Müügitulu tase on suhteliselt madal. Ärikahjumi tase on kõrge. Omakapital on väga madal.
Põhikapital on püsinud minimaalsel tasemel.
Finantsolukord on nõrk. Likviidsusnäitajad: maksevõime kordaja - väga nõrk, likviidsuskordaja - normaalne, maksevalmiduse kordaja - suhteliselt hea, raha laekumine - kiire. Võlakordaja on väga kõrge, ettevõte on suures sõltuvuses võõrvahenditest.
Rentaablusnäitajad: kahjumi tase - väga kõrge, aktiva rentaablus - tugevalt negatiivne.

Savisaarelt asjalik arvamus Ühtse Eesti teemal

Väljavõte Edgar Savisaare blogist.

Raske on Savisaarega mitte nõustuda.

Kreeka probleemile on lahendus: kommunism

Alustuseks, NB!, palun mitte segi ajada proletariaadi diktatuuriga, mida N Liidus kommunismiks nimetati (või arenenud sotsialismiks). Kommunism, rahata ühiskonda on praktiseeritud aastakümneid Iisraelis, sealsetes teatud tüüpi kommuunides ehk kibbutzides, seda vabatahtlikkuse alusel, ilma mingi terrori ja küüditamiste ning tagakiusamisteta.

Miks kommunism? Sest ühiskond on arenenud sinnamaale. Tõsi, erinevalt marksistlikust teooriast, kus rõhutud töölised pidid ise võimu haarama, on ühiskond ise arenenud sinnani, kus inimesed on nõus vabatahtlikult tegema tööd ilma selle eest raha saamata, tingimusel, et neile tagataks selle eest aluase ja toit. Sest neil ei jää midagi muud üle. Sest raha ei ole. Ja kõik on kõigile võlgu. Tohutult suuri summasid. Ühed inimesed teisetele, ühed riigid teistele, kusjuures raha tegelikult mitte kellelgi pole, on ainult võlad. Võtame kasvõi Saksa riigi, mis kiitleb kõrge ekspordiga, ent see on võimalik ainult seetõttu, et riik maksis autotööstustele peale, et need saaks odavalt oma toodangut müüa. Riik võttis selleks laenu, oma kodanike käest, kes on omakorda võlgu pankadele, kes on võlgu riigile. Ja nn Kreeka kriis pole samuti midagi muud kui Saksa majanduse teise alustala, panganduse päästmine, laenates selleks raha mitte ainult Saksamaa, vaid kogu Euroopa Liidu elanikelt. Kaasa arvatud eestlastelt, kui Eesti peaks liituma eurotsooniga, neiltsamadelt eestlastelt, kes on kõrvuni võlgades, võlgadesse uppunud.

Ehk, ja seda pole avalikult palju välja öeldud: raha ei ole. Tegelikult pole raha ka Saksamaal, sest kui Kreeka läheks pankrotti, ehk jätaks oma kohustused Saksa pankade ees tasumata, siis järgeks sellele Saksa majanduse ja kogu Saksa riigi kollaps. See, mis praegu toimub, ja mitte ainult neis kodudes, kelle pere-emad ja -isad üksteise järel Tõehetke saate abil oma võlgu püüavad päästa, on üleilmne sms-laenamine. Seejuures paaniline sms-laenamine. Kus võetakse üha uusi ja uusi, üha kallimaid laene vanade laenude tasumiseks, lootuses, et ükskord olukord laheneb. Lootuses, et majandus hakkab kasvama ning selle kasvu abil luuakse niipalju uut väärtust ja raha, et võlad selle kõrval kahvatuvad. Ent, NB!, see oli nii aastakümneid tagasi, kui uut tööjõudu tuli massiliselt peale ning seda veeti sisse kolooniatest. Ent nagu näitab maailmas ühe eesrindlikuma majanduse, Jaapani areng viimased paarkümmend aastat, see süsteem enam ei tööta. Ühiskond vananeb ning üha raskem on senise süsteemi abil heaolu säilitada, ilma langemata laenu-lõksu. Kui Kreeka puhul räägitakse avaliku sektori võlast veidi üle 100% SKPst, ja seda peetakse suurekas, siis Jaapani võlg on ligi 200%!!! Eesti riik on teises äärmuses pea olematu võlaga, ent see võib kiiresti muutuda, nagu see juhtus Lätis, kuna inimesed on kõrvuni võlgades, maksutulud kukuvad kiiresti ning riik peab senise elustandardi säilitamiseks hakkama massiivselt laenama.

Ent mis saab siis, kui laenata pole enam võimalik? Sest see aeg võib tulla küllalt ruttu. Juba Kreeka puhul kostis üleskutseid mitte laenu anda. Kas see tähendab, et kõik nn arenenud riigid nagu Kreeka peavad oma majanduse kokku tõmbama kuhugi 18. sajandi alguse tasemele, ehk aega, kui pandi alus kaasaegsele majandusmudelile ning algas tormiline areng, ehk selle mulli puhumine, kust äsja õhk välja visises. Andrus Ansip ilmselt teeks seda, kui talle keegi kõrva sosistaks. Ent inimesed, kes oma peaga mõtlevad, nii ilmselt ei teeks. Isegi eestlased, kes alles äsja elasid 18. sajandi alguse tasemel, ent kes on juba hea elu maitse suhu saanud ja pole nõus sellest niisama lihtsalt loobuma. Mida näitab ka kreeklaste otsustav vastuhakk plaanidele suruda neid tont teab kuhu, pelgalt selleks, et Saksa pangad oma raha kätte saaks.

Olukorras, kus raha ei ole, ega ka tule, on ainus võimalus loobuda üldse rahast, ja sellega ka senisest raha-põhisest ühiskonnakorraldusest. Ehk üle minna kommunismile. Süsteemile, kus igaühelt nõutakse tema võimaluste järgi ja igaühele antakse tema vajaduste kohaselt. Sellele poleks arvatavalt ka suuremat vastuseisu, sest raha pole ka neil, kes muidu oleks vastu sõdinud, rahatuusadel. Kui nad just rongi alla pole hüpanud, või vangi pandud, ei peksa oma naist ja lapsi või ei sõida purjuspäi kesklinnas autoga ringi, siis konutavad nad vaikselt oma kodus ja meenutavad vanu ilusaid aegu. Mis kapitalismist me siin enam räägime?! Mis kapitalismi saab olla ilma kapitalita?!

Ühtne Eesti näitas poliitikutele peeglit

Väljavõte Delfi veebist.

Ühtse Eesti "kongressile" on tulnud reaktsioone seinast seina. Ühed, enamasti poliitikud peavad seda täielikuks jamaks, teistel on kahju, et uut erakonda ikkagi ei sündinud. Ent kui vaadata asja pisut eemalt, siis on teater olnud juba aegade hämarusest üks vahend, kuidas juhtida tähelepanu valitsejate tegemistele, seda eriti siis, kui paljud teised žanrid, näiteks kirjandus, kaasajal ka ajakirjandus on tasalülitatud. Mida ta tänases Eestis ka on. Nii et teatril on ehk vabamad käed ühiskonna kitsaskohtadele tähelepanu juhtimisel, kuigi, nagu aeg näitas, üritati ka NO teatrile kaikaid kodaratesse loopida, ilmsest soovist see etendus ära jätta.

Ma ei saa kuidagi nõustuda Linnar Priimäe väitega, et Ühtne Eesti tappis viimse usu. Pigem taastas see rahvale hästi peale läinud teatri-etendus usu, et kõik pole veel kadunud. Et on siiski võimalusi juhtida tähelepanu ühiskonna kitsaskohtadele ja taltsutada poliitikute juhmust. Et aidata Eesti nimeline laevuke soost välja. Priimägi kui poliitik üritab Ühtse Eesti lahterdada kehva poliitika valdkonda, samas oli tegemist suurepärase teatrietendusega. Kasvõi juba seepärast suurepärasega, et meelitas kohale rekordarvu publikut. Ma ei tea Eestis ühtegi teatrietendust, millel oleks olnud korraga 7500 pealtvaatajat. Kõik nn muusikalid kahvatuvad selle kõrval. Ja kuidas saab kehv olla teater, mis pettis ära isegi vana teatri korüfee Priimäe enda!!!

Selle asemel, et peeglit kiruda, peaks poliitikud sinna sagedamini vaatama ja sealt nähtust oma järeldused tegema. Samuti pole selleks, et olemasolevat poliitikat kritiseerida, tingimata vaja uut erakonda luua, nagu eestlased on kilplaste kombel seda teinud, justkui selleks, et iga kord uuesti pettuda. Nagu mingid imbetsillid, kes idioodi järjekindlusega ühe ja sama reha otsa astuvad. Kes armastavad tegutseda, aga sellest mingeid järeldusi ei tee, ning tümitavad neid, kes nende tegevust kritiseerivad. Millegipärast peetakse kriitikat ja kritiseerimist Eestis põlastusväärseks ja kriitkute peale näidatakse näpuga. Kriikute kohta öeldakse: "Tegutse, ära virise!" Samas on see "virin" just inimkonda edasi viinud ja edukamad need ühiskonnad, kus virisemist rohkem. Kus tugev ajakirjandus, tegus parlament ja arenenud teadus. Sest mis need ajakirjandus ja parlament muud on kui kohad, kus "virisetakse" ja makstakse palka selle virisemise eest. Teadus omakorda vaidlustab ja ründab pidevalt kehtivaid tõdesid. Eestis, mis seal salata, on vähe virinat nii ajakirjanduses kui parlamendis, ning teadlased on enamalt jaolt lihtsalt vait, mistõttu on igati omal kohal, kui areenile astub teater. Selle sõna kõige paremas tähenduses.

Euro või tervis?

Väljavõte Postimehe veebist.

Kaja Koovit kirjutab Postimehes, et hinnatõus võib euro-ukse Eesti ees kinni lüüa. Ent kui vaada lähemalt seda hinnatõusu, siis on see pigem rõõmustav, olenemata selle eurost, mis laias plaanis nagunii midagi inimese elus ei muuda. Mis aga muudab, on tervis ja nagu näitab hinnatõusu statistika, on inimesed hakanud toituma tervislikult, ega muidu ei kallineks värske köögivili (hind kujuneb nõudmise-pakkumise vahekorra tukemusel) ja ei odavneks sai ning jahu.

Muud tõusud nagu kütus tuleneb valitsuse aktsiisipoliitikast, mis on olnud idiootne, sest maksutõus on alati vähendanud laekumisi. Seda peaks reformierakondlastest valitsusjuhid une pealt teadma.

Kui on valida, kas euro või tervis, siis valiks igal juhul tervise. Valitsusjuhid peaks pigem kärpima maksusid, eriti värske köögivilja osas. Tervis peaks olema riigijuhtide prioriteet nr 1.

Mart Kadastiku rõõm

Väljavõte Postimehe veebist.

Kohviku poole pöördus üks inimene murega. Jätame selle inimese nime praegu enda teada, sest ta palus seda, mis on ka loomulik, sest tänapäeva Eestis, nii nagu ka varem Nõukogude Liidus ei julge inimesed avalikult asjadest rääkida. Küllap on siis teatud põhjuseid, miks. Ja antud juhul pole ka väga oluline see, kes pöördus kohviku poole, kui see, mis oli mure.

Nimelt, Postimehe juht Mart Kadastik, kes äsja sai 55-aastaseks, on muutunud tõeliseks piinaks inimestele, kes jagavad temaga eluaset või suvekodu kauni Inni järve ääres Otepää vallas. See on siis selles kohas (allikas: Google Maps):

Ehk siis päris Otepää-Sangaste tee ääres. Kadastikul, kes seal oma tähtsaid külalisi võõrustab, alates Andrus Ansipist ja lõpetades Ingrid Veidenbergiga, on seal maja päris tee ääres (satelliidipilt Google Maps'ist):

Siin veel lähemalt:

Kus on siis näha nii maja kui ka väike paadi- ja ujumissild. Kus seisab suveajal ka Mart Kadastiku enda paat, millega ta järvel lõbusõite korraldab. Olgu ette ära näidatud ka Kadastiku krundi (või kruntide, maja on täpselt kahe krundi keskel, maa-ameti veebist):

Inimene, kes kohviku poole pöördus, on tõsiselt mures, sest Kadastikust on saanud kohalikele elanikele tõeline õudusunenägu. Lisaks prügiveofirmadele ja kobrastele, kellega Kadastik seal juba aastaid vägikaigast veab. Nimelt peab Kadastik kogu järve enda omaks ja ei lase mitte kellelgi teisel järve äärse midagi ehitada, tema naabrid pole juba aastaid vundamendist kaugemale jõudnud, kuna Kadastik kasutab oma võimu, et naabrite tegevust vaidlustada nii politseis, keskkonnainspektsioonis kui kohtus. Sellest on ilmunud arvukalt artikleid ka ajakirjanduses. Olgu toodus üks uudis ajalehest Valgamaalane. Tülisse on segatud ka vallavõimud, nagu selgub Lõunalehe artiklist. Siis sõdib Kadastik lähedal asuva kruusa-karjääri vastu, mis segavat tema und, mistõttu nihutati karjääri tööpäeva algust varasema kella 8 pealt kella 10 peale, mil Kadastik pidi ärkama, ka tööpäevadel. Ka sellest on olnud ajakirjanduses juttu, sealsamas Valgamaalases. Mis huvitav, Valgamaalase artiklid käsitlevad teemat, justkui oleks tegemist laia külaelanike huviga. Mis on külaelanikele suureks mõistatuseks, sest ainus suur hädaline on Mart Kadastik. Kes türanniseerib muu hulgas ka neid külaelanikke endid, keda ta väidab esindavat. Nii näiteks on Kadastik keelanud külaelanikel järve peal kala püüdmise, väites, et see on tema järv ja kõik kalad seal sees kuuluvad talle. Tõepoolest, Kadastikul on järve ääres küll kõige magusam krunt, ja ta on peaministri lähedane sõber, ent see ei anna talle õigust järve enda omaks pidada, kuigi on kõigile teeotstele, mis tema kodu ligitalt järve äärde juhatavad, keelumärgid ette pannud, nii et suure tee pealt järve äärde pääsemine on muutunud äärmiselt vaevaliseks. Lisaks muule keelas Kadastik ära jääraja, mille külaelanikud tahtsid talvel järvele rajada.

Harvad pole juhtumid, kus Kadastik kutsub naabritele, kes talle ei meeldi, lihtsalt politsei, ja kaob siis kui tina tuhka. Kohalikud politseinikud ja keskkonna-ametnikud on sellega juba harjunud ja rehmavad kohale tulles nõutult käega. Aga midagi teha ka ei saa, sest kui nad reageerimata jätavad, on Kadastik ähvardanud nad Postimehes liistule võtta. Seda viimast ei soovi loomulikult mitte keegi. Hiljuti oli juhtum, kus üks kirglik kalamees, kes läks Kadastiku paadisilla külge kinni jäänud unda vabastama, leidis eest Mart Kadastiku, kes teda usinalt pildistas ja filmis ning lubas kõik materjali avalikustada, kalamehe kui varga politseile üle anda ning talle 40 000 krooni trahvi teha. Kui kalamees seepeale nõutu näo pähe tegi ning pani ette rääkida, pistis Kadastik karjuma, et kogu järv on tema oma ning ka kõik kalad seal sees, mistõttu on kõik vargad, kes tema järvest kala püüavad. Mõni aeg hiljem pidi too kalamees keskkonnainspektsioonis aru andma, mida ja kuidas ta seal püüdis, ühtlasi oli Kadastik esitanud kalamehe auto pildid, mida ta oli käinud õhtuhämaruses teisel pool järve asuval krundil pildistamas, tungides siis ise täiesti võõrale territooriumile. Mis näitab, et Kadastik on väga usin uuriv ajakirjanik, ent kahjuks pole tema suurest andest saanud osa laiem avalikkus. Millest on kahju, kaduma, või siis avalikkuse eest varjatuks on jäänud tõeline žurnalistlik anne.

Kohvikul polnud võimalik Mart Kadastikuga ühendust saada. Kui ta seda artiklit loeb, on tal võimalus kirjutatut täiendada.

Üks video liitlasvägede kangelastegudest Iraagis

Väljavõte wikileaks.com veebist.

Päris meeleolukas vaatamine, videos osalevate sõjaväelaste jaoks lausa huumor.

Ai-ai-ai-Vassiljev!

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Tundub, et kohvik peab hakkama Rakvere asjadel rohkem silma peal hoidma: võrreldes eelmise juhtkonnaga on seekordne suisa käest ära läinud. Ise veel sots. Ai-ai-ai!

Teiselt võib öelda: sellised need sotsid on, juba vanast ajast. Nii kui võimule saavad, kukuvad priiskama. Juba iidamast-aadamast.

Eesti euro-ootus sommide pilgu läbi

Väljavõte taloussanomat.fi veebist.

Taloussanomates värske artikkel Eesti euro-püüdlustest, kus Soome-Eesti kauabnduskoja juht räägib, et eestlased kardavad, et pärast eurotsooniga liitumist esitatakse neile seoses Kreeka kriisiga miljardi kroonine arve. Eestlased pole harjunud niimoodi teiste eest maksma.

Põnevad on ka kommentaarid, kus soomlased soovitavad eestlastele eurost hoiduda, kui ei taha metsikut hinnatõusu, mis sellega kaasneb. Ja et eurot ei pruugi praegusel kujul enam olemaski olla, kui Eesti sellega liitub. Tõsi on, kõikjal, kus euro on kasutusele võetud, on kerkinud hinnad ja seal, kus seda pole suudetud ohjata, näiteks Lõuna-Euroopas, on järgnenud sügav kriis. Kui Eesti ootab seoses euroga enamat turistide arvu, võib see jäädagi vaid unistuseks, kui hinnad tõusevad. Euro on osutunud tõeliseks ämbriks paljudele rahvastele, seda eriti olukorras, kus eri ELi riikides aetakse väga erinevat majanduspoliitikat, samas raha on kõigil üks. Mõned kommentaatorid kirjutavad, ja seda ka õigustatult, et Eesti on juba praegu samas seisus kui Kreeka, kus konkurentsivõime on olematu ning tootlikkus poole väiksem võrreldes Soome või Saksaga ning kus praegune maksusüsteem ei võimalda enam tuleva aasta kulusid katta, euro tooks endaga kaasa madalad intressid ja ühes sellega samasuguse kulutamise-, võla- ja inflatsiooniralli kui Kreekas:

kun syvemmältä vironkin taloustilannetta tonkii, niin viro on uusi kreikka.

perusongelmat samat kuin kuin kreikalla eli liitytään euroon liian korkealla kurssilla samaan aikaan, kun kilpailukyky aivan olematon ja työn tuottavuus alle puolet suomeen ja saksaan verrattuna. samanlaisesta sopasta kehittyi kreikan ongelmat. virossa vielä tilanne sellainen, että nykyinen verojärjestelmä ei riitä edes ensivuoden tulojen kattamiseen. veronkorotuksia ja valtion velkaantumista tiedossa. euro takaisi (kuten kreikallekin) matalat korot, mikä tuo samanlaisen kulutus, velka ja inflaatiorallin, mikä kreikassakin.

eli älkää h...ssä ottako lisää kreikkoja euroon. vanhoissakin riittää maksamista.

Seksi-alane võimekus on karistatav?

Väljavõte Postimehe veebist.

Kui tuli välja, et tuntud golfimängija Tiger Woods on lisaks oma abikaasale seksinud veel pajude naistega, tõusis sellest pahameeletorm. Et kuidas nii saab? Ja mis see mees endast õige mõtleb? Mitmed sponsorid katkestasid Woodsiga lepingu, ning mees suunati avalikkuse survel seksiteraapiasse, midaiganes see peaks siis tähendama. Raske ette kujutada, mida seal tehakse, antakse rahustavaid ja toonust alandavaid pille? Või siis kästakse päevad läbi lugeda vanainimeste ajakirju, nii et ka kõige võimekamal mehel riist longu vajub.

Ent kas pole see samas kummaline, et kui ühiskond tunnustab inimesi nende võimekuse eest, ning tõstab võimekaid inimesi esile. Woods on maailma parim golfimängija ja sellisena lausa jumaldatud. teda näitakase telekast, nn meestesaadetest ikka söögi alla ja peale, samuti on ta keskne kuju televisiooni spordisaadetes. Kahtlemata võimekas mees. Ja nagu see enamasti kipub olema, on võimekad inimesed seda mitmel alal. Ja mis seal salata, ka seksis. Ehk võib küsida ka nii, kas Tiger Woods oleks sama võimekas golfimängija, kui ta poleks võimekas voodis? Seks on lihtsalt medali teine pool, mida ei saa muust elust lahutada. Probleem on, või oli lihtsalt selles, et Woods elas koos naisega, kes ei suutnud temaga voodis sammu pidada, ja üldiselt seda ühiskond seda ka ei eelda, mistõttu pidi Woods abi otsima kodust väljast, isegi naabritüdruku juurest, nagu välja tuleb. Milles pole midagi imestada, võimekas inimene suudab palju.

Nagu elu näitas, toodi Woods suht ruttu seksikliinikust välja ja pandi taas golfi mängima. Ning rohkem tema seksiasjast juttu ei tehtud, mees vabandas kõigi ees ja oligi kõik. Mis on ka loomulik, sest on selge, et kui panna Woods rahustite peale, siis pole temast ka mingit golfimängijat, siis saab temast Õnne-seriaalist tuttav Allan, ärgu Allani-sugused mehed mind pahandagu. Ka teile on elul varuks üllatusi, näiteks selliseid nagu Woodsi (varsti juba eks) abikaasa Elin Nordgren. Kes, nagu välja tuleb, polnud sugugi vaimustuses oma mehe võimekusest, ei näita oma mehele enam lapsi ja nõuab suurt raha. Tundub paras sasipundar, mida on justkui võimatu lahendada.

Tegelikult siiski mitte. Woodsi-sugune võimekas mees peab enda kõrvale leidma lihtsalt võimeka naise. Näiteks sellise nagu Anu Saagim, kes eelistab pigem seksi kui raha. Ja kelle juurest, võib arvata, ei kaoks Woods kuhugi, vaid kes, vastupidi, saadaks Woodsi kõigil tema võistlustel ja muudel üritustel. Et mees ei peaks oma võimekuse-vajadust kellegi teisega rahuldama. See on elementaarne, ent millegipärast ühiskonnas neist asjadest ei räägita, mistõttu astuvad paljud inimesed oma elus valikuid tehes ämbrisse.

Eesti niipea eurot ei saa ja Ansip peaks tagasi astuma

Väljavõte fxstreet.com veebist.

Pärast Kreeka kriisi puhkemist oli ELi kaubandus-rahandusvolinik, soomlane Olli Rehn täna esimene kõrge Euroopa võimukandja, kes ütles, et Eesti liitumine eurotsooniga pole üldse kindel. Mis annab märku, et eurotsooni ei laiendata enne, kui praegused probleemid rahaliidus on lahenenud.

Pangem end hetkeks Euroopa Liidu juhtide nahka: kas te praeguses olukorras võtaksite eurotsooni vastu Eesti, kus tööpuudus ja majanduse jahtumine on olnud üks suuremaid Euroopas?! Nalja teete, eksole! Loomulikult mitte. Isegi kui teaksite, et Eesti kanad munevad kuldmune, olekssellise riski võtmine praegu sulaselge poliitiline enesetapp. Ent poliitikud on teatavasti luust ja lihast inimesed, mitte robotid, kelle silmad ka ei pilgu, ning neile on omane ühelt poolt tunda hirmu, teiselt poolt võtta vastutust ja ühtlasi omada piisavalt mõistust, et mitte endale nööri kaela panna.

Eesti jaoks tähendab see järtjekordset ämbrit selle kõrval, kuhu astus Konstantin Päts oma kabajantsikutega 70 aastat tagasi. Eestis on inimestel küll sõna otseses mõttes hing paelaga kaelas (valitsuse "iga hinna eest" europüüdluste tõttu) ja kui nüüd eurot ka ei tule, siis peaks peaminister Andrus Ansip küll tagasi astuma. Tulevikuks soovin Ansipile samas kergemat saatust kui oli Pätsil, kes lõpetas teatavasti hullaris.

Kreeklased ei lase teha Eestit

Väljavõte WSJ veebist.

ELi juhid, kes tahavad Kreekas teha Eestit, on põrganud kohalike elanike teravale vastuseisule, nagu teatavad väljaanded üle maailma. Mnajh, pole nii kerge teha Kreekas Eestit. Tekib küsimus, kas seda on üldse võimalik kuskil teha. Iraagis ja Afganistanis pole see selgelt õnnestunud, samuti mitte Lõuna-Euroopas. Nii jääbki, et Eestit saab teha ainult Eestis. Ja see ongi ilmselt see kauaotsitud Eesti nokia.

Mare Lustil on tekkinud maksuvõlg

Väljavõte Krediidiinfo veebist.

Braviuurikal vandeadvokaadil Mare Lustil, kes ei pane paljuks ka vastaspoolele kohtusaalis kätega kallale minna, on tekkinud maksuvõlg.

Kohvik hoiab Lusti tegemistel tähelepanelikult silma peal.

Kriitika puudumine on toonud stagnatsiooni

Mingis mõttes sarnaneb praegune Eesti ühiskond 1980ndate alguse NLiiduga. Kus siis oli ühiskonna kriitika pea olematu, ülikoolides olid kinni pandud koguni sotsiaalteaduskonnad, mis uurisid avalikku arvamust. Kiusati taga nn teisitimõtlejaid ja paljusid kirjanikke, kelle teosed levisid põranda all. Levinud oli kriitika tembeldamine ohtliku välisvaenlase propagandaks ning kõiki kritiseerijaid vaadati kui rahvavaenlasi, kes ihkavad oma kodumaa hukku. Kriitika puudumine tõi omakorda kaasa stagnatsiooni, kuna mitte keegi ei julgenud enam tähelepanu pöörata ühiskonna tegelikele probleemidele, mis oli plaanimajandusest tingitud majanduse kokkuvarisemine ning üheparteisüsteemi kriis. Samuti lämmatas igasuguse kriitika vastane võitlus initsiatiivi, keegi ei julgenud enam välja tulla uuenduslike ideedega, kuna seegi võidi tembeldada rahvavaenulikuks. Käibele tuli väljend: initsiatiiv on karistatav. Ometi on initsiatiiv olnud aegade hämarusest see hoob, mis on inimkonda edasi viinud. Initsiatiivi puudumine omakorda toonud kaasa ühiskonna kängumise.

Kas ei tule tuttav ette?! Ka Eestis tembeldatakse kõik kriitikud, kes midagi julgevad välja öelda, rahvavaenlasteks, või suisa Kremli käsilasteks ja keda hakkab jälitama ning pealt kuulama Kapo. Võimuliidu poliitilisi vastaseid tehakse maha, kasutades selleks valitsuse käsutuses olevat riigi ressurssi. Ainuõigeks on kuulutatud vaid üksainus poliitika ning üksainus mõtlemine, kõiki kõrvalekaldujaid peetakse kui mitte vaenlase käsilasteks siis vähemalt vaenlase kasuks tegutsejateks. Valitsus on suutnud samamoodi mõtlema panna ka meedia, mis on kaotanud igasuguse kriitikameele ning kiidab takka igale valitsuse otsusele, kartusest, et vastasel korral võib Eesti kaotada oma iseseisvuse, kuigi Eestist on saanud NATO ja Euroopa Liidu liige, millega seoses on eesti rahvas toonud ohvreid just selleks, et kindlustada iseseisvust ning võimaldada elada ilma pidevalt vaenlast otsimata ja kartmata. Ent nüüd, kus Eesti iseseisvus peaks olema kindlam kui kunagi varem, levitab valitsus nägemust, et Eesti isesesivus ripub ikka juuksekarva otsas. Mis hoiab inimesi samasuguses hirmu-õhkkonnas, nagu oli omane ka NLiidus 1980ndatel, kus jäi mulje, et vaenlane luurab iga põõsa taga ning sepitseb kodumaa õõnestamist. Sellises olukorras on loomulik, et inimesed on hirmul ja ei julge kõvasti rääkida ega midagi ette võtta, istuvad vaikselt oma säästude otsas ja hoiavad hinge kinni. Sest olukorras, kus vaenlane võib kohe-kohe maale tulla ning kõik ära võtta, pole ju mõtet investeerida mingisse ettevõtlusse. Kui pole teada, mis Eestist üldse saab.

Loomulikult on see šokk neile inimestele, kes lootsid, et Eestist saab normaalne Euroopa riik selles mõttes, et siin mitte ainult ei eksiteeri, vaid ka kaitstakse selliseid demokraatlikule ühiskonnale omaseid väärtusi nagu arvamuste ja mõtete, religiooni vabadus ning rahvusliku ning rassilise diskriminiseerimise puudumine. Tegelikkus on hoopis vastupidine, ning mis kõige absurdsem, selle asemel, et lahkuksid, või meelitataks lahkuma siia kunagi saabunud venekeelsed inimesed, sunnitakse lahkuma eestlasi, kes olude sunnil peavad asuma elama teistesse riikidesse ning suure tõenäosusega enam Eestisse elama ei naase. Eesti riik sarnaneb oma Euroopa kolleegidega vaid selle poolest, et siin tegutseb parlament ja valitsus ning ametisse pannakse president. Kõik muu on aga puudu. Eestis puudub täiesti arvamuste vabaduse kaitse. Näiteks blogijad, kes demokraatia lipulaevas USAs on samamoodi kaitstud nagu ajakirjandusväljaanded, on Eestis jäetud täiesti saatuse hooleks. Kelle kodusid otsitakse läbi ja parastatakse veel takkaotsa. Niisamamoodi kiusatakse lausa riiklikul tasemel taga neid, kes avaldavad arvamusi, mis lähevad ametlikust joonest lahku. Selline arvamuste paljusus, mis peaks demokraatlikus ühiskonnas olema kaitstud kui kõige suurem vara, olulisem kui presidendi institutsioon, on Eestis jäänud ilma igasuguse kaitseta. Mistõttu on üha sagedasemad juhtumid, kus inimesi võetakse vastutusele ja kuulatakse üle puhtalt nende arvamuste või veendumuste pärast ning välisriikide kodanikke, kes julgevad Eesti valitsuse suhtes kriitiliselt arvamust avaldada, ei lasta karistuseks lihtsalt maale.

Rääkimata vabadusest meelt avaldada. Igasugune meeleavaldus tembeldatakse juba eos riigivastaseks teoks ning selles osalejad pannakse vangi, umbes nagu sada aastat tagasi, kui demokraatlikud väärtused Euroopas alles kanda kinnitasid.

Mis mind kummastama paneb, on see, et sellised demokraatlikud maad kui ütleme USA või siis Põhjamaad vaatavad seda kõike pealt, nii Eestis kui ka Lätis, kus demokraatlikke väärtusi samamoodi jalge alla tallatakse, ning nii vaikides kiidetakse justkui kõik heaks. Ma ei saa aru, miks on see nii, kas tõesti usutakse, et nõnda jätkates suudab Eesti jätkuvalt säilitada oma nö imelapse positsiooni?! Kuigi kõik näevad, et see nii pole. Läti, mis imiteeris Eesti majandusmudelit, on praegu omadega täiesti pees. Ning Gruusia, mis kopeeris poliitilist mudelit, on kaotanud igasuguse tõsiseltvõetavuse, on muutunud maailmapoliitikas kahetsusväärseks "juhtumiks". Eesti "ime" on olnud teistest parem võimekus ehitada Potjomkini küla, mille fassaad on võõbatud küll ilusaks, ent mille sisemus on läbinisti mäda, millele on juhtinud tähelepanu Eesti olusid hästi tundev Soome ajakirjanik Sami Lotila. Ka eurotsooniga liitumise protsess on puhas potjomkinlus, kus vajalikud numbrid lihtsalt mehaaniliselt kokku aetakse, mõtlemata tagajärgedele, näiteks sellele, et Eestis saab peagi olema Euroopa kõige kallim toit, elekter ja autokütus. Eesti traagika on see, et see potjomkinlus ei avaldu kõigepealt mitte Eestis, vaid neis riikides, mis on suurte lootustega Eestist eeskuju võtnud, ent mis on selle tõttu ebaõnnestunud.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank ei tohiks Eestit veel eurotsooni lasta

Kuigi majanduslikult mõeldes oleks Eesti eurotsooniga liitumine hea (sama käib loomulikult ka Läti ja Leedu kohta), siis ei tohiks Euroopa Komisjon ja Euroopa keskpank veel Eestit eurotsooni lasta. Kohe põhjendan, miks.

Eesti, või õigemini selle valitsus on olnud, või käitub nagu koer, kes on valmis end, piltlikult öeldes surnuks hüppama, või kaela paigast sikutama, et kätte saada vorstitükike, mida peremees tema nina all hoiab, ja seda pidevalt kergitab, nii et koer seda kätte ei saaks. Samalaadne asi käib praegu Eesti liitumisel eurotsooniga, kus tingimused on masuaega arvestades otse põrgulikud, ent valitsus on sellele vaatamata otsustanud muudkui hüpata, tähele panemata seda, et inimesed kõrval kannatavad. Kus euro altarile toodavad ohvrid on selgelt ebaproportsionaalselt suured võrreldes eurost saadava võimaliku kasuga.

Ok, eestlane on harjunud kannatama, aga see pole vabandus selleks, et eestlast ikka ja jälle kannatama panna. Kui Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank võtavad Eesti eurotsooni vastu, siis nad justkui õigustavad selliseid kannatusi, mis lõhnavad otseselt inimõiguste rikkumise järele. Kus rahva keerulisse olukorda viinud riigi juhid võidakse tulevikus koguni kohtu alla anda. Kui Eesti nüüd eurotsooni vastu võetakse, legaliseeritakse kannatused ja fikseeritakse need veel pikkadeks aastateks ning inimestel puudub võimalus lähema kümnekonna aasta jooksul hinge tõmmata. See võib tähendada muu hulgas Eestist massilist väljarännet. Ning suurt suremust. Kuigi Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga ametnikel pole kohustust mõelda eesti rahva peale, ent inimlikult ilus oleks seda siiski teha. Lasta eesti rahval veidi hinge tõmmata ja kosuda enne euro-maratoni, kus paljud on sunnitud surnult tee kõrvale maha pudenema. Ja ma ei kujuta ette, kes need inimesed, nimetagem neid siis töötuteks või haigeteks, et kes need inimesed siis üles korjab.

Loomulikult on ka mitmeid majanduslikke argumente, mis räägivad euro kasutuselevõtu vastu. Esiteks valitsuse ühekordsed trikid eelarvega, mille kohta öeldi, et seda on teinud ka kõik teised. Kõige kuulsam trikitaja on olnud Kreeka, mille jamadega peavad nüüd maadlema kõik Euroopa riigid, maksma kinni seda trikitamist. Mistõttu on põhjust olla selliste trikitamiste suhtes väga ettevaatlik. Loomulikult võib siin öelda, et sellisel juhul ei pääseks enam naljalt keegi eurotsooni, aga tekib küsimus, kes võidab üha uutest ja uutest "kreekadest" sellest rahaliidus?! Sellest ei võidaks isegi need, kes seisavad veel ukse taga, sest kokkuvõttes tulevad uute liikmete nn eurotoetused ju ühest ja samast euro-rahakotist. Mis on ühine nii neil, kes eurotsoonis kui neil kes seal pole. Jamad eurotsoonis kahandavad võimalusi maksta välja misiganes eurotoetusi. Ilmselt pole kellegi huvides eurotsooni kollaps, millise võimalusega on juba spekuleeritud. Mis kasu oleks praegu Eesti vastuvõtmisest eurotsooni, kui mõne aasta pärast võib selguda, et Eesti vajab oma kohustuste katmiseks, näiteks arstide palkade või pensionide väljamaksmiseks, või siis töötute ülalpidamiseks miljardeid eurosid lisaraha?!

Teiseks muidugi Eesti suutlikkus tagada majanduslik areng. Praegust olukorda Eesti majanduses ei saa kaugeltki pidada normaalseks, sest ühelt poolt on teatud osa eraisikute ja ettevõtete säästud otsakorral, need on neelanud laenu tagasimaksed pankadele, teiselt poolt pole sääste omavad inimesed valmis neid investeerima, kuni olukord pole stabiliseerunud. Ent see stabiliseerumine võib kesta mitu aastat. Kus tööpuudus ja maksukoormus püsivad jätkuvalt kõrged ning majanduse struktuur hakkab alles kohanema muutustega. Võib võtta terve aastakümme, enne kui riik suudab koolitada välja majanduse uue struktuuri tarbeks vajaminevad spetsialistid. Võimalik, et euro kasutuselevõtu venimine aitab kiirendada majanduse kohanemist uue olukorraga. Sest euro kasutuselevõtt võib tekitada ajutise eufooria, mis lükkab edasi Eesti jaoks olulisi reforme, millena on enim nimetatud haridus- ning omavalitsusreformi. Mis siis maakeeli tähendab õpetajate palkade ja kooliõpetuse efektiivsuse tõstmist ning omavalitsuste tegevuskulude vähendamist. Mis peaks võimaldama suunada raha minupärast kasvõi töötute ümberõppe tarbeks, sest on selge, et olukorras, kus Eestis on hulganisti müümata kinnisvara, ja seda kogu maailmas, ei teki niipea vajadust varasemast tuttava suure hulga ehitajate järele. Ning niisama kodus istuda eesti mehepullid kah pikalt ei suuda. Neil on tegelikult kaks võimalust: kas minna kuritegelikule teele või õppida mõni muu tasuv amet. Esimene variant ei ole pikalt mõeldav, ning juba on üle Euroopa vangistatud palju eesti mehi, mistõttu jääbki see teine - ümberõpe. On selge, et euro kasutuselevõtuga seotud püksirihma pingutamise ajajärgul ei tule sellised ümberõpped kõne allagi. Valitsus soovitab küll asutada ettevõtteid, ent mis ettevõtlust sa teed, kui valitsus maksudena ja pangad intressidena kõik raha ära korjavad. Ettevõtluse aluseks on ikkagi säästud, ent olukorras, kus inimesed massiliselt pankrotis, tundub ettevõtjaks hakkamise soovitamine pigem inimeste üle irvitamisena. Või kui, siis soovitaks hakata ettevõtjaks hästi makstud riigiametnikel, sest sellega vabaneks oluline ressurss kogu ühiskonna jaoks.

Ning, last but not least, vaadata tasub Eesti positsiooni kaardil. Kuigi Eesti üritab end vägisi positsioneerida Põhjamaana, millel pole Läti ja Leeduga midagi ühist, on Eesti ikkagi üks kolmest Balti riigist, mis sai kiiremini turumajandusele üle mindud, paljuski tänu sidemetele soomlastega, ent kes sellele vaatamata on kaugel Soome või Rootsi ühiskonnamudelist. Olgem ausad, Eesti oli veel mõni aeg tagasi, ning on ka praegu veel suure osa maailma jaoks Venemaa, või osake Venemaast, mis mõni aeg tagasi eraldus. Mis ei ole samas üldse paha iseloomustus, sest praeguses kriisis nähakse just Venemaad kui üht maailma majanduse mootorit, koos Hiina ja Indiaga. Ent mis on siiski kaugel pikaajaliste demokraatliku ja turumajandusliku traditsiooniga riikidest nagu Soome või Rootsi. Eestlased küll irvitasid soomlaste üle, kelle areng oli aeglane, ent kelle tugeva vundamendiga ühiskond on kriisiga väga hästi toime tulnud. Eesti majandus on sama kiiresti alla tulnud nagu ta ka üles läks, ses mõttes sarnaneb Eesti rohkem Läti ja Leeduga. Ja see näitab ka nii Eesti kui teiste Balti riikide majanduste vähest stabiilsust ning suurt haavatavust, mis omakorda teeb neist riikidest praegu halvad eurotsooni kandidaadid. Eurotsoonile pole vaja võtta uut suurt riski, pigem tuleks nüüd kindla peale minna.

Kui aus olla, siis oli Eesti jaoks parim hetk liitumiseks eurotsooniga 2006-2007. aasta. Mil majanduslik olukord soosis sellist üleminekut. Ent kiirest kasvust eufooriasse sattunud Eesti valitsusel oli käimas võistlus tont teab kellega, ilmselt siis Läti või koguni Hiinaga. Kus peaminister Andrus Ansip ütles otse välja, et mingeid takistusi kiirele kasvule ei tehta, isegi kui see peaks tähendama euro kasutuselevõtust loobumist. See oli tolle hetke poliitiline otsus, mille eest peavad selle otsuse tegijad kandma nüüd poliitilist vastutust. Eurotsooniga liitumise edasilükkamine lihtsustab märkimisväärselt selle vastutuse kandmist.