Väljavõte viimasest Naistelehest.
Ega muud polegi, et kel võimalik, öelge Margus Oopkaupile edasi, et ta jätaks ära piimatooted.
Irjal oli täpselt sama asi, mis Oopkaupil (kelle hädadest kirjutab viimane Naisteleht), ja teda ootas juba ratastool, sest jalg tõmbus kangeks ja valutas, nii et käimine muutus põrgupiinaks. Irjat uurinud arstid nii Eestis kui Portugalis ei osanud mingit lahendust leida, ainult hoiatasid, et asi läheb aastatega üha hullemaks. Irja ei saanud vahel 50 meetritki kõnida, jalutuskäikudest rääkimata. Siis aga jättis ta paar aastat tagasi ära piimatoodete söömise ja jalavalu kadus nagu imeväel. Loetud päevadega. Nüüd teeb mitmekümne kilomeetri pikkuseid jalutuskäike ja ei mingit probleemi.
Piimatooted tekitavad inimestel, vähemalt osal neist väga tõsiseid põletikke. Ka nüüd, kui Irja vahel piimatoodetega patustab, tekib jalga põletik ja see teeb valu.
Omalt poolt soovitan (oma kogemusele tuginedes): kui on tervisega probleeme, minge üle värskele taimetoidule (NB! Toit olgu rangelt taimne!!!), ning märkate positiivseid muutusi juba nädalatega. Võib ka nii öelda, et rohi (roheline) on sõna otseses mõttes rohi (tervendavate omadustega). Täiskasvanud inimesed peaks terviseprobleemide korral ära jätma piima ja piimatooted (milleks üldse täiskasvanud inimesele vasikatoit???), kui see ei aita, siis ka liha, ja kui see ei aita, siis ka jahutooted.
Kuvatud on postitused sildiga Toit. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Toit. Kuva kõik postitused
laupäev, 10. juuli 2010
esmaspäev, 14. juuni 2010
Paksud inimesed on tegelikult näljas
Armastatakse rääkida sellest, et paksud inimesed on täissöönud. Tegelikkuses ei vasta see tõele - paksus on nälja tunnus.
Nälgiv inimene ahmib meeleheitlikult toitu, et saada toitaineid, ent kaasaegne tsivilisatsioon ei paku inimesele täisväärtuslikku toitu. Suurem osa toidust, mis inimesele ette satub, on oma olemuselt rämps, nagu saepuru, mis heal juhul läheb ühest otsast sisse, ja teisest välja, halvemal juhul aga ladestub organismis, kuna organism jääb jänni selle saasta töötlemisega. Ning nõnda on järjest rohkem pakse inimesi, kes ahmivad pidevalt toitu, aga kõht kunagi täis ei saa, kuna nad on pidevas näljas. Sest ei saa kätte toitaineid.
Kuidas näljast jagu saada? Kahtlemata pole see lihtne, sest tervislik ja täisväärtuslik on kallis, inimene eelistab paraku osta rämpstoitu, mis on odav. Ilmselt on lahendus selles, et riik juhib senisest enam tähelepanu täisväärtuslikule toidule, või maksab sellele vajadusele peale, näiteks puu- ja juurviljadele, et inimestel oleks võimalik oma näljast jagu saada.
Nälgiv inimene ahmib meeleheitlikult toitu, et saada toitaineid, ent kaasaegne tsivilisatsioon ei paku inimesele täisväärtuslikku toitu. Suurem osa toidust, mis inimesele ette satub, on oma olemuselt rämps, nagu saepuru, mis heal juhul läheb ühest otsast sisse, ja teisest välja, halvemal juhul aga ladestub organismis, kuna organism jääb jänni selle saasta töötlemisega. Ning nõnda on järjest rohkem pakse inimesi, kes ahmivad pidevalt toitu, aga kõht kunagi täis ei saa, kuna nad on pidevas näljas. Sest ei saa kätte toitaineid.
Kuidas näljast jagu saada? Kahtlemata pole see lihtne, sest tervislik ja täisväärtuslik on kallis, inimene eelistab paraku osta rämpstoitu, mis on odav. Ilmselt on lahendus selles, et riik juhib senisest enam tähelepanu täisväärtuslikule toidule, või maksab sellele vajadusele peale, näiteks puu- ja juurviljadele, et inimestel oleks võimalik oma näljast jagu saada.
pühapäev, 13. juuni 2010
Eesti tervislikul toitumisel on järgijaid kogu maailmas
Väljavõte New York Times'i veebist.
Siin üks lugu sellest, kuidas üks Miami baar võtab naturaalsete jookide segamisel eeskuju ... Eestist. Päris vahva, et loomulikkus tteeb võidukäiku ka USAs, mis on üks võltsinduse kantse kogu maailmas, alates võlts-toidust ja lõpetades võlts-välimusega. Ning kus inimesed on hakanud sellesse võltsindusse surema nagu kärbsed, vaatamata maailma parimale meditsiinile.
Siin üks lugu sellest, kuidas üks Miami baar võtab naturaalsete jookide segamisel eeskuju ... Eestist. Päris vahva, et loomulikkus tteeb võidukäiku ka USAs, mis on üks võltsinduse kantse kogu maailmas, alates võlts-toidust ja lõpetades võlts-välimusega. Ning kus inimesed on hakanud sellesse võltsindusse surema nagu kärbsed, vaatamata maailma parimale meditsiinile.
pühapäev, 6. juuni 2010
Toitumise aabits
Rimis müüdav "Peipsi kurk" on pärit Hispaaniast.
Talleggi mune pestakse pesupulbriga.
Valio juust käib läbi mürgivannist, et hallitust ära hoida.
Valio jogurtites kasutatav moos kubiseb säilitusainetest ja seisab toatemperatuuril aastaid.
Juustuvabrikud müüvad sama juustu kümne eri nime all.
Piimakombinaadid lisavad jogurititele säilitus"baktereid", mis sisuliselt nullivad kogu probiootiliste bakterite "kasu".
Vabrikutes toodetud jäätis ei "sula ära".
Talleggi mune pestakse pesupulbriga.
Valio juust käib läbi mürgivannist, et hallitust ära hoida.
Valio jogurtites kasutatav moos kubiseb säilitusainetest ja seisab toatemperatuuril aastaid.
Juustuvabrikud müüvad sama juustu kümne eri nime all.
Piimakombinaadid lisavad jogurititele säilitus"baktereid", mis sisuliselt nullivad kogu probiootiliste bakterite "kasu".
Vabrikutes toodetud jäätis ei "sula ära".
laupäev, 8. mai 2010
Euro või tervis?
Väljavõte Postimehe veebist.
Kaja Koovit kirjutab Postimehes, et hinnatõus võib euro-ukse Eesti ees kinni lüüa. Ent kui vaada lähemalt seda hinnatõusu, siis on see pigem rõõmustav, olenemata selle eurost, mis laias plaanis nagunii midagi inimese elus ei muuda. Mis aga muudab, on tervis ja nagu näitab hinnatõusu statistika, on inimesed hakanud toituma tervislikult, ega muidu ei kallineks värske köögivili (hind kujuneb nõudmise-pakkumise vahekorra tukemusel) ja ei odavneks sai ning jahu.
Muud tõusud nagu kütus tuleneb valitsuse aktsiisipoliitikast, mis on olnud idiootne, sest maksutõus on alati vähendanud laekumisi. Seda peaks reformierakondlastest valitsusjuhid une pealt teadma.
Kui on valida, kas euro või tervis, siis valiks igal juhul tervise. Valitsusjuhid peaks pigem kärpima maksusid, eriti värske köögivilja osas. Tervis peaks olema riigijuhtide prioriteet nr 1.
Kaja Koovit kirjutab Postimehes, et hinnatõus võib euro-ukse Eesti ees kinni lüüa. Ent kui vaada lähemalt seda hinnatõusu, siis on see pigem rõõmustav, olenemata selle eurost, mis laias plaanis nagunii midagi inimese elus ei muuda. Mis aga muudab, on tervis ja nagu näitab hinnatõusu statistika, on inimesed hakanud toituma tervislikult, ega muidu ei kallineks värske köögivili (hind kujuneb nõudmise-pakkumise vahekorra tukemusel) ja ei odavneks sai ning jahu.
Muud tõusud nagu kütus tuleneb valitsuse aktsiisipoliitikast, mis on olnud idiootne, sest maksutõus on alati vähendanud laekumisi. Seda peaks reformierakondlastest valitsusjuhid une pealt teadma.
Kui on valida, kas euro või tervis, siis valiks igal juhul tervise. Valitsusjuhid peaks pigem kärpima maksusid, eriti värske köögivilja osas. Tervis peaks olema riigijuhtide prioriteet nr 1.
esmaspäev, 3. mai 2010
Allergiast nii- ja naapidi
Telekast on päris põnev jälgida reklaame: ühelt poolt Actimel jms piimatooted, teiselt poolt Flixonase jms allergiarohud.
Minul on näiteks nii, et piimatooted tekitavad allergiat, muu hulgas nohu, aga ka kõiksugu muid põletikke hingamisteedes, ligestes, siseorganites, ja ma kujutan ette, et samamoodi reageerivad ka paljud teised inimorganismid. Oleneb muidugi kogusest ka, aga mul tekitab juba väike kogus piima või piimatooteid kergeid allergilisi nähte, nina läheb kinni, rinnus hakkab valus, kõhtu tekivad gaasid, pähe tekib kõõm jms sümptomid. Varem kasutasin nende nähtude leevendamiseks kõiksugu allergiaravimeid nagu seesama Flixonase, mis aga pani südame puperdama. Ning kõõma vastu kõiksugu šampoone, mis aga ei mõjunud. Nüüd ei tarbi piimatooteid ja pole ka vaja mingeid allergiarohtusid.
Kui piima puhul tekitab põletikulisi nähtusid juba väike kogus, siis näiteks muna võin aeg-ajalt süüa, nii üks muna nädalas, suuremas koguses tekitab teatud kõrvalnähtusid, nagu piima puhul.
Samas kala ning värsket juur- ja puuvilja võin näost sisse ajada niipalju kui tahan, ja ilma mingite jamadeta.
Niipalju olen veel targemaks saanud, et kui varem arvasin, et olen mingi eriti allergiline tegelane, siis nüüd tean, et lihtsalt teatud asjadest peab hoiduma. Olen sageli mõelnud, et miks peaks üks imetaja, inimene üldse tarbima teise imetaja, lehma vasika toitu. Kergelt perversne nagu. Pealegi veel lehmalt vägivaldselt, ütleks, et lausa brutaalselt ära võetud lehma lapse, või imiku toitu. Mõelgem, kui inim-naised pandaks nõnda sõimedesse kinni, seemendatakse neid kunstlikult, sunnitakse aastas korra sünnitama ning aetakse siis mingid imurid mitu korda päevas tisside otsa.
Kummaline on see, et kui inimene on teinud teaduses üsna märkimisväärseid edusamme, näiteks jõudnud Kuule, siis toitumises ollakse ikka kuskil pimedas keskajas, kus aetakse näost sisse ühekülgset ja kahtlase väärtusega toitu.
Minul on näiteks nii, et piimatooted tekitavad allergiat, muu hulgas nohu, aga ka kõiksugu muid põletikke hingamisteedes, ligestes, siseorganites, ja ma kujutan ette, et samamoodi reageerivad ka paljud teised inimorganismid. Oleneb muidugi kogusest ka, aga mul tekitab juba väike kogus piima või piimatooteid kergeid allergilisi nähte, nina läheb kinni, rinnus hakkab valus, kõhtu tekivad gaasid, pähe tekib kõõm jms sümptomid. Varem kasutasin nende nähtude leevendamiseks kõiksugu allergiaravimeid nagu seesama Flixonase, mis aga pani südame puperdama. Ning kõõma vastu kõiksugu šampoone, mis aga ei mõjunud. Nüüd ei tarbi piimatooteid ja pole ka vaja mingeid allergiarohtusid.
Kui piima puhul tekitab põletikulisi nähtusid juba väike kogus, siis näiteks muna võin aeg-ajalt süüa, nii üks muna nädalas, suuremas koguses tekitab teatud kõrvalnähtusid, nagu piima puhul.
Samas kala ning värsket juur- ja puuvilja võin näost sisse ajada niipalju kui tahan, ja ilma mingite jamadeta.
Niipalju olen veel targemaks saanud, et kui varem arvasin, et olen mingi eriti allergiline tegelane, siis nüüd tean, et lihtsalt teatud asjadest peab hoiduma. Olen sageli mõelnud, et miks peaks üks imetaja, inimene üldse tarbima teise imetaja, lehma vasika toitu. Kergelt perversne nagu. Pealegi veel lehmalt vägivaldselt, ütleks, et lausa brutaalselt ära võetud lehma lapse, või imiku toitu. Mõelgem, kui inim-naised pandaks nõnda sõimedesse kinni, seemendatakse neid kunstlikult, sunnitakse aastas korra sünnitama ning aetakse siis mingid imurid mitu korda päevas tisside otsa.
Kummaline on see, et kui inimene on teinud teaduses üsna märkimisväärseid edusamme, näiteks jõudnud Kuule, siis toitumises ollakse ikka kuskil pimedas keskajas, kus aetakse näost sisse ühekülgset ja kahtlase väärtusega toitu.
teisipäev, 27. aprill 2010
Kõhugaasid
Nonii.
Nüüd olen juba ligi 3 aastat oma toitumist jälginud, põhjuseks erinevad tervisehädad, mis ei tahtnud kuidagi kaduda. Ma ei hakka siin oma odüsseiat põhjalikumalt kirjeldama, eks sellest või kunagi terve raamatu kirjutada, või isegi mitu, küll aga olen teinud mõned tähelepanekud, millest olulisemad välja toon. Lootuses, et ehk keegi, kellel on samasugused hädad, võiks sellest mingit leevendust leida.
Nimelt, asi millele ma varem tähelepanu ei pööranud, aga mis on oluline, ja millega maadlevad paljud väikeste laste vanemad, on kõhugaasid. Aga nagu enda puhul märkasin, on gaasid täiesti teema ka täiskasvanuna. Ma tuvastasin, et teatud toiduained põhjustavad kõhus gaase, mis oluliselt mõjutab enesetunnet, muudab närviliseks, tekitab stressi, võiks isegi öelda. Ja kõhugaase tekitab, üllatus-üllatus, piim. Tavaline lehmapiim. Mis ajab ikka kõhu korralikult punni. Igast piimatooted muidugi ka, isegi parmesani juust. Samuti näiteks õlu. Ja millegipärast ka loomaliha, sealiha muidugi ka. Ja ka pakimahlad. Ning mis huvitav, sellised tangained nagu tatar ja riis, ning ka kartul ei tekita ise küll gaase, aga pärsivad oluliselt gaaside väljutamist. Mistõttu olen loobunud ka nendest, igaks juhuks.
Mida ma siis söön? Hea küsimus. Kõigepealt muidugi kala. Selline võimalikult värske kala, soovitavalt äsja püütud, ja see siis kas koduses suitsuahjus suitsutatud või ahjus grillitud või lihtsalt pannil küpsetatud. Enne muidugi võtan sisikonna välja.
Siis sellised asjad nagu sibul, kurk ja tomat. Olen hakanud sööma apelsine, mis mõjuvad väga hästi. Samuti banaanid. Loomulikult ka kodumaised värsked marjad, hooajal muidugi, ja muul ajal külmutatuna. Olen avastanud kodumaised naturaalsed mahlad, näiteks Rõngu omad, siis Marjamaa talu omad. Ilma suhkru vms lisanditeta, ja keele viivad alla!
Samuti avastasin, et mingeid vaevusi ei tekita muna. Mistõttu olen seda ikka aeg-ajalt omale praadinud.
Ja siis igasugu salatid, ma mõtlen siis värskeid salatilehti. Kusjuures isegi võilill on täiesti ok süüa, ja pidi olema väga kasulik, isegi kevadel. Väga palju vitamiine, kuigi on sellise ebameeldiva mõru maitsega. Ilmselt oleneb inimesest, mulle see võilill eriti ei istu, aga mis mulle alati on meeldinud, on näiteks oblikad. Ja muidugi seened, kui nad tulevad.
Ehk siis, olen hakanud eelistama sellist loodusinimese, võiks isegi öelda, et kiviaja inimese dieeti. Kus põhitoit oli kala. Ning sinna juurde kõiksugu metsa-annid. Kindlasti ootab mind veel palju avastamisrõõmu, ent seni saavutatuga olen väga rahul. Igal juhul on enesetunne tublisti paranenud ja seda ilma ühegi tabletita. Mis oli ka minu eesmärk - püüda ilma tablettideta hakkama saada.
Irjake on ka minust eeskuju võtnud (kuigi ta vandus veel mõni aeg tagasi, et - kasvõi nui neljaks - aga jäätisest ja kohvikoorest ta ei loobu, loomalihast samuti) ja tema enesetunne on veelgi rohkem paranenud, minu enda tähelepanekute põhjal. Tal on kadunud sellised kroonilised hädad, nagu liigesepõletikud ja astma, mis tema puhul olid juba päris karmilt välja kujunenud, nii et tal esines tõsiseid eluohtlikke lämbumishooge ja arstid ennustasid peatset ratastooli jäämist. Ning tema kehakaal on samuti saavutanud, ma ütleks, ideaalse mõõtme. Ning nagu olen juba ka märkinud, on nn tselluliit täiesti kadunud, seda ilma igasuguste kreemide vms asjadeta, puhtalt toitumise pinnalt. Paari aasta jooksul siis.
Nüüd olen juba ligi 3 aastat oma toitumist jälginud, põhjuseks erinevad tervisehädad, mis ei tahtnud kuidagi kaduda. Ma ei hakka siin oma odüsseiat põhjalikumalt kirjeldama, eks sellest või kunagi terve raamatu kirjutada, või isegi mitu, küll aga olen teinud mõned tähelepanekud, millest olulisemad välja toon. Lootuses, et ehk keegi, kellel on samasugused hädad, võiks sellest mingit leevendust leida.
Nimelt, asi millele ma varem tähelepanu ei pööranud, aga mis on oluline, ja millega maadlevad paljud väikeste laste vanemad, on kõhugaasid. Aga nagu enda puhul märkasin, on gaasid täiesti teema ka täiskasvanuna. Ma tuvastasin, et teatud toiduained põhjustavad kõhus gaase, mis oluliselt mõjutab enesetunnet, muudab närviliseks, tekitab stressi, võiks isegi öelda. Ja kõhugaase tekitab, üllatus-üllatus, piim. Tavaline lehmapiim. Mis ajab ikka kõhu korralikult punni. Igast piimatooted muidugi ka, isegi parmesani juust. Samuti näiteks õlu. Ja millegipärast ka loomaliha, sealiha muidugi ka. Ja ka pakimahlad. Ning mis huvitav, sellised tangained nagu tatar ja riis, ning ka kartul ei tekita ise küll gaase, aga pärsivad oluliselt gaaside väljutamist. Mistõttu olen loobunud ka nendest, igaks juhuks.
Mida ma siis söön? Hea küsimus. Kõigepealt muidugi kala. Selline võimalikult värske kala, soovitavalt äsja püütud, ja see siis kas koduses suitsuahjus suitsutatud või ahjus grillitud või lihtsalt pannil küpsetatud. Enne muidugi võtan sisikonna välja.
Siis sellised asjad nagu sibul, kurk ja tomat. Olen hakanud sööma apelsine, mis mõjuvad väga hästi. Samuti banaanid. Loomulikult ka kodumaised värsked marjad, hooajal muidugi, ja muul ajal külmutatuna. Olen avastanud kodumaised naturaalsed mahlad, näiteks Rõngu omad, siis Marjamaa talu omad. Ilma suhkru vms lisanditeta, ja keele viivad alla!
Samuti avastasin, et mingeid vaevusi ei tekita muna. Mistõttu olen seda ikka aeg-ajalt omale praadinud.
Ja siis igasugu salatid, ma mõtlen siis värskeid salatilehti. Kusjuures isegi võilill on täiesti ok süüa, ja pidi olema väga kasulik, isegi kevadel. Väga palju vitamiine, kuigi on sellise ebameeldiva mõru maitsega. Ilmselt oleneb inimesest, mulle see võilill eriti ei istu, aga mis mulle alati on meeldinud, on näiteks oblikad. Ja muidugi seened, kui nad tulevad.
Ehk siis, olen hakanud eelistama sellist loodusinimese, võiks isegi öelda, et kiviaja inimese dieeti. Kus põhitoit oli kala. Ning sinna juurde kõiksugu metsa-annid. Kindlasti ootab mind veel palju avastamisrõõmu, ent seni saavutatuga olen väga rahul. Igal juhul on enesetunne tublisti paranenud ja seda ilma ühegi tabletita. Mis oli ka minu eesmärk - püüda ilma tablettideta hakkama saada.
Irjake on ka minust eeskuju võtnud (kuigi ta vandus veel mõni aeg tagasi, et - kasvõi nui neljaks - aga jäätisest ja kohvikoorest ta ei loobu, loomalihast samuti) ja tema enesetunne on veelgi rohkem paranenud, minu enda tähelepanekute põhjal. Tal on kadunud sellised kroonilised hädad, nagu liigesepõletikud ja astma, mis tema puhul olid juba päris karmilt välja kujunenud, nii et tal esines tõsiseid eluohtlikke lämbumishooge ja arstid ennustasid peatset ratastooli jäämist. Ning tema kehakaal on samuti saavutanud, ma ütleks, ideaalse mõõtme. Ning nagu olen juba ka märkinud, on nn tselluliit täiesti kadunud, seda ilma igasuguste kreemide vms asjadeta, puhtalt toitumise pinnalt. Paari aasta jooksul siis.
esmaspäev, 19. aprill 2010
Jälle Rimis halvaksläinud kaup!
Tundub, et Rimi teemal võib lausa eraldi rubriigi avada. Irja ostis eile Rimist (Rakvere Põhjakeskus) virsikuid, mis olid soodushinnaga. Ent täna neid sööma hakates, selgus, et nad on seest täiesti mädad. Ja üks ka veidi hallitanud.
Mis kuramuse värk on?! Halvaks läinud kaup tuleb minema visata, mitte soodushinnaga inimesi lõksu meelitada. Ma tõesti ei saa aru, kas Rimi tegelased on päris ära pööranud?!
Varem olen Rimi kiitnud, ent tundub, et latt on alla lastud. Minu kogemus ütleb, et isegi Säästukast saab kvaliteetsemat kaupa kui Rimist. Seejuures veel odavamalt. Mina nimetaks Rimi käitumist vastutustundetuks. Sest kui halvaks läinud puuvilju sööb näiteks laps, kes ei oska välimuse järgi toidu kvaliteeti hinnata, võivad tagajärjed olla väga koledad.
Või on see tõesti Rimi omalaadne kättemaks eestlastele, kes nõudsid kodumaise liha tagasitoomist poelettidele?!
pühapäev, 18. aprill 2010
Ettevaatust! Rimi on asunud eestlasi mürgitama!
Vähe sellest, et Rimi asus, keel põses uuesti eestimaist liha müüma (kuna maarahvas tõstis hirmsat kisa), on see kaubanduskett asunud nüüd (võimalik, et eelmainitu tõttu) eestlasi mürgitama. Kuidagi teisiti ei saa põhjendada seda, et Rimi müüs täna Rakvere poes täiesti halvaks läinud toitu. See on siis salatit, itaalia ja ruccola, firma Dole toodang, mis oli müügis krõbeda hinnaga, 31 krooni pakk, ja säilivustähtaeg oli täna ümber saanud. Ning see kaup polnud isegi alla hinnatud! Või mis alla, see oli täiesti halvaks läinud, kodus pakki avades täitus köök vänge hapu haisuga. Ning alles siis vaatasin, muidugi, silti pakil. Mis ütles: best before 18.04.2010. Ehk siis tähtaeg kukkus eile.
Ma ütlen ausalt, pettumus on suur, sest olin ostnud neid salateid mitu pakki, mitmeks päevaks ette. Ja Rimist poleks sellist asja osanud oodata. Tundub, et Rimi asjad on täiega alla käinud. Ma ei kujuta ette, mis kala või liha nad müüvad, ka see võib olla halvaks läinud.
Olen seda salatit ostnud juba kuu aja vältel ja veel kordagi pole sellist jama olnud. Näiteks Maximas oli sarnane kaup müügil paar nädalat tagasi ja täiesti värske ja Maxima hindas kauba alla juba mitu päeva enne tähtaja möödumist, viidates allahindlusega ilusti tähtaja möödumisele. Ostsin ka allahindlusest, ja isegi siis oli see veel täiesti värske. Samuti on sama kaup olnud täiesti värske Selveri poodides.
Mis toimub, Rimi?! Aga pidage meeles, eestlane pole nii hella seedimisega nagu somm või svedu, kes sellise triki peale kiirelt otsad annab. Teil ei õnnestu eestlasest nii kergesti lahti saada! Pidage seda meeles.
Muide, mulle meenub, et paar päeva tagasi ostsin Rimist võrgus apelsine, kus pooled olid mädanema läinud. Samas on mind üha enam üllatanud viimasel ajal Maxima, eriti Võrus, kus see pood annab Rimile silmad ette. Maxima müüb edukalt eestimaist liha, miks see Rimile või Säästukale ei kõlba, on täiesti arusaamatu.
Ja üldse, mõni eesti firma võiks võtta lehtsalatite tootmise ja müügi tõsiselt käsile. Praegu on normaalne valik vaid Stockmannis, mujal otsi teisi tikutulega taga, ma mõtlen lisaks petersellile ja rohelisele sibulale ka teisi vahemerepäraseid salateid, mis on, muide, väga tervislikud. Nagu ütleb minu kogemus.
Siin veel üks halvaks läinud salatipakk:
neljapäev, 8. aprill 2010
Inimene kui masin
Inimest võib kategoriseerida erinevalt, et ta on, ütleme, loom, või siis lind, või kala, olenevalt tema arenguastmest, mõni inimene võib olla lausa siga, ent vaadelgem inimest kui masinat. Mis siis on üles ehitatud mingite teatud tehnoloogiliste iseärasuste alusel, mis kui liik on üles ehitatud laias laastus ühesuguselt ja mille toimimine on parasjagu nii efektiivne, kui hea on tema hooldus. Ehk vaadelgem inimest kui ... ütleme, autot.
Kõik teame, et auto võib väga erinevalt vastu pidada. Kui auto puhul kasutada head kütust ning teda regulaarselt hooldada, võib auto eluiga olla väga pikk, koguni 100 aastat või isegi kauem. Samas teame olukordi, kus auto ei pea vastu aastatki, näiteks siis, kui temast saab mõne õnnestuse tagajärjel plekihunnik. Nii et teda pole enam võimalik taastada.
Inimese kui masina puhul, nagu olen täheldanud, on hooldus väga oluline. Ent olulisem veel on kütus, mida inimene toimimiseks kasutab. Kui tarbida kõrge vitamiini- ja mineraalisisaldusega toitu, siis tuksub mootor ühtlaselt ning võtab pöördeid kui Ferrari. Kui pidada inimest intelligentseks, mõtlevaks masinaks, looduslikuks kompuutriks, siis vajab ka see kompuuter kütust. Ning, mis seal salata, sõltub ka kompuutri võimekus sellest, milline see kürus on. Kui ikka ajada sisse madala toiteväärtusega tangaineid, näiteks, kulub enamik energiat sellest toiduhunnikust vajalike ainete kättesaamiseks, ning masina efektiivsus on väga madal. Selline masin suudab töötada vaid madalatel pööretel ja ilma erilise jõudluseta. Samas kui toita sedasama masinat värske aedvilja ning ilma säilitusaineteta kala või lihaga, võib see masin teha imesid. Kes ei usu, võb omal nahal proovida. Võimekus sõltub väga laias ulatuses sellest, mida kasutada selle masina kütuseks. Seejuures pole kogused üldse olulised. Väike kogus head kütust võib anda palju rohkem energiat kui suur kogus kehva kütust. Lisaks võib kehv kütus masina üldse rikkuda, nii et see lakkab töötamast. Ja remont võib olla väga kulukas, kui üldse võimalik, ning masin võib minna utiili, varuosadeks.
Mis on aga inimese kui masina puhul tähelepanuväärne, ja isegi hämmastav, et kui kütus omab väga olulist tähtsust, siis pööratakse sellele ääretult vähe tähelepanu. Õigem oleks öelda, et masinatele antakse massiliselt rämpskütust. Mistõttu pole ime, et masinad on üha rohkem korrast ära. See on kindlasti hea remonditöökodadele, ning remondimehi ja -naisi tuleb üha enam juurde, ning üha enam masinaid veedab suure osa ajast töökodades, ent kas see peab siis nii olema - et masina mõte on veeta aega töökodades.
Võib muidugi öelda, et masinaid on niigi palju, ning pole hullu, kui suur osa neist lakkab töötamast, seda siis näiteks kehva kütuse tõttu, või siis sellest, et nad ei saa piisavalt head hooldust. Ning kui masinate arv jääb väiksemaks, siis on ka nende efektiivsus parem. Mis oleks ehk ka lahendus. Et kui seni on peetud masinate paljusust vooruseks, masinale on reproduktsioon justkui sisse programmeeritud, siis mingist hetkest saavad masinad sellest veast aru ning massiline taastootmine lakkab. Kuni ajani, mil masinate arv ja hooldus on tasakaalus.
Kõik teame, et auto võib väga erinevalt vastu pidada. Kui auto puhul kasutada head kütust ning teda regulaarselt hooldada, võib auto eluiga olla väga pikk, koguni 100 aastat või isegi kauem. Samas teame olukordi, kus auto ei pea vastu aastatki, näiteks siis, kui temast saab mõne õnnestuse tagajärjel plekihunnik. Nii et teda pole enam võimalik taastada.
Inimese kui masina puhul, nagu olen täheldanud, on hooldus väga oluline. Ent olulisem veel on kütus, mida inimene toimimiseks kasutab. Kui tarbida kõrge vitamiini- ja mineraalisisaldusega toitu, siis tuksub mootor ühtlaselt ning võtab pöördeid kui Ferrari. Kui pidada inimest intelligentseks, mõtlevaks masinaks, looduslikuks kompuutriks, siis vajab ka see kompuuter kütust. Ning, mis seal salata, sõltub ka kompuutri võimekus sellest, milline see kürus on. Kui ikka ajada sisse madala toiteväärtusega tangaineid, näiteks, kulub enamik energiat sellest toiduhunnikust vajalike ainete kättesaamiseks, ning masina efektiivsus on väga madal. Selline masin suudab töötada vaid madalatel pööretel ja ilma erilise jõudluseta. Samas kui toita sedasama masinat värske aedvilja ning ilma säilitusaineteta kala või lihaga, võib see masin teha imesid. Kes ei usu, võb omal nahal proovida. Võimekus sõltub väga laias ulatuses sellest, mida kasutada selle masina kütuseks. Seejuures pole kogused üldse olulised. Väike kogus head kütust võib anda palju rohkem energiat kui suur kogus kehva kütust. Lisaks võib kehv kütus masina üldse rikkuda, nii et see lakkab töötamast. Ja remont võib olla väga kulukas, kui üldse võimalik, ning masin võib minna utiili, varuosadeks.
Mis on aga inimese kui masina puhul tähelepanuväärne, ja isegi hämmastav, et kui kütus omab väga olulist tähtsust, siis pööratakse sellele ääretult vähe tähelepanu. Õigem oleks öelda, et masinatele antakse massiliselt rämpskütust. Mistõttu pole ime, et masinad on üha rohkem korrast ära. See on kindlasti hea remonditöökodadele, ning remondimehi ja -naisi tuleb üha enam juurde, ning üha enam masinaid veedab suure osa ajast töökodades, ent kas see peab siis nii olema - et masina mõte on veeta aega töökodades.
Võib muidugi öelda, et masinaid on niigi palju, ning pole hullu, kui suur osa neist lakkab töötamast, seda siis näiteks kehva kütuse tõttu, või siis sellest, et nad ei saa piisavalt head hooldust. Ning kui masinate arv jääb väiksemaks, siis on ka nende efektiivsus parem. Mis oleks ehk ka lahendus. Et kui seni on peetud masinate paljusust vooruseks, masinale on reproduktsioon justkui sisse programmeeritud, siis mingist hetkest saavad masinad sellest veast aru ning massiline taastootmine lakkab. Kuni ajani, mil masinate arv ja hooldus on tasakaalus.
pühapäev, 21. märts 2010
Paksus: kas põhjus või tagajärg?
Väljavõte Economisti veebist.
Üks päris huvitav artikkel nädalatagusest Economistist söömise ja paksuse teemal. Mis annab ülevaate USA Dallase teadlaste avastusest, et paksus pole mitte tervisehädade põhjus, vaid tagajärg. Ehk siis: nii paksus, kõrge vererõhk kui suhkruhaigus on kõik tagajärjed. Seni on paksust peetud mitmete haiguste, näiteks suhkruhaiguse põhjustajaks. Nagu aga välja tuleb, on kurja juur hoopis liigsöömine, või siis teatud toidu liigne tarbimine, mistõttu hakkab organism muu hulgas talletama rasva ning väheneb insuliini tootmine, mis omakorda on organismi kaitsereaktsioon teatud mürkide sattumise eest organismi. Ehk siis, nagu Dallase teadlaste avastusest järeldub, on arstid seni suhkruhaigust "ravides" hoopis organismi kahjustanud. Mis on kaasaja meditsiini puhul sümptomaatiline, et tegeletakse tagajärgede, mitte põhjustega. Või siis ei suudeta teha vahet tagajärgedel ja põhjustel.
Nüüd jääb ainult küsimus, millest tekib see nn liigsöömine?! Ma olen iseenda peal katsetades leidnud, et see tuleb vähese mineraali- ja vitamiinisisaldusega toidu tarbimisest, ehk siis liigsest teraviljatoodete nagu saiad-leivad ning muude tangainete nagu riis ülisuurest tarbimisest, millega organism ei suuda toime tulla. Kui süüa rohkem värsket aed- ja köögivilja (välja arvatud kartul) ning puuvilju, siis märkad peagi, et ei tahagi enam niipalju toitu sisse ahmida kui varem. Ning tervislik seisund paraneb märgatavalt. Liigsöömine tuleneb omakorda harjumusest, perekondlikest tavadest ja traditsioonidest. Paljudes peredes harjutatakse lapsi juba maast madalast suurte toiduainekogustega ning hiljem on sellisest harjumusest väga raske vabaneda.
Üks päris huvitav artikkel nädalatagusest Economistist söömise ja paksuse teemal. Mis annab ülevaate USA Dallase teadlaste avastusest, et paksus pole mitte tervisehädade põhjus, vaid tagajärg. Ehk siis: nii paksus, kõrge vererõhk kui suhkruhaigus on kõik tagajärjed. Seni on paksust peetud mitmete haiguste, näiteks suhkruhaiguse põhjustajaks. Nagu aga välja tuleb, on kurja juur hoopis liigsöömine, või siis teatud toidu liigne tarbimine, mistõttu hakkab organism muu hulgas talletama rasva ning väheneb insuliini tootmine, mis omakorda on organismi kaitsereaktsioon teatud mürkide sattumise eest organismi. Ehk siis, nagu Dallase teadlaste avastusest järeldub, on arstid seni suhkruhaigust "ravides" hoopis organismi kahjustanud. Mis on kaasaja meditsiini puhul sümptomaatiline, et tegeletakse tagajärgede, mitte põhjustega. Või siis ei suudeta teha vahet tagajärgedel ja põhjustel.
Nüüd jääb ainult küsimus, millest tekib see nn liigsöömine?! Ma olen iseenda peal katsetades leidnud, et see tuleb vähese mineraali- ja vitamiinisisaldusega toidu tarbimisest, ehk siis liigsest teraviljatoodete nagu saiad-leivad ning muude tangainete nagu riis ülisuurest tarbimisest, millega organism ei suuda toime tulla. Kui süüa rohkem värsket aed- ja köögivilja (välja arvatud kartul) ning puuvilju, siis märkad peagi, et ei tahagi enam niipalju toitu sisse ahmida kui varem. Ning tervislik seisund paraneb märgatavalt. Liigsöömine tuleneb omakorda harjumusest, perekondlikest tavadest ja traditsioonidest. Paljudes peredes harjutatakse lapsi juba maast madalast suurte toiduainekogustega ning hiljem on sellisest harjumusest väga raske vabaneda.
laupäev, 20. märts 2010
Tegelikult oleme Irjaga päris erinevad - Inno värske analüüs
Meil saab Irjaga tänavu 5 aastat kooselu, ja sellest oleme lahus olnud tõesti ainult mõne üksiku päeva, nagu olen ka kirjutanud, kui käisin ministeeriumiametnikuna ühel koolitusel. Ning mul on olnud suurepärane võimalus vaadata ennast kõrvalt, ning ka Irjat, ning meie suhet analüüsida. Ma arvan ühtlasi, et 5 aastat on juba selline periood, mille põhjal võib teatud järeldusi teha.
Esiteks, ja mis minu arvates on olnud suurim avastus, on see, et me oleme Irjaga ikka üpris erinevad. Mistõttu oli veidi ekslik minu algne arvamus, et oleme Irjaga väga sarnased ja seetõttu sobime. Meil on, tõsi, sarnased huvid ja sarnane huumorimeel, ning teatud sarnased omadused nagu uudishimu ja julgus, me innustume sarnastest asjadest, ent ent teatud olukordades käitume väga erinevalt. Mistõttu ma võin etteruttavalt öelda, et oma eelmise kaasa Ingridiga oli olukord vastupidine: me käitusime teatud olukordades ühtemoodi, ent meil polnud mitmeid sarnaseid omadusi ja huumorimeelt.
Mõned päevad tagasi just leidsime Irjaga, et näiteks teatud kriisi-situatsioonis, mille põhjused võivad olla erinevad, näiteks mõni väline ärritaja või teatud toit, muutun mina agressiivseks, hakkan ajama kiuslikku juttu ning tõstan häält. Ma ei kasuta küll füüsilist jõudu ega lõhu mööblit või nõusid, nagu see mõnedel inimestel esineb, ent võin olla päris tüütu kaaslane ja pool päeva sõna otseses mõttes jonnida. Või punnutada, nagu Irja selle kohta ütleb. Irja seevastu reageerib sellises olukorras vastupidiselt: kui ta muidu, normaalolekus on palju emotsionaalsem kui mina, jääb ta kriisiolukorras väga rahulikuks, justkui tardub (ta teeb seda, muide, samuti täiesti instinktiivselt, ja seda esineb ka siis, kui mina mingit agressiivsust ei ilmuta). Ja see aitab väga efektiivselt minu jonni-tuju maandada. Nii et meie tülid, kui neid üldse on, raugevad juba eos. Neid, mis seal salata, meil ei esinegi, sest pole seda teist poolt, kellega tülitseda. Ingridiga seevastu läks meil ikka tõsiseks sõnasõjaks, ja Ingrid andis ka kätele ning jalgadele voli, ning me kruttisime end ikka korralikult üles, nii et mul tuli mitmel korral suisa kodust põgeneda, et asi ei läheks omavaheliseks verevalamiseks. Selline tülitsemine polnud teab mis hea lahendus, eriti siis, kui meil tulid lapsed. Laste nähes ja kuuldes niimoodi kiselda. Seejuures, ma toonitan, ei allu sellised reaktsioonid kriisi-olukorras tahtele, need tulevad spontaanselt, ning alles hiljem saad aru, et midagi oli valesti. Mina suutsin küll pressida end kodust lahkuma, et vältida kõige hullemat, ent ka see oli kehv lahendus, sest pidin end pidevalt alla suruma. Sellisest allasurumisest tekkis pinge, mida omakorda olin sunnitud maandama alkoholiga, kuna miski muu lihtsalt ei aidanud. Või siis tegin suitsu. Ka Ingrid maandas pingeid alkoholi ja tubakaga, ja see mõjus omakorda halvasti tervisele. Olime pidevalt haiged.
Nõnda. Et kriisiolukorras käitume Irjaga erinevalt, ma mõtlen siin just spontaanset, lühiajalist käitumist, mis aga lähisuhtes omab määravat tähtsust. Samas tavaolukorras on jälle Irja palju emotsionaalsem ja agressiivsem, kui nii võib öelda, mis jällegi inspireerib mind, kes ma olen tavaolukorras rahulikum. Ingridiga aga oli meil tihti see lugu, kus me tavaolukorras vahtisime lihtsalt teineteisele otsa nagu tummahambad ning kummalgi oli justkui pea tühi. Ja kumbki meist ei tahtnud teha seda esimest sammu, et seda tardumust katkestada. Mistõttu muutus meie kooselu ajapikku väga üksluiseks, kus me teineteisega enam eriti ei suhelnudki ning koos elasime vaid nö harjumusest, laste pärast. Ehk siis: ühesugused inimesed, või siis need, kes reageerivad teatud olukordades ühtemoodi, suure tõenäosusega head paari ei moodusta. Sa elaksid nagu koos ise-endaga, mis ajab juba iseenesest närvi, ei loo mingit sünergiat. Või nagu Irja sõnastas: teine pool peab sinus looma tunde, et teisega koos oled sa üks tervik. Muidu on sul kogu aeg selline tunne, et midagi on puudu. Ja see on sulatõsi. Ingridiga koos elades tabasin end tihti mõttelt, et midagi on puudu, seevastu Irjaga koos elades olen end tabanud vahel mõttelt, et kõike on kogu aeg üle, nii et ma ei jaksa vahetevahel kõike vastugi võtta, mida elu pakub. Et jaksu suurendada, olen hakanud rohkem mõtlema oma tervise peale, mida ma Ingridiga koos elades üldse ei teinud. Siis ei hoolinud ma üldse endast, ega oma tervisest, mistõttu sain külge paljud tervisehädad, millest olen nüüd hakanud vaikselt vabanema. Vähemalt teen kõik endast oleneva, et nendest vabaneda.
Minu soovitus on teisega ikka mõne aasta koos elada, enne kui temaga seoses tõsisemaid plaane tegema hakkate. Sest esimene kiindumus saab nagunii õige pea otsa, ja kui sul teisega lihtsalt niisama pole hea koos olla, siis kujuneb kooselu väga vaevarikkaks. Kui muidugi on eesmärk pikemalt koos elada, sest tänapäeval on väga levinud ka lühikesed kooselud, mis on juba taotluslikult ajutise loomuga. Kui juba algul tõusevad tülid, nö tühjast-tähjast, siis ütleb minu kogemus, et need lähevad ajas üha suuremaks ja tüli võib tekkida juba valest silmapilgust. Kodu peaks samas olema turvaline oaas või kindlus, mis pakub nii sulle, sinu kaasale kui lastele turvalisust ja võimalust end taasatada ja laadida. Kus on hea olla ja kuhu on alati hea tulla. Kus sind alati oodatakse ja armastatakse.
pühapäev, 7. märts 2010
Kuidas tselluliidist lahti saada - Inno soovitus naistele naistepäevaks
Väljavõte derma.ee kodukalt.
Kõigepealt pean tunnistama, et mul on siiralt hea meel, et toiduvaliku abil enese ravimine on jõudnud ka nö massidesse, näiteks viimases ajakirjas Naised on lugu juuksur Katrin Kruusmaast (42), kes liha söömise piiramise abil on saavutanud taas hea enesetunde ning näeb välja nagu noor tüdruk.
Toit, või õigemini oma loomusele vastav toit teeb imesid, tunnistan, et olen teinud toiduga loomkatseid, oma koduloomade peal, ning täheldanud otsest seost toidu kvaliteedi ning looma enesetunde ja välimuse vahel. Ma usun, et loomad ei pahanda, sest need "katsed" on endaga kaasa toonud säravad silmad, niiske nina ning koheva ja läikiva karvkatte. Ma ei hakka siin nüansse välja tooma, aga võin kätt südamele pannes öelda, et sobiv toit teeb imesid.
Ja, mis seal salata, edusammud loomadega on mind innustanud tegema katseid ka iseenda ja oma abikaasa Irja peal. Ning täheldanud, et pärast lehmapiima- ja lihatoodete ärajätmist on mu naisel kadunud tselluliit. Mis on üks neist suurtest imedest, mis ma olen toiduvaliku sättimisel täheldanud. Seejuures ei olnud tselluliidi puhul mingeid muutusi näiteks nisugluteeni sisaldavate saia-leivatoodete söömise piiramisel või ärajätmisel. Ent pärast piimatoodete ärajätmist ning liha söömise piiramist (praeguseks oleme loobunud ka lihast, sööme vaid kala) on Irjal tselluliit täiesti kadunud. Umbes ühe aasta jooksul siis. Enne seda oli tal ikka päris korralik tselluliit jalgade, või ütleme siis, et tagumiku ja tuharate peal. Kuigi ta polnud üldse paks, ent tselluliit, selline konarlik nahk oli ikka. Mida tuli ajas üha juurde. Ja mille üle Irja eriti rõõmus polnud, ent ta ei osanud ka midagi ette võtta, ta kaalus koguni tselluliidivastaste kreemide ostmist. Mille peale ma ütlesin, et ma armastan teda ka tselluliidisena. Siis aga hakkasime eksperimenteerima toiduga ning hiljuti avastasime, et tselluliit on praeguseks täiesti kadunud. Pärast piima ja liha ärajätmist on Irja saavutanud lausa tütarlapseliku figuuri, ja seejuures ilma mingi näljutamiseta, millel põhineb enamus nn dieete.
Ühtlasi on Irjal paranenud füüsiline toonus. Nii näiteks oli varem tihti nii, et meie jalutuskäikudel väsis kõigepealt ära tema - ah-jaa, pärast piima ärajätmist kadusid Irjal ka puusaliigese vaevused, mis olid teda lapsest peale saatnud - nüüd aga ei näita ta ka pärast 10-15-kilomeetrist jalutuskäiku mingeid väsimuse märke, pigem väsin ära mina, kuigi ma pidasin end Irjast võimekamaks.
Mis ma olen veel täheldanud, Irjal on tekkinud kõrgem C-vitamiini vajadus, näiteks sööb ta isukalt sidrunit, külmutatud astelpaju ja mustsõstra marju. Sellist asja ma varem tema puhul kunagi ei täheldanud, samas oli ta loid, näiteks ei jaksanud isegi trepist üles ronida. Talle valmistas raskusi pikem kui 500-meetrine jalutuskäik.
Oleme Irjaga täheldanud, et meil pole ka mingit isu enam liha- ega piimatoodete järele. Küll on senisest suurem isu värske köögivilja järele, mida tarbime üha rohkem ja mis tagab hea enesetunde ka suurtes kogustes tarbimisel. Mis ei tekita seedevaevusi. Mis on imeline tunne: sa saad kõhu korralikult täis süüa ja enesetunne on ikka hea.
Kõigepealt pean tunnistama, et mul on siiralt hea meel, et toiduvaliku abil enese ravimine on jõudnud ka nö massidesse, näiteks viimases ajakirjas Naised on lugu juuksur Katrin Kruusmaast (42), kes liha söömise piiramise abil on saavutanud taas hea enesetunde ning näeb välja nagu noor tüdruk.
Toit, või õigemini oma loomusele vastav toit teeb imesid, tunnistan, et olen teinud toiduga loomkatseid, oma koduloomade peal, ning täheldanud otsest seost toidu kvaliteedi ning looma enesetunde ja välimuse vahel. Ma usun, et loomad ei pahanda, sest need "katsed" on endaga kaasa toonud säravad silmad, niiske nina ning koheva ja läikiva karvkatte. Ma ei hakka siin nüansse välja tooma, aga võin kätt südamele pannes öelda, et sobiv toit teeb imesid.
Ja, mis seal salata, edusammud loomadega on mind innustanud tegema katseid ka iseenda ja oma abikaasa Irja peal. Ning täheldanud, et pärast lehmapiima- ja lihatoodete ärajätmist on mu naisel kadunud tselluliit. Mis on üks neist suurtest imedest, mis ma olen toiduvaliku sättimisel täheldanud. Seejuures ei olnud tselluliidi puhul mingeid muutusi näiteks nisugluteeni sisaldavate saia-leivatoodete söömise piiramisel või ärajätmisel. Ent pärast piimatoodete ärajätmist ning liha söömise piiramist (praeguseks oleme loobunud ka lihast, sööme vaid kala) on Irjal tselluliit täiesti kadunud. Umbes ühe aasta jooksul siis. Enne seda oli tal ikka päris korralik tselluliit jalgade, või ütleme siis, et tagumiku ja tuharate peal. Kuigi ta polnud üldse paks, ent tselluliit, selline konarlik nahk oli ikka. Mida tuli ajas üha juurde. Ja mille üle Irja eriti rõõmus polnud, ent ta ei osanud ka midagi ette võtta, ta kaalus koguni tselluliidivastaste kreemide ostmist. Mille peale ma ütlesin, et ma armastan teda ka tselluliidisena. Siis aga hakkasime eksperimenteerima toiduga ning hiljuti avastasime, et tselluliit on praeguseks täiesti kadunud. Pärast piima ja liha ärajätmist on Irja saavutanud lausa tütarlapseliku figuuri, ja seejuures ilma mingi näljutamiseta, millel põhineb enamus nn dieete.
Ühtlasi on Irjal paranenud füüsiline toonus. Nii näiteks oli varem tihti nii, et meie jalutuskäikudel väsis kõigepealt ära tema - ah-jaa, pärast piima ärajätmist kadusid Irjal ka puusaliigese vaevused, mis olid teda lapsest peale saatnud - nüüd aga ei näita ta ka pärast 10-15-kilomeetrist jalutuskäiku mingeid väsimuse märke, pigem väsin ära mina, kuigi ma pidasin end Irjast võimekamaks.
Mis ma olen veel täheldanud, Irjal on tekkinud kõrgem C-vitamiini vajadus, näiteks sööb ta isukalt sidrunit, külmutatud astelpaju ja mustsõstra marju. Sellist asja ma varem tema puhul kunagi ei täheldanud, samas oli ta loid, näiteks ei jaksanud isegi trepist üles ronida. Talle valmistas raskusi pikem kui 500-meetrine jalutuskäik.
Oleme Irjaga täheldanud, et meil pole ka mingit isu enam liha- ega piimatoodete järele. Küll on senisest suurem isu värske köögivilja järele, mida tarbime üha rohkem ja mis tagab hea enesetunde ka suurtes kogustes tarbimisel. Mis ei tekita seedevaevusi. Mis on imeline tunne: sa saad kõhu korralikult täis süüa ja enesetunne on ikka hea.
pühapäev, 21. veebruar 2010
Üks küsimus toitumise kohta ja Inno vastus
Saabus selline küsimus toitumise kohta:
ma arvan, et kasulik on varieerida. Minu põhitoit lapsepõlvest peale on olnud kartul ja ma tunnen end paremini, kui kartuliga pausi pean. Pealegi hakkas eestlane kartulit tarvitama alles paarsada aastat tagasi. Võib küsida, et kuidas ta ilma selleta terve eluaeg ära elas?!
Mulle tundub, et eestlase kui mererahva peamine toit on olnud ja võiks ka edaspidi olla kala. Näiteks vahemere köök koosneb valdavalt kalast. Igasugu sealiha, vorst ja hapukapsad on Eestisse tulnud koos kolonisaatoritega, nii idast kui läänest. Eestlased kui orjad pandi isandatele meelepäraseid sigu kasvatama. Nõuka ajal oli lausa kurioosum, et poest polnud värsket kala üldse saada, kuigi Eestis kala ümberringi igal pool nii et tapab. Paljud mehed hakkasid siis ise kala püüdma.
Lugesin blogist, et olid vahepeal loobunud kartulist. Uskumatu, kuidas su toiduvalik aina kahaneb! Mis sa arvad, kas inimene saaks terve eluaeg tarvitada ainult mingit kindlat toitu ja olla eluaeg terve ja õnnelik? Kas sa kujutaksid ette, et elu lõpuni tarbiksid ainult nt. tatraputru? V. kala?Inno vastus:
E.
ma arvan, et kasulik on varieerida. Minu põhitoit lapsepõlvest peale on olnud kartul ja ma tunnen end paremini, kui kartuliga pausi pean. Pealegi hakkas eestlane kartulit tarvitama alles paarsada aastat tagasi. Võib küsida, et kuidas ta ilma selleta terve eluaeg ära elas?!
Mulle tundub, et eestlase kui mererahva peamine toit on olnud ja võiks ka edaspidi olla kala. Näiteks vahemere köök koosneb valdavalt kalast. Igasugu sealiha, vorst ja hapukapsad on Eestisse tulnud koos kolonisaatoritega, nii idast kui läänest. Eestlased kui orjad pandi isandatele meelepäraseid sigu kasvatama. Nõuka ajal oli lausa kurioosum, et poest polnud värsket kala üldse saada, kuigi Eestis kala ümberringi igal pool nii et tapab. Paljud mehed hakkasid siis ise kala püüdma.
Tikuvõileivad, viin ja pingviinide paraad
Tikuvõileivad ja muud säärased suupisted, mida vastuvõttudel sageli pakutakse on klassikaline sakuska, ehk viinakõrvane. Mida tarvitatakse napsi juurde. See on väga levinud komme Skandinaavias ja Venemaal, kus tarvitatakse ohtralt viina, peamiselt külma kliima tõttu. Muu alkohol lihtsalt jäätuks ära. Ning viina kõrvale on hea midagi hammustada.
Presidendi vastuvõtulaualt, nagu olen aru saanud, on varasem põhikomponent - viin - kadunud. Ent millegipärast on sakuska alles jäänud.
Presidendipaar on küll tegelenud aktiivselt kõiksugu tervislike eluviiside, muu hulgas tervisliku toitumise propageerimisega, ent millegipärast on aastapäeva vastuvõtulaual endiselt sakuska, mida ei saa sellisel kujul kuidagi tervislikuks pidada. Miks ei võiks vabariigi aastapäeva vastuvõtul, kui ta sellisena eksisteerib ja teda teles üle kantakse, ning mida suur osa rahvast (NB! Eriti lapsed, kes on hakanud järjest rohkem igasugu "snäkke" eelistama) jälgib, pakkuda toitu mis on toit. Inimesed ei toitu ju tikuvõileibadest! Selliselt annaks progageerida ka tervislikku toitumist. Pealegi on suur osa vastuvõtu külalistest kaugelt saabunud ning neil on kõhud tühjad. Mistõttu on tikuvõileivad justkui inimeste üle irvitamine.
NB! Nn rootsi laud (Smörgåsbord) on samuti sakuska, mida rootslased tarvitasid algselt viina kõrvale, ent millest on nüüdseks saanud kohati lausa põhitoit.
Presidendi vastuvõtulaualt, nagu olen aru saanud, on varasem põhikomponent - viin - kadunud. Ent millegipärast on sakuska alles jäänud.
Presidendipaar on küll tegelenud aktiivselt kõiksugu tervislike eluviiside, muu hulgas tervisliku toitumise propageerimisega, ent millegipärast on aastapäeva vastuvõtulaual endiselt sakuska, mida ei saa sellisel kujul kuidagi tervislikuks pidada. Miks ei võiks vabariigi aastapäeva vastuvõtul, kui ta sellisena eksisteerib ja teda teles üle kantakse, ning mida suur osa rahvast (NB! Eriti lapsed, kes on hakanud järjest rohkem igasugu "snäkke" eelistama) jälgib, pakkuda toitu mis on toit. Inimesed ei toitu ju tikuvõileibadest! Selliselt annaks progageerida ka tervislikku toitumist. Pealegi on suur osa vastuvõtu külalistest kaugelt saabunud ning neil on kõhud tühjad. Mistõttu on tikuvõileivad justkui inimeste üle irvitamine.
NB! Nn rootsi laud (Smörgåsbord) on samuti sakuska, mida rootslased tarvitasid algselt viina kõrvale, ent millest on nüüdseks saanud kohati lausa põhitoit.
laupäev, 20. veebruar 2010
Veel üks põnev blogi: Eesti noormees WWOOFib mööda Euroopat
Väljavõte multirodent.blogspot.com veebist.
Soovitan lugeda veel üht põnevat blogi, kus eesti noormees rändab mööda Euroopat läbi WWOOFi (World Wide Opportunities On Organic Farms) ning kirjeldab oma elu, sekka ka filosoofilisi mõtteid, näiteks usu teemadel, kus ta vaidleb padukonservatiivsete usklike ehk usufanaatikutega, kes püüavad inimest usule allutada, muutudes nõnda atraktiivseks võimudele, kellel on sama eesmärk: inimese allutamine. Mistõttu on vaieldav, kas neid nn fanaatikuid üldse usk huvitabki, või on see hoopis võim, mida on usu varjus kergem saavutada. Umbes nii nagu on hundil lambanahas lihtsam tallele ligi hiilida.
WWOOF kujutab endast võimalust töötada mahepõllumajanduse farmides üle kogu maailma, ja teenida selle eest ka väheke raha ning saada oma kõht täis. Paistab olevat päris huvitav alternatiiv praegusel masu-ajal noortele proovimiseks. Saab kõhu täis, maailma näha ja veidi taskuraha ka. Ning kohtuda paljude huvitavate inimestega. Mis sa hing rohkem ikka ihaldad.
Soovitan lugeda veel üht põnevat blogi, kus eesti noormees rändab mööda Euroopat läbi WWOOFi (World Wide Opportunities On Organic Farms) ning kirjeldab oma elu, sekka ka filosoofilisi mõtteid, näiteks usu teemadel, kus ta vaidleb padukonservatiivsete usklike ehk usufanaatikutega, kes püüavad inimest usule allutada, muutudes nõnda atraktiivseks võimudele, kellel on sama eesmärk: inimese allutamine. Mistõttu on vaieldav, kas neid nn fanaatikuid üldse usk huvitabki, või on see hoopis võim, mida on usu varjus kergem saavutada. Umbes nii nagu on hundil lambanahas lihtsam tallele ligi hiilida.
WWOOF kujutab endast võimalust töötada mahepõllumajanduse farmides üle kogu maailma, ja teenida selle eest ka väheke raha ning saada oma kõht täis. Paistab olevat päris huvitav alternatiiv praegusel masu-ajal noortele proovimiseks. Saab kõhu täis, maailma näha ja veidi taskuraha ka. Ning kohtuda paljude huvitavate inimestega. Mis sa hing rohkem ikka ihaldad.
kolmapäev, 17. veebruar 2010
Miks eestlased leivale suud annavad? Inno paljastab
Väljavõte historylink102.com veebist.
Küllap on nii mõnigi mõelnud, et miks eestlased annavad leivale suud või et miks maha kukkunud leib üles võetakse. Et millest seesugune suhtumine leivasse, mis iseenesest pole teab mis väärtuslik toiduaine.
Lugesin äsja üht teksti vanade kreeklaste toitumistavade kohta, ja mis selgus, nad kasutasid leiba muu hulgas söögiriistana, kuna nuge-kahvleid nad ei tundnud, ning ühtlasi pühkisid oma käsi leiva sisse, mille nad siis viskasid maha koertele või orjadele.
Eestlased olid samuti orjad, ning võib arvata, et leivale suu andmine ning leiva üles korjamine tulenes sellest, et nad korjasid isandate poolt maha visatud leivapalu ja toitusid nendest. Irooniliselt võib märkida, et ka koer annab leivale suud, enne kui selle üles korjab. See on ilmselt eestlaste orjapõlvest pärit komme, mis on hilisemasse ellu üle tulnud.
Lisaks veel niipalju, et kreeklaste põhitoit oli kala, juurviljad ning puuviljad. Joogiks tarvitasid veega lahjendatud veini või vett. Magusainena kasutatsid mett, kuna suhkrut nad ei tundnud.
Küllap on nii mõnigi mõelnud, et miks eestlased annavad leivale suud või et miks maha kukkunud leib üles võetakse. Et millest seesugune suhtumine leivasse, mis iseenesest pole teab mis väärtuslik toiduaine.
Lugesin äsja üht teksti vanade kreeklaste toitumistavade kohta, ja mis selgus, nad kasutasid leiba muu hulgas söögiriistana, kuna nuge-kahvleid nad ei tundnud, ning ühtlasi pühkisid oma käsi leiva sisse, mille nad siis viskasid maha koertele või orjadele.
Eestlased olid samuti orjad, ning võib arvata, et leivale suu andmine ning leiva üles korjamine tulenes sellest, et nad korjasid isandate poolt maha visatud leivapalu ja toitusid nendest. Irooniliselt võib märkida, et ka koer annab leivale suud, enne kui selle üles korjab. See on ilmselt eestlaste orjapõlvest pärit komme, mis on hilisemasse ellu üle tulnud.
Lisaks veel niipalju, et kreeklaste põhitoit oli kala, juurviljad ning puuviljad. Joogiks tarvitasid veega lahjendatud veini või vett. Magusainena kasutatsid mett, kuna suhkrut nad ei tundnud.
laupäev, 13. veebruar 2010
Meie Inksu teel paremaks inimeseks: söömise kunsti omandamas
Väljavõte tänasest Postimehest.
Rõõm oli lugeda tänasest Postimehest selle kohta, kuidas meie Inksu ehk Ingrid Veidenberg omandab tervisliku toitumise põhitõdesid.
Oled see, mida sööd - ütleb Inksu, ja jälle jumala õige jutt. Seda näitab minu enda kogemus eri toitude ja toiduainetega katsetamisel. 20selt võisin ka mina kõike süüa, ent nüüd, 40selt kahetsen, et igast sitta olen näost sisse ajanud. Ja kui vanemad inimesed tervislikku toitumist propageerivad, aitavad nad sellega lastel paljusid hädasid ära hoida. Need teadmised ei maksa midagi, ent on noortele inimestele kindlasti väärtuslikumad kui mistahes rahasumma. Ma olen üha enam veendunud ka selles, et vanematelt ei pärita mitte haigusi, vaid toitumisharjumused. Ja vale toit põhjustab haiguseid, niisamuti võib õige toit haiguseid ravida.
Ingrid ütleb, et alanud aasta eesmärk on saada paremaks inimeseks. Kohvik ühineb selle üleskutsega.
Rõõm oli lugeda tänasest Postimehest selle kohta, kuidas meie Inksu ehk Ingrid Veidenberg omandab tervisliku toitumise põhitõdesid.
Oled see, mida sööd - ütleb Inksu, ja jälle jumala õige jutt. Seda näitab minu enda kogemus eri toitude ja toiduainetega katsetamisel. 20selt võisin ka mina kõike süüa, ent nüüd, 40selt kahetsen, et igast sitta olen näost sisse ajanud. Ja kui vanemad inimesed tervislikku toitumist propageerivad, aitavad nad sellega lastel paljusid hädasid ära hoida. Need teadmised ei maksa midagi, ent on noortele inimestele kindlasti väärtuslikumad kui mistahes rahasumma. Ma olen üha enam veendunud ka selles, et vanematelt ei pärita mitte haigusi, vaid toitumisharjumused. Ja vale toit põhjustab haiguseid, niisamuti võib õige toit haiguseid ravida.
Ingrid ütleb, et alanud aasta eesmärk on saada paremaks inimeseks. Kohvik ühineb selle üleskutsega.
reede, 12. veebruar 2010
Toit mõjutab isegi kasside tervist
Toit mõjutab isegi kasside tervist, vasakul kass Whiskasi ja Kitekati peal, paremal pärast mõnekuust Royal Canin'i "dieeti".
Muide, sobiv toit paneb silmad särama!
neljapäev, 11. veebruar 2010
Nädal aega ilma kartulita, minu tähelepanekud
Kuigi kartulit ei peeta allergeeniks, eriti Eesti arstid, mistõttu ka ajakirjanduses peetakse kartuli söömist pigem tervislikuks kui probleemseks, oli seda suurem minu üllatus, kui HÄSTI mõjus kartulist loobumine.
Kõigepealt muutusid kõik meeled palju erksamaks. Seda nii 3-4 päeva pärast kartuli ärajätmist. Näiteks haistmine. Mulle avanesid täiesti uued lõhnad, mida ma ei mäleta, et oleks kunagi tundnud ja millest mul varem aimugi polnud. Näiteks tänaval jalutades tunnen koerte ja kasside pissi lõhna, ja, NB!, mulle tundub, et suudan eri koerte pissi lõhna eristada. Nii palju eri lõhnu, mida ma varem üldse ei tundnud!!! Minu ees on justkui avanenud täiesti uus maailm. Kodus vannitoas tunnen lõhnaõli pudelite lõhna.
Samuti muutus erksaks maitsemeel. Toidud muutusid maitsvaks ka ilma ohtra maitsestamiseta. Ka nägemine muutus justkui teravamaks. Värvid on erksamad.
Siis kadusid kõhust ära gaasid, millest ma polnud lahti saanud. Ja üldine enesetunne muutus palju paremaks. Tundsin, et mul on palju rohkem energiat, suutsin lugeda järjest läbi mitmeid ajakirju ja muid tekste ilma et oleks väsinud või tüdinud.
Samuti on tänaseks kätelt kadunud ekseem, mille arstid klassifitseerisid psoriaasiks (mis ei ole ravitav), mis on mind lapsest peale saatnud, mis on aeg-ajalt vähenenud, ent millest ma polnud lahti saanud. Arstid kirjutasid ekseemi leevendamiseks hormoonkreeme, näiteks hüdrokortisooni omi, ent ka need ei aidanud. Mitte ükski neist sadadest kreemidest polnud aidanud, mida olen viimase 15 aasta jooksul proovinud.
Koos kartuliga kadus krooniline nohu, mis on mind samuti lapsest peale saatnud, ja mis muutus eriti väljakannatamatuks just sügisel ja talvel, põhjustades ägedaid ninaneelu ja põskkoopa põletikke, mida ma olin varem ravinud antibiootikumidega.
Siis kadusid kartuli ärajätmisega verevarustuse häired, mis mind samuti lapsepõlvest saatsid, ning millele arstid polnud suutnud mingit seletust leida. Mu näkku tuli uuesti veri, põsed läksid kenasti õhetama, silmadesse tuli terve läige, ning huuled said tagasi jume, nagu Irja üllatusega avastas. Varem oli nägu väga kahvatu ja mulle tundus, et mida aeg edasi, seda kahvatumaks muutus. Nüüd tundsin, kuidas veri hakkas taas ringi käima. Enam ei külmetanud sõrmeotsad ja varbad, mis mind alati talvel vaevas. Kadus külmatunne, mis mind oli juba aastaid vaevanud, nii et vahel oli külm ka suvel. Ma polnud sellele seni mingit seletust leidnud. Mõtlesin, et see on seotud sellega, et ma ei tee piisavalt kõvasti sporti, ja seda arvas ka mu isa, kes sundis mind lapsena igapäevaselt trennis käima, ent külmatunne ei kadunud isegi siis, kui päevad läbi trenni tegin. Vastupidi, ka trenni tehes hakkas külm. Isegi suusamaratoni sõites hakkas vahepeal külm.
Ja nüüd on siis ka see selge, mis oli saladus, mis mu tervist pärast Irjaga kohtumist mõnda aega turgutas: ma ei söönud kartulit. Tõesti, viis aastat tagasi suvel ei valmistanud ma mõnda aega ise kodus süüa ning allergianähud kadusid. Ning tulid talvel uuesti tagasi, kui hakkasin kodus taas kartulit keetma või praadima. kartuli koorimisest, ainuüksi kartuli käeshoidmisest tekkisid sõrmedele lõhed, mis on nüüd, nädalaga, täiesti kadunud.
Kirjutasin nädal aega tagasi, kuidas üks Soome uurimus tegi kümmekond aastat tagasi kindlaks, et 3/4 uurimisalustest omas ülitundlikkust kartuli suhtes. Irja avastas selle artikli, kui hakkas uurima, miks mu vaevused ära ei kadunud vaatamata sellele, et sõin vahepeal ainult kartulit, mille kohta öeldakse, et see ei saa mingeid vaevusi põhjustada. Mina hakkasin juba kahtlustama, et äkki pole joogivesi õige või on õhk saastunud. Ent Rakveres peaks nii õhk kui vesi olema priima.
Ma ise poleks eladeski uskunud, et kartul võib põhjustada mingeid probleeme. Ja ma ei usu seda päriselt veel praegugi, olgugi, et kartuli ärajätmine on sedavõrd hästi mõjunud. Igal juhul ei söö ma nüüd mõnda aega enam kartulit, ning kartuliga samasse perekonda kuuluvaid vilju nagu tomat, punane ja roheline pipar, paprika, munataim, ning raporteerin regulaarselt oma tähelepanekutest.
Ma võin nüüd, pärast nädalast kartuli-vaba dieeti väita, et mitte ühegi teise toiduaine ärajätmine pole nii hästi mõjunud kui kartul. Kui jätsin ära piimatooted, kadus keha paistetus ja mitmed põletikud, ent ekseemid jäid alles. Kui jätsin ära gluteeni sisaldavad leivatooted, kadus kõhulahtisus. Ent pärast seda muutus enesetunne kohati veel kehvemaks, sest kõhtu kogunesid gaasid ja need ei tulnud enam välja, nagu varem, kui sõin leiba. Samas ei soovinud ma hakata leiba ainuüksi selleks uuesti sööma, et kõht uuesti lahti saada. Proovisin liha ärajätmisega, see leevendas vaevuseid, aga ka see ei aidanud lõplikult gaasidest lahti saada. Lõpuks sõin põhiliselt ainult kartulit ja riisi, ent probleemid jäid alles. Kahtlustasin riisi, ning sõin lõpuks ainult kartulit. Ja loomulikult jäid ka probleemid alles, kuigi järgisin igati tervislikke eluviise: ei tarbinud tilkagi alkoholi, ei suitsetanud, liikusin palju looduses. Hakkasin juba kahtlustama, et äkki on põhjus taimeteedes, mida ma kartulitoitude kõrvale jõin. Või joogivees. Ostsin poest Värska vett, aga see ei muutnud asja. Olin täielikus kimbatuses. Kahtlustasin kõike muud kui kartulit.
Pärast kartuli ärajätmist olen söönud põhiliselt tatart ja riisi. Ostsin Tallinnast XL Säästukast, sealt kus varem asus SuperNetto terve suure koti risotto-riisi (7 kilone pakk 180 krooni), mis tuleb odavam kui kilokaupa osta, ning söön põhiliselt riisi. Mis maitseb koos Kikkomani sojakastmega (poolteise liitrine pudel maksab Rimis 100 krooni) väga hea. Ent olen otsinud välja ka kokaraamatud, et hakata rohkem tegema eri liiki risotto'sid ja paella't. Riisi kõrvale olen keetnud ka punast peeti, ning lõiganud sibulat.
Proovisin, igaks juhuks, ka musta leiba, ent see lõi kõhu 15 minutiga lahti ja kõik tuli lurinal välja. Mõtlesin, et väga hea, nüüd tulid ka viimased kartuli jäägid välja. Mis mulle meeldib, nüüd saan rahulikult juua Sati Moka kohvi, mis varem, kartuliga koos tarbides põhjustas kehva enesetunnet. Nüüd aga tundsin, kuidas kohv mõjus pigem hästi.
Tomati suhtes olin täheldanud tundlikkust juba teismelisena, kui aitasin suviti isal suvilas tomateid kasvatada. Siis hakkas ükspäev kasvuhoones nii halb, et ma ei saanud enam terve suve kasvuhoonesse sisse minna ja ei suutnud ühtegi tomatit mitu aastat süüa. Olin selleks ajaks pea iga päev olnud kasvuhoones, kastnud tomateid ning lõiganud võrseid. Teadsin, et tomat võib mul probleeme põhjustada, aga et seda võiks teha kartul, selle peale ei osanud ma eladeski tulla. Olin ju kartulit söönud lapsest peale, kogu aeg, seda sõid kõik teised ka ja keegi ei hoiatanud, et sellega võiks mingeid probleeme olla. Teadsin, et valguse käes roheliseks värvunud kartul võib olla mürgine, aga et tavaline valge kartul võib olla probleemne, see oli suur üllatus.
Igaks juhuks ei söö ma nüüd ka enam mõnda aega tomatit ega ka teisi kartuli ja tomati sugulasi nagu piprakaunad ja paprika.
Mis kartulisse veel puutub, siis mis oli üllatav, mõned päevad pärast kartuli ärajätmist ilmnesid teatud võõrutusnähud nagu loidus ja naha kihelus. Ent need vaevused kadusid ja pole enam tagasi tulnud. Võimalik, et kartul mõjub samamoodi narkootilise ainena nagu tubakas, mis kuulub kartuliga samasse perekonda. See võib olla ka põhjus, miks kartuli söömisest on raske loobuda.
Kõigepealt muutusid kõik meeled palju erksamaks. Seda nii 3-4 päeva pärast kartuli ärajätmist. Näiteks haistmine. Mulle avanesid täiesti uued lõhnad, mida ma ei mäleta, et oleks kunagi tundnud ja millest mul varem aimugi polnud. Näiteks tänaval jalutades tunnen koerte ja kasside pissi lõhna, ja, NB!, mulle tundub, et suudan eri koerte pissi lõhna eristada. Nii palju eri lõhnu, mida ma varem üldse ei tundnud!!! Minu ees on justkui avanenud täiesti uus maailm. Kodus vannitoas tunnen lõhnaõli pudelite lõhna.
Samuti muutus erksaks maitsemeel. Toidud muutusid maitsvaks ka ilma ohtra maitsestamiseta. Ka nägemine muutus justkui teravamaks. Värvid on erksamad.
Siis kadusid kõhust ära gaasid, millest ma polnud lahti saanud. Ja üldine enesetunne muutus palju paremaks. Tundsin, et mul on palju rohkem energiat, suutsin lugeda järjest läbi mitmeid ajakirju ja muid tekste ilma et oleks väsinud või tüdinud.
Samuti on tänaseks kätelt kadunud ekseem, mille arstid klassifitseerisid psoriaasiks (mis ei ole ravitav), mis on mind lapsest peale saatnud, mis on aeg-ajalt vähenenud, ent millest ma polnud lahti saanud. Arstid kirjutasid ekseemi leevendamiseks hormoonkreeme, näiteks hüdrokortisooni omi, ent ka need ei aidanud. Mitte ükski neist sadadest kreemidest polnud aidanud, mida olen viimase 15 aasta jooksul proovinud.
Koos kartuliga kadus krooniline nohu, mis on mind samuti lapsest peale saatnud, ja mis muutus eriti väljakannatamatuks just sügisel ja talvel, põhjustades ägedaid ninaneelu ja põskkoopa põletikke, mida ma olin varem ravinud antibiootikumidega.
Siis kadusid kartuli ärajätmisega verevarustuse häired, mis mind samuti lapsepõlvest saatsid, ning millele arstid polnud suutnud mingit seletust leida. Mu näkku tuli uuesti veri, põsed läksid kenasti õhetama, silmadesse tuli terve läige, ning huuled said tagasi jume, nagu Irja üllatusega avastas. Varem oli nägu väga kahvatu ja mulle tundus, et mida aeg edasi, seda kahvatumaks muutus. Nüüd tundsin, kuidas veri hakkas taas ringi käima. Enam ei külmetanud sõrmeotsad ja varbad, mis mind alati talvel vaevas. Kadus külmatunne, mis mind oli juba aastaid vaevanud, nii et vahel oli külm ka suvel. Ma polnud sellele seni mingit seletust leidnud. Mõtlesin, et see on seotud sellega, et ma ei tee piisavalt kõvasti sporti, ja seda arvas ka mu isa, kes sundis mind lapsena igapäevaselt trennis käima, ent külmatunne ei kadunud isegi siis, kui päevad läbi trenni tegin. Vastupidi, ka trenni tehes hakkas külm. Isegi suusamaratoni sõites hakkas vahepeal külm.
Ja nüüd on siis ka see selge, mis oli saladus, mis mu tervist pärast Irjaga kohtumist mõnda aega turgutas: ma ei söönud kartulit. Tõesti, viis aastat tagasi suvel ei valmistanud ma mõnda aega ise kodus süüa ning allergianähud kadusid. Ning tulid talvel uuesti tagasi, kui hakkasin kodus taas kartulit keetma või praadima. kartuli koorimisest, ainuüksi kartuli käeshoidmisest tekkisid sõrmedele lõhed, mis on nüüd, nädalaga, täiesti kadunud.
Kirjutasin nädal aega tagasi, kuidas üks Soome uurimus tegi kümmekond aastat tagasi kindlaks, et 3/4 uurimisalustest omas ülitundlikkust kartuli suhtes. Irja avastas selle artikli, kui hakkas uurima, miks mu vaevused ära ei kadunud vaatamata sellele, et sõin vahepeal ainult kartulit, mille kohta öeldakse, et see ei saa mingeid vaevusi põhjustada. Mina hakkasin juba kahtlustama, et äkki pole joogivesi õige või on õhk saastunud. Ent Rakveres peaks nii õhk kui vesi olema priima.
Ma ise poleks eladeski uskunud, et kartul võib põhjustada mingeid probleeme. Ja ma ei usu seda päriselt veel praegugi, olgugi, et kartuli ärajätmine on sedavõrd hästi mõjunud. Igal juhul ei söö ma nüüd mõnda aega enam kartulit, ning kartuliga samasse perekonda kuuluvaid vilju nagu tomat, punane ja roheline pipar, paprika, munataim, ning raporteerin regulaarselt oma tähelepanekutest.
Ma võin nüüd, pärast nädalast kartuli-vaba dieeti väita, et mitte ühegi teise toiduaine ärajätmine pole nii hästi mõjunud kui kartul. Kui jätsin ära piimatooted, kadus keha paistetus ja mitmed põletikud, ent ekseemid jäid alles. Kui jätsin ära gluteeni sisaldavad leivatooted, kadus kõhulahtisus. Ent pärast seda muutus enesetunne kohati veel kehvemaks, sest kõhtu kogunesid gaasid ja need ei tulnud enam välja, nagu varem, kui sõin leiba. Samas ei soovinud ma hakata leiba ainuüksi selleks uuesti sööma, et kõht uuesti lahti saada. Proovisin liha ärajätmisega, see leevendas vaevuseid, aga ka see ei aidanud lõplikult gaasidest lahti saada. Lõpuks sõin põhiliselt ainult kartulit ja riisi, ent probleemid jäid alles. Kahtlustasin riisi, ning sõin lõpuks ainult kartulit. Ja loomulikult jäid ka probleemid alles, kuigi järgisin igati tervislikke eluviise: ei tarbinud tilkagi alkoholi, ei suitsetanud, liikusin palju looduses. Hakkasin juba kahtlustama, et äkki on põhjus taimeteedes, mida ma kartulitoitude kõrvale jõin. Või joogivees. Ostsin poest Värska vett, aga see ei muutnud asja. Olin täielikus kimbatuses. Kahtlustasin kõike muud kui kartulit.
Pärast kartuli ärajätmist olen söönud põhiliselt tatart ja riisi. Ostsin Tallinnast XL Säästukast, sealt kus varem asus SuperNetto terve suure koti risotto-riisi (7 kilone pakk 180 krooni), mis tuleb odavam kui kilokaupa osta, ning söön põhiliselt riisi. Mis maitseb koos Kikkomani sojakastmega (poolteise liitrine pudel maksab Rimis 100 krooni) väga hea. Ent olen otsinud välja ka kokaraamatud, et hakata rohkem tegema eri liiki risotto'sid ja paella't. Riisi kõrvale olen keetnud ka punast peeti, ning lõiganud sibulat.
Proovisin, igaks juhuks, ka musta leiba, ent see lõi kõhu 15 minutiga lahti ja kõik tuli lurinal välja. Mõtlesin, et väga hea, nüüd tulid ka viimased kartuli jäägid välja. Mis mulle meeldib, nüüd saan rahulikult juua Sati Moka kohvi, mis varem, kartuliga koos tarbides põhjustas kehva enesetunnet. Nüüd aga tundsin, kuidas kohv mõjus pigem hästi.
Tomati suhtes olin täheldanud tundlikkust juba teismelisena, kui aitasin suviti isal suvilas tomateid kasvatada. Siis hakkas ükspäev kasvuhoones nii halb, et ma ei saanud enam terve suve kasvuhoonesse sisse minna ja ei suutnud ühtegi tomatit mitu aastat süüa. Olin selleks ajaks pea iga päev olnud kasvuhoones, kastnud tomateid ning lõiganud võrseid. Teadsin, et tomat võib mul probleeme põhjustada, aga et seda võiks teha kartul, selle peale ei osanud ma eladeski tulla. Olin ju kartulit söönud lapsest peale, kogu aeg, seda sõid kõik teised ka ja keegi ei hoiatanud, et sellega võiks mingeid probleeme olla. Teadsin, et valguse käes roheliseks värvunud kartul võib olla mürgine, aga et tavaline valge kartul võib olla probleemne, see oli suur üllatus.
Igaks juhuks ei söö ma nüüd ka enam mõnda aega tomatit ega ka teisi kartuli ja tomati sugulasi nagu piprakaunad ja paprika.
Mis kartulisse veel puutub, siis mis oli üllatav, mõned päevad pärast kartuli ärajätmist ilmnesid teatud võõrutusnähud nagu loidus ja naha kihelus. Ent need vaevused kadusid ja pole enam tagasi tulnud. Võimalik, et kartul mõjub samamoodi narkootilise ainena nagu tubakas, mis kuulub kartuliga samasse perekonda. See võib olla ka põhjus, miks kartuli söömisest on raske loobuda.
Tellimine:
Postitused (Atom)













