Kolm ema

Mul on olnud elus põhjalikum kokkupuude kolme emaga. Alustan vanaemast. Tema oli see, kellelt sain kõige rohkem hellust ja kel oli minu jaoks kõige rohkem aega, kuna olin suures suguvõsas pea ainus lapselaps, kes teda raatsis ja viitsis külastada, kaugel metsa sees nagu ta armastas elada pärast seda, kui vene võim oli vahetult pärast sõda ära viinud tema esimese mehe, kes suri kaugel vangilaagris ning pärast teise mehe, oma elukaaslase surma. Vanaema oli inimene, keda ma lapsena alati imetlesin, tema julgust elada üksipäini keset metsa. Ning vaprust end ise ära elatada, kasvatades loomi ning müües piima ja villa. Samuti metsast ämbritäite viisi marju korjates ning neid Tartu turul müütades. Saadud raha eest toetas vanaema nii oma lapsi kui lapselapsi, ka neid, kes teda vaatamas ei käinud. Ta lihtsalt oli selline hea inimene.

Mis mulle vanaema juures meeldis, et temaga oli alati hea koos olla. Mul oli võimalus teda külastada ainult koolivaheaegadel ning alati olid pisarad silmas nii mul kui temal, kui pidin jälle bussi peale minema ja linna ära sõitma. Ma imestan siiamaani ja pole päriselt aru saanud, miks mul maal vanaema juures oli alati kuidagi kergem ja parem enesetunne, kuidas kadusid köha ja nohu ning kust tuli jõud, et vanaema aidata nii sõnnikuviskamise kui heinatööde juures. Tegime kahekesi ära sama töö, mis teised traktori abil. Mis polnud eriti keeruline, sest nõuka-aegsed traktorid olid enamuse ajast katki. Olen mõelnud, et võibolla oli see vanaema valmistatud toit, millel olid justkui tervendavad võimed. Igatahes maalt linna tulles oksendasin esialgu mitu päeva jutti linnatoitu välja, enne kui see lõpuks sisse jäi.

Naljakas oli see, et mul polnud vanaemaga kunagi mingeid konflikte, mõistsime teineteist justkui poolelt sõnalt ning ma ei saanud aru, miks vanaema lapsed, kaasa arvatud minu isa pidevalt vanamaga kurjustasid, kui nad oma ema vahetevahel vaatamas käisid. Ma ei suutnud ette kujutada, et ma karjun inimese peale, kes mind on toetanud ja olnud minu vastu hea. See tundus nii kummaline.

Siis ema. Oma emast ei oska ma palju kirjutada, sest sain temaga kahekesi koos olla üpris vähe aega. Me elasime viiekesi, isa, ema ja kolm last kitsukeses korteris ning nõnda ei tulnud omavahelised jutuajamised eriti kõne allagi. Olin lastest vanim ning seetõttu jätkus ka ema hellust rohkem noorematele vendadele. Mind pandi juba noorelt teiste eest vastutama, olin kodus tihti ise nii ema kui isa eest, kui nad olid tööl. Ning kui ema lõpuks töölt tuli, olin sellest vastutusest juba ise nii väsinud, et sõin kõhu täis ja läksin magama. Või kui und ei tulnud, siis unistasin sellest ajast, kui saan vanaema juurde maale minna või siis, kui saan 18 täis, saan omaette elu alustada. Mul oli kange tahtmine sellest kodusest hullumajast välja pääseda, sest ema ja isa tülitsesid pidevalt omavahel ning lapsed olid enamasti need piksevardad, kelle peal oma emotsioone välja elati. Mind häiris ka see, et ema lasi end isal peksta ja mõnitada, ilma et oleks midagi vastu teinud, näiteks minema läinud või miilitsat teavitanud. Ta kannatas vaikselt ning nõnda kannatasid koos temaga ka lapsed. Igal juhul ei tekitanud selline kannatamine mingit haletsust ega kaastunnet. Kannatuse ja alistumisega ema justkui kiitis heaks kogu koduse vägivalla. Lastel oli temast raske eeskuju võtta, samuti ei soovinud ema, et lapsed teda aitaksid. Ta oli justkui leppinud oma elu ja valikutega ning ootas surma, mis saabuski tema jaoks varakult. Ma ei saanud emaga arutada pooligi asju, mis ma olin arutanud vanaemaga. Ka vanaema ei saanud aru, miks mu ema jätkas kooselu isaga. Hoolimata sellest, et isa oli mu vanaema lihane poeg.

Kolmas ema mu elus on olnud mu laste ema. Kelle valikul oli mul silme ees vanaema, selline lahke ja hea. Ning kelle ma enda arust ka leidsin. Või kes tundus olevat täpselt nagu mu vanaema. Mind tegi küll ettevaatlikuks see, et ta polnud huvitatud ei minu vanaema ega emaga kohtumisest, ent tal olid ka mitmed tervisehädad, nii et ma pühendasin kogu oma aja talle, lootuses, et saan sama vastu, nii nagu see oli olnud minu vanaemaga. Mu laste ema saigi terveks ning me saime ise lapsed ja ma pühendasin end lisaks ka lastele. Olin laste ema kõrval siis, kui ta lapsi ootas, olin kaasas sünnitusmajas ning aitasin väikeste lastega toimetulemisel, mulle lausa meeldis lapsi vannitada, nende mähkmeid vahetada, neid magama kussutada, neile süüa teha, nendega koos mängida. Tundsin end koos lastega õnnelikumana kui kunagi varem. Seda ei saanud aga öelda laste ema kohta, kes vastupidiselt minu ootustele muutus justkui kadedaks meie perekondliku õnne üle. Kes oli alati vihane minu peale, kui olin koos lastega kodus olnud ja nendega tegelenud. Kodune õhkkond muutus väljakannatamatuks ja laste emale näis lõpuks valmistavat tuska iga samm, mille ma astusin. See oli muidugi kaugel sellest ideaalist, millest ma olin kord unistanud. Ning ühel päeval, kui mu laste ema oli taas endast väljas, tuli kallale ja röökis üle maja, nii et lapsed nuttes üles ärkasid, kordasin oma varasemat sammu seoses lapsepõlvekoduga ja tulin tulema, samamoodi, kaks kätt taskus.

Seksi-alane võimekus on karistatav?

Väljavõte Postimehe veebist.

Kui tuli välja, et tuntud golfimängija Tiger Woods on lisaks oma abikaasale seksinud veel pajude naistega, tõusis sellest pahameeletorm. Et kuidas nii saab? Ja mis see mees endast õige mõtleb? Mitmed sponsorid katkestasid Woodsiga lepingu, ning mees suunati avalikkuse survel seksiteraapiasse, midaiganes see peaks siis tähendama. Raske ette kujutada, mida seal tehakse, antakse rahustavaid ja toonust alandavaid pille? Või siis kästakse päevad läbi lugeda vanainimeste ajakirju, nii et ka kõige võimekamal mehel riist longu vajub.

Ent kas pole see samas kummaline, et kui ühiskond tunnustab inimesi nende võimekuse eest, ning tõstab võimekaid inimesi esile. Woods on maailma parim golfimängija ja sellisena lausa jumaldatud. teda näitakase telekast, nn meestesaadetest ikka söögi alla ja peale, samuti on ta keskne kuju televisiooni spordisaadetes. Kahtlemata võimekas mees. Ja nagu see enamasti kipub olema, on võimekad inimesed seda mitmel alal. Ja mis seal salata, ka seksis. Ehk võib küsida ka nii, kas Tiger Woods oleks sama võimekas golfimängija, kui ta poleks võimekas voodis? Seks on lihtsalt medali teine pool, mida ei saa muust elust lahutada. Probleem on, või oli lihtsalt selles, et Woods elas koos naisega, kes ei suutnud temaga voodis sammu pidada, ja üldiselt seda ühiskond seda ka ei eelda, mistõttu pidi Woods abi otsima kodust väljast, isegi naabritüdruku juurest, nagu välja tuleb. Milles pole midagi imestada, võimekas inimene suudab palju.

Nagu elu näitas, toodi Woods suht ruttu seksikliinikust välja ja pandi taas golfi mängima. Ning rohkem tema seksiasjast juttu ei tehtud, mees vabandas kõigi ees ja oligi kõik. Mis on ka loomulik, sest on selge, et kui panna Woods rahustite peale, siis pole temast ka mingit golfimängijat, siis saab temast Õnne-seriaalist tuttav Allan, ärgu Allani-sugused mehed mind pahandagu. Ka teile on elul varuks üllatusi, näiteks selliseid nagu Woodsi (varsti juba eks) abikaasa Elin Nordgren. Kes, nagu välja tuleb, polnud sugugi vaimustuses oma mehe võimekusest, ei näita oma mehele enam lapsi ja nõuab suurt raha. Tundub paras sasipundar, mida on justkui võimatu lahendada.

Tegelikult siiski mitte. Woodsi-sugune võimekas mees peab enda kõrvale leidma lihtsalt võimeka naise. Näiteks sellise nagu Anu Saagim, kes eelistab pigem seksi kui raha. Ja kelle juurest, võib arvata, ei kaoks Woods kuhugi, vaid kes, vastupidi, saadaks Woodsi kõigil tema võistlustel ja muudel üritustel. Et mees ei peaks oma võimekuse-vajadust kellegi teisega rahuldama. See on elementaarne, ent millegipärast ühiskonnas neist asjadest ei räägita, mistõttu astuvad paljud inimesed oma elus valikuid tehes ämbrisse.

Miks on alfa-naised õnnetud?

Väljavõte Marie Claire (USA) mainumbrist.

Irja tutvustas mulle huvitavat artiklit värskest ajakirjast Marie Claire, kus kirjanikust autor Judith Newman kirjutab alfa-naistest (nagu ta ise) ning sellest, et kuigi naiste sissetulekud on viimase 40 aastaga kasvanud ligi 60% ning Washingtoni Pew Institute'i uuringu põhjal teenib 22% abielus naistest vanuses 30-44 rohkem kui nende mehed, võrreldes 4%ga 1970. aastal. Niisiis on feminism (nii vist nimetatakse alfa-emasuse diskursust- Inno märkus) oluliselt tõstnud naiste elatustaset, andes neile rohkem võimalusi võrreldes meestega. Ent, nagu kirjutas Wharton School'i professor Betsey Stevenson oma uurimustöös "Naiste õnne allakäigu paradoks", on naised vaatamata elatustaseme tõusule oma eluga üha õnnetumad. Naiste õnnetunne on kukkunud nii absoluutarvudes kui ka võrreldes meestega. Mis meestesse puutub, siis on nemad sama õnnelikud või õnnetud kui aastakümneid tagasi. Ja õnnetud pole mitte ainult abielus naised või kõrge palgaga naised, vaid kõik naised.

Newman toob artiklis mitmeid näiteid, kus naised räägivad, et naised pole sugugi rahul sellega, et nad rohkem teenivad. Mis ongi kummaline: et ühelt poolt nad tahavad rohkem teenida (kui mehed), mis annab neile rohkem võimalusi, ent teiselt poolt pole nad sellega üldse rahul.

Betsey Stevenson väidab, et naistel on küll palju raha, ent nad on segaduses, milline peaks olema nende roll. Üks paariteraapiaga tegelev psühholoog väidab, et kui mees teenib rohkem, käivad vaidlused perekonnas raha kulutamise üle, kui aga naine rohkem teenib, vaieldakse võimu üle, ehk selle üle, kes ja mida otsustab.

Ühe 2007. aasta uuringu põhjal teevad naised nädalas 12 tundi vähem kodutöid kui 40 aastat tagasi, samas mehed teevad kodutöid vaid 4,5 tundi rohkem. Kuhu jäävad need vahepealsed 7,5 tundi? Kahtlus on, et naised seda tööd ei tee, kuigi tahaksid seda teha, ja tunnevad end süüdi.

Mulle tuli see artikkel väga tuttav ette. Ma nägin kõrvalt, et minu eks Ingrid maadles täpselt sama asjaga: ühelt poolt tahtis ta teenida rohkem kui mina, ent teiselt poolt polnud rahul sellega, kui mina temast vähem teenisin. Küllalt perversne olukord, millele mina ei leidnudki lahendust, kuigi püüdsin seda otsida. Teisalt ega ma eriti vaeva ka ei näinud, sest see polnud minu probleem. Mind näiteks ei häirinud absoluutselt, et naine rohkem teenis. Mul oli pigem hea meel, kui nägin, et naine saab end tööalaselt teostada ja ka teenistus on korralik. Ma kohanesin ilusti sellise olukorraga, olin valmis võtma lisaks koduseid töid ja tundsin end väga hästi. Minu üllatuseks aga muutus naine kõrval üha närvilisemaks, ilmselt sellest, et tegelikult tahtis ka tema teha neid koduseid töid. Aga samas tahtis teha ka hästitasuvat palgatööd. Ta oli ikka väga puntras oma asjadega, ma küll püüdsin teda aidata, aga mis kummaline, ta ei soovinud ka seda, et teda aidatakse.

Ingrid pole kindlasti ainus selline naine. Täpselt samad probleemid olid tema korporatsioonikaaslasel Veronika Elmetil, kellega me elasime kunagi Tartus ühes majas (see oli 15 aastat tagasi) ja koguni ühes trepikojas ja kes käis aeg-ajalt meie juures kurtmas, kuidas tema mees, noor arst üldse ei teeni. Et arstide palgad on ikka väga väiksed jne. Kusjuures ta rääkis seda ka siis, kui mees oli ka seltskonnas. Ma nägin, kuidas mees tundis end ebamugavalt ja vajus üha enam kössi, mistõttu püüdsin olukorda lahendada nõnda, et ütlesin, et igal pool maailmas teenivad arstid väga hästi, nagu ka advokaadid ja küll ka Eestis saab see niimoodi olema. Mispeale hööritas Veronika vaid oma suuri silmi ja ütles, et tema seda küll ei jõua ära oodata. Mis oli üllatav, sest tema mees tegi kõvasti tööd ja pidevalt öövalveid, et rohkem teenida, lisaks ehitas töö kõrvalt Tartusse maja, ja ainus tänu oli vaid naise tänitamine.

Hiljem kuulsin Ingridilt, siis kui me olime juba Tallinna ära kolinud, et Veronika oli mehe asjad ukse taha tõstnud ja läks mehest lahku, kuna mees olevat öövalves olles teda ühe teise naisega petnud. Või, nagu veel hiljem välja tuli, tegelikult ei olnud ka petnud, aga Veronika oli sellele vaatamata mehe asjad ukse taha tõstnud, mistõttu mees koliski minema ja lahutas naisest ära. Ja elas pärast seda mõnda aega sootuks üksi, kuni leidis uue naise. Mille peale oli Veronika veel õnnetum ja painas Ingridit, et las Inno otsib talle EÜSist mõne uue mehe. Mina mõtlesin selle peale, et džiisös, sellist õnnetust nüüd seltsikaaslastele veel vaja!!! Hiljem olin veel enam üllatunud, kui sellestsamast Veronika Elmetist oli saanud paariterapeut. Mõtlesin, et appi!!! Minu meelest peaks ta ise abi saama, mitte teisi abistama, aga Eesti on kord juba selline imede maa, kus juhtub kurioosumeid nagu see, et kurjategijad juhivad riiki ja süütud istuvad vangis.

Irja on samuti alfa-emane, kui nii võib öelda, väga emantsipeerunud naine, ja seda juba mitmendat põlve, tema vanaema oli Eesti üks esimesi naiskoolidirektoreid ja tädi töötas end keskkooli matemaatikaõpetajana üles USAs. Irja puhul pole ma täheldanud sellist puntrasse jooksmist, isegi siis mitte, kui ta sai välismaalt suure päranduse (ma kujutan ette, et Ingrid oleks mind kodust välja tõstnud, nii härga täis läinud, kui ta oleks mingi päranduse saanud). Irja ütleb, et kannab heameelega seelikut edasi. Ja on rahul sellega, kui saame kõik otsused teha koos. Seejuures on tähelepanuväärne, et juba tema vanaisa ei teinud oma naisele mingeid takistusi karjääri tegemisel, ning juba vanaisa peres ei tuntud kehalist karistust, see on siis ligemale 100 aastat tagasi.

Oleme Irjaga arutanud, et kaasaegse feminismi üks põhilisi vigu on see, et naised üritavad iga hinna eest saada meesteks, ent see ei õnnestu, sest see on loodusega vastuolus. Naine pole loodud olema mees. Ta on naine ja peab jääma naiseks, isegi siis, kui teenib mehest rohkem. Tundub, et mehel on olnud lihtsam jääda meheks, kui on võtnud omale kodutöid ning isegi siis, kui teenib naisest vähem ja laseb naisel teha olulised otsused. Mees on olnud kohanemisvõimelisem. Kuigi naised on väitnud, et neile pole tulevikus enam mehi vaja, sest teadus võimaldab lapsi saada ka ilma meest omamata, on see ometi kaheldav, kui naised on sellisena üha õnnetumad. Nad siiski vajavad meest, selleks et olla naine. Kelleks nad on loodud.

Ma kujutan ette, et peagi hakatakse seda lausa koolitustel õpetama, kuidas olla kaasajal naine. Paljud naised on selle ära unustanud. Irja võiks sel teemal loenguid anda, ta on selle ala proff.

Leedu pedofiilikütt leiti surnuna

Väljavõte Balticreports.com veebist.

Kurvad uudised Leedust: sealne pedofiilikütt Drąsius Kedys, kes oma last väidetavalt ahistanud kohtuniku maha lasi, leiti nüüd ise tapetuna. Surma ühe võimaliku põhjusena nähakse tema seotust kuritegeliku grupeeringuga.

Porno on mehe meeleheide

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

Kas naine on õnnelik ilma seksita?

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

Üks põnev tagasiside Murutari teemal ja Inno kommentaar

Saabus selline sissekanne Murutari teema juurde:

Juri õpilane ütles...

Kati Murutaril on väga palju väga häid külgi ja ilmselt sama palju halbugi, ent igas halvas on ju ka head ja vastupidi. Meile on õpetatud ja sisendatud, et osad on halvad ja teised on head, aga sellist nähtust looduses ei esine, inimene on osake ju loodusest. Ta on tegelikult üks ütlemata vahva naine, nii nagu teiegi olete sõnulseletamatult huvitav paar - ainukordsed, targad, piire avardavad, mõtteid tekitavad, pidvas arengus ja otsinguis. Üürikeseks jäänud suhe võib olla palju vääruslikum, kui kauaaegne potjomkinlik vindumine, mis enamasti kipub kanduma laste-ja lastelastessegi. Kati lahkab ennast ja seda suhet julgelt, ausalt ja tabab paljugi olulist, kuigi ego, mis vaid saada soovib, jääb temagi puhul võitjaks, ent peaks olema vastupidi - teise inimesega peab arvestama. Mees lootis abi, aga seda tahtis saada üksnes Kati. Vahel on tark aeg maha võtta, aga kati seda ei teinud. Liiga palju tahame üksteist ära kasutada ja see heaga ei lõpe. Igatahes kuratslikult üpetlik lugu ja au Kati aususele. Targal on temalt palju õppida. Muuseas, mul on hea meel teie pärast, õnne ja edu teile! Inno kommentaar: Kati teema puhul tuleb tõesti tunnistada, et kergem, või isegi tervislikum on õppida teiste vigadest.

Džiisös! Kati Murutar veel hullem kui Ingrid!

Tänase Kroonika esikaas.

Tundub, et Kroonika vastne toimetaja Krista Lensin on asja päris rajult käima pannud. Tubli! Nüüd pole muud, kui hoida pöialt, et asi ka sama vingeks jääks, et esialgne hoog ei raugeks.

Täna oli päris raju lugu Kati Murutariga, keda samuti siin kohvikus kiitsin, et on leidnud lõpuks ometi oma elu armastuse, ent kes, nagu välja tuleb, ei osanud oma õnne hoida. Nagu ta ise ütles, kukkus oma kalli mehe suunas taldrikuid lennutama, nii et mehel verd lendas. Selle eest siis, et mees tundis end kehvasti ja ei tahtnud sõita Kati auto kumme vahetama. Ja Kati ise oli veel oma raevuhoo üle uhke. Mulle tundub, et Kati vajaks ravi, päris tõsiselt. Ja oli Ingrid mis ta oli, aga Kati vastu ta küll ei saa. Vähemalt selle info põhjal, mis nüüd Kroonikas ilmus.

Huvitav oleks lugeda sellest, kuidas Katil nüüd asjad edasi lähevad, keda ta järgmisena veristab.

Ise mõtlen, et jumala õnn, et ma ise pole Murutari-sugusega kokku sattunud. Ning õnn on ka see, et ta mind vaid limaseks tropiks sõimas. See tähendab, et ta taldrikuga mul varvast puruks ei peksnud.

Kati mehele pole midagi ette heita. Kui naine ikka hakkab märatsema, pole muud kui jalga lasta. Ma tegin ise samuti ja ei kahetse.

Kogu tõde Puustuka ja produtsentide vahelisest tülist

Nagu tähelepanelikumad kodanikud on arvatavasti aru saanud, on tekkinud taas üks torm veeklaasis: Venemaalt naasnud režissöör Andres "Puustukas" Puustusmaa on läinud Eestis tülli produtsentide Kris Taska ja Juhan Saul Grossiga.

Kohvikule on muu hulgas saanud teatavaks tüli tagamaad. Ja need on järgmised:

Andres Puustusmaa süüdistab filimi "Punane elavhõbe" produtsente kõigis surmapattudes mida üks inimene üldse suudab välja mõelda. Millest siis selline raev oma tööandjate vastu? Kasnii, et kus suitsu seal tuld? Filmigrupi siseinfo põhjal ei ole Puustusmaa vimm põhjustatud millestki muust, kui et produtsendid keeldusid tema abikaasale Natalia Murina-Puustusmaale andmast peaosa filmis "Punane elavhõbe" ja näitlejatar pidi tagasihoidliku kõrvalosaga leppima. Nimelt, nii uskumatu kui see ka näib, nõudis Puustusmaa oma ligi 40 aastasele umbvenekeelsele abikaasale filmis 18 aastase eesti tüdruku Marju rolli. Produtsentide jäik keeldumine tõi kaasa Puustusmaa sõimu ja ähvardused, et seda saavad produtsendid kibedalt kahetsema. Filmiprodutsendid on olnud Andres Puustusmaa vaenutegevuse aluseks ka Venemaal. Puustusmaa väidab, et Venemaa produtsendid on talle hiiglasummasid võlgu. Samas on üldteada info, et Pustusmaa on oma viimase kolme Venemaa filmi pealt enne lõppu eemaldatud - viimasel korral vallandati ta lausa enne võtete algust.

Vat selline värk siis.

"Teeme ära" on hoopis kosjakontor?!

Või otsib Rainer Nõlvak omale tulevast ning on selleks terve ürituste sarja püsti pannud?!

Karm asi veebis: geni.com

Väljavõte geni.com veebist.

Tasub proovida!

Kes siis nüüd on limane tropp, Kati?!

Väljavõte Delfi veebist.

Kui kohvik soovitas mõni aeg tagasi Kati Murutaril unustada see Alo, või õigemini jätta mees ükskord rahule, siis pritsis naine tuld ja tõrva ning kriiskas, et kohvikupidaja Inno Tähismaa on limane tropp. Nüüd aga, kus Kati on Alost lõpuks vabanenud, väidab ta, et on leidnud oma elu armastuse, unistuste mehe.

Kes siis nüüd on see limane tropp, Kati?!

Pedo-papid potsavad kui küpsed õunad

Väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Nagu kirjutab HS, on katoliku kiriku pedofiiliaskandaal levimas ka Prantsusmaale, kus sel nädalal kuulati üle kaks pappi, kellest ühte kahtlustatakse kahe lapse seksuaalses kuritarvitamises 1990ndate aastate algul ja teist lapseporno omamises.

Pedofiiliale kaasa aitamises on süüdistatud praegust paavsti ennast, kes on olnud teadlik mitmetest pedofiiliajuhtumitest, ent pole neile reageerinud.

Veidi klatši kah: Puustuka uues filmis nii tema naine kui armuke

Veidi ka uuemat klatši: nimelt pani tuntud filmirežissöör Andres Puustusmaa peagi linale jõudvasse Punase elavhõbeda filmi sisse nii oma naise kui armukese.

Kõik algas sellega, et Puustukas sebis filmis oma naisele Natalja Murinale rolli. Siis aga selgus, et seda tahab omale hoopis tema noor armuke Ksenja Buravskaja, mistõttu naise jaoks kirjutas mees filmi lausa uue rolli. Võtteplatsil olnud teavad rääkida, kuidas sellega oli tükk tegemist, et naine ja armuke üksteist ei kohtaks, või vähemalt asjast aru ei saaks. Nii ei tea ei naine ega armuke tänaseni, et nad on mõlemad filmis sees. See peaks tulema üllatusena.

Siin Puustukas koos oma naisega (Päevalehe veebist):

Ja siin noor särtsakas armuke (filmec.tv veebist):

Armastuseta abielud tuleks muidugi keelustada!

Ekspressi veebis on põnev artikkel Mikk Pärnitsalt, kes leiab, et armastuseta abielud tuleks keelustada, kuna juba Piiblis on kirjas, et õige abielu on vaid see, kus on armastus.

Võin kinnitada, et see jutt on jumala õige, sest armastuseta koos- ja abielu on üks piin ja viletsus nii ihule kui hingele.

Ei tohiks hukka mõista inimesi, kes soovivad lahutada, kuna abielus ei ole armastust, isegi kui peres on lapsed, sest armastuseta abielud on täis pingeid ning need pinged kanduvad üle ka lastele.

Ma ise olen olnud nii armastuseta kui armastusega kooselus ning võin öelda, et kui armastuseta kooselus olin ma kogu aeg närviline ja rahutu ega suutnud mitte millestki rõõmu tunda, siis armastusega kooselus olen õppinud elu ja hetke nautima. Olen ka rahunenud, Inno mõju on olnud selline. Kui varem oli see, kes mind oma tasase ja meloodilise häälega alati maha rahustas, isa, siis nüüd on see Inno. Mina jällegi ilmselt süstin tasse seda luuletajatele omast ärevust ja erutust. Nõnda olen mina tänu Innole natuke rahulikum ja tema tänu minule natuke ärevam ning see on hea, sest nõnda tekib harmoonia.

Mu isa ja ema sobisid ka selles mõttes, et isa oli selline hästi-hästi rahulik ja ema jällegi tohutult temperamentne, ning ma panin tähele, et kui isa isegi vahetevahel torises, et jälle see Toini (mu ema siis) tuuseldab, siis tegelikult see talle sisimas meeldis. Minu kohta ütles isa, et ma võtan asju liiga südamesse. Noh, see on muidugi õige. Varem olin ma eriti hull solvuja, läksin iga viimase kui tühja asja peale närvi. Kui keegi mind solvas, hakkasin kohe laamendama ja lõhkuma. Nüüd olen palju rahulikum. Vaatan Innot, kes oma maailma süvenenult midagi arvutist uurib, sealjuures midagi ega kedagi ei näe, ja rahunen ka. Inno on nagu vesi - kristalselt puhas, rahustav ja kosutav, jõudu ja energiat andev. Mina jällegi nagu tuli, kohati nii hirmus ja hävitav, kohati nii mõnus ja soojendav. Oleneb, millise leegiga põlen :). Tänu Innole olen nii mõnedki majad-osmikud-hurtsikud maha põletamata jätnud :)).

Me niisiis sobime ja sobime juba viis aastat. Kui koos elama hakkasime, siis ennustati, et ei pea aastatki vastu, aga näe. Iga päev on huvitav ja millegi poolest eelmisest erinev. Teine on nagu ammendamatu aardelaegas, millesse kogu aeg piiluda tahaks. Sellist tunnet ei ole mul kunagi varem olnud.

Tahaks nii väga, et ka kõikide teiste inimeste kooselud-abielud oleks sellised. Seepärast olen armastuseta abielude keelustamise mõttega kindlalt päri.

Tegelikult oleme Irjaga päris erinevad - Inno värske analüüs

Meil saab Irjaga tänavu 5 aastat kooselu, ja sellest oleme lahus olnud tõesti ainult mõne üksiku päeva, nagu olen ka kirjutanud, kui käisin ministeeriumiametnikuna ühel koolitusel. Ning mul on olnud suurepärane võimalus vaadata ennast kõrvalt, ning ka Irjat, ning meie suhet analüüsida. Ma arvan ühtlasi, et 5 aastat on juba selline periood, mille põhjal võib teatud järeldusi teha.

Esiteks, ja mis minu arvates on olnud suurim avastus, on see, et me oleme Irjaga ikka üpris erinevad. Mistõttu oli veidi ekslik minu algne arvamus, et oleme Irjaga väga sarnased ja seetõttu sobime. Meil on, tõsi, sarnased huvid ja sarnane huumorimeel, ning teatud sarnased omadused nagu uudishimu ja julgus, me innustume sarnastest asjadest, ent ent teatud olukordades käitume väga erinevalt. Mistõttu ma võin etteruttavalt öelda, et oma eelmise kaasa Ingridiga oli olukord vastupidine: me käitusime teatud olukordades ühtemoodi, ent meil polnud mitmeid sarnaseid omadusi ja huumorimeelt.

Mõned päevad tagasi just leidsime Irjaga, et näiteks teatud kriisi-situatsioonis, mille põhjused võivad olla erinevad, näiteks mõni väline ärritaja või teatud toit, muutun mina agressiivseks, hakkan ajama kiuslikku juttu ning tõstan häält. Ma ei kasuta küll füüsilist jõudu ega lõhu mööblit või nõusid, nagu see mõnedel inimestel esineb, ent võin olla päris tüütu kaaslane ja pool päeva sõna otseses mõttes jonnida. Või punnutada, nagu Irja selle kohta ütleb. Irja seevastu reageerib sellises olukorras vastupidiselt: kui ta muidu, normaalolekus on palju emotsionaalsem kui mina, jääb ta kriisiolukorras väga rahulikuks, justkui tardub (ta teeb seda, muide, samuti täiesti instinktiivselt, ja seda esineb ka siis, kui mina mingit agressiivsust ei ilmuta). Ja see aitab väga efektiivselt minu jonni-tuju maandada. Nii et meie tülid, kui neid üldse on, raugevad juba eos. Neid, mis seal salata, meil ei esinegi, sest pole seda teist poolt, kellega tülitseda. Ingridiga seevastu läks meil ikka tõsiseks sõnasõjaks, ja Ingrid andis ka kätele ning jalgadele voli, ning me kruttisime end ikka korralikult üles, nii et mul tuli mitmel korral suisa kodust põgeneda, et asi ei läheks omavaheliseks verevalamiseks. Selline tülitsemine polnud teab mis hea lahendus, eriti siis, kui meil tulid lapsed. Laste nähes ja kuuldes niimoodi kiselda. Seejuures, ma toonitan, ei allu sellised reaktsioonid kriisi-olukorras tahtele, need tulevad spontaanselt, ning alles hiljem saad aru, et midagi oli valesti. Mina suutsin küll pressida end kodust lahkuma, et vältida kõige hullemat, ent ka see oli kehv lahendus, sest pidin end pidevalt alla suruma. Sellisest allasurumisest tekkis pinge, mida omakorda olin sunnitud maandama alkoholiga, kuna miski muu lihtsalt ei aidanud. Või siis tegin suitsu. Ka Ingrid maandas pingeid alkoholi ja tubakaga, ja see mõjus omakorda halvasti tervisele. Olime pidevalt haiged.

Nõnda. Et kriisiolukorras käitume Irjaga erinevalt, ma mõtlen siin just spontaanset, lühiajalist käitumist, mis aga lähisuhtes omab määravat tähtsust. Samas tavaolukorras on jälle Irja palju emotsionaalsem ja agressiivsem, kui nii võib öelda, mis jällegi inspireerib mind, kes ma olen tavaolukorras rahulikum. Ingridiga aga oli meil tihti see lugu, kus me tavaolukorras vahtisime lihtsalt teineteisele otsa nagu tummahambad ning kummalgi oli justkui pea tühi. Ja kumbki meist ei tahtnud teha seda esimest sammu, et seda tardumust katkestada. Mistõttu muutus meie kooselu ajapikku väga üksluiseks, kus me teineteisega enam eriti ei suhelnudki ning koos elasime vaid nö harjumusest, laste pärast. Ehk siis: ühesugused inimesed, või siis need, kes reageerivad teatud olukordades ühtemoodi, suure tõenäosusega head paari ei moodusta. Sa elaksid nagu koos ise-endaga, mis ajab juba iseenesest närvi, ei loo mingit sünergiat. Või nagu Irja sõnastas: teine pool peab sinus looma tunde, et teisega koos oled sa üks tervik. Muidu on sul kogu aeg selline tunne, et midagi on puudu. Ja see on sulatõsi. Ingridiga koos elades tabasin end tihti mõttelt, et midagi on puudu, seevastu Irjaga koos elades olen end tabanud vahel mõttelt, et kõike on kogu aeg üle, nii et ma ei jaksa vahetevahel kõike vastugi võtta, mida elu pakub. Et jaksu suurendada, olen hakanud rohkem mõtlema oma tervise peale, mida ma Ingridiga koos elades üldse ei teinud. Siis ei hoolinud ma üldse endast, ega oma tervisest, mistõttu sain külge paljud tervisehädad, millest olen nüüd hakanud vaikselt vabanema. Vähemalt teen kõik endast oleneva, et nendest vabaneda.

Minu soovitus on teisega ikka mõne aasta koos elada, enne kui temaga seoses tõsisemaid plaane tegema hakkate. Sest esimene kiindumus saab nagunii õige pea otsa, ja kui sul teisega lihtsalt niisama pole hea koos olla, siis kujuneb kooselu väga vaevarikkaks. Kui muidugi on eesmärk pikemalt koos elada, sest tänapäeval on väga levinud ka lühikesed kooselud, mis on juba taotluslikult ajutise loomuga. Kui juba algul tõusevad tülid, nö tühjast-tähjast, siis ütleb minu kogemus, et need lähevad ajas üha suuremaks ja tüli võib tekkida juba valest silmapilgust. Kodu peaks samas olema turvaline oaas või kindlus, mis pakub nii sulle, sinu kaasale kui lastele turvalisust ja võimalust end taasatada ja laadida. Kus on hea olla ja kuhu on alati hea tulla. Kus sind alati oodatakse ja armastatakse.

Raamat, mida Ingridil ei õnnestunud ära keelata

Väljavõte Delfi Publiku veebist.

Ajakirjanik Katrin Lust on kahtlemata väga kaval. Raamatus, mis tema jutu järgi on Rein Kilgist, on tegelikult juttu hoopis Ingrid Veidenbergist (endise nimega Tähismaa) ning Anu Saagimist. Mis raskendab Reformierakonna meedianõunikul ja Postimehe Arteri toimetajal Ingrid Veidenbergil seda raamatut ära keelata, nagu ta tegi "Tüdrukute klubiga". Seejuures on huvitav, et Lust ei eita, et raamat on Ingrid Veidenbergist, samas on "Tüdrukute klubi" taotluslikult ilukirjandus. Aga ju siis Ingrid arvas end seal nii ära tundvat, et pidas vajalikuks raamatu müük ära keelata.

Nii et Ingridil ei õnnestu ikka raamatust välja jääda. Ja seda, milline Ingrid on, saab lugeda Lusti värskest raamatust!

Lapse kehaline karistamine - komplekside välja elamine nõrgema peal kui norm

Väljavõte Postimehe veebist.

Viimasel ajal on hakatud taas rääkima laste kehalisest karistamisest, selle keelustamisest, ent on märgitud, et lapsepeksjaid pole kavas karistama hakata. Et lapsepeksu keelustamine on vaid selleks, et tähelepanu juhtida selle negatiivsetele tagajärgedele. Milleks siis on lapse puhul madal enesehinnang, ärevushäired, raskused suhete loomisel, agressiivsus jms. Samas on huvitav, et pedofiilia, mis on samuti komplekside välja elamine nõrgema peal, on päris karmilt karistatav. Näiteks hiljuti sai pedofiilias süüdi mõistetud Kaur Hanson koguni 10 aastat vanglat.

Ma tunnistan, et olen ise oma last tutistanud, ja ma pole selle üle üldse uhke, kuivõrd sain ise aru, et elasin sellega nõrgema peal välja oma komplekse. Milleks oli siis misiganes - näiteks suutmatus toime tulla oma ülesannete täitmisega, ning kui laps veel ärritas, näiteks sellega, et jooksis koos sõbraga mööda treppe üles-alla, siis läksin ja tutistasin teda. Kuigi ma oleks saanud ka ilusti rääkida, ning kasvõi ise osaleda poiste mängudes. Sest sageli tuleneb laste väljakutsuv käitumine tähelepanu vajadusest, millele vanemad reageerivad enamasti lapse karistamisega. Nii on karistamine paljudes peredes ainus "tähelepanu", mida vanemad lastele osutavad.

Ma võin siin tuua paralleeli oma perest, kus ma üles kasvasin. Isa oli päevad läbi tööl, elektrik ühes katlamajas, kus teda aeg-ajalt kamandati tegema töid, mida ta ei soovinud teha ja mis polnud ka päris ülesanded, ent kuna ta ei julgenud oma ülemusele vastu vaielda, siis tegi ta kõik kohusetundlikult ära. Laste jaoks oli see hirmus, sest pärast sellist päeva või ööd töö juures järgnes tavaliselt hullumaja kodus. Kus siis isa valas oma tööga seotud pinged ja kompleksid välja nõrgemate - laste peal. Sageli ei pruukinudki lapsed olla milleski süüdi: isale ei meeldinud lihtsalt nägu, millega laps talle otsa vaatas, või siis rihmutas last "profülaktika mõttes", nagu ta tavatses öelda. Kodus oligi isal kaks peamist tegevust: pikutamine (ehk puhkus palgatööst) ja rihmutamine. Võis aru saada, et isal oli vajadus ka endal kedagi käsutada ja kamandada, kuna teda ennast töö juures pidevalt käsutati ja kamandati. Ta tavatses öelda, et tema pere on tema "brigaad". Ja tema on brigadir. Mis siis tähendas, et kodus olles tema lesis mugavalt diivanil ja kodused tööd olid kõigi teiste õlul.

Loomulikult polnud meie pere mingi erand. Nagu aru sain, toimus selline rihmutamine enamikus peredes. Erinevad olid vaid mastaabid ja peksuvahendid. Seda võis kuulda kasvõi naaberkorteritest, läbi paneelmaja seinte. Laste nuttu ja vanemate kärkimist. Vanemad elasid oma pinged välja laste peal.

Nagu küsitlused näitavad, pole selles osas palju muutunud. Ligi pooled vanematest pooldavad tänagi, 30 aastat hiljem laste füüsilist karistamist. Ma olen seda ise tänaval korduvalt näinud, kuidas emad ja isad peksavad oma poegi ja tütreid, ja seda juba maast madalast. Päris väikseid, vaevalt käima hakanud lapsi lüüakse lahtise käega. Ma ise hakkasin rihma saama 4-5 aastaselt, näiteks selle eest, kui sõrme kogemata suhu pistsin. Või kui sõin enne sööki kommi. See tähendas siis ikka korralikku, ligi pool tundi kestnud rihmutamist, kus säärte peale tekkisid tumedad vorbid - verevalumid.

Lapsepeksu põhjus on selles, et lapsed on pooltele inimestele ainsad, kellest nende jõud üle käib. Keda nad on võimelised kamandama ja käsutama. Kelle peal saavad oma pingeid välja elada. Nii nagu on paljude jaoks lapsed ainsad, kellega seksida. Sest olgem ausad, kui lastel oleks jõudu, et enda eest seista, või keegi lapsi igapäevaselt kaitseks, siis ei julgeks neid keegi puutuda.

Ja nii nagu saab seksuaalselt väärkoheldud lapsest endast suure tõenäosusega pedofiil, peksavad oma lapsi ka need, kes on ise lapsena peksa saanud. Ainus küsimus on selles, miks pannakse lapsi seksuaalselt kasutanud täiskasvanud reaalselt vangi, ent lapse muul moel vaeseomaks peksnu võib oma tegevust jätkata kui täisväärtuslik kodanik.

Füüsiline vägivald pole muidugi ainult lastega seotud probleem. Eestis on väga levinud igasugune perevägivald, kus siis mehed peksavad oma naisi ja vastupidi, isad vägistavad tütreid ja emad poegi. Tundub, et lähisuhte vägivald ehk oma komplekside välja elamine lähedaste peal on norm. Ma ise pole siiani saanud aru vajadusest oma naist või lapsi füüsiliselt karistada ja hoidusin sellest oma abielus. Ent sellest polnud abi, sest minulegi üllatuseks hakkas naine peksma mind ja last. Minu probleem oli selles, et ma ei suutnud selle normiga kuidagi kohaneda.

Kuidas kutsuda homo meest? Veidi pedo-teemal kah.

Väljavõte Delfi veebist.

Delfis meeleolukas uudis Saksa homost välisministri kohta ning seal ka meeleolukas kommentaar:

Mis homopartner? See on tema mees. Nimetagem siis edaspidi Andrus Ansipi naist "heteropartner Anu Ansipiks."

Ehk siis, homo meest ei tuleks kutsuda mitte homopartneriks, vaid meheks.. Nad on mõlemad teineteisele mehed, või abielumehed, abikaasad.

Meeleolukas on ka välisministri kaasa kommentaar:

"Kui mul aega on, tahan ma alati härra Westerwellet tema reisidel saata, et võtta osa sotsiaalprogrammidest laste heaks.”

Mnjah, laste heaks. Mronz on heategevusorganisatsiooni Ein Herz für Kinder direktor. Kas taas mingi pedo-võrgustik, Kaur Hansoni ja Toomas H. Liivi (Meola) stiilis.

Rein Kilk ei keelagi temast kirjutavat raamatut ära, vastupidi, aitab seda koguni trükkida!

Britannias elav ajakirjanik Katrin Lust-Buchanan rääkis täna Publikule, et annab välja raamatu "Seks, valed ja eneseusk". Eluloos tuleb juttu ka Katrini pikaajalisest sõbrast, ärimees Rein Kilgist.