reede, 30. aprill 2010
Mare Lustil on tekkinud maksuvõlg
Braviuurikal vandeadvokaadil Mare Lustil, kes ei pane paljuks ka vastaspoolele kohtusaalis kätega kallale minna, on tekkinud maksuvõlg.
Kohvik hoiab Lusti tegemistel tähelepanelikult silma peal.
Eesti Energia on juba ette ära müüdud
Täna hommikul oli vahva jälgida hommiku-TVs kahe ajakirjaniku, Meelis Mandeli (Äripäev) ja Aivar Reinapi (Postimees) väitlust (kus Reinap oli tituleeritud Postimehe vastutavaks väljaandjaks - palju õnne!), milles Mandel kaitses Eesti Energia mahamüümist ehk viimist börsile ja Reinap oli sellele vastu.
Ent tegelikkuses on Eesti Energia juba ette ära müüdud, sest euroga liitumise nimel võttis valitsus sealt välja 3 miljardit, nii nagu võttis valitsus 2 miljardit välja Eesti Telekomist, seda kõige ebasobivamal ajal.
Ka mina olen Reinapiga nõus, et Eesti Energia müümiseks pole ebasobivamat aega, ent valitsus eesotsas Andrus Ansipiga on nüüd nõus kasvõi oma ämma ohverdama euro altarile, piltlikult öeldes, nii et kahjuks siin targutamisest enam ei aita. Otsus on juba ette ära tehtud. Kui Reform ka teeb nägu, et tegelikult on müümise vastu, siis on see vaid poos, et mitte rahva meelepaha endale tõmmata. Tundub, et patuoinaks avalikkuse ees tehakse firma juht Sandor Liive, kes kannatab kisa oma paari miljoni kroonise aastapalga nimel ära, lisaks veel boonus aktsiate näol.
Ent tegelikkuses on Eesti Energia juba ette ära müüdud, sest euroga liitumise nimel võttis valitsus sealt välja 3 miljardit, nii nagu võttis valitsus 2 miljardit välja Eesti Telekomist, seda kõige ebasobivamal ajal.
Ka mina olen Reinapiga nõus, et Eesti Energia müümiseks pole ebasobivamat aega, ent valitsus eesotsas Andrus Ansipiga on nüüd nõus kasvõi oma ämma ohverdama euro altarile, piltlikult öeldes, nii et kahjuks siin targutamisest enam ei aita. Otsus on juba ette ära tehtud. Kui Reform ka teeb nägu, et tegelikult on müümise vastu, siis on see vaid poos, et mitte rahva meelepaha endale tõmmata. Tundub, et patuoinaks avalikkuse ees tehakse firma juht Sandor Liive, kes kannatab kisa oma paari miljoni kroonise aastapalga nimel ära, lisaks veel boonus aktsiate näol.
Miks ei käivitunud Nõmme turuhoones valvesignalisatsioon?
Lugesin äärmise kurbusega uudist Nõmme ajaloolise turuhoone põlengu kohta ja uudiseid jälgides tundub kummaline, et hoones ei käivitunud valvesignalisatsioon, vaid tuletõrje saabus sealtsamast nurga tagant kohale inimeste telefonikõnede peale.
Mis toimub, käes on 21. sajand, kus elektroonika on abiks selliste hoonete säilitamisel, hoone ju värskelt renoveeritud veel.
neljapäev, 29. aprill 2010
Miks on alfa-naised õnnetud?
Irja tutvustas mulle huvitavat artiklit värskest ajakirjast Marie Claire, kus kirjanikust autor Judith Newman kirjutab alfa-naistest (nagu ta ise) ning sellest, et kuigi naiste sissetulekud on viimase 40 aastaga kasvanud ligi 60% ning Washingtoni Pew Institute'i uuringu põhjal teenib 22% abielus naistest vanuses 30-44 rohkem kui nende mehed, võrreldes 4%ga 1970. aastal. Niisiis on feminism (nii vist nimetatakse alfa-emasuse diskursust- Inno märkus) oluliselt tõstnud naiste elatustaset, andes neile rohkem võimalusi võrreldes meestega. Ent, nagu kirjutas Wharton School'i professor Betsey Stevenson oma uurimustöös "Naiste õnne allakäigu paradoks", on naised vaatamata elatustaseme tõusule oma eluga üha õnnetumad. Naiste õnnetunne on kukkunud nii absoluutarvudes kui ka võrreldes meestega. Mis meestesse puutub, siis on nemad sama õnnelikud või õnnetud kui aastakümneid tagasi. Ja õnnetud pole mitte ainult abielus naised või kõrge palgaga naised, vaid kõik naised.
Newman toob artiklis mitmeid näiteid, kus naised räägivad, et naised pole sugugi rahul sellega, et nad rohkem teenivad. Mis ongi kummaline: et ühelt poolt nad tahavad rohkem teenida (kui mehed), mis annab neile rohkem võimalusi, ent teiselt poolt pole nad sellega üldse rahul.
Betsey Stevenson väidab, et naistel on küll palju raha, ent nad on segaduses, milline peaks olema nende roll. Üks paariteraapiaga tegelev psühholoog väidab, et kui mees teenib rohkem, käivad vaidlused perekonnas raha kulutamise üle, kui aga naine rohkem teenib, vaieldakse võimu üle, ehk selle üle, kes ja mida otsustab.
Ühe 2007. aasta uuringu põhjal teevad naised nädalas 12 tundi vähem kodutöid kui 40 aastat tagasi, samas mehed teevad kodutöid vaid 4,5 tundi rohkem. Kuhu jäävad need vahepealsed 7,5 tundi? Kahtlus on, et naised seda tööd ei tee, kuigi tahaksid seda teha, ja tunnevad end süüdi.
Mulle tuli see artikkel väga tuttav ette. Ma nägin kõrvalt, et minu eks Ingrid maadles täpselt sama asjaga: ühelt poolt tahtis ta teenida rohkem kui mina, ent teiselt poolt polnud rahul sellega, kui mina temast vähem teenisin. Küllalt perversne olukord, millele mina ei leidnudki lahendust, kuigi püüdsin seda otsida. Teisalt ega ma eriti vaeva ka ei näinud, sest see polnud minu probleem. Mind näiteks ei häirinud absoluutselt, et naine rohkem teenis. Mul oli pigem hea meel, kui nägin, et naine saab end tööalaselt teostada ja ka teenistus on korralik. Ma kohanesin ilusti sellise olukorraga, olin valmis võtma lisaks koduseid töid ja tundsin end väga hästi. Minu üllatuseks aga muutus naine kõrval üha närvilisemaks, ilmselt sellest, et tegelikult tahtis ka tema teha neid koduseid töid. Aga samas tahtis teha ka hästitasuvat palgatööd. Ta oli ikka väga puntras oma asjadega, ma küll püüdsin teda aidata, aga mis kummaline, ta ei soovinud ka seda, et teda aidatakse.
Ingrid pole kindlasti ainus selline naine. Täpselt samad probleemid olid tema korporatsioonikaaslasel Veronika Elmetil, kellega me elasime kunagi Tartus ühes majas (see oli 15 aastat tagasi) ja koguni ühes trepikojas ja kes käis aeg-ajalt meie juures kurtmas, kuidas tema mees, noor arst üldse ei teeni. Et arstide palgad on ikka väga väiksed jne. Kusjuures ta rääkis seda ka siis, kui mees oli ka seltskonnas. Ma nägin, kuidas mees tundis end ebamugavalt ja vajus üha enam kössi, mistõttu püüdsin olukorda lahendada nõnda, et ütlesin, et igal pool maailmas teenivad arstid väga hästi, nagu ka advokaadid ja küll ka Eestis saab see niimoodi olema. Mispeale hööritas Veronika vaid oma suuri silmi ja ütles, et tema seda küll ei jõua ära oodata. Mis oli üllatav, sest tema mees tegi kõvasti tööd ja pidevalt öövalveid, et rohkem teenida, lisaks ehitas töö kõrvalt Tartusse maja, ja ainus tänu oli vaid naise tänitamine.
Hiljem kuulsin Ingridilt, siis kui me olime juba Tallinna ära kolinud, et Veronika oli mehe asjad ukse taha tõstnud ja läks mehest lahku, kuna mees olevat öövalves olles teda ühe teise naisega petnud. Või, nagu veel hiljem välja tuli, tegelikult ei olnud ka petnud, aga Veronika oli sellele vaatamata mehe asjad ukse taha tõstnud, mistõttu mees koliski minema ja lahutas naisest ära. Ja elas pärast seda mõnda aega sootuks üksi, kuni leidis uue naise. Mille peale oli Veronika veel õnnetum ja painas Ingridit, et las Inno otsib talle EÜSist mõne uue mehe. Mina mõtlesin selle peale, et džiisös, sellist õnnetust nüüd seltsikaaslastele veel vaja!!! Hiljem olin veel enam üllatunud, kui sellestsamast Veronika Elmetist oli saanud paariterapeut. Mõtlesin, et appi!!! Minu meelest peaks ta ise abi saama, mitte teisi abistama, aga Eesti on kord juba selline imede maa, kus juhtub kurioosumeid nagu see, et kurjategijad juhivad riiki ja süütud istuvad vangis.
Irja on samuti alfa-emane, kui nii võib öelda, väga emantsipeerunud naine, ja seda juba mitmendat põlve, tema vanaema oli Eesti üks esimesi naiskoolidirektoreid ja tädi töötas end keskkooli matemaatikaõpetajana üles USAs. Irja puhul pole ma täheldanud sellist puntrasse jooksmist, isegi siis mitte, kui ta sai välismaalt suure päranduse (ma kujutan ette, et Ingrid oleks mind kodust välja tõstnud, nii härga täis läinud, kui ta oleks mingi päranduse saanud). Irja ütleb, et kannab heameelega seelikut edasi. Ja on rahul sellega, kui saame kõik otsused teha koos. Seejuures on tähelepanuväärne, et juba tema vanaisa ei teinud oma naisele mingeid takistusi karjääri tegemisel, ning juba vanaisa peres ei tuntud kehalist karistust, see on siis ligemale 100 aastat tagasi.
Oleme Irjaga arutanud, et kaasaegse feminismi üks põhilisi vigu on see, et naised üritavad iga hinna eest saada meesteks, ent see ei õnnestu, sest see on loodusega vastuolus. Naine pole loodud olema mees. Ta on naine ja peab jääma naiseks, isegi siis, kui teenib mehest rohkem. Tundub, et mehel on olnud lihtsam jääda meheks, kui on võtnud omale kodutöid ning isegi siis, kui teenib naisest vähem ja laseb naisel teha olulised otsused. Mees on olnud kohanemisvõimelisem. Kuigi naised on väitnud, et neile pole tulevikus enam mehi vaja, sest teadus võimaldab lapsi saada ka ilma meest omamata, on see ometi kaheldav, kui naised on sellisena üha õnnetumad. Nad siiski vajavad meest, selleks et olla naine. Kelleks nad on loodud.
Ma kujutan ette, et peagi hakatakse seda lausa koolitustel õpetama, kuidas olla kaasajal naine. Paljud naised on selle ära unustanud. Irja võiks sel teemal loenguid anda, ta on selle ala proff.
Kriitika puudumine on toonud stagnatsiooni
Mingis mõttes sarnaneb praegune Eesti ühiskond 1980ndate alguse NLiiduga. Kus siis oli ühiskonna kriitika pea olematu, ülikoolides olid kinni pandud koguni sotsiaalteaduskonnad, mis uurisid avalikku arvamust. Kiusati taga nn teisitimõtlejaid ja paljusid kirjanikke, kelle teosed levisid põranda all. Levinud oli kriitika tembeldamine ohtliku välisvaenlase propagandaks ning kõiki kritiseerijaid vaadati kui rahvavaenlasi, kes ihkavad oma kodumaa hukku. Kriitika puudumine tõi omakorda kaasa stagnatsiooni, kuna mitte keegi ei julgenud enam tähelepanu pöörata ühiskonna tegelikele probleemidele, mis oli plaanimajandusest tingitud majanduse kokkuvarisemine ning üheparteisüsteemi kriis. Samuti lämmatas igasuguse kriitika vastane võitlus initsiatiivi, keegi ei julgenud enam välja tulla uuenduslike ideedega, kuna seegi võidi tembeldada rahvavaenulikuks. Käibele tuli väljend: initsiatiiv on karistatav. Ometi on initsiatiiv olnud aegade hämarusest see hoob, mis on inimkonda edasi viinud. Initsiatiivi puudumine omakorda toonud kaasa ühiskonna kängumise.
Kas ei tule tuttav ette?! Ka Eestis tembeldatakse kõik kriitikud, kes midagi julgevad välja öelda, rahvavaenlasteks, või suisa Kremli käsilasteks ja keda hakkab jälitama ning pealt kuulama Kapo. Võimuliidu poliitilisi vastaseid tehakse maha, kasutades selleks valitsuse käsutuses olevat riigi ressurssi. Ainuõigeks on kuulutatud vaid üksainus poliitika ning üksainus mõtlemine, kõiki kõrvalekaldujaid peetakse kui mitte vaenlase käsilasteks siis vähemalt vaenlase kasuks tegutsejateks. Valitsus on suutnud samamoodi mõtlema panna ka meedia, mis on kaotanud igasuguse kriitikameele ning kiidab takka igale valitsuse otsusele, kartusest, et vastasel korral võib Eesti kaotada oma iseseisvuse, kuigi Eestist on saanud NATO ja Euroopa Liidu liige, millega seoses on eesti rahvas toonud ohvreid just selleks, et kindlustada iseseisvust ning võimaldada elada ilma pidevalt vaenlast otsimata ja kartmata. Ent nüüd, kus Eesti iseseisvus peaks olema kindlam kui kunagi varem, levitab valitsus nägemust, et Eesti isesesivus ripub ikka juuksekarva otsas. Mis hoiab inimesi samasuguses hirmu-õhkkonnas, nagu oli omane ka NLiidus 1980ndatel, kus jäi mulje, et vaenlane luurab iga põõsa taga ning sepitseb kodumaa õõnestamist. Sellises olukorras on loomulik, et inimesed on hirmul ja ei julge kõvasti rääkida ega midagi ette võtta, istuvad vaikselt oma säästude otsas ja hoiavad hinge kinni. Sest olukorras, kus vaenlane võib kohe-kohe maale tulla ning kõik ära võtta, pole ju mõtet investeerida mingisse ettevõtlusse. Kui pole teada, mis Eestist üldse saab.
Loomulikult on see šokk neile inimestele, kes lootsid, et Eestist saab normaalne Euroopa riik selles mõttes, et siin mitte ainult ei eksiteeri, vaid ka kaitstakse selliseid demokraatlikule ühiskonnale omaseid väärtusi nagu arvamuste ja mõtete, religiooni vabadus ning rahvusliku ning rassilise diskriminiseerimise puudumine. Tegelikkus on hoopis vastupidine, ning mis kõige absurdsem, selle asemel, et lahkuksid, või meelitataks lahkuma siia kunagi saabunud venekeelsed inimesed, sunnitakse lahkuma eestlasi, kes olude sunnil peavad asuma elama teistesse riikidesse ning suure tõenäosusega enam Eestisse elama ei naase. Eesti riik sarnaneb oma Euroopa kolleegidega vaid selle poolest, et siin tegutseb parlament ja valitsus ning ametisse pannakse president. Kõik muu on aga puudu. Eestis puudub täiesti arvamuste vabaduse kaitse. Näiteks blogijad, kes demokraatia lipulaevas USAs on samamoodi kaitstud nagu ajakirjandusväljaanded, on Eestis jäetud täiesti saatuse hooleks. Kelle kodusid otsitakse läbi ja parastatakse veel takkaotsa. Niisamamoodi kiusatakse lausa riiklikul tasemel taga neid, kes avaldavad arvamusi, mis lähevad ametlikust joonest lahku. Selline arvamuste paljusus, mis peaks demokraatlikus ühiskonnas olema kaitstud kui kõige suurem vara, olulisem kui presidendi institutsioon, on Eestis jäänud ilma igasuguse kaitseta. Mistõttu on üha sagedasemad juhtumid, kus inimesi võetakse vastutusele ja kuulatakse üle puhtalt nende arvamuste või veendumuste pärast ning välisriikide kodanikke, kes julgevad Eesti valitsuse suhtes kriitiliselt arvamust avaldada, ei lasta karistuseks lihtsalt maale.
Rääkimata vabadusest meelt avaldada. Igasugune meeleavaldus tembeldatakse juba eos riigivastaseks teoks ning selles osalejad pannakse vangi, umbes nagu sada aastat tagasi, kui demokraatlikud väärtused Euroopas alles kanda kinnitasid.
Mis mind kummastama paneb, on see, et sellised demokraatlikud maad kui ütleme USA või siis Põhjamaad vaatavad seda kõike pealt, nii Eestis kui ka Lätis, kus demokraatlikke väärtusi samamoodi jalge alla tallatakse, ning nii vaikides kiidetakse justkui kõik heaks. Ma ei saa aru, miks on see nii, kas tõesti usutakse, et nõnda jätkates suudab Eesti jätkuvalt säilitada oma nö imelapse positsiooni?! Kuigi kõik näevad, et see nii pole. Läti, mis imiteeris Eesti majandusmudelit, on praegu omadega täiesti pees. Ning Gruusia, mis kopeeris poliitilist mudelit, on kaotanud igasuguse tõsiseltvõetavuse, on muutunud maailmapoliitikas kahetsusväärseks "juhtumiks". Eesti "ime" on olnud teistest parem võimekus ehitada Potjomkini küla, mille fassaad on võõbatud küll ilusaks, ent mille sisemus on läbinisti mäda, millele on juhtinud tähelepanu Eesti olusid hästi tundev Soome ajakirjanik Sami Lotila. Ka eurotsooniga liitumise protsess on puhas potjomkinlus, kus vajalikud numbrid lihtsalt mehaaniliselt kokku aetakse, mõtlemata tagajärgedele, näiteks sellele, et Eestis saab peagi olema Euroopa kõige kallim toit, elekter ja autokütus. Eesti traagika on see, et see potjomkinlus ei avaldu kõigepealt mitte Eestis, vaid neis riikides, mis on suurte lootustega Eestist eeskuju võtnud, ent mis on selle tõttu ebaõnnestunud.
Kas ei tule tuttav ette?! Ka Eestis tembeldatakse kõik kriitikud, kes midagi julgevad välja öelda, rahvavaenlasteks, või suisa Kremli käsilasteks ja keda hakkab jälitama ning pealt kuulama Kapo. Võimuliidu poliitilisi vastaseid tehakse maha, kasutades selleks valitsuse käsutuses olevat riigi ressurssi. Ainuõigeks on kuulutatud vaid üksainus poliitika ning üksainus mõtlemine, kõiki kõrvalekaldujaid peetakse kui mitte vaenlase käsilasteks siis vähemalt vaenlase kasuks tegutsejateks. Valitsus on suutnud samamoodi mõtlema panna ka meedia, mis on kaotanud igasuguse kriitikameele ning kiidab takka igale valitsuse otsusele, kartusest, et vastasel korral võib Eesti kaotada oma iseseisvuse, kuigi Eestist on saanud NATO ja Euroopa Liidu liige, millega seoses on eesti rahvas toonud ohvreid just selleks, et kindlustada iseseisvust ning võimaldada elada ilma pidevalt vaenlast otsimata ja kartmata. Ent nüüd, kus Eesti iseseisvus peaks olema kindlam kui kunagi varem, levitab valitsus nägemust, et Eesti isesesivus ripub ikka juuksekarva otsas. Mis hoiab inimesi samasuguses hirmu-õhkkonnas, nagu oli omane ka NLiidus 1980ndatel, kus jäi mulje, et vaenlane luurab iga põõsa taga ning sepitseb kodumaa õõnestamist. Sellises olukorras on loomulik, et inimesed on hirmul ja ei julge kõvasti rääkida ega midagi ette võtta, istuvad vaikselt oma säästude otsas ja hoiavad hinge kinni. Sest olukorras, kus vaenlane võib kohe-kohe maale tulla ning kõik ära võtta, pole ju mõtet investeerida mingisse ettevõtlusse. Kui pole teada, mis Eestist üldse saab.
Loomulikult on see šokk neile inimestele, kes lootsid, et Eestist saab normaalne Euroopa riik selles mõttes, et siin mitte ainult ei eksiteeri, vaid ka kaitstakse selliseid demokraatlikule ühiskonnale omaseid väärtusi nagu arvamuste ja mõtete, religiooni vabadus ning rahvusliku ning rassilise diskriminiseerimise puudumine. Tegelikkus on hoopis vastupidine, ning mis kõige absurdsem, selle asemel, et lahkuksid, või meelitataks lahkuma siia kunagi saabunud venekeelsed inimesed, sunnitakse lahkuma eestlasi, kes olude sunnil peavad asuma elama teistesse riikidesse ning suure tõenäosusega enam Eestisse elama ei naase. Eesti riik sarnaneb oma Euroopa kolleegidega vaid selle poolest, et siin tegutseb parlament ja valitsus ning ametisse pannakse president. Kõik muu on aga puudu. Eestis puudub täiesti arvamuste vabaduse kaitse. Näiteks blogijad, kes demokraatia lipulaevas USAs on samamoodi kaitstud nagu ajakirjandusväljaanded, on Eestis jäetud täiesti saatuse hooleks. Kelle kodusid otsitakse läbi ja parastatakse veel takkaotsa. Niisamamoodi kiusatakse lausa riiklikul tasemel taga neid, kes avaldavad arvamusi, mis lähevad ametlikust joonest lahku. Selline arvamuste paljusus, mis peaks demokraatlikus ühiskonnas olema kaitstud kui kõige suurem vara, olulisem kui presidendi institutsioon, on Eestis jäänud ilma igasuguse kaitseta. Mistõttu on üha sagedasemad juhtumid, kus inimesi võetakse vastutusele ja kuulatakse üle puhtalt nende arvamuste või veendumuste pärast ning välisriikide kodanikke, kes julgevad Eesti valitsuse suhtes kriitiliselt arvamust avaldada, ei lasta karistuseks lihtsalt maale.
Rääkimata vabadusest meelt avaldada. Igasugune meeleavaldus tembeldatakse juba eos riigivastaseks teoks ning selles osalejad pannakse vangi, umbes nagu sada aastat tagasi, kui demokraatlikud väärtused Euroopas alles kanda kinnitasid.
Mis mind kummastama paneb, on see, et sellised demokraatlikud maad kui ütleme USA või siis Põhjamaad vaatavad seda kõike pealt, nii Eestis kui ka Lätis, kus demokraatlikke väärtusi samamoodi jalge alla tallatakse, ning nii vaikides kiidetakse justkui kõik heaks. Ma ei saa aru, miks on see nii, kas tõesti usutakse, et nõnda jätkates suudab Eesti jätkuvalt säilitada oma nö imelapse positsiooni?! Kuigi kõik näevad, et see nii pole. Läti, mis imiteeris Eesti majandusmudelit, on praegu omadega täiesti pees. Ning Gruusia, mis kopeeris poliitilist mudelit, on kaotanud igasuguse tõsiseltvõetavuse, on muutunud maailmapoliitikas kahetsusväärseks "juhtumiks". Eesti "ime" on olnud teistest parem võimekus ehitada Potjomkini küla, mille fassaad on võõbatud küll ilusaks, ent mille sisemus on läbinisti mäda, millele on juhtinud tähelepanu Eesti olusid hästi tundev Soome ajakirjanik Sami Lotila. Ka eurotsooniga liitumise protsess on puhas potjomkinlus, kus vajalikud numbrid lihtsalt mehaaniliselt kokku aetakse, mõtlemata tagajärgedele, näiteks sellele, et Eestis saab peagi olema Euroopa kõige kallim toit, elekter ja autokütus. Eesti traagika on see, et see potjomkinlus ei avaldu kõigepealt mitte Eestis, vaid neis riikides, mis on suurte lootustega Eestist eeskuju võtnud, ent mis on selle tõttu ebaõnnestunud.
Eurotoetused on tapnud Tartu Ülikooli ja Tartu linna
Nüüd veidi ka armsast Tartu linnast, samuti Tartu Ülikoolist, mille areng, nagu ka teadlased on märganud, on läinud viimastel aastatel isevoolu teed ja kahjuks väga ohtlikus suunas. Nagu ütles täna ETV hommikutelevisioonis kunstiakadeemia professor Toomas Tammis, on Tartu Ülikool kummalisel moel laienenud linnaäärsetele põldudele, samas on vana ülikooli keskus, kesklinn jäänud täiesti tühjaks. Ning nagu ütles arhitektuurikeskuse linnafoorumite projekti eestvedaja Kaja Pae, on sellise arengu põhjuseks eurotoetused, mille taotlemine pidi toimuma ruttu ning lihtsam oli linnaäärsetele põldudele karpe püsti panna kui ehitada midagi linna sisse.
Kahju on muidugi sellest, et selline arutelu toimub alles nüüd, kus kõik on juba tehtud, ja midagi muuta või aega tagasi keerata on ülimalt keeruline et mitte öelda võimatu.
Seda võis täheldada juba aastaid tagasi, et Tartu Ülikooli kummaline areng on hävitanud nii ülikooli kui ka Tartu linna. Praegune Tartu linn on selgelt kujunenud ülikooli ümber, ülikooli-keskseks, ülikooli teenindavaks. Ent olukorras, kus ülikooli asutused üksteise järel linna südamest välja kolivad, on linna keskus jäänud tühjaks. Ja kuivõrd loodus tühja kohta ei salli, on koha linna südames võtnud need, kes ülikoolist või üliõpilaskonnast kaugel.
Olen ise Tartus käies tähele pannud, et kesklinnas, näiteks Raekoja platsil kohtab üha vähem üliõpilasi, seal on koha sisse võtnud seltskond, mis pigem peletab sealt viimasedki üliõpilased. Ülikooli peahoone ümbrus on täiesti tühi, samas kui mina veel ülikoolis käisin, vähemasti esimestel aastatel on ülikooli ümbrus loengu vaheaegadel üliõpilasi täis, kes omavahel aktiivselt diskuteerisid ja maailma asju arutasid, ning need arutelud jätkusid hiljem legendaarsetes Tartu söögikohtades nagu Humal või Püss. Või isegi Volga. Nüüdseks Humalat enam pole, ja teised kohad on jäänud täiesti tühjaks, või käivad seal kõike muud kui üliõpilased.
Tartus elades täheldasin ise, et üliõpilaselu annab linnas ühe vähem tooni, mis oli minu jaoks kerge šokk, sest vana armas Tartu oli selline just üliõpilaslinnana. Mingist hetkest aga polnud tudengeid enam näha, küll aga täitusid tänavad igal sügisel autodega, mis näisid kõik midagi linnas otsivat. Selline sagimine katkes vaid nädalavahetustel ja suveajal. Ja pole ka ime, sest üle linna ning isegi linna äärde laiali puistatud ülikoolis pidid üliõpilased ostma omale autod, millega nad siis linnas edasi-tagasi ringi sagides õiget kohta otsisisid, või ühest loengust teise sõitsid. Isegi Tartu linnas vahepeal populaarsust kogunud jalgrattad kadusid vähehaaval linnapildist.
Selline areng on loomulikult kaugel klassikalisest ülikoolis ja selle vahetus ümbruses asuvast campusest. Mullegi üllatuseks on sellist arenguteed läinud Tallinna tehnikaülikool, mis varem oli üle linna laiali pillatud, ent mis on end keskendanud Mustamäe mändide alla. Kus nii õppehooned kui ühiselamud asuvad kõik koos. Mis loob sellise armsa ülikooli-linnaku tunde, mis annab omakorda võimenduse sünergia näol. Tartus saavad eri erialade tudengid kokku vaid tudengite kevad- ja sügispäevadel, näiteks paadirallil ning mõned aktiivsemad ka seltside või korporatsioonide kaudu. Ent laiem mass on kapseldunud igaüks oma kaarbikesse kuskil linna otsas, mis omakorda on hakanud tervet Tartu linna võõrutama ülikoolilinna staatusest. Tartut peetakse küll ülikoolilinnaks, ent seda ülikooli on linnas üha vähem märgata. Võtame kasvõi volbriöö, kus akadeemiliselt organiseerunud noored käivad korra sipsti läbi linna, pesevad Toomel Baeri pead ja kuulavad linnapea ning ülikooli rektori pöördumist, ent hiljem kaovad oma "urgastesse" ja pärast seda neid enam linnas ei näe. Ja linn täitub jumal teab kust kokku sõitnud tegelastega, kes kraaklevad, lärmavad ja jauravad. Ma olen käinud vaatamas, mis linnas volbriööl toimub, pärast rongkäiku. Ja ma ei tundunud oma Tartut ära. See polnud enam see linn, kuhu ma kunagi õppima tulin ja kus ma nautisin ülikooli peahoone ümbruse murul, või Toome mätastel ühiseid erutelusid eri teaduskondade õliõpilastega. See oli lihtne, sest kõik olid koos, ainult arstid olid kupatatud kusagile kaugele Nooruse tänavale. Ent vastupididelt lootusele, et ka arstid kunagi Toomele tagasi kolivad, on nüüd kõik kupatatud jumal teab kuhu. Mistõttu on peahoone ümbrusest kõik kadunud ja sellega on surnud nii see ülikool kui ka see linn, mis mind kunagi võlusid.
Ahjaa, põhjenduseks, miks see kõik sündis, tuuakse eurotoetused, mis tuli kiiresti ära kasutada ja mistõttu oli lihtsam panna linna äärde maha suuri karpe kui proovida midagi linna sisse ehitada või seal korda teha. Nojah, kui kunagi tõid majandusinimesed halvaks eeskujuks Jaapanit, kus vahepeal ehitati suisa teid ja sildu, mis mitte kuhugi ei viinud ning mis veelgi kurnasid majandust ja kogu ühiskonda, siis nüüd tundub, et suure eurorahaga on toetatud sama mõttetuid asju. Mis on tehtud vaid tegemise, mitte reaalse vajaduse pärast. Kus enne on asjad ära tehtud, ja alles siis mõeldud. Mistõttu võib Eestist, või kogu Ida-Euroopast saada tulevikus suurte tühjade karpide maa. Euro-karpide.
Kahju on muidugi sellest, et selline arutelu toimub alles nüüd, kus kõik on juba tehtud, ja midagi muuta või aega tagasi keerata on ülimalt keeruline et mitte öelda võimatu.
Seda võis täheldada juba aastaid tagasi, et Tartu Ülikooli kummaline areng on hävitanud nii ülikooli kui ka Tartu linna. Praegune Tartu linn on selgelt kujunenud ülikooli ümber, ülikooli-keskseks, ülikooli teenindavaks. Ent olukorras, kus ülikooli asutused üksteise järel linna südamest välja kolivad, on linna keskus jäänud tühjaks. Ja kuivõrd loodus tühja kohta ei salli, on koha linna südames võtnud need, kes ülikoolist või üliõpilaskonnast kaugel.
Olen ise Tartus käies tähele pannud, et kesklinnas, näiteks Raekoja platsil kohtab üha vähem üliõpilasi, seal on koha sisse võtnud seltskond, mis pigem peletab sealt viimasedki üliõpilased. Ülikooli peahoone ümbrus on täiesti tühi, samas kui mina veel ülikoolis käisin, vähemasti esimestel aastatel on ülikooli ümbrus loengu vaheaegadel üliõpilasi täis, kes omavahel aktiivselt diskuteerisid ja maailma asju arutasid, ning need arutelud jätkusid hiljem legendaarsetes Tartu söögikohtades nagu Humal või Püss. Või isegi Volga. Nüüdseks Humalat enam pole, ja teised kohad on jäänud täiesti tühjaks, või käivad seal kõike muud kui üliõpilased.
Tartus elades täheldasin ise, et üliõpilaselu annab linnas ühe vähem tooni, mis oli minu jaoks kerge šokk, sest vana armas Tartu oli selline just üliõpilaslinnana. Mingist hetkest aga polnud tudengeid enam näha, küll aga täitusid tänavad igal sügisel autodega, mis näisid kõik midagi linnas otsivat. Selline sagimine katkes vaid nädalavahetustel ja suveajal. Ja pole ka ime, sest üle linna ning isegi linna äärde laiali puistatud ülikoolis pidid üliõpilased ostma omale autod, millega nad siis linnas edasi-tagasi ringi sagides õiget kohta otsisisid, või ühest loengust teise sõitsid. Isegi Tartu linnas vahepeal populaarsust kogunud jalgrattad kadusid vähehaaval linnapildist.
Selline areng on loomulikult kaugel klassikalisest ülikoolis ja selle vahetus ümbruses asuvast campusest. Mullegi üllatuseks on sellist arenguteed läinud Tallinna tehnikaülikool, mis varem oli üle linna laiali pillatud, ent mis on end keskendanud Mustamäe mändide alla. Kus nii õppehooned kui ühiselamud asuvad kõik koos. Mis loob sellise armsa ülikooli-linnaku tunde, mis annab omakorda võimenduse sünergia näol. Tartus saavad eri erialade tudengid kokku vaid tudengite kevad- ja sügispäevadel, näiteks paadirallil ning mõned aktiivsemad ka seltside või korporatsioonide kaudu. Ent laiem mass on kapseldunud igaüks oma kaarbikesse kuskil linna otsas, mis omakorda on hakanud tervet Tartu linna võõrutama ülikoolilinna staatusest. Tartut peetakse küll ülikoolilinnaks, ent seda ülikooli on linnas üha vähem märgata. Võtame kasvõi volbriöö, kus akadeemiliselt organiseerunud noored käivad korra sipsti läbi linna, pesevad Toomel Baeri pead ja kuulavad linnapea ning ülikooli rektori pöördumist, ent hiljem kaovad oma "urgastesse" ja pärast seda neid enam linnas ei näe. Ja linn täitub jumal teab kust kokku sõitnud tegelastega, kes kraaklevad, lärmavad ja jauravad. Ma olen käinud vaatamas, mis linnas volbriööl toimub, pärast rongkäiku. Ja ma ei tundunud oma Tartut ära. See polnud enam see linn, kuhu ma kunagi õppima tulin ja kus ma nautisin ülikooli peahoone ümbruse murul, või Toome mätastel ühiseid erutelusid eri teaduskondade õliõpilastega. See oli lihtne, sest kõik olid koos, ainult arstid olid kupatatud kusagile kaugele Nooruse tänavale. Ent vastupididelt lootusele, et ka arstid kunagi Toomele tagasi kolivad, on nüüd kõik kupatatud jumal teab kuhu. Mistõttu on peahoone ümbrusest kõik kadunud ja sellega on surnud nii see ülikool kui ka see linn, mis mind kunagi võlusid.
Ahjaa, põhjenduseks, miks see kõik sündis, tuuakse eurotoetused, mis tuli kiiresti ära kasutada ja mistõttu oli lihtsam panna linna äärde maha suuri karpe kui proovida midagi linna sisse ehitada või seal korda teha. Nojah, kui kunagi tõid majandusinimesed halvaks eeskujuks Jaapanit, kus vahepeal ehitati suisa teid ja sildu, mis mitte kuhugi ei viinud ning mis veelgi kurnasid majandust ja kogu ühiskonda, siis nüüd tundub, et suure eurorahaga on toetatud sama mõttetuid asju. Mis on tehtud vaid tegemise, mitte reaalse vajaduse pärast. Kus enne on asjad ära tehtud, ja alles siis mõeldud. Mistõttu võib Eestist, või kogu Ida-Euroopast saada tulevikus suurte tühjade karpide maa. Euro-karpide.
kolmapäev, 28. aprill 2010
Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank ei tohiks Eestit veel eurotsooni lasta
Kuigi majanduslikult mõeldes oleks Eesti eurotsooniga liitumine hea (sama käib loomulikult ka Läti ja Leedu kohta), siis ei tohiks Euroopa Komisjon ja Euroopa keskpank veel Eestit eurotsooni lasta. Kohe põhjendan, miks.
Eesti, või õigemini selle valitsus on olnud, või käitub nagu koer, kes on valmis end, piltlikult öeldes surnuks hüppama, või kaela paigast sikutama, et kätte saada vorstitükike, mida peremees tema nina all hoiab, ja seda pidevalt kergitab, nii et koer seda kätte ei saaks. Samalaadne asi käib praegu Eesti liitumisel eurotsooniga, kus tingimused on masuaega arvestades otse põrgulikud, ent valitsus on sellele vaatamata otsustanud muudkui hüpata, tähele panemata seda, et inimesed kõrval kannatavad. Kus euro altarile toodavad ohvrid on selgelt ebaproportsionaalselt suured võrreldes eurost saadava võimaliku kasuga.
Ok, eestlane on harjunud kannatama, aga see pole vabandus selleks, et eestlast ikka ja jälle kannatama panna. Kui Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank võtavad Eesti eurotsooni vastu, siis nad justkui õigustavad selliseid kannatusi, mis lõhnavad otseselt inimõiguste rikkumise järele. Kus rahva keerulisse olukorda viinud riigi juhid võidakse tulevikus koguni kohtu alla anda. Kui Eesti nüüd eurotsooni vastu võetakse, legaliseeritakse kannatused ja fikseeritakse need veel pikkadeks aastateks ning inimestel puudub võimalus lähema kümnekonna aasta jooksul hinge tõmmata. See võib tähendada muu hulgas Eestist massilist väljarännet. Ning suurt suremust. Kuigi Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga ametnikel pole kohustust mõelda eesti rahva peale, ent inimlikult ilus oleks seda siiski teha. Lasta eesti rahval veidi hinge tõmmata ja kosuda enne euro-maratoni, kus paljud on sunnitud surnult tee kõrvale maha pudenema. Ja ma ei kujuta ette, kes need inimesed, nimetagem neid siis töötuteks või haigeteks, et kes need inimesed siis üles korjab.
Loomulikult on ka mitmeid majanduslikke argumente, mis räägivad euro kasutuselevõtu vastu. Esiteks valitsuse ühekordsed trikid eelarvega, mille kohta öeldi, et seda on teinud ka kõik teised. Kõige kuulsam trikitaja on olnud Kreeka, mille jamadega peavad nüüd maadlema kõik Euroopa riigid, maksma kinni seda trikitamist. Mistõttu on põhjust olla selliste trikitamiste suhtes väga ettevaatlik. Loomulikult võib siin öelda, et sellisel juhul ei pääseks enam naljalt keegi eurotsooni, aga tekib küsimus, kes võidab üha uutest ja uutest "kreekadest" sellest rahaliidus?! Sellest ei võidaks isegi need, kes seisavad veel ukse taga, sest kokkuvõttes tulevad uute liikmete nn eurotoetused ju ühest ja samast euro-rahakotist. Mis on ühine nii neil, kes eurotsoonis kui neil kes seal pole. Jamad eurotsoonis kahandavad võimalusi maksta välja misiganes eurotoetusi. Ilmselt pole kellegi huvides eurotsooni kollaps, millise võimalusega on juba spekuleeritud. Mis kasu oleks praegu Eesti vastuvõtmisest eurotsooni, kui mõne aasta pärast võib selguda, et Eesti vajab oma kohustuste katmiseks, näiteks arstide palkade või pensionide väljamaksmiseks, või siis töötute ülalpidamiseks miljardeid eurosid lisaraha?!
Teiseks muidugi Eesti suutlikkus tagada majanduslik areng. Praegust olukorda Eesti majanduses ei saa kaugeltki pidada normaalseks, sest ühelt poolt on teatud osa eraisikute ja ettevõtete säästud otsakorral, need on neelanud laenu tagasimaksed pankadele, teiselt poolt pole sääste omavad inimesed valmis neid investeerima, kuni olukord pole stabiliseerunud. Ent see stabiliseerumine võib kesta mitu aastat. Kus tööpuudus ja maksukoormus püsivad jätkuvalt kõrged ning majanduse struktuur hakkab alles kohanema muutustega. Võib võtta terve aastakümme, enne kui riik suudab koolitada välja majanduse uue struktuuri tarbeks vajaminevad spetsialistid. Võimalik, et euro kasutuselevõtu venimine aitab kiirendada majanduse kohanemist uue olukorraga. Sest euro kasutuselevõtt võib tekitada ajutise eufooria, mis lükkab edasi Eesti jaoks olulisi reforme, millena on enim nimetatud haridus- ning omavalitsusreformi. Mis siis maakeeli tähendab õpetajate palkade ja kooliõpetuse efektiivsuse tõstmist ning omavalitsuste tegevuskulude vähendamist. Mis peaks võimaldama suunada raha minupärast kasvõi töötute ümberõppe tarbeks, sest on selge, et olukorras, kus Eestis on hulganisti müümata kinnisvara, ja seda kogu maailmas, ei teki niipea vajadust varasemast tuttava suure hulga ehitajate järele. Ning niisama kodus istuda eesti mehepullid kah pikalt ei suuda. Neil on tegelikult kaks võimalust: kas minna kuritegelikule teele või õppida mõni muu tasuv amet. Esimene variant ei ole pikalt mõeldav, ning juba on üle Euroopa vangistatud palju eesti mehi, mistõttu jääbki see teine - ümberõpe. On selge, et euro kasutuselevõtuga seotud püksirihma pingutamise ajajärgul ei tule sellised ümberõpped kõne allagi. Valitsus soovitab küll asutada ettevõtteid, ent mis ettevõtlust sa teed, kui valitsus maksudena ja pangad intressidena kõik raha ära korjavad. Ettevõtluse aluseks on ikkagi säästud, ent olukorras, kus inimesed massiliselt pankrotis, tundub ettevõtjaks hakkamise soovitamine pigem inimeste üle irvitamisena. Või kui, siis soovitaks hakata ettevõtjaks hästi makstud riigiametnikel, sest sellega vabaneks oluline ressurss kogu ühiskonna jaoks.
Ning, last but not least, vaadata tasub Eesti positsiooni kaardil. Kuigi Eesti üritab end vägisi positsioneerida Põhjamaana, millel pole Läti ja Leeduga midagi ühist, on Eesti ikkagi üks kolmest Balti riigist, mis sai kiiremini turumajandusele üle mindud, paljuski tänu sidemetele soomlastega, ent kes sellele vaatamata on kaugel Soome või Rootsi ühiskonnamudelist. Olgem ausad, Eesti oli veel mõni aeg tagasi, ning on ka praegu veel suure osa maailma jaoks Venemaa, või osake Venemaast, mis mõni aeg tagasi eraldus. Mis ei ole samas üldse paha iseloomustus, sest praeguses kriisis nähakse just Venemaad kui üht maailma majanduse mootorit, koos Hiina ja Indiaga. Ent mis on siiski kaugel pikaajaliste demokraatliku ja turumajandusliku traditsiooniga riikidest nagu Soome või Rootsi. Eestlased küll irvitasid soomlaste üle, kelle areng oli aeglane, ent kelle tugeva vundamendiga ühiskond on kriisiga väga hästi toime tulnud. Eesti majandus on sama kiiresti alla tulnud nagu ta ka üles läks, ses mõttes sarnaneb Eesti rohkem Läti ja Leeduga. Ja see näitab ka nii Eesti kui teiste Balti riikide majanduste vähest stabiilsust ning suurt haavatavust, mis omakorda teeb neist riikidest praegu halvad eurotsooni kandidaadid. Eurotsoonile pole vaja võtta uut suurt riski, pigem tuleks nüüd kindla peale minna.
Kui aus olla, siis oli Eesti jaoks parim hetk liitumiseks eurotsooniga 2006-2007. aasta. Mil majanduslik olukord soosis sellist üleminekut. Ent kiirest kasvust eufooriasse sattunud Eesti valitsusel oli käimas võistlus tont teab kellega, ilmselt siis Läti või koguni Hiinaga. Kus peaminister Andrus Ansip ütles otse välja, et mingeid takistusi kiirele kasvule ei tehta, isegi kui see peaks tähendama euro kasutuselevõtust loobumist. See oli tolle hetke poliitiline otsus, mille eest peavad selle otsuse tegijad kandma nüüd poliitilist vastutust. Eurotsooniga liitumise edasilükkamine lihtsustab märkimisväärselt selle vastutuse kandmist.
Eesti, või õigemini selle valitsus on olnud, või käitub nagu koer, kes on valmis end, piltlikult öeldes surnuks hüppama, või kaela paigast sikutama, et kätte saada vorstitükike, mida peremees tema nina all hoiab, ja seda pidevalt kergitab, nii et koer seda kätte ei saaks. Samalaadne asi käib praegu Eesti liitumisel eurotsooniga, kus tingimused on masuaega arvestades otse põrgulikud, ent valitsus on sellele vaatamata otsustanud muudkui hüpata, tähele panemata seda, et inimesed kõrval kannatavad. Kus euro altarile toodavad ohvrid on selgelt ebaproportsionaalselt suured võrreldes eurost saadava võimaliku kasuga.
Ok, eestlane on harjunud kannatama, aga see pole vabandus selleks, et eestlast ikka ja jälle kannatama panna. Kui Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank võtavad Eesti eurotsooni vastu, siis nad justkui õigustavad selliseid kannatusi, mis lõhnavad otseselt inimõiguste rikkumise järele. Kus rahva keerulisse olukorda viinud riigi juhid võidakse tulevikus koguni kohtu alla anda. Kui Eesti nüüd eurotsooni vastu võetakse, legaliseeritakse kannatused ja fikseeritakse need veel pikkadeks aastateks ning inimestel puudub võimalus lähema kümnekonna aasta jooksul hinge tõmmata. See võib tähendada muu hulgas Eestist massilist väljarännet. Ning suurt suremust. Kuigi Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga ametnikel pole kohustust mõelda eesti rahva peale, ent inimlikult ilus oleks seda siiski teha. Lasta eesti rahval veidi hinge tõmmata ja kosuda enne euro-maratoni, kus paljud on sunnitud surnult tee kõrvale maha pudenema. Ja ma ei kujuta ette, kes need inimesed, nimetagem neid siis töötuteks või haigeteks, et kes need inimesed siis üles korjab.
Loomulikult on ka mitmeid majanduslikke argumente, mis räägivad euro kasutuselevõtu vastu. Esiteks valitsuse ühekordsed trikid eelarvega, mille kohta öeldi, et seda on teinud ka kõik teised. Kõige kuulsam trikitaja on olnud Kreeka, mille jamadega peavad nüüd maadlema kõik Euroopa riigid, maksma kinni seda trikitamist. Mistõttu on põhjust olla selliste trikitamiste suhtes väga ettevaatlik. Loomulikult võib siin öelda, et sellisel juhul ei pääseks enam naljalt keegi eurotsooni, aga tekib küsimus, kes võidab üha uutest ja uutest "kreekadest" sellest rahaliidus?! Sellest ei võidaks isegi need, kes seisavad veel ukse taga, sest kokkuvõttes tulevad uute liikmete nn eurotoetused ju ühest ja samast euro-rahakotist. Mis on ühine nii neil, kes eurotsoonis kui neil kes seal pole. Jamad eurotsoonis kahandavad võimalusi maksta välja misiganes eurotoetusi. Ilmselt pole kellegi huvides eurotsooni kollaps, millise võimalusega on juba spekuleeritud. Mis kasu oleks praegu Eesti vastuvõtmisest eurotsooni, kui mõne aasta pärast võib selguda, et Eesti vajab oma kohustuste katmiseks, näiteks arstide palkade või pensionide väljamaksmiseks, või siis töötute ülalpidamiseks miljardeid eurosid lisaraha?!
Teiseks muidugi Eesti suutlikkus tagada majanduslik areng. Praegust olukorda Eesti majanduses ei saa kaugeltki pidada normaalseks, sest ühelt poolt on teatud osa eraisikute ja ettevõtete säästud otsakorral, need on neelanud laenu tagasimaksed pankadele, teiselt poolt pole sääste omavad inimesed valmis neid investeerima, kuni olukord pole stabiliseerunud. Ent see stabiliseerumine võib kesta mitu aastat. Kus tööpuudus ja maksukoormus püsivad jätkuvalt kõrged ning majanduse struktuur hakkab alles kohanema muutustega. Võib võtta terve aastakümme, enne kui riik suudab koolitada välja majanduse uue struktuuri tarbeks vajaminevad spetsialistid. Võimalik, et euro kasutuselevõtu venimine aitab kiirendada majanduse kohanemist uue olukorraga. Sest euro kasutuselevõtt võib tekitada ajutise eufooria, mis lükkab edasi Eesti jaoks olulisi reforme, millena on enim nimetatud haridus- ning omavalitsusreformi. Mis siis maakeeli tähendab õpetajate palkade ja kooliõpetuse efektiivsuse tõstmist ning omavalitsuste tegevuskulude vähendamist. Mis peaks võimaldama suunada raha minupärast kasvõi töötute ümberõppe tarbeks, sest on selge, et olukorras, kus Eestis on hulganisti müümata kinnisvara, ja seda kogu maailmas, ei teki niipea vajadust varasemast tuttava suure hulga ehitajate järele. Ning niisama kodus istuda eesti mehepullid kah pikalt ei suuda. Neil on tegelikult kaks võimalust: kas minna kuritegelikule teele või õppida mõni muu tasuv amet. Esimene variant ei ole pikalt mõeldav, ning juba on üle Euroopa vangistatud palju eesti mehi, mistõttu jääbki see teine - ümberõpe. On selge, et euro kasutuselevõtuga seotud püksirihma pingutamise ajajärgul ei tule sellised ümberõpped kõne allagi. Valitsus soovitab küll asutada ettevõtteid, ent mis ettevõtlust sa teed, kui valitsus maksudena ja pangad intressidena kõik raha ära korjavad. Ettevõtluse aluseks on ikkagi säästud, ent olukorras, kus inimesed massiliselt pankrotis, tundub ettevõtjaks hakkamise soovitamine pigem inimeste üle irvitamisena. Või kui, siis soovitaks hakata ettevõtjaks hästi makstud riigiametnikel, sest sellega vabaneks oluline ressurss kogu ühiskonna jaoks.
Ning, last but not least, vaadata tasub Eesti positsiooni kaardil. Kuigi Eesti üritab end vägisi positsioneerida Põhjamaana, millel pole Läti ja Leeduga midagi ühist, on Eesti ikkagi üks kolmest Balti riigist, mis sai kiiremini turumajandusele üle mindud, paljuski tänu sidemetele soomlastega, ent kes sellele vaatamata on kaugel Soome või Rootsi ühiskonnamudelist. Olgem ausad, Eesti oli veel mõni aeg tagasi, ning on ka praegu veel suure osa maailma jaoks Venemaa, või osake Venemaast, mis mõni aeg tagasi eraldus. Mis ei ole samas üldse paha iseloomustus, sest praeguses kriisis nähakse just Venemaad kui üht maailma majanduse mootorit, koos Hiina ja Indiaga. Ent mis on siiski kaugel pikaajaliste demokraatliku ja turumajandusliku traditsiooniga riikidest nagu Soome või Rootsi. Eestlased küll irvitasid soomlaste üle, kelle areng oli aeglane, ent kelle tugeva vundamendiga ühiskond on kriisiga väga hästi toime tulnud. Eesti majandus on sama kiiresti alla tulnud nagu ta ka üles läks, ses mõttes sarnaneb Eesti rohkem Läti ja Leeduga. Ja see näitab ka nii Eesti kui teiste Balti riikide majanduste vähest stabiilsust ning suurt haavatavust, mis omakorda teeb neist riikidest praegu halvad eurotsooni kandidaadid. Eurotsoonile pole vaja võtta uut suurt riski, pigem tuleks nüüd kindla peale minna.
Kui aus olla, siis oli Eesti jaoks parim hetk liitumiseks eurotsooniga 2006-2007. aasta. Mil majanduslik olukord soosis sellist üleminekut. Ent kiirest kasvust eufooriasse sattunud Eesti valitsusel oli käimas võistlus tont teab kellega, ilmselt siis Läti või koguni Hiinaga. Kus peaminister Andrus Ansip ütles otse välja, et mingeid takistusi kiirele kasvule ei tehta, isegi kui see peaks tähendama euro kasutuselevõtust loobumist. See oli tolle hetke poliitiline otsus, mille eest peavad selle otsuse tegijad kandma nüüd poliitilist vastutust. Eurotsooniga liitumise edasilükkamine lihtsustab märkimisväärselt selle vastutuse kandmist.
Irjakeselt ka midagi ilusat, tigedate kommijate ärritamiseks
Et saaks päeva normi täis või nii :). Esiteks oli täna muidugi - jälle! - äraütlemata tore päev. Käisin Kääpal ja Obinitsas. Mis asjus, saate lugeda järgmise nädala lehtedest, aga väga vahva oli. Ma saan aru, et seda on raske uskuda, aga ma ei ole kohanud mitte ühtegi kurja või ebameeldivat võrukest. Kõik inimesed siin on väga armsad ja avatud ning nendega on lausa lust suhelda.
Aga ma pean kirjutama ka sellest, mis mulle täna hirmsasti nalja tegi. Nimelt ühe Delfi lugeja tõdemus, et Sami Lotila on kas haige või õhutab teadlikult vaenu. Mulle meenub seepeale mu hää sõber Johan Bäckman ja see, kuidas ka tema siseministeeriumi arvates kogu aeg vaenu õhutab, ning siit tekkis mõte ühes ettepanekuga - kas poleks nüüd õigemast õigem aeg ka Samile maaletulekukeeld kehtestada?
Sest vaatke, kui ropusti ta eestlasi sõimab? Tüübil pole austuse raasugi. Marko Pomerants, mis magad? ;)
Panen üles ka küsitluse, millal Sami maaletulekukeelu saab.
Aga ma pean kirjutama ka sellest, mis mulle täna hirmsasti nalja tegi. Nimelt ühe Delfi lugeja tõdemus, et Sami Lotila on kas haige või õhutab teadlikult vaenu. Mulle meenub seepeale mu hää sõber Johan Bäckman ja see, kuidas ka tema siseministeeriumi arvates kogu aeg vaenu õhutab, ning siit tekkis mõte ühes ettepanekuga - kas poleks nüüd õigemast õigem aeg ka Samile maaletulekukeeld kehtestada?
Sest vaatke, kui ropusti ta eestlasi sõimab? Tüübil pole austuse raasugi. Marko Pomerants, mis magad? ;)
Panen üles ka küsitluse, millal Sami maaletulekukeelu saab.
Inno krimasjast - mis tehtud, mis teoksil
Ühe noore naisuurija ja vanaldase prokuröriproua koos kokkuklopsitud kriminaalasi on jõudnud uude faasi :). Ma mõtlesin kaua, kas sest ikka kirjutada, et kas maksab, aga ei saa teisiti, peab. Kui juba sai selle kajastamist alustatud, siis ei saa ju teid õhku rippuma jätta, eks ole. Nagu juba möödunud korral kirjutasin, tagandati vanaldane prokuröriproua asja menetlemiselt ning Inno süüdistamine on tehtud ülesandeks uuele prokurörile - tagasihoidlikule Tali Ainile, keda ma väga hästi tean, sest olin aastal 2000 Lääne-Viru Maakohtus praktikal. Käisin istungitel ja üritasin seal tarka nägu tehes kuulata, mida kohtunikud (mu juhendaja oli tollane kohtumaja juhataja härra Leo Sarnet), prokurörid ja advokaadid kohtusaalides rääkisid. Neid oli igasuguseid, jutukaid ja vähemjutukaid. Näiteks advokaat Maimu Schmidt oli väga jutukas ja hoolitses oma kaitsealuste eest nagu kanaema. Prokurör Ave Arnimile jällegi meeldis Leo Sarnetiga flirtida. Ja prokuröriproua Silvi Pass ei naeratanud mitte kunagi. Oh, meenutada on palju, mida saabki nüüd Inno kriminaalasja arutamise ajal asjale vürtsi andmiseks meenutama hakata. Kõik kohtumajalised said kokku kohvikus, mis asus kohtumaja all ja kus joodi kohvi ning söödi saiakesi ja klatšiti. Ses suhtes ei erinenud Rakvere kohtumaja põrmugi Tallinna Liivalaia kohtumajast.
Tali Ain jutukas polnud, vaid hoopis väga vaoshoitud ja selline tinasõdurlik, sirge seljaga. Vaikse häälega, endassetõmbunud ning ebakindel. Natuke nagu Andrus Ansip, kunagi kindlasti tubli komnoor olnud. Sai tihti kohtunik Leo Sarneti käest pragada, sest oli mingid asjad sassi ajanud. Ta oli hajameelne, seepärast.
Käisime just hiljuti Rakvere kohtus, Kadi Viljaku ja meie kohtuvaidluse küsimuses, ning ma vaatasin seina pealt, kes seal siis praegu õigust mõistavad. Ja nägin, et täpselt needsamad kohtunikud, kellega ma 2000. aastal kohtumaja kohvikus kohvi jõin, saiakesi mugisin ja klatšijuttu ajasin. Kullerkupu Tiiduga eesotsas. Vaatasin neid nimesid ja mul hakkas neist nii kahju. Ma ju tunnen neid kõiki.
Kes on nüüd see õnnetu, kes peab hakkama Inno kriminaalasja istuma? Ja kuidas nad nüüd mind tunnistajana üle kuulama hakkavad. Kardan, et hakkan istungi ajal lihtsalt naerma ja Kullerkupu Tiit läheb näost punaseks, nagu kunagi ammu, kui miski talle piinlikkust valmistas.
See kõik on nii naljakas, et ma ei teagi. Tali Ain sai sest ise ka aru ja pakkus Innole natuke aega tagasi kokkulepet. Sest vaevalt temagi tahab mind kohtus küsitlema hakata. Aga kokkulepe eeldaks enda süüdi tunnistamist. Mida Inno teha ei taha.
Siiski, et säästa kõiki asjaosalisi piinlikkusest, oleks ilmselt mõttekas istungid mõnda teise kohtusse üle viia. Mina kavatsen küll Tali Ainile ja Kullerkupu Tiidule „sina" öelda :).
Praegu on valminud süüdistusakt, milles on hästi palju vigu sees. Ain on ilmselt jälle nati hajameelne olnud :). Aga eks ta on ärevuses ka. Raske on süüdistada, kui sa üht asjaosalist tunned ja tead. Ma ise ka pabistaks. Aga pole hullu, külle me selle kuidagi kõik koos üle elame. Nalja ja naeruga :)))
Tali Ain jutukas polnud, vaid hoopis väga vaoshoitud ja selline tinasõdurlik, sirge seljaga. Vaikse häälega, endassetõmbunud ning ebakindel. Natuke nagu Andrus Ansip, kunagi kindlasti tubli komnoor olnud. Sai tihti kohtunik Leo Sarneti käest pragada, sest oli mingid asjad sassi ajanud. Ta oli hajameelne, seepärast.
Käisime just hiljuti Rakvere kohtus, Kadi Viljaku ja meie kohtuvaidluse küsimuses, ning ma vaatasin seina pealt, kes seal siis praegu õigust mõistavad. Ja nägin, et täpselt needsamad kohtunikud, kellega ma 2000. aastal kohtumaja kohvikus kohvi jõin, saiakesi mugisin ja klatšijuttu ajasin. Kullerkupu Tiiduga eesotsas. Vaatasin neid nimesid ja mul hakkas neist nii kahju. Ma ju tunnen neid kõiki.
Kes on nüüd see õnnetu, kes peab hakkama Inno kriminaalasja istuma? Ja kuidas nad nüüd mind tunnistajana üle kuulama hakkavad. Kardan, et hakkan istungi ajal lihtsalt naerma ja Kullerkupu Tiit läheb näost punaseks, nagu kunagi ammu, kui miski talle piinlikkust valmistas.
See kõik on nii naljakas, et ma ei teagi. Tali Ain sai sest ise ka aru ja pakkus Innole natuke aega tagasi kokkulepet. Sest vaevalt temagi tahab mind kohtus küsitlema hakata. Aga kokkulepe eeldaks enda süüdi tunnistamist. Mida Inno teha ei taha.
Siiski, et säästa kõiki asjaosalisi piinlikkusest, oleks ilmselt mõttekas istungid mõnda teise kohtusse üle viia. Mina kavatsen küll Tali Ainile ja Kullerkupu Tiidule „sina" öelda :).
Praegu on valminud süüdistusakt, milles on hästi palju vigu sees. Ain on ilmselt jälle nati hajameelne olnud :). Aga eks ta on ärevuses ka. Raske on süüdistada, kui sa üht asjaosalist tunned ja tead. Ma ise ka pabistaks. Aga pole hullu, külle me selle kuidagi kõik koos üle elame. Nalja ja naeruga :)))
Riigiasutused kui kasvajad
Üks päris karm juhtum Tartust, kus kultuuri-kallakuga Tartu linna eelarvest (ja ka Rootsi riigi eelarvest) tuge saav ettevõte, mis pealegi veel loodud Rootsi abiga, suretatakse nüüd välja, kuna samasse majja tahab kolida linna avalike suhete teenistus, kuna ilmselt on kavas seda teenistust suurendada, ehk siis kulutada senisest rohkem maksumaksja raha.
Ja nagu loost välja tuleb, on kavas laiendada ka haridusministeeriumi, kellel samuti jääb Tartus üha kitsamaks. Jällegi uued kulutused, maksumaksja taskust. Kohati tundub, et raha kasvab puu otsas. Sest, nagu näitavad arvud, jääb Eestis inimesi, muu hulgas maksumaksjaid üha vähemaks. Ent inimesi, kes elavad maksumaksja kulul, tuleb üha juurde. Nüüd võiks küsida, mille eest peaks inimesed siis looma uusi ettevõtteid ja töökohti?!
See on muidugi vana tõde, et riigiasutused, ja bürokraatia on nagu kasvajad, mis taastoodavad iseennast väga võimsalt ja võimekalt. Ning üha uued ja uued ametnikud otsivad omale tööd, ehk siis ohvreid, kellel kallal oma võimu teritada. Riik paisub üha suuremaks ja suuremaks ning inimene jääb üha pisemaks ja pisemaks, isegi soomlane paneb seda juba tähele.
Sami Lotila'lt igati "jees" lugu
Sami Lotila'lt taas Õhtulehes igati jees lugu, nagu sommid ütlevad. Väga asjalikud tähelepanekud. Muidugi ei puudu Lotilale omane ilkumine selle üle, et eestlased end enne ujulasse minekut ei pese, ning et kannavad soome saunas aluspükse, mis on soomlastele loomulikult küllalt harjumatu vaatepilt. Ma ise olen ka imestanud selle üle, sest pükstega kuumal saunalaval olla on äärmiselt ebamugav. Aga no see selleks, nõuka ajal harjusid eestlasted paljude muudegi imelike asjadega, näiteks üksteise peale kaebamise ja koputamisega, valede ja vargustega, ning muidugi üüratu joomsega, mis isegi sommidele silmad ette teeb. Kuigi ega sommid ka puhtad poisid pole, nad on kah ühed suured joodikud.
Mis aga Lotila loos oli üllatav, või õigemini pole see suurest meediast palju läbi käinud, et Eestis pole ühtegi korralikku meediaväljaannet, mis tegeleks uuriva ajakirjandusega, näiteks uuriks 1990ndate alguse kuritegusid. Eestis on ajakirjandus lasknud end üha rohkem tasalülitada ning valitsusel järjest rohkem infot salastada. Näiteks on salastatud kõik praeguse peaministri Andrus Ansipi valgustkartvad teod endise kõrge karjäärikommunistina, kus ta oli üks koerte ässitajatest oma rahva peale. Sarnane lugu, kus Juhan Parts saatis kurikamehed oma rahva kallale Lihulas. Soomlasele on see loomulikult üllatav, et lehest ei saa lugeda seda, millest inimesed tänaval räägivad.
Ma olen kokku puutunud väga paljude soome ajakirjanikega ja nad on olnud kõik üllatunud sellest, kui leigelt suhtub Eesti ajakirjandus kõiksugu ametnike kuritegudesse. Näiteks endise politseijuhi Aivar Otsalti asjad käisid vaid vilksamisi meediast läbi, kuigi tegemist oli küllalt tähelepanuväärse juhtumiga ilmselt kogu maailma politsei ajaloos. Soomes oleks seda juhtumit lahatud terve aasta vältel, sest seda ei juhtu iga päev, kus kuritgude järele valvama pandud isikud on ise kõige paadunumad kurjategijad.
Samas saan ma ka eesti ajakirjanikest aru, ka nemad on inimesed, ja kui asjadest kirjutada, võivad kaasneda teatud komplikatsioonid. Tundub, et praeguses olukorras ongi välismaalastel lihtsam ausalt ja avameelselt kirjutada, mis Eestis toimub.
teisipäev, 27. aprill 2010
Kõhugaasid
Nonii.
Nüüd olen juba ligi 3 aastat oma toitumist jälginud, põhjuseks erinevad tervisehädad, mis ei tahtnud kuidagi kaduda. Ma ei hakka siin oma odüsseiat põhjalikumalt kirjeldama, eks sellest või kunagi terve raamatu kirjutada, või isegi mitu, küll aga olen teinud mõned tähelepanekud, millest olulisemad välja toon. Lootuses, et ehk keegi, kellel on samasugused hädad, võiks sellest mingit leevendust leida.
Nimelt, asi millele ma varem tähelepanu ei pööranud, aga mis on oluline, ja millega maadlevad paljud väikeste laste vanemad, on kõhugaasid. Aga nagu enda puhul märkasin, on gaasid täiesti teema ka täiskasvanuna. Ma tuvastasin, et teatud toiduained põhjustavad kõhus gaase, mis oluliselt mõjutab enesetunnet, muudab närviliseks, tekitab stressi, võiks isegi öelda. Ja kõhugaase tekitab, üllatus-üllatus, piim. Tavaline lehmapiim. Mis ajab ikka kõhu korralikult punni. Igast piimatooted muidugi ka, isegi parmesani juust. Samuti näiteks õlu. Ja millegipärast ka loomaliha, sealiha muidugi ka. Ja ka pakimahlad. Ning mis huvitav, sellised tangained nagu tatar ja riis, ning ka kartul ei tekita ise küll gaase, aga pärsivad oluliselt gaaside väljutamist. Mistõttu olen loobunud ka nendest, igaks juhuks.
Mida ma siis söön? Hea küsimus. Kõigepealt muidugi kala. Selline võimalikult värske kala, soovitavalt äsja püütud, ja see siis kas koduses suitsuahjus suitsutatud või ahjus grillitud või lihtsalt pannil küpsetatud. Enne muidugi võtan sisikonna välja.
Siis sellised asjad nagu sibul, kurk ja tomat. Olen hakanud sööma apelsine, mis mõjuvad väga hästi. Samuti banaanid. Loomulikult ka kodumaised värsked marjad, hooajal muidugi, ja muul ajal külmutatuna. Olen avastanud kodumaised naturaalsed mahlad, näiteks Rõngu omad, siis Marjamaa talu omad. Ilma suhkru vms lisanditeta, ja keele viivad alla!
Samuti avastasin, et mingeid vaevusi ei tekita muna. Mistõttu olen seda ikka aeg-ajalt omale praadinud.
Ja siis igasugu salatid, ma mõtlen siis värskeid salatilehti. Kusjuures isegi võilill on täiesti ok süüa, ja pidi olema väga kasulik, isegi kevadel. Väga palju vitamiine, kuigi on sellise ebameeldiva mõru maitsega. Ilmselt oleneb inimesest, mulle see võilill eriti ei istu, aga mis mulle alati on meeldinud, on näiteks oblikad. Ja muidugi seened, kui nad tulevad.
Ehk siis, olen hakanud eelistama sellist loodusinimese, võiks isegi öelda, et kiviaja inimese dieeti. Kus põhitoit oli kala. Ning sinna juurde kõiksugu metsa-annid. Kindlasti ootab mind veel palju avastamisrõõmu, ent seni saavutatuga olen väga rahul. Igal juhul on enesetunne tublisti paranenud ja seda ilma ühegi tabletita. Mis oli ka minu eesmärk - püüda ilma tablettideta hakkama saada.
Irjake on ka minust eeskuju võtnud (kuigi ta vandus veel mõni aeg tagasi, et - kasvõi nui neljaks - aga jäätisest ja kohvikoorest ta ei loobu, loomalihast samuti) ja tema enesetunne on veelgi rohkem paranenud, minu enda tähelepanekute põhjal. Tal on kadunud sellised kroonilised hädad, nagu liigesepõletikud ja astma, mis tema puhul olid juba päris karmilt välja kujunenud, nii et tal esines tõsiseid eluohtlikke lämbumishooge ja arstid ennustasid peatset ratastooli jäämist. Ning tema kehakaal on samuti saavutanud, ma ütleks, ideaalse mõõtme. Ning nagu olen juba ka märkinud, on nn tselluliit täiesti kadunud, seda ilma igasuguste kreemide vms asjadeta, puhtalt toitumise pinnalt. Paari aasta jooksul siis.
Nüüd olen juba ligi 3 aastat oma toitumist jälginud, põhjuseks erinevad tervisehädad, mis ei tahtnud kuidagi kaduda. Ma ei hakka siin oma odüsseiat põhjalikumalt kirjeldama, eks sellest või kunagi terve raamatu kirjutada, või isegi mitu, küll aga olen teinud mõned tähelepanekud, millest olulisemad välja toon. Lootuses, et ehk keegi, kellel on samasugused hädad, võiks sellest mingit leevendust leida.
Nimelt, asi millele ma varem tähelepanu ei pööranud, aga mis on oluline, ja millega maadlevad paljud väikeste laste vanemad, on kõhugaasid. Aga nagu enda puhul märkasin, on gaasid täiesti teema ka täiskasvanuna. Ma tuvastasin, et teatud toiduained põhjustavad kõhus gaase, mis oluliselt mõjutab enesetunnet, muudab närviliseks, tekitab stressi, võiks isegi öelda. Ja kõhugaase tekitab, üllatus-üllatus, piim. Tavaline lehmapiim. Mis ajab ikka kõhu korralikult punni. Igast piimatooted muidugi ka, isegi parmesani juust. Samuti näiteks õlu. Ja millegipärast ka loomaliha, sealiha muidugi ka. Ja ka pakimahlad. Ning mis huvitav, sellised tangained nagu tatar ja riis, ning ka kartul ei tekita ise küll gaase, aga pärsivad oluliselt gaaside väljutamist. Mistõttu olen loobunud ka nendest, igaks juhuks.
Mida ma siis söön? Hea küsimus. Kõigepealt muidugi kala. Selline võimalikult värske kala, soovitavalt äsja püütud, ja see siis kas koduses suitsuahjus suitsutatud või ahjus grillitud või lihtsalt pannil küpsetatud. Enne muidugi võtan sisikonna välja.
Siis sellised asjad nagu sibul, kurk ja tomat. Olen hakanud sööma apelsine, mis mõjuvad väga hästi. Samuti banaanid. Loomulikult ka kodumaised värsked marjad, hooajal muidugi, ja muul ajal külmutatuna. Olen avastanud kodumaised naturaalsed mahlad, näiteks Rõngu omad, siis Marjamaa talu omad. Ilma suhkru vms lisanditeta, ja keele viivad alla!
Samuti avastasin, et mingeid vaevusi ei tekita muna. Mistõttu olen seda ikka aeg-ajalt omale praadinud.
Ja siis igasugu salatid, ma mõtlen siis värskeid salatilehti. Kusjuures isegi võilill on täiesti ok süüa, ja pidi olema väga kasulik, isegi kevadel. Väga palju vitamiine, kuigi on sellise ebameeldiva mõru maitsega. Ilmselt oleneb inimesest, mulle see võilill eriti ei istu, aga mis mulle alati on meeldinud, on näiteks oblikad. Ja muidugi seened, kui nad tulevad.
Ehk siis, olen hakanud eelistama sellist loodusinimese, võiks isegi öelda, et kiviaja inimese dieeti. Kus põhitoit oli kala. Ning sinna juurde kõiksugu metsa-annid. Kindlasti ootab mind veel palju avastamisrõõmu, ent seni saavutatuga olen väga rahul. Igal juhul on enesetunne tublisti paranenud ja seda ilma ühegi tabletita. Mis oli ka minu eesmärk - püüda ilma tablettideta hakkama saada.
Irjake on ka minust eeskuju võtnud (kuigi ta vandus veel mõni aeg tagasi, et - kasvõi nui neljaks - aga jäätisest ja kohvikoorest ta ei loobu, loomalihast samuti) ja tema enesetunne on veelgi rohkem paranenud, minu enda tähelepanekute põhjal. Tal on kadunud sellised kroonilised hädad, nagu liigesepõletikud ja astma, mis tema puhul olid juba päris karmilt välja kujunenud, nii et tal esines tõsiseid eluohtlikke lämbumishooge ja arstid ennustasid peatset ratastooli jäämist. Ning tema kehakaal on samuti saavutanud, ma ütleks, ideaalse mõõtme. Ning nagu olen juba ka märkinud, on nn tselluliit täiesti kadunud, seda ilma igasuguste kreemide vms asjadeta, puhtalt toitumise pinnalt. Paari aasta jooksul siis.
Mingeid tuhapilvi polnudki?
Pärast seda kui pea kogu Euroopa lennuliiklus oli nädalaks seisma pandud ja lennufirmad ning inimesed kandnud suuri kahjusid, tuleb välja, et mingit tuhka polnudki tegelikult taevas. Nüüd tuleb Siim Kallase seltskonnal igatahes kõvasti seletamist. Lennufirmad on välja otsinud satelliidikaardid ning valmistavad ette ametivõimude kohtusse kaebamist.
Soovime Andres Peetsile edu :)!
Täna võis Delfi portaalist lugeda, et ärimees Andres Peets kaotas TopTopi portaali tegemisega üle seitsme miljoni krooni. See õnnetu TopTop, ütles Andres Delfi ajakirjanikule Stella K. Wadowskyle.
Tõepoolest, egas kõikidel plaanidel olegi määratud täide minna. Minagi unistasin kunagi Tartus kohviku avamisest, aga läks nagu läks. Praegu on projekt niiütelda jääs ning ootab paremaid aegu. Süüdistasin siin vahepeal Reformierakonda, aga eks ma olin muidugi ise ka parajalt laisk :). Isa surm mõjus ka rängalt. Kuna ta oli mu maailm ja elu esimene armastus, siis mul võttis ikka väga kaua aega, et tema surmast täielikult üle saada. Siiani käib vahel seest jõnks läbi, kui taban end mõttelt, et oli tore päev, helistaks isale. Siis tuleb meelde, et talle ei saagi enam helistada. Need on sellised väiksed hetked, mis kriibivad, aga ei lammuta. Saan hakkama ja küllap saavad ka teised, kel miskid asjad ebaõnnestunud.
Alati saab ju uuesti. Andresel näiteks on juba uus ajakirjaprojekt käsil. Egas muud kui tuult tiibadesse! Põnev oleks teada, mis ajakiri tuleb. Kroonika võiks endale konkurendi saada, kuigi Krista on väga tubli. Ostsime ka täna uue Kroonika ja lugesime huviga läbi. Seltskonnakroonikat on seal nüüd hulga rohkem ja see on väga hea.
Edu nii Kristale kui Andresele! :)))
Tõepoolest, egas kõikidel plaanidel olegi määratud täide minna. Minagi unistasin kunagi Tartus kohviku avamisest, aga läks nagu läks. Praegu on projekt niiütelda jääs ning ootab paremaid aegu. Süüdistasin siin vahepeal Reformierakonda, aga eks ma olin muidugi ise ka parajalt laisk :). Isa surm mõjus ka rängalt. Kuna ta oli mu maailm ja elu esimene armastus, siis mul võttis ikka väga kaua aega, et tema surmast täielikult üle saada. Siiani käib vahel seest jõnks läbi, kui taban end mõttelt, et oli tore päev, helistaks isale. Siis tuleb meelde, et talle ei saagi enam helistada. Need on sellised väiksed hetked, mis kriibivad, aga ei lammuta. Saan hakkama ja küllap saavad ka teised, kel miskid asjad ebaõnnestunud.
Alati saab ju uuesti. Andresel näiteks on juba uus ajakirjaprojekt käsil. Egas muud kui tuult tiibadesse! Põnev oleks teada, mis ajakiri tuleb. Kroonika võiks endale konkurendi saada, kuigi Krista on väga tubli. Ostsime ka täna uue Kroonika ja lugesime huviga läbi. Seltskonnakroonikat on seal nüüd hulga rohkem ja see on väga hea.
Edu nii Kristale kui Andresele! :)))
Mis Poola presidendi lennukiga tegelikult juhtus?
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.co/watch?v=PxIFh3NkEvM.
Mis seal siis õigupoolest toimus? Väga kahtlane tundub igatahes.
Irjal oli õigus: türannia hukutab ennast ise
Tartus võeti teatrist maha töötuse-teemaline näidend, Tallinnas sekkub valitsus teatri raha-asjadesse. Nüüd jääb vaid küsida, mis on järgmine sammuke, teel kuristiku suunas.
esmaspäev, 26. aprill 2010
Laupäeval Osula koolimajas
Käisime laupäeval Osula koolimajas kooli 245. sünnipäeva tähsitamas. Osula on minu jaoks hästi tähtis paik, sest minu vanaema Julie-Eveline Vaher oli seal aastatel 1920-1950 kooliõpetaja. Ja aastast 1921 kuni 1926 koolijuhataja, kusjuures kooli juhatajaks sai ta 28 aastaselt! Kandideeris nelja mehe vastu ja võitis. Ma seda enne ei teadnudki, aga koduloo uurimise materjalidest selgus, et ta oli olnud nii kange naine.
Minule on vanaema alati eeskujuks olnud ning kuna mina olen oma isasse ja minu isa on oma emasse, siis eks mina olen natuke nagu minu vanaema. Vähemasti ma loodan seda ja püüdlen selle poole. Kunagi oli mul tahtmine õpetajaks saada. Sest mu vanaema oli õpetaja ja mu tädi Endla oli õpetaja ning järgmine põlv ongi õpetajata (mu täditütar Ene oli ajakirjanik, mu vennad kondiväänaja ja mobiilimüüja ning isa vanema õe Aino lapsed surid sõja ajal lastehaigustesse). Astusingi pärast prokuratuurist töölt ära tulekut Eesti Humanitaarinstituuti sellise mõttega, et kui selle lõpetan, siis miust saab inglise keele õpetaja. Aga ma kohtasin seal õppides portugali meest Joaod ja kolisin hoopis Portugali. Olen selline seikleja, erinevalt vanaemast, kes oli väga rahul Osulas ega kippunud sealt kuhugile.
Kuid laupäevast - käisime siis Innoga aktusel ja hängisime pärast veel koolimaja peal ringi ning küsitöesime Võru lehe tarbeks vilistlasi. Vanemad inimesed mäletasid ka mu vanaema, meenutades, kuis "Vaheri Juuli" neile oma toas (vanaema elas oma perega teisel korrusel, seal sündis ka mu isakene) tähti õpetas!!!
Mul on nii hea meel selle üle, et Osula kool on nii armas, et sealsed õpetajad on hästi toredad ja direktor Anti Ossis teeb oma tööd südamega. Tema ongi teinud Osula koolist selle, mis ta praegu on. Et inimesed, kes seal õppinud, tahavad sinna ikka ja jälle tagasi tulla, ning need, kes seal ametis, ei taha sealt kuhugile ära minna.
Uhh, mul on hea meel, et minust ei saanud õpetajat! Mitte et ma õpetajaametit kuidagi halvaks peaks... Ei! Lihtsalt ma ei saaks siis ju Osulast ja Osula koolist lugusid kirjutada, kui ma õpetaja oleks. Kirjutada meeldib mulle aga maailmas kõige rohkem. Ok, Innokest kallistada meeldib vist rohkem :), aga kirjutamine on kohe teine.
Pildil olen mina Osula vana koolimaja juures. Sääl mu vanaema õpetaski.
Minule on vanaema alati eeskujuks olnud ning kuna mina olen oma isasse ja minu isa on oma emasse, siis eks mina olen natuke nagu minu vanaema. Vähemasti ma loodan seda ja püüdlen selle poole. Kunagi oli mul tahtmine õpetajaks saada. Sest mu vanaema oli õpetaja ja mu tädi Endla oli õpetaja ning järgmine põlv ongi õpetajata (mu täditütar Ene oli ajakirjanik, mu vennad kondiväänaja ja mobiilimüüja ning isa vanema õe Aino lapsed surid sõja ajal lastehaigustesse). Astusingi pärast prokuratuurist töölt ära tulekut Eesti Humanitaarinstituuti sellise mõttega, et kui selle lõpetan, siis miust saab inglise keele õpetaja. Aga ma kohtasin seal õppides portugali meest Joaod ja kolisin hoopis Portugali. Olen selline seikleja, erinevalt vanaemast, kes oli väga rahul Osulas ega kippunud sealt kuhugile.
Kuid laupäevast - käisime siis Innoga aktusel ja hängisime pärast veel koolimaja peal ringi ning küsitöesime Võru lehe tarbeks vilistlasi. Vanemad inimesed mäletasid ka mu vanaema, meenutades, kuis "Vaheri Juuli" neile oma toas (vanaema elas oma perega teisel korrusel, seal sündis ka mu isakene) tähti õpetas!!!
Mul on nii hea meel selle üle, et Osula kool on nii armas, et sealsed õpetajad on hästi toredad ja direktor Anti Ossis teeb oma tööd südamega. Tema ongi teinud Osula koolist selle, mis ta praegu on. Et inimesed, kes seal õppinud, tahavad sinna ikka ja jälle tagasi tulla, ning need, kes seal ametis, ei taha sealt kuhugile ära minna.
Uhh, mul on hea meel, et minust ei saanud õpetajat! Mitte et ma õpetajaametit kuidagi halvaks peaks... Ei! Lihtsalt ma ei saaks siis ju Osulast ja Osula koolist lugusid kirjutada, kui ma õpetaja oleks. Kirjutada meeldib mulle aga maailmas kõige rohkem. Ok, Innokest kallistada meeldib vist rohkem :), aga kirjutamine on kohe teine.
Pildil olen mina Osula vana koolimaja juures. Sääl mu vanaema õpetaski.
laupäev, 24. aprill 2010
Saatan kannab punaseid juukseid
Ma olen viimasel ajal kohanud ridamisi inimesi, tegusaid Eesti kodanikke, kes ütlevad, et nad ei anna ajakirjandusele enam mitte ühtegi intervjuud. Niisama rääkida, palun, külla kutsuda, maailma asju arutada, pole probleemi. Aga ajakirjandusele mitte ühtegi sõna.
Ma pean etteruttavalt ütlema, et mulle endale on see samuti tuttav tunne. Ja mõne aja pärast selgitan, miks. Aga enne pean tunnistama, et veel 10 aastat tagasi sellist asja polnud. Et keegi oleks põhimõtteliselt olnud intervjuude andmise vastu. Ok, neid oli, aga need olid üksikud ja nende kohta võis kasutada ehk sõna veidrik, või siis tundsid nad end intervjuud andes ebamugavalt. Ent nüüd keelduvad intervjuude andmisest inimesed, kes varem on andnud kümneid intervjuusid. Kes olid pidevalt avalikkuse vaateväljas, teavad, mida see tähendab, ja olid sellega harjunud. Ent nüüd ei räägi enam midagi. Mis tähendab, et ajakirjanduse jaoks on need inimesed kadunud, ja võibolla igaveseks.
Ajakirjandus on sellistel puhkudel väitnud, et pole probleemi, ikka leidub keegi, kes intervjuu annab. Tunnistan ausalt, ajakirjanikud omavahel peavad neid kergelt opakateks, kes pidevalt intervjuusid annavad (ma ei hakka siin nimesid nimetama, arukas lugeja ise teab, kes nad on), ent sellele vaatamata neid intervjueeritakse, neid opakaid, sest normaalsed inimesed ajakirjanikega ei räägi. Ja olukorras, kus leheruum on vaja millegagi täita, sest lehed peavad ilmuma, sest leheomanikud ootavad kasumit (NB! - mida suuremad lehed, seda suuremat kasumit!!!), on kogu leheruum täidetud nende, ajakirjanike silmis opakatega, kes on nõus iga kell ja igas asendis midagi rääkima. Nii et isegi siis, kui need inimesed pole opakad, mõjuvad nad sellistena olukorras, kus peale nende enam keegi suurt midagi avalikult ei räägi. Näiteks poliitikud. Ja siis pole vaja imestada, miks poliitikute maine langeb, neid narritakse kõikvõimelike nimedega ja peetakse opakateks, puhtalt seetõttu, et poliitikud ei saa "ei" öelda, sest siis öeldakse, et nad võtavad vastu rahva raha, aga ei ole nõus aru andma, mis nad selle rahaga teevad. Noja lisaks poliitikutele satuvad avalikku ruumi, või õigemini eksivad vahel ka mõned üksikud teised, kes ise ei pruugi midagi rääkida ega intervjuud anda, aga kellega on juhtunud midagi ootamatut, näiteks keegi saab lapse, siis teevad ajakirjanikud sellest loo isegi siis, kui asjaosaline ise midagi ei räägi. Siis korjab selle info üles Delfi, piltlikult öeldes rebib kondi sellelt inimeselt, või võtab suisa selle veel sündimata lapse, viskab selle nn kommentaatoritele, või hüäänidele, kes siis selle kondi või lapse õhinal paljaks järavad. Öelge mulle nüüd, kas sellise asja peale on mõni normaalne inimene nõus veel ajakirjandusega suhtlema?!
Ka lugeja on muutunud. Kui veel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ise igast antud intervjuust või ajakirjanduses lahatud persoonist, ja lugesin enamiku neist läbi, siis nüüd tean, et inimesed ajakirjandusele nagunii midagi eriti ei räägi ja kui midagi ka oma elust räägivad, siis vaatan nende peale kerge kõhedusega, eriti veel siis, kui ta ütleb midagi rabavat, mis võiks äratada Delfi tähelepanu. Ning ütlen ausalt, juba pikka aega ei julge ma Delfi kommentaariumi isegi mitte avada, sest ma tean juba ette, mis seal toimub. Ajakirjandus on jõudnud punkti, kus ei ilmu enam midagi üllatavat. Mis tähendab, et ajakirjandus kui selline on praktiliselt surnud. Vaevu hingitseb veel. Temast endast saab peagi lehkav korjus, mille ümber sagib juba niigi närviliselt hüääne, kelle kari on hea toidu peal paisunud, ent kellele on visatud üha vähem rasvaseid konte ning kes ootavad vaid sobivat hetke, et koriseva emalooma kallale asuda. Pole ime, sest ajakirjandus, see emaloom on aastaid toitnud neid elajaid, kes on valmis ajakirjanduse enda esimsel võimalikul juhul alla kugistama. Ja kui see on juhtunud, kui Delfi lõukoerad on emalooma paljaks järanud, siis ma parem ei hakka fantaseerima, mis edasi saab. Igal juhul on mul tunne, et saatan on maa peale laskunud ja ta kannab punaseid juukseid.
Ma ise puutusin ajakirjanduse pahupoolega kokku neli aastat tagasi, kui kirjutasin heauskselt ühe kommentaari ja andsin mõned intervjuud. Loomulikult sattusin kohe Delfi näljaste lõukoerte hambu, kelle käest pääsesin vaid peale seda, kui ajakirjandusväljaanded kohtusse kaebasin, nii et nad ei julgenud enam minu nime kasutada. Ja peale seda ei andnud ma tükk aega mitte ühtegi intervjuud, kuigi seda paluti kümneid kordi. Selle asemel lõin oma mõtete avaldamiseks oma meedia, kus minu tekste ei kärbita ning kus ma saan öelda täpselt seda, mida tahan. Algul püüdsin ka minu kontide kallal käinud hüääne materdada, ent peagi sain aru, et see on lootusetu ettevõtmine, kuna üksinda hästi toidetud karja vastu nagunii ei saa. Lihtsam on kohaneda uute oludega, enda ja lähedaste ümber sein ehitada ning suhelda maailmaga ainult läbi hästi kontrollitud pilu. Mida on teinud ja teevad üha enam inimesi ning mis näib end igati õigustavat. Teatud avalikes ametites on see raske, aga mitte võimatu. Seda eriti olukorras, kus ajakirjandus kui selline on surnud ning punajuukseline saatan koos oma käsilastega maailma valitseb. Ning nüüd, kus värsket toitu enam peale ei tule, võib arvata, et need saatana käsilased rebivad suures näljas üksteist tükkideks ja hea oleks, kui saatana enda ka.
Kuidas me neljapäeval Tartus käisime
ja jälle oma vanas armsas Crepp'is. Kus me 2005. aastal kohtusime. Ja olime väga rõõmsad, et aastad on küll vahepeal mööda läinud, aga vähemasti Crepp ei ole muutunud. Niisama mõnus oli seal istuda nagu viis aastat tagasi.
Ahjaa, kohv on seal kõvasti paremaks läinud. On palju maitsvam ja kangem. Menüü on enam-vähem sama, mis ongi hea. Meie sõime praemuna tomati, kurgi ja lehtsalatiga (minu eritellimus). Mina jõin head kanget kohvi ja Inno teed.
Neljapäev, 22. aprill oli ka minu isakese sünnipäev. Kuna ma jälestan sõna „sünniaastapäev", siis ütlen ikka sünnipäev. Vahet pole, kas inimene on surnud või mitte, tal on sünnipäev. Ja minu isa ei ole minu silmis niikuinii surnud.
Mis muud Tartus tegime? Käisime Maamessil. Seal oli ka lihaveiste näitus, kes olid nii armsad, et mul oli jube hea meel, et ma enam liha ei söö. Tõesti hea meel. Kalasid vaadates ei teki mul kunagi tunnet, et oi, kui armsad kalad, aga lehmade seltsis muutun ma alati härdaks. Neil on nii ilusad silmad ja nii pehme karv, et ma ei saa aru, kuidas on võimalik neid süüa seda pärast kibedasti kahetsemata. Mina igatahes kahetsen iga söödud jamonit (ok, te saate ju aru, et ma vähe viskan villast siin ;)).
Hästi palju oli messil eestimaiseid mahetootjaid, keda sai Võru lehe jaoks intervjueeritud. Näiteks Marjamaa talu teeb uskumatult maitsvaid mahlu (mulle maitseb mustika oma) ning Bio Berry'l on hästi maitsev säilitusaineteta astelpajumoos. Nopri Talumeierei teeb väga head parmesanijuustu ning Kõlleste kommimeistritel, kes nüüd Võrru kolinud, on suur sortiment superhäid šokse. Minu lemmikud on taruvaigu- ja kadakamarjašokolaad. Kes veel pole messil käinud, saab sinna veel täna-homme minna. Mina sain küll väga palju targemaks.
Nüüd, kus ma enam alaliselt Tartus ei ela, on juhtunud huvitav asi. Tartu on mulle palju armsamaks saanud. Ma ei tea, kas põhjus on ses, et muutunud on Tartu või muutunud olen ma ise (kahtlustan viimast :)), igal juhul on jälle tore seal aeg-ajalt käia ning vanad näod üle vaadata. Avastasime Rüütli tänavalt ka uue kohviku nimega Kohvipaus, kus trehvasime lastekirjanikku ja vana tuttavat naklast Mika Keräneni. Mika tuli sinna salatit sööma, need pidid seal jube head olema. Nii et minge avastage uut kohvikut, mis olla ainult kaks kuud lahti olnud. Sealt saate muide ka Mika raamatut osta.
Meie aga... meie toimetame siin Võromaal vaikselt. Muide, kas te olete aknast välja vaadanud? Lund sajab!
Ahjaa, kohv on seal kõvasti paremaks läinud. On palju maitsvam ja kangem. Menüü on enam-vähem sama, mis ongi hea. Meie sõime praemuna tomati, kurgi ja lehtsalatiga (minu eritellimus). Mina jõin head kanget kohvi ja Inno teed.
Neljapäev, 22. aprill oli ka minu isakese sünnipäev. Kuna ma jälestan sõna „sünniaastapäev", siis ütlen ikka sünnipäev. Vahet pole, kas inimene on surnud või mitte, tal on sünnipäev. Ja minu isa ei ole minu silmis niikuinii surnud.
Mis muud Tartus tegime? Käisime Maamessil. Seal oli ka lihaveiste näitus, kes olid nii armsad, et mul oli jube hea meel, et ma enam liha ei söö. Tõesti hea meel. Kalasid vaadates ei teki mul kunagi tunnet, et oi, kui armsad kalad, aga lehmade seltsis muutun ma alati härdaks. Neil on nii ilusad silmad ja nii pehme karv, et ma ei saa aru, kuidas on võimalik neid süüa seda pärast kibedasti kahetsemata. Mina igatahes kahetsen iga söödud jamonit (ok, te saate ju aru, et ma vähe viskan villast siin ;)).
Hästi palju oli messil eestimaiseid mahetootjaid, keda sai Võru lehe jaoks intervjueeritud. Näiteks Marjamaa talu teeb uskumatult maitsvaid mahlu (mulle maitseb mustika oma) ning Bio Berry'l on hästi maitsev säilitusaineteta astelpajumoos. Nopri Talumeierei teeb väga head parmesanijuustu ning Kõlleste kommimeistritel, kes nüüd Võrru kolinud, on suur sortiment superhäid šokse. Minu lemmikud on taruvaigu- ja kadakamarjašokolaad. Kes veel pole messil käinud, saab sinna veel täna-homme minna. Mina sain küll väga palju targemaks.
Nüüd, kus ma enam alaliselt Tartus ei ela, on juhtunud huvitav asi. Tartu on mulle palju armsamaks saanud. Ma ei tea, kas põhjus on ses, et muutunud on Tartu või muutunud olen ma ise (kahtlustan viimast :)), igal juhul on jälle tore seal aeg-ajalt käia ning vanad näod üle vaadata. Avastasime Rüütli tänavalt ka uue kohviku nimega Kohvipaus, kus trehvasime lastekirjanikku ja vana tuttavat naklast Mika Keräneni. Mika tuli sinna salatit sööma, need pidid seal jube head olema. Nii et minge avastage uut kohvikut, mis olla ainult kaks kuud lahti olnud. Sealt saate muide ka Mika raamatut osta.
Meie aga... meie toimetame siin Võromaal vaikselt. Muide, kas te olete aknast välja vaadanud? Lund sajab!
NATO ja valitsuse kahepalgelisus
Mõnes mõttes on isegi hea, et NATO konverents Tallinnas toimus. See mõjus nagu Glasnost N Liidus, kus inimesed said teada, et käimas on Perestroika. Nüüd said ka eesti inimesed teada, mis värk selle NATOga siis õigupoolest on: et Venemaaga toimub suhete soojenemine, partnerlus, ja et kavas on luua lausa ühiskilp, ning et NordStream on suisa NATO enda projekt (selle turvamiseks müüs Prantsusmaa Venemaale moodsat sõjatehnikat), ja ei kujuta endast mingit ohtu Eestile. Sestap on ka loogiline, et partneri - Venemaa- suhtes pole NATOl vaja mingeid "kaitseplaane", see oleks nonsens.
Eesti poliitikud on seni rääkinud muidugi rahvale hoopis teist juttu. Seda, et NordStream ja relvamüügid Venemaale on otsene julgeolekurisk. Ning et Venemaa on vaenlane number üks. Nüüd tekib küsimus, et kui Venemaa on NATO partner ja teeb NATOga tihedat koostööd, nii et Venemaale müüakse seetõttu suisa moodsat tehnikat, siis kuidas ta saab olla samal ajal oht number üks ühele NATO liikmele, Eestile. Vastupidi, selle loogika järgi peaks Eesti tegema Venemaaga tihedat koostööd. Suisa koomilisena mõjub "kaitseplaanide" taga-ajamine, kus Eesti poliitikud on rahvale rahustamiseks rääkinud, et NATOl on olemas kaitseplaanid Venemaa rünnaku vastu, ent loomulikult pole neid plaane keegi näinud ja ajakirjanike täpsustavate küsimuste peale aetakse mingit udu. Kui panete tähele, siis ei räägi ka NATO ja välisriikide esindajad mingitest "kaitseplaanidest", vaid sellest, et Venemaa ei kujuta Eestile ohtu ja et vajadusel tuleb NATO Eestile appi.
Ma saan ka muidugi aru Eesti poliitikute motiividest, sest Venemaa on tõesti mitmel korral eestlaste usaldust kuritarvitanud ning raske on sellise partneriga koostööd teha, veel raskem aga rahvale öelda, et kuulge, nüüd tuleb selle põlise vaenlase Venemaaga sõber olla, kuna seda soovivad meie partnerid NATOs. Selline kaitse- või välisminister või muu valitsuse liige hakitaks Eestis ilmselt elusalt. Seetõttu aetaksegi sellist kahepalgelist mängu, kus ühelt poolt aetakse NATO ümarlaua taga Venemaa-sõbralikku poliitikat ning ollakse nõus kõiksugu nordstreamide ja mistralitega, teiselt poolt aga räägitakse rahvale rahustuseks lugusid Venemaa ohust ja kaitseplaanidest.
Küllap on üks eesti rahva rahustamise projekt ka see NATO "küberkaitsekeskus", mis siis, nagu võib aru saada, on loodud Facebook-i taoliste sotsiaalmeediate "rünnakute" vastu. Stiilis, et kui sotsiaalmeedia, kas siis kohapeal või mõnes välisriigis ründab Eesti valitsusasutuste veebisaite, siis on see "oht Eesti rahvuslikule enesemääramisele" sekkub see küberkaitsekeskus, aga kui sotsiaalmeedia ründab mõnda opositsioonierakonda või kaubandusketti, siis on see igati tervitatav rahva-algatus ning osake demokraatiast.
NATO puhul on iseenesest koomiline, et selle sügavalt sõjaliste traditsioonidega organisatsiooni poliitikat ajavad välisministrid. Mis iseenesest näitab, et NATO ei tunneta mingit ohtu, sest kui eksisteeriks oht, istuksid laua taga kui mitte kindralid, siis vähemalt kaitseministrid. NATOst kui kaitseorganisatsioonist on pärast vastase, nn Varssavi Pakti Organisatsiooni kokkuvarisemist saanud omalaadne globaalne politsei, mis samas ei arvesta globaalse organisatsiooni ÜRO soovitustega. Kuhu on muu hulgas kaasatud, õigem oleks siiski öelda, et meelitatud eesti poisid, kelle väljaõppeks kasutatakse katsejänestena oma rahvast, nagu näitas ilmekalt Lihula samba ja pronkssõduri ümber toimunu, kus politseimundritesse riietatud sõjaväelased oma väljaõpet sooritasid.
Kui Roy Strider kirjutas mõned päevad tagasi Delfis, et Eesti on ideaalne NATO puudel, siis tegelikkuses ma seda ei usu, sest vaevalt et eesti rahvas tahab olla kellegi puudel. Pigem on eesti rahvast esindama valitud poliitikud muutnud Eesti selliseks puudliks, mis aga ei takista samas neil poliitikutel rääkida inimeste rahustamiseks hoopis teist juttu. Poliitikute keeles on see nn valge vale, mis on teatud juhtudel lubatud, näiteks massiliste rahutuste ärahoidmiseks. Ja kuivõrd NATO vajab üha uute ja uute "pingekollete" kontrollimiseks üha enam sõjaväepolitseinikke, siis peab eesti rahvas olema valmis oma turja peal nuuti taluma. Või milline teine rahvas laseks enda peal kurikamehi välja koolitada?! Nii et, nagu vanad skaudid ütlevad, be prepared!
reede, 23. aprill 2010
Ansip mõjub nagu karikatuur
Peaminister Andrus Ansip mõjub USA välisministri kõrval nagu karikatuur. Endine karjäärikommunist Ansip on teinud ise kõike muud kui järginud USA ideaale, kuigi need ideaalid nagu arvamuste vabadus, vaba ajakirjandus, ettevõtlusvabadus on olnud eestlastele kallid. Ansipist koos lähema kaaskonnaga on saanud Eesti arengu üks suuremaid pidureid. Kes julgeb end võrrelda vaid kolleegidega Lätis ja Leedus, kes on ühed maailma suurimad pidurid. Lätis läks asi koguni niikaugele, et delvalveerimise võimalusest kirjutanud analüütik pandi vangi. Eestis õnneks on sellistest ämbritest hoidutud, aga palju puudu ka ei ole. Kahju, aga nagu öeldakse, iga rahvas on oma juhte väärt. Seda nii 1939. kui ka 2010. aastal.
Eestis kehtestati tsensuur?
Kas pole kummaline, et töötusest kõnelev näidend võeti repertuaarist maha vahetult pärast esietendust?! Põhjendusega, et see oli kehvake.
Nooo. Ma olen käinud Vanemuises aastate jooksul vaatamas ikka selliseid näidendeid, et hoia ja keela. Mis ei kannata üldse mingisugust kriitikat, ja need on püsinud sellele vaatamata ilusti repertuaaris ja neil on olnud hulga vaatajaid. Sest praegusel ajal peaks komöödiad just hästi peale minema, masust kurnatud inimene suure kunsti sügavustesse nagunii ei jõua ega viitsi süüvida. Ja nüüd siis selline otsus, päevakajaline komöödia mängukavast maha.
Kas ehk mängis hoopis rolli see, et valitsusele ustav Vanemuise reformierakondlasest direktor, kes lasi aasta aega tagasi ühe oma kriitiku hullumajja panna, lasi nüüd (kellegi nõudmisel) tüki mängukavast maha võtta. Telefoniõigus on nagunii juba Eestisse naasnud, asi see siis tsensuur pole kehtestada.
neljapäev, 22. aprill 2010
Lennikivabadus toob paremad suhted?
Lennukiga on võimalik küll lühikese ajaga katta pikki vahemaid ja sõita loetud tundidega teise maailma otsa, ent suhete loomiseks on vaja tunda inimesi ja maad, ning kõige parem selleks on ... kahtlemata reisimine mööda maad.
Ma usun, et selle reisi jooksul Türgist Eestisse suutis president Ilves paremini Eestit tutvustada, kui EAS 10 aastaga. Ma ei taha sellega maha teha EASi rasket tööd, ent presidendist pole paremat müügimeest ühele riigile, eriti väikeriigile ja kui selle riigi juht on üle maailma levivas lehes suisa esiküljel, siis mis sa hing enam oskad tahta. Igal juhul presidendile nael kummi edaspidiseks!
Leedu pedofiilikütt leiti surnuna
Kurvad uudised Leedust: sealne pedofiilikütt Drąsius Kedys, kes oma last väidetavalt ahistanud kohtuniku maha lasi, leiti nüüd ise tapetuna. Surma ühe võimaliku põhjusena nähakse tema seotust kuritegeliku grupeeringuga.
kolmapäev, 21. aprill 2010
Delfil läks NATO peale kõvaks...
"See on suur samm Eesti jaoks, kuid suhteliselt väike kogu organisatsiooni jaoks, kui kasutada Tallinna kohtumise iseloomustamiseks USA kuureisilt pärit legendaarseid sõnu parafraseerides."
Tsitaat tänasest Delfi juhtkirjast.
Tsitaat tänasest Delfi juhtkirjast.
Keski reklaamid maotud, vastaste omad veel maotumad
Ma olen nõus Agu Uudelepaga, et Keski värskel kampaanial pole saba ega sarvi, või lühidalt öeldes, pole eriti vaimukas. Ei saagi aru, kellele ta on suunatud, sest need, keda Keskiga seotakse, vaesed ja vanurid, hääletavad nagunii Keski poolt, ning ülejäänute jaoks jääb see kampaania selgelt lahjaks. Seda, et Laar ja Ansip on saamatud tegelased, pole vaja meelde tuletada, seda näeb ja kogeb igaüks iga päev ise, see ei üllata, vaja oleks midagi uut. Ent veel lahjem on, muidugi, reaktsioon sellele kampaaniale, mida on hästi näha leheneegri blogis.
Tundub, et üldise majandusliku pimedusega on eestimaalasi tabanud ka erakordne vaimupimedus. Kus käib selline tuim uhamine, silm ei sära, ega isegi pilgu, mille musternäidiseks või koondportreeks on peaminister Näksip, kellel puuduvad tunded ja emotsioonid, kes paneb nagu robot. Ausõna, tundub, et robotite ajastu on kätte jõudnud, ja seda varem kui keegi osanuks arvata. Kloonide rünnak on juba reaalsus.
Eestimaalased, rivistage üles - teid on petetud!!!
Väljavõte Guardiani veebist.
Nagu kirjutab Briti ajaleht The Guardian, polnud finantskriis kellegi viga, vaid sulaselge pettus. Millel on oma süüdlased. Ning ka eestimaalastel on, vähemalt teoreetiline võimalus kahjutasu nõuda neilt petistelt, kellest osa, nagu välja tuleb, pärineb Islandilt. Mille kohta öeldakse nüüd: Instead of cash they sent us ash (Raha asemele saatsid nad meile tuhka).
Muidugi pole finantskriis mingi põhjendus valitsustele oma vigade välja vabandamiseks. Pigem tõi kriis välja valitsuste nõrkused, seda ka Eestis. Nagu see käib ka Ansipi valitsuse kohta, mis püüdis mulli abil Eestit upitada. Ent see on väga lühiajaline perspektiiv.
Praegu tundub, et Eesti on hullema üle elanud, ja seda ainult tänu sellele, et pangandus on erastatud nende paljukirjutud Skandinaavia pankadele, kes süstisid vaakuvasse majandusse raskel ajal vajalikku likviidsust, seda omakorda Rootsi riigi abil. Nii et eestlastel on põhjust olla tänulik rootslastele, ning viibutada näppu finantspetturite, muuhulgas Islandi pankurite suunas.
Üks põnev tagasiside Murutari teemal ja Inno kommentaar
Saabus selline sissekanne Murutari teema juurde:
- Juri õpilane ütles...
- Kati Murutaril on väga palju väga häid külgi ja ilmselt sama palju halbugi, ent igas halvas on ju ka head ja vastupidi. Meile on õpetatud ja sisendatud, et osad on halvad ja teised on head, aga sellist nähtust looduses ei esine, inimene on osake ju loodusest. Ta on tegelikult üks ütlemata vahva naine, nii nagu teiegi olete sõnulseletamatult huvitav paar - ainukordsed, targad, piire avardavad, mõtteid tekitavad, pidvas arengus ja otsinguis. Üürikeseks jäänud suhe võib olla palju vääruslikum, kui kauaaegne potjomkinlik vindumine, mis enamasti kipub kanduma laste-ja lastelastessegi. Kati lahkab ennast ja seda suhet julgelt, ausalt ja tabab paljugi olulist, kuigi ego, mis vaid saada soovib, jääb temagi puhul võitjaks, ent peaks olema vastupidi - teise inimesega peab arvestama. Mees lootis abi, aga seda tahtis saada üksnes Kati. Vahel on tark aeg maha võtta, aga kati seda ei teinud. Liiga palju tahame üksteist ära kasutada ja see heaga ei lõpe. Igatahes kuratslikult üpetlik lugu ja au Kati aususele. Targal on temalt palju õppida. Muuseas, mul on hea meel teie pärast, õnne ja edu teile! Inno kommentaar: Kati teema puhul tuleb tõesti tunnistada, et kergem, või isegi tervislikum on õppida teiste vigadest.
Osale küsitluses: 16-aastaselt valima!
Legendaarne blogija Gerd Tarand on üles pannud küsitluse valimisea langetamisest 16-eluaastani. Head osalemist!
teisipäev, 20. aprill 2010
Džiisös! Kati Murutar veel hullem kui Ingrid!
Tundub, et Kroonika vastne toimetaja Krista Lensin on asja päris rajult käima pannud. Tubli! Nüüd pole muud, kui hoida pöialt, et asi ka sama vingeks jääks, et esialgne hoog ei raugeks.
Täna oli päris raju lugu Kati Murutariga, keda samuti siin kohvikus kiitsin, et on leidnud lõpuks ometi oma elu armastuse, ent kes, nagu välja tuleb, ei osanud oma õnne hoida. Nagu ta ise ütles, kukkus oma kalli mehe suunas taldrikuid lennutama, nii et mehel verd lendas. Selle eest siis, et mees tundis end kehvasti ja ei tahtnud sõita Kati auto kumme vahetama. Ja Kati ise oli veel oma raevuhoo üle uhke. Mulle tundub, et Kati vajaks ravi, päris tõsiselt. Ja oli Ingrid mis ta oli, aga Kati vastu ta küll ei saa. Vähemalt selle info põhjal, mis nüüd Kroonikas ilmus.
Huvitav oleks lugeda sellest, kuidas Katil nüüd asjad edasi lähevad, keda ta järgmisena veristab.
Ise mõtlen, et jumala õnn, et ma ise pole Murutari-sugusega kokku sattunud. Ning õnn on ka see, et ta mind vaid limaseks tropiks sõimas. See tähendab, et ta taldrikuga mul varvast puruks ei peksnud.
Kati mehele pole midagi ette heita. Kui naine ikka hakkab märatsema, pole muud kui jalga lasta. Ma tegin ise samuti ja ei kahetse.
esmaspäev, 19. aprill 2010
Jälle Rimis halvaksläinud kaup!
Tundub, et Rimi teemal võib lausa eraldi rubriigi avada. Irja ostis eile Rimist (Rakvere Põhjakeskus) virsikuid, mis olid soodushinnaga. Ent täna neid sööma hakates, selgus, et nad on seest täiesti mädad. Ja üks ka veidi hallitanud.
Mis kuramuse värk on?! Halvaks läinud kaup tuleb minema visata, mitte soodushinnaga inimesi lõksu meelitada. Ma tõesti ei saa aru, kas Rimi tegelased on päris ära pööranud?!
Varem olen Rimi kiitnud, ent tundub, et latt on alla lastud. Minu kogemus ütleb, et isegi Säästukast saab kvaliteetsemat kaupa kui Rimist. Seejuures veel odavamalt. Mina nimetaks Rimi käitumist vastutustundetuks. Sest kui halvaks läinud puuvilju sööb näiteks laps, kes ei oska välimuse järgi toidu kvaliteeti hinnata, võivad tagajärjed olla väga koledad.
Või on see tõesti Rimi omalaadne kättemaks eestlastele, kes nõudsid kodumaise liha tagasitoomist poelettidele?!
Tartu kevad 2010
Emajõgi pole kaugeltki igal aastal lai nagu Koiva. Siin mõned pildid tänavukevadisest Tartust ja Emajõest. Põhjalikumat galeriid saad vaadata siit: http://gallery.me.com/innott#100588.
Inno sünnipäeval Võrus
Irja tegi mõned pildid Inno sünnipäeval Võrus. Edasi liikusime Räpinasse, kus Inno näitas kohti, kus ta oli väiksena koos vanaemaga käinud, see on siis tööstuskaupade poes ja jäätisekohvikus. Lõpuks kinnitasime keha Seto tsäimajas Värskas, kus on pilt ka pildistajast endast. Põhjalikumat galeriid saad vaadata siit: http://gallery.me.com/innott#100585.
pühapäev, 18. aprill 2010
Ettevaatust! Rimi on asunud eestlasi mürgitama!
Vähe sellest, et Rimi asus, keel põses uuesti eestimaist liha müüma (kuna maarahvas tõstis hirmsat kisa), on see kaubanduskett asunud nüüd (võimalik, et eelmainitu tõttu) eestlasi mürgitama. Kuidagi teisiti ei saa põhjendada seda, et Rimi müüs täna Rakvere poes täiesti halvaks läinud toitu. See on siis salatit, itaalia ja ruccola, firma Dole toodang, mis oli müügis krõbeda hinnaga, 31 krooni pakk, ja säilivustähtaeg oli täna ümber saanud. Ning see kaup polnud isegi alla hinnatud! Või mis alla, see oli täiesti halvaks läinud, kodus pakki avades täitus köök vänge hapu haisuga. Ning alles siis vaatasin, muidugi, silti pakil. Mis ütles: best before 18.04.2010. Ehk siis tähtaeg kukkus eile.
Ma ütlen ausalt, pettumus on suur, sest olin ostnud neid salateid mitu pakki, mitmeks päevaks ette. Ja Rimist poleks sellist asja osanud oodata. Tundub, et Rimi asjad on täiega alla käinud. Ma ei kujuta ette, mis kala või liha nad müüvad, ka see võib olla halvaks läinud.
Olen seda salatit ostnud juba kuu aja vältel ja veel kordagi pole sellist jama olnud. Näiteks Maximas oli sarnane kaup müügil paar nädalat tagasi ja täiesti värske ja Maxima hindas kauba alla juba mitu päeva enne tähtaja möödumist, viidates allahindlusega ilusti tähtaja möödumisele. Ostsin ka allahindlusest, ja isegi siis oli see veel täiesti värske. Samuti on sama kaup olnud täiesti värske Selveri poodides.
Mis toimub, Rimi?! Aga pidage meeles, eestlane pole nii hella seedimisega nagu somm või svedu, kes sellise triki peale kiirelt otsad annab. Teil ei õnnestu eestlasest nii kergesti lahti saada! Pidage seda meeles.
Muide, mulle meenub, et paar päeva tagasi ostsin Rimist võrgus apelsine, kus pooled olid mädanema läinud. Samas on mind üha enam üllatanud viimasel ajal Maxima, eriti Võrus, kus see pood annab Rimile silmad ette. Maxima müüb edukalt eestimaist liha, miks see Rimile või Säästukale ei kõlba, on täiesti arusaamatu.
Ja üldse, mõni eesti firma võiks võtta lehtsalatite tootmise ja müügi tõsiselt käsile. Praegu on normaalne valik vaid Stockmannis, mujal otsi teisi tikutulega taga, ma mõtlen lisaks petersellile ja rohelisele sibulale ka teisi vahemerepäraseid salateid, mis on, muide, väga tervislikud. Nagu ütleb minu kogemus.
Siin veel üks halvaks läinud salatipakk:
Kambakraatia roheliste moodi
Mõned mõtted seoses Peeter Jalaka kirjaga, mille avaldas Margus Konnula.
Ilmselt tuleneb see eestlaste orjapõlvest, aga on lausa reegel, et kui muidu enam-vähem normaalne inimene poliitikasse läheb ja seal edu saavutab, siis muutub peast ogaraks. Kuidagi teisiti ei saa põhjendada seda, et kolm roheliste eestkõnelejat, Marek Strandberg, Valdur Lahtvee ja Mart Jüssi, kes erakonna esindajatena Riigikogusse pääsesid, ja kelle tegevuse suhtes erakond umbusaldust avaldas, kaebasid erakonna seepeale kohtusse (selle asemel, et nagu kord ja kohus oma positsioonilt tagasi astuda). Kas annab jaburamat asja välja mõelda?!
Ja need kolm tegelast veel julgesid rääkida midagi demokraatiast. Kõige labasem eestimaine kambakraatia. Nüüd siis ka roheliste moodi.
NATO tippkohtumine Tallinnas jääb ära, laske piir lahti!
Helsingin Sanomat kirjutab, et Soome õhuruum jääb lennukitele suletuks kuni esmaspäeva õhtuni, ja et teisipäeval on tulemas uus tuhapilv. Mis tähendab, et siiapoole ükski tähtis poliit-VIP ei liigu. Mis omakorda tähendab, et NATO tippkohtumine Tallinnas jääb ära. Isegi tänaseks välja kuulutatud Poola presidendi matustele jätavad olulisemad riigijuhid minemata. Võiks isegi öelda, et kõik pole Ansipid, kellel on kasutada piiramatu ressurss autoga mööda maad ringi vuramiseks.
Nii et poliit-ametnikud ja muud asjapulgad, et tööinimeste-maksumaksjate jaoks asja mitte veel keerulisemaks teha, laske Eesti piir ELiga uuesti lahti.
Tellimine:
Postitused (Atom)
