reede, 2. aprill 2010

Töötute teabepäev tulekul Jaani kirikus

Väljavõte Tallinna linna veebist.
Posted by at
Labels: ,

1 kommentaar:

Kääbakas ütles ...

Anonymous ütles...
KALLID SÕBRAD!

Lugesin just Teie ärritunud meeldetuletust minu laenust, mis Teie arvates oleks tulnud tagasi maksta
juba ammugi ning milles Te väidate, et võite valmistada mulle ebameeldivusi kui ma ei maksa ära.
Kuna Te mainite ebameeldivusi, siis tahaksin veidi Teie mälu värskendada. Aastal 1907 ostsin laenu
eest saeveski, 1908 härjavankri, kaks hobust, jahipüssi, traktori, püstoli ja kaks tõbist siga.
1909 põles saeveski maha ja mulle jäi vaid peotäis tuhka. Üks hobustest suri ja teise laenasin ühele äbarikule,
kes lasi sel nälga surra. Peale seda astusin kiriku liikmeks. 1910 suri mu isa ja vend tõmmati hobusevarguse
pärast oksa. Üks joodik tegi mu tütre rasedaks ja pidin maksma 472 krooni posijale, et sellest ebardist
mu sugulast ei tuleks.
1911 sai üks mu poegadest kärntõve, mis oli nii raske, et poeg tuli elupäästmiseks kastreerida.
Olles kord kalal läks mu paat ümber ning suurim kala, mida ma kunagi olen näinud, pääses minema.
Samas said hukka mu kaks poega, kellest kumbki polnud aer, kes olid kastreeritud.
1913 lasi mu naine neegriga jalga, jättes mälestuseks vaid paari musti kaksikuid. Kulude kokkuhoidmiseks
võtsin naiseks teenija. See oli aga frigiidne ja mul oli probleeme tema rahuldamisega, nii pidin
pöörduma arsti poole. See soovitas luua mul veidi põnevust kui naine orgasmile läheneb. Järgmine kord
võtsin voodisse kaasa jahipüssi kui tundus õige hetk olevat, pistsin püssitoru aknast välja ning vajutasin
päästikule. Selle tulemuseks oli, et naine pasandas voodisse, minul jäi pauk kinni ning lasksin maha oma parima lehma.
1915 põlesid maha mu ülejäänud ehitised ning ma hakkasin jooma, ega lõpetanud enne,
kui polnud järgi midagi muud peale veekindla käekella ning neerupõletiku.
Pikka aega ei teinud ma muud kui rahuldasin ennast kellaga ning kusesin.
Järgmine aasta püüdsin alustada uuesti, ostsin sõnnikulaoturi ja kangasteljed, kuid sajandi
suurim torm viis need veel enne, kui ma neid kasutada jõudsin, kuhugi naabervalda ning rohkem ma
neid näinud pole. Naine kadus koos proovireisijaga, poeg pühkis perset maisilehtedega mida oli immutatud
rotimürgiga ning mingi tõbras lasi mu tõupullil munad küljest ära. Nüüd olen nii vaene, et kui pasandamine
maksaks sendi, peaksin ma oksendama.
Minult raha saamine on sama raske nagu üritaks metsikule kassile rehaga võid perse lükata. Ja Teie,
lugupeetud härrad väidate, et võite mulle ebameeldivusi valmistada, kui ma ei maksa.
Selle peale pole mul muud öelda, kui et olete teretulnud proovima.

Südamlike tervitustega,
TÜÜTU TÖÖTU

3. aprill 2010, kell 01:35

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)