Mis suunas areneb Eesti? Meenutus eelmisest omariiklusest

Üks meenutus Eesti eelmisest omariiklusest, väljavõte toonase ainsa poliitiliselt kallutamata väljaande „Päevalehe" artiklist, mis ilmus 7. märtsil 1934. aastal, vähem kui nädal enne vaikiva ajastu algust:

„Ajalugu öeldakse olevat selleks, et tast midagi õppida tuleviku jaoks. Tõde on aga, et meie poliitikategelased ei taha ajaloost, möödunud aegadest, midagi õppida. Eriti vähese õppida tahtmisega on meie erakonnad. Võiks koguni öelda, et nad on otsekui pimedusega löödud. Viimane rahvahääletus, uue Põhiseaduse vastuvõtmine rahva poolt, mis pidi meie poliitilistele erakondadele küllalt selgel sõnal ütlema, et rahvas on tüdinenud erakondade senisest omavahelisest võitlusest, ja eriti nende võitlusviisidest, et tahetakse näha otsekohest ja ausat mängu. Meie praegustele erakondadele - kõigile, ühtki väljaarvatama lüüakse praegu surmakella. Nende meeste juba aastatelt pärit pattude ja süü pärast. Aastate viisi on jätkunud omavaheline hoolimatu võitlus, sissisõda, üksteisele jala taha panemine, mis rahvast juba ammu ära vihastanud ja teda sundinud erakondadele selga pöörama."

See jutt sobiks ka tänasesse päeva kui rusikas silmaauku. Kus sõnast „poliitik" on saanud taas sõimusõna. Kus möödunud aastal toimunud Europarlamendi valimised näitasid selgelt rahva usaldamatust KÕIGI erakondade suhtes.

12. märtsil 1934. aastal lahenes poliitiline kriis sellega, et üks poliitikutest kehtestas diktatuuri, ehk sisuliselt allutas rahulolematu rahva vägisi endale. Praegu Euroopa Liidus pole võimalik ühelgi poliitikul Eestis diktatuuri kehtestada, mistõttu on huvitav jälgida, mismoodi eestlased selle olukorra lahendavad. Esmaskordselt siis peavad sellise kriisi lahendama viimase, ütleme, 1000 aasta jooksul. Näis, kellele antakse oma hääl eelolevatel Riigikogu valmistel.

Edu võib vabalt saata Rahvaliitu, mille eesotsa asunud Juhan Aare oli üks neist, kes tõi Eestile iseseisvuse paarkümmend aastat tagasi, keda rahvas usaldab ning kellele pannakse suuri lootusi nüüd riigi kriisist väljatoomisel. Ka 1930ndatel olid just vabadussõja veteranid, ehk need, kes vabadussõjas Eestile iseseisvuse tõid, just need, kes tahtsid võtta vastutuse, ent kellele seda ei usaldatud. Kes tehti pealekauba veel lolliks, ning koos nendega kogu rahvas. Näis, kas nüüd lubatakse vastutus võtta rahva poolt armastatud inimestel ja rahval õnnestub olukorrast auga, püstipäi välja tulla.

Sõjast Afganistanis

Väljavõte New York Times'i veebist.

Üks mõtlemapanev artikkel üha mõttetumast kodusõjast Afganistanis, kus on osaline ka väike Eesti oma rahva kohta suurearvulise kontingendiga. Ning mida finantseerib väike eesti rahvas oma niigi nappidest säästudest, ligi 300 miljoni krooniga aastas. Rahva elatustaset arvestades panustab väike eesti rahvas sellesse sõtta kõige rohkem.

Armastatakse küll öelda, et Eesti täidab Afganistanis, ja täitis Iraagis oma püha kohust, aga võib ka küsida, et kui kaugele ja mil määral see püha kohus ulatub?! Ajalugu teab seda, et väikse eesti rahva reetsid juba teise ilmasõja ajal needsamad Inglismaa ja USA, kes nüüd eestlasi enda sõtta meelitavad. Võib küsida, kas selline ohver on eesti rahva jaoks õigustatud, kui selle sõja põhjuseks on suures osas Juudiriigi kuriteod nende rahvaste kallal, kelle territooriumile see Juudiriik pärast mitme tuhande aastast vaheaega vägivaldsel teel loodi, ning mida pideva vägivallaga elus hoitakse ja laiendatakse. Pole ilmselt saladus, et USA osaleb selles sõjas seetõttu, et ameeriklased on võtnud juudid oma kaitsva tiiva alla ning inglased toetavad ameeriklasi seoses ühiste kultuuriliste ja äriliste huvidega (näiteks Briti õlifirma British Petroleum, mis parasjagu Mehhiko lahte reostab, on üks suuremaid USA sõjaväe kütusetarnijaid).

Ent Eesti. Mis sunnib eestlasi sedavõrd ennastsalgavalt osalema selles ristisõjas. Kas teatavad süümepiinad selle eest, et eestlased õigel ajal ristiusku ei pöördunud ning pidid seda tegema väevõimuga, mis aastasadadeks rahva oma kuningatest ilma jättis. Ning oma kuningate ja jumala puudumisel kummardatakse nüüd võõraid kuningaid ja jumalaid, püüdes olla usklikumad ja truualamlikumad kui võõraste vallutajate esindajad. Näiteks kirjeldas hiljuti Helsingin Sanomate ajakirjanik eestlasi kui kõige "paremaid" sõdureid Afganistanis, pidades silmas eestlastest snaiprite külmaverelisust afgaanide tapmisel. Võib vaid imestada entusiasmi üle, millega eestlased igatsevad omale kalleid lahingutanke, selleks, et veelgi tõhusamalt sõtta saadetavaid tapjaid ette valmistada.

Sellest pole Eestis palju räägitud, aga hakatakse ilmselt rääkima varsti, olude sunnil, mis neist tapjatest hiljem eraelus edasi saab. Osa neist on juba oma pereliikmete ja tuttavate peal oma kätt harjutanud, võib arvata, et need juhtumid ei jää ainsateks sellisteks. Sõda kandub peagi ka Eesti tänavatele ja kodudesse, ühel, teisel või kolmandal moel. Selleks paratamatuseks tuleb väikel eesti rahval valmis olla.

Meist mujalt - meeleolukas lugu Eesti Keele Peainspektoraadist ajalehes New York Times

Väljavõte New York Times i veebist.

Lugu siis sellest, kuidas eestlased maksavad kohalikele venelastele kätte selle toorutsemise eest, mida venelased on eestlaste peal aastasadade jooksul korraldanud. Kui venelased viisid korduvalt Eestis läbi venestamist, siis nüüd on alanud karm eestistamine.

Pole parimat rõõmu kui kättemaksurõõm.

Katastroof! (?)

Väljavõte Äripäeva veebist.

Estonian Airi ost on valitsuse viimase aja üks õigemaid otsuseid, mis aitab kompenseerida vähegi Telekomi odavalt müügist saadud kahju. Sest siililegi on selge, et osta tuleb siis, kui hinnad on all, mis nad nüüd kahtlemata on, ja müüa siis, kui üleval. Praegu müüb ainult see, kes puruloll, või kel tõesti suur häda käes, nö hing paelaga kaelas. Mistap on selge lollus müüa ka mõisaid, nagu nad praegu lähevad, 5 miljoni krooniga per mõis nagu läks Keila-Joa. Mis oma suursugususelt on võrreldav Kadrioru lossiga. Samahästi võiks Toompea lossi maha müüa, ütleme, 10 miljoniga. Umbes selle hinnaga leiaks ehk sellele "objektile" ostja.

Katastroof on muidugi see, et juhtiva ärilehe jaoks on muutunud arvamusliidriteks sellised kulturnikud nagu Juku-Kalle Raid, kelle teadmised majandusest piirduvad õllepudeli hinna meelespidamisega.

Ning annaks jumal, et valitsusel on oidu mitte müüa praegu maha selliseid ettevõtteid nagu Eesti Energia, milline plaan vahepeal oli juba arutusel. Nagu näitab hästi ühe teise taolise strateegilise tähtsusega suuretevõtte, Eesti Raudtee müük, ei vastuta eraomanik päeva lõpuks mitte millegi eest ning maailmast, näiteks Kaliforniast on tuua näiteid, kus erastatud energiasüsteem ühel hetkel üles ütleb, nagu see juhtus maailmapangandusega, ning lahendus poleks muu kui taasriigistamine, mis võib sellisel juhul juba maksumaksjale olla kordades kulukam nagu see juhtus sealsamas Kalifornias, mis on omadega sisuliselt pankrotis.

Valitsuspartei liige kutsub üles maksude maksmisest kõrvale hiilima

Väljavõte Äripäeva veebist.

Mis on pehmelt öeldes uskumatu ja mida võib võrrelda üleskutsega hakata Tallinna kesklinnas aknaid segi peksma, põhjendusega, et linnapea isik ei meeldi. Ehk siis üleskutse otsesele seaduserikkumisele.

Gräzin on Riigikogu liige, ligi 100 tuhande kroonise kuusissetuleku peal koos boonustega. Tundub, et mõnel inimesel hakkab selliste summade peale lihtsalt katus sõitma.

Ja kuidas siis inimesed peaks nüüd reageerima? Et kui Ansipi nägu ei meeldi, siis jätavad riigimaksud maksmata?!

Vene identiteedist

Väljavõte IHT veebist.

Üks põnev artikkel vene identiteedist New York Times'i/International Herald Tribune'i veebist. Kus autor, ingliskeelse väljaande Russia Today peatoimetaja Andresi Zolotov kirjeldab vene identiteedi loomist ja selle vastuvõttu välismaal.

Huvipakkuv artikkel sellepoolest, et ka eestlased nii nagu paljud teised endise N Liidu rahvad loovad nüüd uut identiteeti selle vana nõukogude identiteedi asemele, mis on vaikselt ajaloo prügikasti visatud. Venelased on oma identiteeti loomas II ilmasõja ja selles saavutatud võidu pinnale. Mis on ühelt poolt ühisosa kogu kaasaja arenenud maailmaga ja teiselt poolt ka rahva enda poolt heroiseeritud. Mis võttis eriti karmid pöörded 5 aastat tagasi, kui flirditi stalinismi ja kommunismiga, ent mis nüüdseks, nagu autor märgib, on maha rahunenud ja Stalini pildid ning kommunistid on kõrvale jäetud.

Mis on siit õppida Eesti jaoks? Eriti aga seda, et partneritega normaalsete suhete ajamiseks peab neid tundma. On selge, et ajal, kui kogu Venemaa elas läbi II ilmasõja heroiseerimise ja uuesti ümber vaatamise etappi, oli äärmiselt vale lisada omalt poolt õli tulle ning hakata Eestis mälestussambaid eemaldama. See andis oodatule sootuks vastupidise tulemuse ning pigem toetas neostalinistlikke ilminguid nii Eestis kui Venemaal, mis pole sugugi Eesti huvides. Eestis oleks tulnud näha läbi pronkssõduri juures toimuva tagamaad, näiteks presidendivalimiste-eelse kampaania mõju ning asjasse professionaalsemalt suhtuda. Minupärast kutsuda kokku kasvõi II ilmasõja teemaline konverents, sest ka Eesti enda ajaloos on selle sõja koha pealt valgeid laike, näiteks Eesti Leegoni tegevuse lahtiseletamine, mis on jäänud häguseks isegi eestlastele endile, välismaalatest rääkimata. Ent selle asemel, et probleemidele näkku vaadata ja neid lahendada, asuti möllama stalinistlike võtetega. Olgem ausad, niisama süüdlased eesti rahvale nii moraalselt kui materiaalselt palju maksma läinud pronksiöös olid lisaks end purju joonud peamiselt vene keelt rääkivatele noorukitele ka need tähtsad Eesti poliitikud, kes neil päevil otsuseid tegid ja Eesti riigi pealinna märatsejate meelvalda jätsid. Sellised eksimused pole andestatavad, kuna need võivad kaasa tuua saatuslikke tagajärgi kogu rahva jaoks. Ja nagu aeg näitab, pole selliste sündmuste puhul tagantjärele tarkusest midagi kasu, sest tekkinud kahju ei korva keegi. Kogu elu ja areng on kokkuvõttes poliitiliste valikute küsimus. Pronksiöö asemel pidanuks Eestis kehtima juba 2007. aastast peale see euro, mille nimel nüüd eesti rahva verd lastakse.

Savisaarelt asjalik arvamus Ühtse Eesti teemal

Väljavõte Edgar Savisaare blogist.

Raske on Savisaarega mitte nõustuda.

Kreeka probleemile on lahendus: kommunism

Alustuseks, NB!, palun mitte segi ajada proletariaadi diktatuuriga, mida N Liidus kommunismiks nimetati (või arenenud sotsialismiks). Kommunism, rahata ühiskonda on praktiseeritud aastakümneid Iisraelis, sealsetes teatud tüüpi kommuunides ehk kibbutzides, seda vabatahtlikkuse alusel, ilma mingi terrori ja küüditamiste ning tagakiusamisteta.

Miks kommunism? Sest ühiskond on arenenud sinnamaale. Tõsi, erinevalt marksistlikust teooriast, kus rõhutud töölised pidid ise võimu haarama, on ühiskond ise arenenud sinnani, kus inimesed on nõus vabatahtlikult tegema tööd ilma selle eest raha saamata, tingimusel, et neile tagataks selle eest aluase ja toit. Sest neil ei jää midagi muud üle. Sest raha ei ole. Ja kõik on kõigile võlgu. Tohutult suuri summasid. Ühed inimesed teisetele, ühed riigid teistele, kusjuures raha tegelikult mitte kellelgi pole, on ainult võlad. Võtame kasvõi Saksa riigi, mis kiitleb kõrge ekspordiga, ent see on võimalik ainult seetõttu, et riik maksis autotööstustele peale, et need saaks odavalt oma toodangut müüa. Riik võttis selleks laenu, oma kodanike käest, kes on omakorda võlgu pankadele, kes on võlgu riigile. Ja nn Kreeka kriis pole samuti midagi muud kui Saksa majanduse teise alustala, panganduse päästmine, laenates selleks raha mitte ainult Saksamaa, vaid kogu Euroopa Liidu elanikelt. Kaasa arvatud eestlastelt, kui Eesti peaks liituma eurotsooniga, neiltsamadelt eestlastelt, kes on kõrvuni võlgades, võlgadesse uppunud.

Ehk, ja seda pole avalikult palju välja öeldud: raha ei ole. Tegelikult pole raha ka Saksamaal, sest kui Kreeka läheks pankrotti, ehk jätaks oma kohustused Saksa pankade ees tasumata, siis järgeks sellele Saksa majanduse ja kogu Saksa riigi kollaps. See, mis praegu toimub, ja mitte ainult neis kodudes, kelle pere-emad ja -isad üksteise järel Tõehetke saate abil oma võlgu püüavad päästa, on üleilmne sms-laenamine. Seejuures paaniline sms-laenamine. Kus võetakse üha uusi ja uusi, üha kallimaid laene vanade laenude tasumiseks, lootuses, et ükskord olukord laheneb. Lootuses, et majandus hakkab kasvama ning selle kasvu abil luuakse niipalju uut väärtust ja raha, et võlad selle kõrval kahvatuvad. Ent, NB!, see oli nii aastakümneid tagasi, kui uut tööjõudu tuli massiliselt peale ning seda veeti sisse kolooniatest. Ent nagu näitab maailmas ühe eesrindlikuma majanduse, Jaapani areng viimased paarkümmend aastat, see süsteem enam ei tööta. Ühiskond vananeb ning üha raskem on senise süsteemi abil heaolu säilitada, ilma langemata laenu-lõksu. Kui Kreeka puhul räägitakse avaliku sektori võlast veidi üle 100% SKPst, ja seda peetakse suurekas, siis Jaapani võlg on ligi 200%!!! Eesti riik on teises äärmuses pea olematu võlaga, ent see võib kiiresti muutuda, nagu see juhtus Lätis, kuna inimesed on kõrvuni võlgades, maksutulud kukuvad kiiresti ning riik peab senise elustandardi säilitamiseks hakkama massiivselt laenama.

Ent mis saab siis, kui laenata pole enam võimalik? Sest see aeg võib tulla küllalt ruttu. Juba Kreeka puhul kostis üleskutseid mitte laenu anda. Kas see tähendab, et kõik nn arenenud riigid nagu Kreeka peavad oma majanduse kokku tõmbama kuhugi 18. sajandi alguse tasemele, ehk aega, kui pandi alus kaasaegsele majandusmudelile ning algas tormiline areng, ehk selle mulli puhumine, kust äsja õhk välja visises. Andrus Ansip ilmselt teeks seda, kui talle keegi kõrva sosistaks. Ent inimesed, kes oma peaga mõtlevad, nii ilmselt ei teeks. Isegi eestlased, kes alles äsja elasid 18. sajandi alguse tasemel, ent kes on juba hea elu maitse suhu saanud ja pole nõus sellest niisama lihtsalt loobuma. Mida näitab ka kreeklaste otsustav vastuhakk plaanidele suruda neid tont teab kuhu, pelgalt selleks, et Saksa pangad oma raha kätte saaks.

Olukorras, kus raha ei ole, ega ka tule, on ainus võimalus loobuda üldse rahast, ja sellega ka senisest raha-põhisest ühiskonnakorraldusest. Ehk üle minna kommunismile. Süsteemile, kus igaühelt nõutakse tema võimaluste järgi ja igaühele antakse tema vajaduste kohaselt. Sellele poleks arvatavalt ka suuremat vastuseisu, sest raha pole ka neil, kes muidu oleks vastu sõdinud, rahatuusadel. Kui nad just rongi alla pole hüpanud, või vangi pandud, ei peksa oma naist ja lapsi või ei sõida purjuspäi kesklinnas autoga ringi, siis konutavad nad vaikselt oma kodus ja meenutavad vanu ilusaid aegu. Mis kapitalismist me siin enam räägime?! Mis kapitalismi saab olla ilma kapitalita?!

Ühtne Eesti näitas poliitikutele peeglit

Väljavõte Delfi veebist.

Ühtse Eesti "kongressile" on tulnud reaktsioone seinast seina. Ühed, enamasti poliitikud peavad seda täielikuks jamaks, teistel on kahju, et uut erakonda ikkagi ei sündinud. Ent kui vaadata asja pisut eemalt, siis on teater olnud juba aegade hämarusest üks vahend, kuidas juhtida tähelepanu valitsejate tegemistele, seda eriti siis, kui paljud teised žanrid, näiteks kirjandus, kaasajal ka ajakirjandus on tasalülitatud. Mida ta tänases Eestis ka on. Nii et teatril on ehk vabamad käed ühiskonna kitsaskohtadele tähelepanu juhtimisel, kuigi, nagu aeg näitas, üritati ka NO teatrile kaikaid kodaratesse loopida, ilmsest soovist see etendus ära jätta.

Ma ei saa kuidagi nõustuda Linnar Priimäe väitega, et Ühtne Eesti tappis viimse usu. Pigem taastas see rahvale hästi peale läinud teatri-etendus usu, et kõik pole veel kadunud. Et on siiski võimalusi juhtida tähelepanu ühiskonna kitsaskohtadele ja taltsutada poliitikute juhmust. Et aidata Eesti nimeline laevuke soost välja. Priimägi kui poliitik üritab Ühtse Eesti lahterdada kehva poliitika valdkonda, samas oli tegemist suurepärase teatrietendusega. Kasvõi juba seepärast suurepärasega, et meelitas kohale rekordarvu publikut. Ma ei tea Eestis ühtegi teatrietendust, millel oleks olnud korraga 7500 pealtvaatajat. Kõik nn muusikalid kahvatuvad selle kõrval. Ja kuidas saab kehv olla teater, mis pettis ära isegi vana teatri korüfee Priimäe enda!!!

Selle asemel, et peeglit kiruda, peaks poliitikud sinna sagedamini vaatama ja sealt nähtust oma järeldused tegema. Samuti pole selleks, et olemasolevat poliitikat kritiseerida, tingimata vaja uut erakonda luua, nagu eestlased on kilplaste kombel seda teinud, justkui selleks, et iga kord uuesti pettuda. Nagu mingid imbetsillid, kes idioodi järjekindlusega ühe ja sama reha otsa astuvad. Kes armastavad tegutseda, aga sellest mingeid järeldusi ei tee, ning tümitavad neid, kes nende tegevust kritiseerivad. Millegipärast peetakse kriitikat ja kritiseerimist Eestis põlastusväärseks ja kriitkute peale näidatakse näpuga. Kriikute kohta öeldakse: "Tegutse, ära virise!" Samas on see "virin" just inimkonda edasi viinud ja edukamad need ühiskonnad, kus virisemist rohkem. Kus tugev ajakirjandus, tegus parlament ja arenenud teadus. Sest mis need ajakirjandus ja parlament muud on kui kohad, kus "virisetakse" ja makstakse palka selle virisemise eest. Teadus omakorda vaidlustab ja ründab pidevalt kehtivaid tõdesid. Eestis, mis seal salata, on vähe virinat nii ajakirjanduses kui parlamendis, ning teadlased on enamalt jaolt lihtsalt vait, mistõttu on igati omal kohal, kui areenile astub teater. Selle sõna kõige paremas tähenduses.

Mart Kadastiku rõõm

Väljavõte Postimehe veebist.

Kohviku poole pöördus üks inimene murega. Jätame selle inimese nime praegu enda teada, sest ta palus seda, mis on ka loomulik, sest tänapäeva Eestis, nii nagu ka varem Nõukogude Liidus ei julge inimesed avalikult asjadest rääkida. Küllap on siis teatud põhjuseid, miks. Ja antud juhul pole ka väga oluline see, kes pöördus kohviku poole, kui see, mis oli mure.

Nimelt, Postimehe juht Mart Kadastik, kes äsja sai 55-aastaseks, on muutunud tõeliseks piinaks inimestele, kes jagavad temaga eluaset või suvekodu kauni Inni järve ääres Otepää vallas. See on siis selles kohas (allikas: Google Maps):

Ehk siis päris Otepää-Sangaste tee ääres. Kadastikul, kes seal oma tähtsaid külalisi võõrustab, alates Andrus Ansipist ja lõpetades Ingrid Veidenbergiga, on seal maja päris tee ääres (satelliidipilt Google Maps'ist):

Siin veel lähemalt:

Kus on siis näha nii maja kui ka väike paadi- ja ujumissild. Kus seisab suveajal ka Mart Kadastiku enda paat, millega ta järvel lõbusõite korraldab. Olgu ette ära näidatud ka Kadastiku krundi (või kruntide, maja on täpselt kahe krundi keskel, maa-ameti veebist):

Inimene, kes kohviku poole pöördus, on tõsiselt mures, sest Kadastikust on saanud kohalikele elanikele tõeline õudusunenägu. Lisaks prügiveofirmadele ja kobrastele, kellega Kadastik seal juba aastaid vägikaigast veab. Nimelt peab Kadastik kogu järve enda omaks ja ei lase mitte kellelgi teisel järve äärse midagi ehitada, tema naabrid pole juba aastaid vundamendist kaugemale jõudnud, kuna Kadastik kasutab oma võimu, et naabrite tegevust vaidlustada nii politseis, keskkonnainspektsioonis kui kohtus. Sellest on ilmunud arvukalt artikleid ka ajakirjanduses. Olgu toodus üks uudis ajalehest Valgamaalane. Tülisse on segatud ka vallavõimud, nagu selgub Lõunalehe artiklist. Siis sõdib Kadastik lähedal asuva kruusa-karjääri vastu, mis segavat tema und, mistõttu nihutati karjääri tööpäeva algust varasema kella 8 pealt kella 10 peale, mil Kadastik pidi ärkama, ka tööpäevadel. Ka sellest on olnud ajakirjanduses juttu, sealsamas Valgamaalases. Mis huvitav, Valgamaalase artiklid käsitlevad teemat, justkui oleks tegemist laia külaelanike huviga. Mis on külaelanikele suureks mõistatuseks, sest ainus suur hädaline on Mart Kadastik. Kes türanniseerib muu hulgas ka neid külaelanikke endid, keda ta väidab esindavat. Nii näiteks on Kadastik keelanud külaelanikel järve peal kala püüdmise, väites, et see on tema järv ja kõik kalad seal sees kuuluvad talle. Tõepoolest, Kadastikul on järve ääres küll kõige magusam krunt, ja ta on peaministri lähedane sõber, ent see ei anna talle õigust järve enda omaks pidada, kuigi on kõigile teeotstele, mis tema kodu ligitalt järve äärde juhatavad, keelumärgid ette pannud, nii et suure tee pealt järve äärde pääsemine on muutunud äärmiselt vaevaliseks. Lisaks muule keelas Kadastik ära jääraja, mille külaelanikud tahtsid talvel järvele rajada.

Harvad pole juhtumid, kus Kadastik kutsub naabritele, kes talle ei meeldi, lihtsalt politsei, ja kaob siis kui tina tuhka. Kohalikud politseinikud ja keskkonna-ametnikud on sellega juba harjunud ja rehmavad kohale tulles nõutult käega. Aga midagi teha ka ei saa, sest kui nad reageerimata jätavad, on Kadastik ähvardanud nad Postimehes liistule võtta. Seda viimast ei soovi loomulikult mitte keegi. Hiljuti oli juhtum, kus üks kirglik kalamees, kes läks Kadastiku paadisilla külge kinni jäänud unda vabastama, leidis eest Mart Kadastiku, kes teda usinalt pildistas ja filmis ning lubas kõik materjali avalikustada, kalamehe kui varga politseile üle anda ning talle 40 000 krooni trahvi teha. Kui kalamees seepeale nõutu näo pähe tegi ning pani ette rääkida, pistis Kadastik karjuma, et kogu järv on tema oma ning ka kõik kalad seal sees, mistõttu on kõik vargad, kes tema järvest kala püüavad. Mõni aeg hiljem pidi too kalamees keskkonnainspektsioonis aru andma, mida ja kuidas ta seal püüdis, ühtlasi oli Kadastik esitanud kalamehe auto pildid, mida ta oli käinud õhtuhämaruses teisel pool järve asuval krundil pildistamas, tungides siis ise täiesti võõrale territooriumile. Mis näitab, et Kadastik on väga usin uuriv ajakirjanik, ent kahjuks pole tema suurest andest saanud osa laiem avalikkus. Millest on kahju, kaduma, või siis avalikkuse eest varjatuks on jäänud tõeline žurnalistlik anne.

Kohvikul polnud võimalik Mart Kadastikuga ühendust saada. Kui ta seda artiklit loeb, on tal võimalus kirjutatut täiendada.

Üks video liitlasvägede kangelastegudest Iraagis

Väljavõte wikileaks.com veebist.

Päris meeleolukas vaatamine, videos osalevate sõjaväelaste jaoks lausa huumor.

Ai-ai-ai-Vassiljev!

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Tundub, et kohvik peab hakkama Rakvere asjadel rohkem silma peal hoidma: võrreldes eelmise juhtkonnaga on seekordne suisa käest ära läinud. Ise veel sots. Ai-ai-ai!

Teiselt võib öelda: sellised need sotsid on, juba vanast ajast. Nii kui võimule saavad, kukuvad priiskama. Juba iidamast-aadamast.

Eesti euro-ootus sommide pilgu läbi

Väljavõte taloussanomat.fi veebist.

Taloussanomates värske artikkel Eesti euro-püüdlustest, kus Soome-Eesti kauabnduskoja juht räägib, et eestlased kardavad, et pärast eurotsooniga liitumist esitatakse neile seoses Kreeka kriisiga miljardi kroonine arve. Eestlased pole harjunud niimoodi teiste eest maksma.

Põnevad on ka kommentaarid, kus soomlased soovitavad eestlastele eurost hoiduda, kui ei taha metsikut hinnatõusu, mis sellega kaasneb. Ja et eurot ei pruugi praegusel kujul enam olemaski olla, kui Eesti sellega liitub. Tõsi on, kõikjal, kus euro on kasutusele võetud, on kerkinud hinnad ja seal, kus seda pole suudetud ohjata, näiteks Lõuna-Euroopas, on järgnenud sügav kriis. Kui Eesti ootab seoses euroga enamat turistide arvu, võib see jäädagi vaid unistuseks, kui hinnad tõusevad. Euro on osutunud tõeliseks ämbriks paljudele rahvastele, seda eriti olukorras, kus eri ELi riikides aetakse väga erinevat majanduspoliitikat, samas raha on kõigil üks. Mõned kommentaatorid kirjutavad, ja seda ka õigustatult, et Eesti on juba praegu samas seisus kui Kreeka, kus konkurentsivõime on olematu ning tootlikkus poole väiksem võrreldes Soome või Saksaga ning kus praegune maksusüsteem ei võimalda enam tuleva aasta kulusid katta, euro tooks endaga kaasa madalad intressid ja ühes sellega samasuguse kulutamise-, võla- ja inflatsiooniralli kui Kreekas:

kun syvemmältä vironkin taloustilannetta tonkii, niin viro on uusi kreikka.

perusongelmat samat kuin kuin kreikalla eli liitytään euroon liian korkealla kurssilla samaan aikaan, kun kilpailukyky aivan olematon ja työn tuottavuus alle puolet suomeen ja saksaan verrattuna. samanlaisesta sopasta kehittyi kreikan ongelmat. virossa vielä tilanne sellainen, että nykyinen verojärjestelmä ei riitä edes ensivuoden tulojen kattamiseen. veronkorotuksia ja valtion velkaantumista tiedossa. euro takaisi (kuten kreikallekin) matalat korot, mikä tuo samanlaisen kulutus, velka ja inflaatiorallin, mikä kreikassakin.

eli älkää h...ssä ottako lisää kreikkoja euroon. vanhoissakin riittää maksamista.

Eesti niipea eurot ei saa ja Ansip peaks tagasi astuma

Väljavõte fxstreet.com veebist.

Pärast Kreeka kriisi puhkemist oli ELi kaubandus-rahandusvolinik, soomlane Olli Rehn täna esimene kõrge Euroopa võimukandja, kes ütles, et Eesti liitumine eurotsooniga pole üldse kindel. Mis annab märku, et eurotsooni ei laiendata enne, kui praegused probleemid rahaliidus on lahenenud.

Pangem end hetkeks Euroopa Liidu juhtide nahka: kas te praeguses olukorras võtaksite eurotsooni vastu Eesti, kus tööpuudus ja majanduse jahtumine on olnud üks suuremaid Euroopas?! Nalja teete, eksole! Loomulikult mitte. Isegi kui teaksite, et Eesti kanad munevad kuldmune, olekssellise riski võtmine praegu sulaselge poliitiline enesetapp. Ent poliitikud on teatavasti luust ja lihast inimesed, mitte robotid, kelle silmad ka ei pilgu, ning neile on omane ühelt poolt tunda hirmu, teiselt poolt võtta vastutust ja ühtlasi omada piisavalt mõistust, et mitte endale nööri kaela panna.

Eesti jaoks tähendab see järtjekordset ämbrit selle kõrval, kuhu astus Konstantin Päts oma kabajantsikutega 70 aastat tagasi. Eestis on inimestel küll sõna otseses mõttes hing paelaga kaelas (valitsuse "iga hinna eest" europüüdluste tõttu) ja kui nüüd eurot ka ei tule, siis peaks peaminister Andrus Ansip küll tagasi astuma. Tulevikuks soovin Ansipile samas kergemat saatust kui oli Pätsil, kes lõpetas teatavasti hullaris.

Uudistevalik Eesti ja Soome meedias

Soome (väljavõte Helsingin Sanomate esiküljelt veebis):

 

Eesti (väljavõte Postimehe esiküljelt veebis):

Kreeklased ei lase teha Eestit

Väljavõte WSJ veebist.

ELi juhid, kes tahavad Kreekas teha Eestit, on põrganud kohalike elanike teravale vastuseisule, nagu teatavad väljaanded üle maailma. Mnajh, pole nii kerge teha Kreekas Eestit. Tekib küsimus, kas seda on üldse võimalik kuskil teha. Iraagis ja Afganistanis pole see selgelt õnnestunud, samuti mitte Lõuna-Euroopas. Nii jääbki, et Eestit saab teha ainult Eestis. Ja see ongi ilmselt see kauaotsitud Eesti nokia.

Sellised plakatid oleks pidanud üles panema

Ja võinuks olla ka ilma tekstita, sest, nagu öeldakse, ütleb üks pilt rohkem kui 1000 sõna.

Nõmme turg süüdati põlema kättemaksuks?

Liiguvad jutud, et Nõmme turg süüdati põlema kättemaksuks, selle eest, et linn andis Nõmme turule ka võimaluse laieneda Lasnamäele, tõmmates nii vaiba alt ära Keskturult.

Tundub kummaline, et värskelt remonditud hoone, kus peaks olema korralikud valvesüsteemid, nii järsku ise süttis.

No nii

Väljavõte Delfi veebist.

No nii, tundub, et lisaks sõjaväelastele, kes viimasel ajal teevad Eestis poliitilisi avaldusi, on avastanud võimuliidu ideoloogilise vaakumi ka kirikumehed, kes on saanud suu nii-ütelda seks.

Minu meelest pole siin Keskil mõtet väga pabistada, see sõjaväe- ja kirikumeeste sekkumine poliitikasse ei näita muud kui valitsuse nõrkust, või täpsemalt jõuetust. Kellest peale euro-teema ei tule muud kui sooja auru. Küll aga peaks olema tähelepanelikud eestimaalsed ise, sest need juhud ajaloos, kus riike on asunud valitsema sõjaväelased või kirikumehed, pole lõppenud hästi, ma mõtlen siin rahva jaoks. Sõjaväe ja kiriku tõus (Eesti kontekstis tuleb siin mõista ühte sõjaväge ja ühte kirikut) tähendab paratamatult taganemist demokraatlikest väärtustest.

Eks Irja kirjutab lähemalt, aga Soomes oli hiljuti juhus, kus poliitikasse sekkunud pastor jäi oma kohast ilma. Eestis, tundub, lähevad asjad vastupidist rada.

Eesti Energia on juba ette ära müüdud

Täna hommikul oli vahva jälgida hommiku-TVs kahe ajakirjaniku, Meelis Mandeli (Äripäev) ja Aivar Reinapi (Postimees) väitlust (kus Reinap oli tituleeritud Postimehe vastutavaks väljaandjaks - palju õnne!), milles Mandel kaitses Eesti Energia mahamüümist ehk viimist börsile ja Reinap oli sellele vastu.

Ent tegelikkuses on Eesti Energia juba ette ära müüdud, sest euroga liitumise nimel võttis valitsus sealt välja 3 miljardit, nii nagu võttis valitsus 2 miljardit välja Eesti Telekomist, seda kõige ebasobivamal ajal.

Ka mina olen Reinapiga nõus, et Eesti Energia müümiseks pole ebasobivamat aega, ent valitsus eesotsas Andrus Ansipiga on nüüd nõus kasvõi oma ämma ohverdama euro altarile, piltlikult öeldes, nii et kahjuks siin targutamisest enam ei aita. Otsus on juba ette ära tehtud. Kui Reform ka teeb nägu, et tegelikult on müümise vastu, siis on see vaid poos, et mitte rahva meelepaha endale tõmmata. Tundub, et patuoinaks avalikkuse ees tehakse firma juht Sandor Liive, kes kannatab kisa oma paari miljoni kroonise aastapalga nimel ära, lisaks veel boonus aktsiate näol.