Üks meenutus Eesti eelmisest omariiklusest, väljavõte toonase ainsa poliitiliselt kallutamata väljaande „Päevalehe" artiklist, mis ilmus 7. märtsil 1934. aastal, vähem kui nädal enne vaikiva ajastu algust:
„Ajalugu öeldakse olevat selleks, et tast midagi õppida tuleviku jaoks. Tõde on aga, et meie poliitikategelased ei taha ajaloost, möödunud aegadest, midagi õppida. Eriti vähese õppida tahtmisega on meie erakonnad. Võiks koguni öelda, et nad on otsekui pimedusega löödud. Viimane rahvahääletus, uue Põhiseaduse vastuvõtmine rahva poolt, mis pidi meie poliitilistele erakondadele küllalt selgel sõnal ütlema, et rahvas on tüdinenud erakondade senisest omavahelisest võitlusest, ja eriti nende võitlusviisidest, et tahetakse näha otsekohest ja ausat mängu. Meie praegustele erakondadele - kõigile, ühtki väljaarvatama lüüakse praegu surmakella. Nende meeste juba aastatelt pärit pattude ja süü pärast. Aastate viisi on jätkunud omavaheline hoolimatu võitlus, sissisõda, üksteisele jala taha panemine, mis rahvast juba ammu ära vihastanud ja teda sundinud erakondadele selga pöörama."
See jutt sobiks ka tänasesse päeva kui rusikas silmaauku. Kus sõnast „poliitik" on saanud taas sõimusõna. Kus möödunud aastal toimunud Europarlamendi valimised näitasid selgelt rahva usaldamatust KÕIGI erakondade suhtes.
12. märtsil 1934. aastal lahenes poliitiline kriis sellega, et üks poliitikutest kehtestas diktatuuri, ehk sisuliselt allutas rahulolematu rahva vägisi endale. Praegu Euroopa Liidus pole võimalik ühelgi poliitikul Eestis diktatuuri kehtestada, mistõttu on huvitav jälgida, mismoodi eestlased selle olukorra lahendavad. Esmaskordselt siis peavad sellise kriisi lahendama viimase, ütleme, 1000 aasta jooksul. Näis, kellele antakse oma hääl eelolevatel Riigikogu valmistel.
Edu võib vabalt saata Rahvaliitu, mille eesotsa asunud Juhan Aare oli üks neist, kes tõi Eestile iseseisvuse paarkümmend aastat tagasi, keda rahvas usaldab ning kellele pannakse suuri lootusi nüüd riigi kriisist väljatoomisel. Ka 1930ndatel olid just vabadussõja veteranid, ehk need, kes vabadussõjas Eestile iseseisvuse tõid, just need, kes tahtsid võtta vastutuse, ent kellele seda ei usaldatud. Kes tehti pealekauba veel lolliks, ning koos nendega kogu rahvas. Näis, kas nüüd lubatakse vastutus võtta rahva poolt armastatud inimestel ja rahval õnnestub olukorrast auga, püstipäi välja tulla.
Kuvatud on postitused sildiga Ajalugu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ajalugu. Kuva kõik postitused
reede, 23. juuli 2010
pühapäev, 16. mai 2010
Vene identiteedist
Üks põnev artikkel vene identiteedist New York Times'i/International Herald Tribune'i veebist. Kus autor, ingliskeelse väljaande Russia Today peatoimetaja Andresi Zolotov kirjeldab vene identiteedi loomist ja selle vastuvõttu välismaal.
Huvipakkuv artikkel sellepoolest, et ka eestlased nii nagu paljud teised endise N Liidu rahvad loovad nüüd uut identiteeti selle vana nõukogude identiteedi asemele, mis on vaikselt ajaloo prügikasti visatud. Venelased on oma identiteeti loomas II ilmasõja ja selles saavutatud võidu pinnale. Mis on ühelt poolt ühisosa kogu kaasaja arenenud maailmaga ja teiselt poolt ka rahva enda poolt heroiseeritud. Mis võttis eriti karmid pöörded 5 aastat tagasi, kui flirditi stalinismi ja kommunismiga, ent mis nüüdseks, nagu autor märgib, on maha rahunenud ja Stalini pildid ning kommunistid on kõrvale jäetud.
Mis on siit õppida Eesti jaoks? Eriti aga seda, et partneritega normaalsete suhete ajamiseks peab neid tundma. On selge, et ajal, kui kogu Venemaa elas läbi II ilmasõja heroiseerimise ja uuesti ümber vaatamise etappi, oli äärmiselt vale lisada omalt poolt õli tulle ning hakata Eestis mälestussambaid eemaldama. See andis oodatule sootuks vastupidise tulemuse ning pigem toetas neostalinistlikke ilminguid nii Eestis kui Venemaal, mis pole sugugi Eesti huvides. Eestis oleks tulnud näha läbi pronkssõduri juures toimuva tagamaad, näiteks presidendivalimiste-eelse kampaania mõju ning asjasse professionaalsemalt suhtuda. Minupärast kutsuda kokku kasvõi II ilmasõja teemaline konverents, sest ka Eesti enda ajaloos on selle sõja koha pealt valgeid laike, näiteks Eesti Leegoni tegevuse lahtiseletamine, mis on jäänud häguseks isegi eestlastele endile, välismaalatest rääkimata. Ent selle asemel, et probleemidele näkku vaadata ja neid lahendada, asuti möllama stalinistlike võtetega. Olgem ausad, niisama süüdlased eesti rahvale nii moraalselt kui materiaalselt palju maksma läinud pronksiöös olid lisaks end purju joonud peamiselt vene keelt rääkivatele noorukitele ka need tähtsad Eesti poliitikud, kes neil päevil otsuseid tegid ja Eesti riigi pealinna märatsejate meelvalda jätsid. Sellised eksimused pole andestatavad, kuna need võivad kaasa tuua saatuslikke tagajärgi kogu rahva jaoks. Ja nagu aeg näitab, pole selliste sündmuste puhul tagantjärele tarkusest midagi kasu, sest tekkinud kahju ei korva keegi. Kogu elu ja areng on kokkuvõttes poliitiliste valikute küsimus. Pronksiöö asemel pidanuks Eestis kehtima juba 2007. aastast peale see euro, mille nimel nüüd eesti rahva verd lastakse.
laupäev, 10. aprill 2010
Poola tragöödia
Nii nagu ka 1939. aastal, kui kaks suurt diktaatorit, Hitler ja Stalin jagasid omavahel Poola (mis määras paljuski ka Balti riikide saatuse), on taas Poolat tabanud suur tragöödia, kui suur osa riigi eliidist korraga hukkus. Kes olid teel Venemaale, mälestama Katõnis hukatud poolakaid, muu hulgas Poola juhtkonna liikmeid.
Õnnetus paneb kahtlemata riigijuhid üle maailma mõtlema oma turvalisuse peale. Sest samahästi oleks võinud selline õnnetus juhtuda Eesti presidendiga, kel on plaanis lennusõit, võimalik, et sarnase lennukiga 9. mail Moskvasse. Ning ilmselt eelistatakse pigem autotransporti, sest ka rongid pole viimasel ajal teab kui turvalised.
reede, 9. aprill 2010
Üks kommentaar Pätsi ja Laidoneri kohta
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=NB-p-AmM-90.
Eesti reeturitest ja Soome kangelastest
Eestis räägivad mõned poliitikud ja ajaloolased, et kui meil poleks olnud Pätsi ja Laidoneri riigireetmist 1939, ning oleks julgelt sõjaga vastu hakatud Venele, siis oleks kogu Eesti rahvas veel rohkem kannatanud ja kõik maha tapetud. Kui nii mõelda, siis poleks ka Vabadussõjal mingit mõtet ega üldse vabal riigil.
Sellise reetliku ja valeliku väite vastu on parimaks näiteks elu ise - Soome võit Talvesõjas. Väike riik lõi tagasi kommunistliku kurjuse impeeriumi hordid. Soome rahvas ja soome kangelased olgu meil alati eekujuks silmade ees, kui peame meenutama meie valitsejate Pätsi ja Laidori reetmist, ning kõhkleme, kuidas suhtuda riigi ja rahva reeturitesse.
Kui Eesti, Läti ja Leedu oleksid võidelnud sama vapralt nagu Soome vennad, siis poleks tuhanded sõjamehed ja maa parimad pojad surnud näruselt, piinatuna ja alandatuna orja- ja surmalaagrites, vaid oleksid vapralt surnud lahinguväljal ja tagasi löönud vene kurjuse impeeriumi. Sõdurile on kergem surra auga lahinguväljal, kui surra reeturina ja pikalt piineldes surmalaagris, nii nagu reeturid Päts ja Laidoner seda ka tegid, toomata kodumaale vähimatki kasu. Päts, kes lubas võidelda viimse veretilgani, kirjutas vabatahtlikult alla kõikidele kommunistlikele dokumentidele, ning andis vabatahtlikult ära terve riigi ja rahva. Oma elu lõpetas Päts reeturile kohaselt vangilaagris, mitte lahinguväljal.
Reeturitele tuleb anda aus hinnang. Nende austamine kangelastena on kuritegu ja rumalus. Küsimus on lihtne: Kas olla reetur või kangelane?
Inno kommentaar:
mul pole siia midagi lisada. Ütleks nii, et sõditakse siis kui on aeg, takkajärgi rusikatega vehkimine on enda alandamine.
reede, 2. aprill 2010
Mart Nikluselt uus raamat
Kirjandusteadaanne:
Mees, kes ei vaiki
Möödunud pühapäeval, 28. märtsil, esitles Tartu Ülikooli aulas toimunud Langenud vabadusvõitleja päevale pühendatud Jüri Kuke mälestuskonverentsil oma raamatut "Ma ei vaiki ikka veel" Eesti tuntuim teisitimõtleja MART NIKLUS.
Mart Nikluse võitlus kommunismi varjatud edasikestmise vastu tänapäeva Eesti riikluses ja ühiskonnas, võitlus kollaboratsionistide, oma kunagiste represseerijate, nende mõttekaaslaste ja võimuloleva ladviku priiskamise vastu kestab edasi praegugi.
Avalikkusele on Mart Niklus enim tuntud teeneka vabadusvõitlejana. Hoopis vähem aga teatakse temast kui staažikast võõrkeelte õpetajast, looduseuurijast, muusikust ja viljakast tõlkijast – olgu siinkohal vaid mainitud Ch. Darwini kolm peateost, mille ta on inglise keelest eesti keelde vahendanud.
Käesolev raamat kujutabki endast esinduslikku läbilõiget omanäolise intellektuaali ning radikaalse teisitimõtleja võitlus- ja loometeest. Illustreeritud rohkete ajalooliste fotodega. Autor on raamatu pühendanud oma kunagise kaaskohtualuse, Vologda vanglas hukkunud Tartu Ülikooli endise õppejõu Jüri Kuke mälestusele.
kolmapäev, 17. märts 2010
Kas Andrus Ansip oli KGB agent?
Kohvikule on usaldusväärsed allikad kinnitanud, et EKP Tartu rajoonikomitee endine orgosakonna juhataja Andrus Ansip oli nõuka ajal KGB kaastöötaja.
Nii näiteks oli Ansip just KGB korraldusel lasknud ässitada koerad demonstrantide peale 02.02.1988. aastal. Ansipiga koos töötles nn teisitimõtlejaid-rahvavaenlasi toonane ajalehe Edasi peatoimetaja Mart Kadastik, keda on samuti seostatud sidemetes KGBga ning kes kirjutas poliitilisi tellimustöid Jaak Kaljo nime all. Ühtlasi töötles Kadastik toonast vabadusvõitlejat Lagle Parekit, kelle ukse taga Kadastik mitmel korral käis, veenmas Parekit mitte korraldama avalikke üritusi.
Nii näiteks oli Ansip just KGB korraldusel lasknud ässitada koerad demonstrantide peale 02.02.1988. aastal. Ansipiga koos töötles nn teisitimõtlejaid-rahvavaenlasi toonane ajalehe Edasi peatoimetaja Mart Kadastik, keda on samuti seostatud sidemetes KGBga ning kes kirjutas poliitilisi tellimustöid Jaak Kaljo nime all. Ühtlasi töötles Kadastik toonast vabadusvõitlejat Lagle Parekit, kelle ukse taga Kadastik mitmel korral käis, veenmas Parekit mitte korraldama avalikke üritusi.
kolmapäev, 10. märts 2010
Talvesõda 70
Tänavu möödunud 70 aastat Soome talvesõjast, mis muutis oluliselt Soome saatust võrreldes Eestiga, mis läks stalinliku N Liiduga kokkuleppele, kaotas omariikluse ja muutis ka soomlaste olukorra keeruliseks, kuna Vene lennukid pommitasid Soomet Eesti lennuväljadelt.
Täna on soomlased tänu talvesõjale venelaste suhtes palju tolerantsemad ning vahendavad hoogsalt ELi-Venemaa suhteid, kui eestlased, kes ihkavad jätkuvalt sõdida õigel ajal sõdimata jäänud sõda, ei suuda Vene suunal mitte kui midagi. Aga, nagu öeldakse, pärast kaklust rusikatega ei vehita.
reede, 5. märts 2010
Türklased hullemad kui venelased
Olukorras, kus Eesti poliitikud türklastega flirdivad (loe: käivad seal ühtelugu Türgi riigi kulul suusatamas ja muidu aega veetmas) ja Eesti ajakirjanikud türklastele perse poevad (jällegi samadel põhjustel, Türgi riik vainib ja dainib Eesti ajakirjanikke kuis jaksab), mõistis USA parlament (mille liikmed ilmselt ei käi Türgi kulul reisimas) hukka genotsiidi, mille türklased panid möödunud sajandi algul toime 1,5 miljoni armeenlasega.
Üldse tundub kummaline eestlaste Türgi-sõbralikkus olukorras, kus türklased okupeerivad poolt Küprost. Millest sellised topelt-standardid?! Eestlased taunivad venelasi, kes Eestit aastakümneid okupeerisid, Eesti on kannatanud aastasadu eri okupatsioonide tagajärjel, ent poeb ise perse türklastele, kes okupeerivad nüüd ja praegu, ja peavad seda veel õigeks. Kas see tähendab, et raha eest saab kõike, ka tõde ja õigust, kui vaja?!
Türgi vastu-reaktsioon, kutsuda USAst tagasi oma saadik, pole vist üllatav. Tüüpiline okupandi käitumine. Kellele Eesti riik kaasa plaksutab.
Ka USAs pole asi puhas. Nagu kirjutab NYT, hoidis eelmine Bushi valitsus sellist otsust tagasi, et mitte rikkuda Türgi-USA suhteid, kuna USA kasutas Türgit sõjas Iraagi ja Afganistani vastu. Millest nähtub, et ka USA on valmis tolereerima inimõiguste rikkumisi, kui see on USA enda huvides. Hea näide on Hiina, kus rikutakse massiliselt inimõigusi, kordades rohkem kui Venemaal, ent millele vaadatakse läbi sõrmede, et mitte rikkuda majanduslikke suhteid. Mis annab ka sellistele väikestele pseudo-demokraatiatele nagu Eesti või Gruusia vabad käed tegutsemiseks. Ja mitte keegi ei köhi ka. Pole siis ime, et Eestist ja Gruusiast said Bushi agressiivse välispoliitika etturid, kes toodi ohvriks suurtes poliitilistes mängudes.
neljapäev, 4. märts 2010
Suurt sula ei tule...
Üks kommentaar veebist:
Suurt sula ei tule. Majandus jääb kiratsema ja nälginud töötute laibad sulavad hangedest vaikselt välja mai teiseks pooleks. Nagu kunagi katkuajal.
Suurt sula ei tule. Majandus jääb kiratsema ja nälginud töötute laibad sulavad hangedest vaikselt välja mai teiseks pooleks. Nagu kunagi katkuajal.
teisipäev, 2. märts 2010
Eesti hävitab oma sangarid
Edgar Savisaarelt mõtlemapanev kirjutis lähiajaloo teemadel. Kus siis paarkümmend aastat tagasi toimunud sündmustel pole täna mingit tähendust.
On sümboolne, et mehed, kes juhtisid toona võitlust iseseisvumise eest, ehk näiteks Tiit Madisson ja Edgar Savisaar on täna surutud põlvili, ja mehed, kes ässitasid koeri Eesti vabaduse eest seisnud inimeste peale, nagu näiteks Andrus Ansip, juhivad Eesti riiki. Midagi on ikka väga viltu siin Eesti riigis.
On kuidagi kummaline, et Eesti austab suure paatosega saja aasta taguses vabadussõjas osalenuid, ent 1980ndate lõpu ja 90ndate alguse sama olulises sõjas, mis viis suisa ühe impeeriumi, NSV Liidu lagunemiseni, selles sõjas osalenutest ei tehta väljagi.
neljapäev, 25. veebruar 2010
Õhus on 1988. aasta hõngu
Mul oli õnne kohal olla 1988. aasta 24. veebruaril Tallinnas Tammsaare pargis toimunud miitingul ning ka 2010. aastal Tartu kesklinnas toimunud miitingul ning ma võin öelda, kätt südamele pannes: õhustik on väga sarnane.
Nii nagu ka siis, nii ka täna, on üks osa ühiskonnast eraldunud suletud uste taha, kus neid kaitsevad võimuorganid, kunagi nõukogude miilits, nüüd eesti politsei. Ent pole vahet, lõhe rahva ja valitsejate vahel on kärisenud sama suureks. Ning pole ka vahet, kui palju on neid inimesi, kes välja tulevad. Neid polnud palju 1988. aastal ja polnud palju ka täna. Mis veel, nii nagu 1988. aastal nii ka täna oli märgata "organite" esindajaid, kes siis filmisid ja pildistasid kõiki kohalolnuid. Ning nii nagu 1988. aastal nii ka täna püütakse miitingulisi diskrediteerida, nimetades neid marginaalideks, kes on alkoholist julgust kogunud. Ent ei 1988. aastal ega ka täna ei märganud ma nokastanud inimesi. Küll aga nägin seda, mida pingviinide paraadil ei näe: MA NÄGIN ELU ENNAST.
Ma tunnistan, et mind on alati paelunud tegelik elu, oma karmis tooruses, mitte aga ilus fassaad, mis kunagi ei peegelda reaalsust.
Üks asi veel. Ma poleks 1988. aastal, toona 17-aastase noormehena mitte kunagi osanud uskuda, et vabariigi aastapäevad on tulevikus just sellised, kus üks, väike osa rahvast end kusagile isoleerib ja seal oma aastapäeva tähistab ning ülejäänud rahvas vaatab seda näljase näoga pealt. Minu nägemuse järgi on aastapäev kogu rahva püha, mida rahvas KOOS tähistab. Kõik koos õlg üla kõrval. Küll aga uskusin 1988. aastal, nii nagu uskusid ilmselt paljud teised, et Eesti saab ükskord vabaks.
Palju õnne, armas Eesti!
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Eesti: poliitkindral, sõjaväeline riik ja külm sõda Venemaaga
Paistab, et autokraatlik Eesti on alustamas Venemaaga külma sõda.
Piisab vaid kuulata nõukaajal Nõukogude vägesid juhtinud kindralleitnant Ants Laaneotsa kõnet, kui rõõmus äratundmine tuleb peale. Sest kõneles ta ju seal Eesti vabariigi vaenlastest ja neist, kes teevad väsimatult õõnestustööd Eesti Vabariigi vastu, kujutades Eesti Vabariiki sellisena, nagu ta tegelikult ei ole ja kahjustades sellega Eesti Vabariigi huve. Ime veel, et ta ei öelnud, et Venemaa õhutab poliitilist vihkamist, siis oleks kõik ilisti öeldud olnud. Aga seda Laanekas ilmselt öelda ei julenud.
Aga tema kõne meenutas väga seda vana armsat Nõukogude Liidu retoorikat, mida sai kuuldud kauges lapsepõlves. Ikka sellest, kuidas kapitalistlikud verekoerad on väga pahad ja kuidas seal kapitalistlikes riikides tegeldakse ööd ja päevad Nõukogude Liidu vastase õõnestustööga, kujutades Nõukogude Liitu sellisena nagu see sootuks ei ole.
Täpselt samas süüdistab Eesti praegu Venemaad ja teeb seda sõjaväelase suu läbi! Sõjaväelane teeb poliitikat! Ka nõukaajal pidasid punakindralid tankide otsast kihutuskõnesid ja just sellist punakindralit meenutab mulle ka tänasel paraadil Ants Laaneots.
Demokraatlikus riigis ei ole sõjaväelase asi poliitikast kõnelda. Meil aga on sõjaväelane praegu vaata et jõige tähtsam mees riigis üldse. Ja räägib meile, lihtsatele paraadi vaatama kogunenud inimestele, kuidas tuleb mõista poliitikat. Kuis mõned vaenulikud välisriigid muudkui ründavad Eestit ja tegelevad Eesti vastase õõnestustööga, mille peale meilt oodatakse ilmselt - nagu nõukaajal! - tumma noogutamist ja käte plaksutamist.
Eesti muutub päev-päevaga vaimuriigist võimuriigiks: politsei riigiks, sõjaväe riigiks, ühe kümne küünega võimust kinni hoidva partei riigiks. Viimane maksab kahele esimesele palka ja kaks esimest hoiavad esimest võimul. Ka relva jõul, kui vaja.
Nagu nõukaajal karjutakse igasuguste lolluste peale hurraa, nii karjutakse ka nüüd igasuguste lolluste peale hurraa. Elagu Eesti, mis võitleb vapralt vene imperialismiga! Häving ja hukk kõigile, kes julgevad Eesti Vabariiki poole sõnagagi kritiseerida! Kuklalask kõigile, kes julgevad öelda, et Eestit ei okupeeritudki, et küüditamisel võis ka toredaid külgi olla, et Konstantin Päts ei olnud tore mees! Kellele siin ei meeldi, mingu siit minema! Kes tahab siin elada, peab mõtlema nagu meie.
Aga kes need meie on? Kes on see müütline "meie", kelle arvamus siin Eestis on õige. Vot seda tahaksin mina teada. Ja kas selle "meie" arvamus on ka kusagil ka kirja pandud, mõnda ürikusse üles tähendatud, või seda tuleb aimata õhust?
Äkki on keegi, kes saab seda meile öelda? Ametnikud? Nemad kindlasti teavad, mis see "õige" arvamus on, sest nemad, õnnistatud, kel on õigus menetleda, seisavad võimule kõige lähemal.
Küllap teab seda, kuis õigesti mõtlema peab, ka kindral Ants Laaneots. Ta ju rääkis oma kõnes nii pikalt sellest, kuidas Eestit on kujutatud valesti. Järelikult teab siis kindral ka seda, kuidas on "õige" Eestit kujutada.
Loodame, et keegi kirjutab talle ka sellel teemal kõne, mille ta saab mõne sinimustvalge lipukesega kaunistatud tankilt (mille toru uhkelt Venemaa poole suunatud) maha pidada. Loodame ka, et keegi õpetab seks ajaks kindralihärrale segeks, kuidas õigesti legendaarse sõjafilosoofi Sun-tzu (Sunzi) nime hääldada ;)
Seda, kuidas nii tähtsa mehe nime õigesti hääldada, võiks autoriteeti kummardav kindral ikka teada ;)
Piisab vaid kuulata nõukaajal Nõukogude vägesid juhtinud kindralleitnant Ants Laaneotsa kõnet, kui rõõmus äratundmine tuleb peale. Sest kõneles ta ju seal Eesti vabariigi vaenlastest ja neist, kes teevad väsimatult õõnestustööd Eesti Vabariigi vastu, kujutades Eesti Vabariiki sellisena, nagu ta tegelikult ei ole ja kahjustades sellega Eesti Vabariigi huve. Ime veel, et ta ei öelnud, et Venemaa õhutab poliitilist vihkamist, siis oleks kõik ilisti öeldud olnud. Aga seda Laanekas ilmselt öelda ei julenud.
Aga tema kõne meenutas väga seda vana armsat Nõukogude Liidu retoorikat, mida sai kuuldud kauges lapsepõlves. Ikka sellest, kuidas kapitalistlikud verekoerad on väga pahad ja kuidas seal kapitalistlikes riikides tegeldakse ööd ja päevad Nõukogude Liidu vastase õõnestustööga, kujutades Nõukogude Liitu sellisena nagu see sootuks ei ole.
Täpselt samas süüdistab Eesti praegu Venemaad ja teeb seda sõjaväelase suu läbi! Sõjaväelane teeb poliitikat! Ka nõukaajal pidasid punakindralid tankide otsast kihutuskõnesid ja just sellist punakindralit meenutab mulle ka tänasel paraadil Ants Laaneots.
Demokraatlikus riigis ei ole sõjaväelase asi poliitikast kõnelda. Meil aga on sõjaväelane praegu vaata et jõige tähtsam mees riigis üldse. Ja räägib meile, lihtsatele paraadi vaatama kogunenud inimestele, kuidas tuleb mõista poliitikat. Kuis mõned vaenulikud välisriigid muudkui ründavad Eestit ja tegelevad Eesti vastase õõnestustööga, mille peale meilt oodatakse ilmselt - nagu nõukaajal! - tumma noogutamist ja käte plaksutamist.
Eesti muutub päev-päevaga vaimuriigist võimuriigiks: politsei riigiks, sõjaväe riigiks, ühe kümne küünega võimust kinni hoidva partei riigiks. Viimane maksab kahele esimesele palka ja kaks esimest hoiavad esimest võimul. Ka relva jõul, kui vaja.
Nagu nõukaajal karjutakse igasuguste lolluste peale hurraa, nii karjutakse ka nüüd igasuguste lolluste peale hurraa. Elagu Eesti, mis võitleb vapralt vene imperialismiga! Häving ja hukk kõigile, kes julgevad Eesti Vabariiki poole sõnagagi kritiseerida! Kuklalask kõigile, kes julgevad öelda, et Eestit ei okupeeritudki, et küüditamisel võis ka toredaid külgi olla, et Konstantin Päts ei olnud tore mees! Kellele siin ei meeldi, mingu siit minema! Kes tahab siin elada, peab mõtlema nagu meie.
Aga kes need meie on? Kes on see müütline "meie", kelle arvamus siin Eestis on õige. Vot seda tahaksin mina teada. Ja kas selle "meie" arvamus on ka kusagil ka kirja pandud, mõnda ürikusse üles tähendatud, või seda tuleb aimata õhust?
Äkki on keegi, kes saab seda meile öelda? Ametnikud? Nemad kindlasti teavad, mis see "õige" arvamus on, sest nemad, õnnistatud, kel on õigus menetleda, seisavad võimule kõige lähemal.
Küllap teab seda, kuis õigesti mõtlema peab, ka kindral Ants Laaneots. Ta ju rääkis oma kõnes nii pikalt sellest, kuidas Eestit on kujutatud valesti. Järelikult teab siis kindral ka seda, kuidas on "õige" Eestit kujutada.
Loodame, et keegi kirjutab talle ka sellel teemal kõne, mille ta saab mõne sinimustvalge lipukesega kaunistatud tankilt (mille toru uhkelt Venemaa poole suunatud) maha pidada. Loodame ka, et keegi õpetab seks ajaks kindralihärrale segeks, kuidas õigesti legendaarse sõjafilosoofi Sun-tzu (Sunzi) nime hääldada ;)
Seda, kuidas nii tähtsa mehe nime õigesti hääldada, võiks autoriteeti kummardav kindral ikka teada ;)
kolmapäev, 17. veebruar 2010
Miks eestlased leivale suud annavad? Inno paljastab
Küllap on nii mõnigi mõelnud, et miks eestlased annavad leivale suud või et miks maha kukkunud leib üles võetakse. Et millest seesugune suhtumine leivasse, mis iseenesest pole teab mis väärtuslik toiduaine.
Lugesin äsja üht teksti vanade kreeklaste toitumistavade kohta, ja mis selgus, nad kasutasid leiba muu hulgas söögiriistana, kuna nuge-kahvleid nad ei tundnud, ning ühtlasi pühkisid oma käsi leiva sisse, mille nad siis viskasid maha koertele või orjadele.
Eestlased olid samuti orjad, ning võib arvata, et leivale suu andmine ning leiva üles korjamine tulenes sellest, et nad korjasid isandate poolt maha visatud leivapalu ja toitusid nendest. Irooniliselt võib märkida, et ka koer annab leivale suud, enne kui selle üles korjab. See on ilmselt eestlaste orjapõlvest pärit komme, mis on hilisemasse ellu üle tulnud.
Lisaks veel niipalju, et kreeklaste põhitoit oli kala, juurviljad ning puuviljad. Joogiks tarvitasid veega lahjendatud veini või vett. Magusainena kasutatsid mett, kuna suhkrut nad ei tundnud.
esmaspäev, 15. veebruar 2010
Sinimustvalge triumf Postimehes
Postimehes on lahti läinud põnev diskussioon sinimustvalgel teemal. Kõige ajendiks oli kaitseminister Jaak Aaviksoo rahvusromantilises laadis peetud kõne Tartu rahulepingu aastapäeval 2. veebruaril, kus ta kasutas selle lepingu kohta väljendit "Eesti rahvusliku tahte triumf". Mille peale reageeris noor Tallinna Ülikooli teadlane Tarmo Jüristo, väites, et sellist väljendit ei sobi kaitseministril kasutada. Mille peale reageeris teine noor teadlane, Toomas Kiho, kes asus kaitsma Aaviksood. Ning millele omakorda reageeris kolmas teadlane Mart Ummelas, kes asus kaitsma Jüristot.
Mis on kokkuvõttes märkimisväärne, sest on hea, kui Eestis hakkab toimuma debatt selliste "pühaduste" üle nagu Tartu rahu, vabadussõda, baaside leping, küüditamine jms. Vana, Pätsu ajast pärit doktriin nägi ette, et sellistel teemadel ei vaieldud. Oli asju, mis olid vaidlustamatud, nagu näiteks Pätsu enda võim. Samas on maailm edasi arenenud ning kaasajal pole tabuteemasid. Eesti tulevikku silmas pidades on samuti hea, kui asjad räägitakse ja vaieldakse lahti.
Sestap toetan minagi hinges Jüristot, kes julges ministri sõnavõttu kritiseerida. Kuigi see peaks olema teadlase kohus, on tänases Eestis välja kujunenud olukord, kus see vajab suurt julgust. Toomas Kihole aga soovitan järgmine kord lugupeetud ministrile mitte enam selliseid kirjatükke ette lükata, mis kõlavad ministri suus naiivselt ning mille peale too ei oska hiljem öelda A-d ega O-d.
pühapäev, 14. veebruar 2010
Uhhh, tuleb välja, et ka Eesti vabadussõda on müüt
Väljavõte Wikipediast.
Minus on alati tekitanud teatud hämmingut Eesti nn vabadussõda 1918-1920. aastal. Et kuidas, olukorras, kus polnud õieti olla ei riiki ega sõjaväge, käis järsku mingi suur sõda. Ma mõtlen just laiemas plaanis. Ja ka selle sõja kirjeldused on olnud hägused (ja veel eriti vabadussõja teemalised filmid!!!), kus siis peamiselt on kujutatud mingeid üksikuid episoode, ent kas siis tahtlikult või tahtmatult kõrvale hoitud laiemast haardest.
Ma usun, et enamusele ajaloohuvilistest ei tule see üllatusena, ent minu jaoks on üllatus (ja vabandan siin ette oma rumalust), et tegelikkuses on Eesti nn vabadussõda müüt. Seda just eemalt ja laiemalt vaadates. Ja etteruttavalt võib öelda, et paljuski selle tõttu, et sõda oli müüt, kadus suht ruttu ka vabadus.
Kõigepealt, Eesti ala on alates ristisõdadest, mil Eesti alad vallutati, käinud käest kätte vastavalt rahvusvahelistele lepingutele. Eestlaste jaoks tähendas see, mis seal salata, ühtede valitsejate asendumist teistega, ent asi käis vastavalt lepingutele. Nii sai Peeter I juhitud Venemaa Eesti alad enda kätte Nystadi rahulepinguga 1721. aastal, mille järgi jäi riigikeeleks saksa keel, vastu tulles sakslastest kohalike maaomanike soovile.
Euroopa kaart nägi 18. sajandi keskel välja selline (Vikipediast):
Nii, Eesti alad läksid sai Riia kubermangu koosseisu, mis nimetati 1796. aastal ümber Liivimaa kubermanguks, mis hõlmas praegusi Eesti ja Läti alasid ja mille keskus oli Riia. Mis oli Venemaa valduses kuni 1918. aasta alguseni, mil Saksa väed vallutasid Ukraina, Valgevene ja Baltimaade alad ning sakslaste laevad olid otsaga juba Peterburi all. Bolševike riik oli ohus, ning 3. märtsil nõustusid bolševikud rahulepingu tingimustega, millega Venemaa loobus Soome, Balti riikide, Poola, Ukraina ja Valgevene territooriumist Saksamaa kasuks. Selle leppe (Brest-Litovski rahuleping) ja nende territoriaalsete kaotustega väljus bolševistlik Venemaa I ilmasõjast. Saksamaa uutele aladele määrati valitsejateks Saksa kuningad ja hertsogid. Eesti ala kuulus Balti hertsogiriigi koosseisu.
Sakslaste võimutsemine jäi üürikeseks, kuna Saksamaa lõpetas I ilmasõjas tegevuse 11. novembril 1918. aastal ning 1919. aasta 28. juunil sõlmitud Versailles' rahulepinguga Saksamaa tükeldati, mille käigus loodi mitmeid uusi riike nagu Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia.
Balti riikide ja Poola abil loodi Venemaa ja Saksamaa vahele omamoodi turvatsoon, mida saabusid juba 1918. aasta hilissügisel turvama Briti laevad, mis võtsid üle Tallinna all bolševike laevad ning andsid need üle ametisse nimetatud Eesti võimudele. Ja NB!, alles seejärel algas Eestis mobilisatsioon. Ehk, ilma brittide abita poleks Eestis olnud mingit iseseisvust ega vabadussõda. Britid olid Versailles' leppe järgi Eesti vabaduse loojad ja valvurid, kes varustasid tärkavat riiki informatsiooni, relvade ja laskemoonaga. Ning olid huvitatud sellest, et ilmasõja käigus Balti sadamatesse toodud relvastus ei satuks sakslaste ega bolševike kätte. Eestlaste eest oli riik ära loodud, ning eestlased sobitusid ette antud raamistikku. Mis on oluline ka hilisemate sündmuste mõtestamisel: 1939. aastal anti riik kergekäeliselt ära, sest see riik oli 1918. aastal kergelt kätte saadud. Ja teiselt poolt kadus Eesti riik vastavalt NLiidu-Saksamaa lepingule, ehk nn Molotov-Ribbentropi paktile. Ehk: Eesti ala jagati NLiidu ja Saksamaa vahel, hilisemad südmused oli vaid vormistamise küsimus.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti riigi loojaks oli sõda, ja eestlased võivad seda nimetada vabadussõjaks ning selle üksikuid lahinguid esile tõsta, ent sisuliselt oli tegemist I ilmasõja, selle tulemi ning Versailles' rahulepingu tingimuste vormistamisega. Vähemalt sellisena nähti seda väljaspool Eestit.
Toon siia oma sõnade kinnituseks ühe artikli 1933. aasta Londoni ajalehest The Times:
The Times | January 18, 1933
THREE BALTIC STATES OPENINGS FOR BRITAIN
Imperial and Foreign By Alfred C. Bossom, M.P.
A visit to Lithuania, Latvia, and Estonia has convinced me that the Treaty of Versailles did well in bringing these States into being. Though once they formed part of the Russian Empire they preserved their own characteristics, their own tongues, and their own faiths. They have emerged from the upheavals of the War, and of the Peace, with their respective individualities not merely intact but deepened by the tribulations that preceded and accompanied and pursued their birth as independent States. The courses of the three Republics ran nearly parallel during the first few years of their independence. Each had been largely under the local domination of the Baltic barons, a group of German aristocrats who had possession of the best land and treated the natives as serfs. During the War the barons were driven out; after the War their estates were redistributed; and three nations of small- holders, financed by land banks, came into existence. Most of the peoples of Estonia, Latvia, and Lithuania thus live on their own farms, and for the necessities of life are largely self-supporting. For luxuries they must rely upon the products of foreign trade. This they are anxious to do, and of all countries Great Britain is the one with which they are most eager to carry on business. At present, while England is probably their best customer, German is the tongue which is most generally understood throughout the three Republics. They would gladly make English their second language; and the excellence of their school systems is such that, with the right kind of encouragement from us, a closer linguistic link might well be forged. The influence of centuries of German domination is not to be uprooted at once, and German industrialists are leaving nothing undone to secure for themselves the economic control of the three States. MARKET.; FOR BRITISH GOODS
This is a fate that the peoples of all three Republics unanimously dread. They would rather look to Great Britain for the coal, the machinery, the electrical equipment, and so on that their development will require. At present they sell to us about five times as much as they buy from us. It is not altogether their fault if their purchascs are not greater. There is a stable and an expanding market for British goods in these Baltic States if we have the energy and the adaptability to seize it. One of the first things done by each of the new-born Republics was to devise a complete educational system. Illiteracy today among the younger people is practically unknown, and the schools in each State have proved a powerful instrument in knitting the people together and giving them a new sense of nationhood. Possibly the scholastic pace has been a little too hot. At any rate the difficulties of providing a scheme of education that will not be too costly and will not gradually alienate the pupils from the agricultural life for which most of them are destined are proving as formidable in Lithuania, Latvia, and Estonia as anywhere in the world. There are only, for instance, I.900,000 people in Latvia; yet the University at Riga-a University that is unique in deriving much of its endowmcnt from an hotel-is daily attended by 9,000 students. THE RIGA LOAN It would be difficult to name a small country that has handled its post-War problems with more public spirit than Lithuania, one of the few countries in the world that are paying their way. The cost of its official services is about one-half of the cost per capita of similar services in the neighbouring State of Latvia. The Lithuanians have organized the business of agriculture with consummate success, and their stockyards and sugar refineries are exemplary. But they badly need more and better roads, and there seems no reason why British contractors should not be building them. At every factory I visited where British coal was being used the fact was pointed out with genuine pride. Latvia suffered during the War as much relatively as any of the belligerent lands. Not less zealous than her southern neighbours in hastening on the work of reconstruction, she has not been so prudent in matters of finance. The possession of Riga, with a population of about 400,000-about 200,000 less than in the days of pre-War prosperify-is more of a liability than an asset. Latvian credit abroad, and particularly in Great Britain, is still impaired by her failure to adjust the Riga loan, a loan made to the city just before the War when it was still in Russian ownership. The leading men of the city have worked out a system of exchange with France and Germany that has proved a great aid to business. They will gladly do the same with us when the Riga loan difficulty has been removed, and we can then build up an export trade commensurate with what we are paying for their butter, bacon, and timber. Living in Riga is cheap and the local method of food supply and distribution is the most ingenious and economical I have encountered. Out of the aeroplane and airship hangars erected by the Germans the Latvians have constructed covered markets, divided into hundreds of little shops, each with a 10ft. front and l0ft. deep. The river runs by the market, and the scene at 6 o'clock on a Saturday morning, when the farmers bring in their produce by boat and the chaffer- ing with the shopkeepers begins, is Covent Garden in its bustle and Venice in its setting. All the fish are kept in tanks and sold alive. The housewife picks out the one she wants, it is taken out in a net, and carried home fresh from its native element. They need our coal and machinery in Latvia. It is. a country of small orders, but not so small as not to be worth consideration. When the credit situation is disentangled many profitable businesses await our manufacturers if they will send out the men who will look into the country's requirements, speak some language that the people can understand, and make friends with them. The feeling in Latvia towards Britain is cordial and the desire for closer business and cultural relations is universal. Of the three new Baltic States Estonia is the most historic and its capital, Tallinn (formerly Reval), a completely walled city like Carcassonne, red-roofed and wave-washed, is the most striking city of the Baltic. The Estonians are practical people and they have given an eminently practical turn to their educational system, especially to their girls' schools, where dressmaking on a profit-sharing basis forms part of the curriculum. They are careful spenders and they are building up a prosperous country and a fleet with which to trade with the outer world. Here again I found the utmost friendliness towards England and a desire to make English the second language. These three Baltic Republics deserve our support and our interest, for cultural and political as well as commercial reasons. There is not a Bolshevist among them. Any doubt about them is not due to their seemingly precarious position as buffer States, but to the apprehension that in forming themselves into three separate Governments they may have shouldered a greater burden of overhead expenses than they will be able to carry. The entire British Empire is represented in all three countries by one Minister, whose residence is in Riga. But all three countries maintain separate and fully equipped Legations in London. The Latvian trade delegation, consisting of M. Kacen, director of the Trade Department, and M. Ekis, director of the Foreign Ministry's Western Department, arrived in London on Tuesday evening and yesterday visited the Board of Trade. The delegation are empowered to negotiate with the British Government for a new Anglo-Latvian trade agreement.
THREE BALTIC STATES OPENINGS FOR BRITAIN
Imperial and Foreign By Alfred C. Bossom, M.P.
A visit to Lithuania, Latvia, and Estonia has convinced me that the Treaty of Versailles did well in bringing these States into being. Though once they formed part of the Russian Empire they preserved their own characteristics, their own tongues, and their own faiths. They have emerged from the upheavals of the War, and of the Peace, with their respective individualities not merely intact but deepened by the tribulations that preceded and accompanied and pursued their birth as independent States. The courses of the three Republics ran nearly parallel during the first few years of their independence. Each had been largely under the local domination of the Baltic barons, a group of German aristocrats who had possession of the best land and treated the natives as serfs. During the War the barons were driven out; after the War their estates were redistributed; and three nations of small- holders, financed by land banks, came into existence. Most of the peoples of Estonia, Latvia, and Lithuania thus live on their own farms, and for the necessities of life are largely self-supporting. For luxuries they must rely upon the products of foreign trade. This they are anxious to do, and of all countries Great Britain is the one with which they are most eager to carry on business. At present, while England is probably their best customer, German is the tongue which is most generally understood throughout the three Republics. They would gladly make English their second language; and the excellence of their school systems is such that, with the right kind of encouragement from us, a closer linguistic link might well be forged. The influence of centuries of German domination is not to be uprooted at once, and German industrialists are leaving nothing undone to secure for themselves the economic control of the three States. MARKET.; FOR BRITISH GOODS
This is a fate that the peoples of all three Republics unanimously dread. They would rather look to Great Britain for the coal, the machinery, the electrical equipment, and so on that their development will require. At present they sell to us about five times as much as they buy from us. It is not altogether their fault if their purchascs are not greater. There is a stable and an expanding market for British goods in these Baltic States if we have the energy and the adaptability to seize it. One of the first things done by each of the new-born Republics was to devise a complete educational system. Illiteracy today among the younger people is practically unknown, and the schools in each State have proved a powerful instrument in knitting the people together and giving them a new sense of nationhood. Possibly the scholastic pace has been a little too hot. At any rate the difficulties of providing a scheme of education that will not be too costly and will not gradually alienate the pupils from the agricultural life for which most of them are destined are proving as formidable in Lithuania, Latvia, and Estonia as anywhere in the world. There are only, for instance, I.900,000 people in Latvia; yet the University at Riga-a University that is unique in deriving much of its endowmcnt from an hotel-is daily attended by 9,000 students. THE RIGA LOAN It would be difficult to name a small country that has handled its post-War problems with more public spirit than Lithuania, one of the few countries in the world that are paying their way. The cost of its official services is about one-half of the cost per capita of similar services in the neighbouring State of Latvia. The Lithuanians have organized the business of agriculture with consummate success, and their stockyards and sugar refineries are exemplary. But they badly need more and better roads, and there seems no reason why British contractors should not be building them. At every factory I visited where British coal was being used the fact was pointed out with genuine pride. Latvia suffered during the War as much relatively as any of the belligerent lands. Not less zealous than her southern neighbours in hastening on the work of reconstruction, she has not been so prudent in matters of finance. The possession of Riga, with a population of about 400,000-about 200,000 less than in the days of pre-War prosperify-is more of a liability than an asset. Latvian credit abroad, and particularly in Great Britain, is still impaired by her failure to adjust the Riga loan, a loan made to the city just before the War when it was still in Russian ownership. The leading men of the city have worked out a system of exchange with France and Germany that has proved a great aid to business. They will gladly do the same with us when the Riga loan difficulty has been removed, and we can then build up an export trade commensurate with what we are paying for their butter, bacon, and timber. Living in Riga is cheap and the local method of food supply and distribution is the most ingenious and economical I have encountered. Out of the aeroplane and airship hangars erected by the Germans the Latvians have constructed covered markets, divided into hundreds of little shops, each with a 10ft. front and l0ft. deep. The river runs by the market, and the scene at 6 o'clock on a Saturday morning, when the farmers bring in their produce by boat and the chaffer- ing with the shopkeepers begins, is Covent Garden in its bustle and Venice in its setting. All the fish are kept in tanks and sold alive. The housewife picks out the one she wants, it is taken out in a net, and carried home fresh from its native element. They need our coal and machinery in Latvia. It is. a country of small orders, but not so small as not to be worth consideration. When the credit situation is disentangled many profitable businesses await our manufacturers if they will send out the men who will look into the country's requirements, speak some language that the people can understand, and make friends with them. The feeling in Latvia towards Britain is cordial and the desire for closer business and cultural relations is universal. Of the three new Baltic States Estonia is the most historic and its capital, Tallinn (formerly Reval), a completely walled city like Carcassonne, red-roofed and wave-washed, is the most striking city of the Baltic. The Estonians are practical people and they have given an eminently practical turn to their educational system, especially to their girls' schools, where dressmaking on a profit-sharing basis forms part of the curriculum. They are careful spenders and they are building up a prosperous country and a fleet with which to trade with the outer world. Here again I found the utmost friendliness towards England and a desire to make English the second language. These three Baltic Republics deserve our support and our interest, for cultural and political as well as commercial reasons. There is not a Bolshevist among them. Any doubt about them is not due to their seemingly precarious position as buffer States, but to the apprehension that in forming themselves into three separate Governments they may have shouldered a greater burden of overhead expenses than they will be able to carry. The entire British Empire is represented in all three countries by one Minister, whose residence is in Riga. But all three countries maintain separate and fully equipped Legations in London. The Latvian trade delegation, consisting of M. Kacen, director of the Trade Department, and M. Ekis, director of the Foreign Ministry's Western Department, arrived in London on Tuesday evening and yesterday visited the Board of Trade. The delegation are empowered to negotiate with the British Government for a new Anglo-Latvian trade agreement.
Kus siis artikli autor kiidab kõigepealt Versailles' rahulepingut, mis kutsus ellu kolm Balti riiki, mis olid olnud Vene impeeriumi osa, ent mis säilitasid oma eripära, keele ja usu. Mis siis kirjeldab, kuidas kõik kolm rahvast allusid varem Balti parunitele, grupile Saksa aristokraatidele, kellele kuulusid paremad maatükid ja kes suhtusid kohalikesse nagu teenijatesse. Sõja ajal aeti parunid välja ning pärast sõda jagati nende maatükid laiali. Artiklist tuleb välja, et enamik rahvast elab oma taludes ning tegeleb naturaalmajandusega (toodavad kõik vajaliku ise), enamik luksesemeid ostetakse välismaalt, kus britid on meelsasti abiks nendega varustamisel. Eestlased õpivad hoolsalt inglise keelt, et brittidega äri ajada, ent Saksa töösturid teevad kõik, et oma positsioone säilitada.
Artiklist tuleb välja, et britid on väga huvitatud laenudest, näiteks Riia laenust, mis võeti veel tsaariajal, õigemini siis selle laenu tagasisaamisest, millest sõltusid Läti-Briti kaubandussuhted.
Artikli autori jaoks näib tegevat muret asjaolu, kas kolm riiki suudavad riigi koormat kanda. Kui näiteks Inglismaal oli üks saatkond kolme Balti riigi peale Riias, siis kõigil kolmel Balti riigil olid eraldi saatkonnad Londonis.
NB! Küllalt aktuaalne teema ka täna: kõik kolm Balti riiki tahavad olla väga suurriikide sarnased, luues üha uusi ja uusi saatkondi üle maailma ning eraldades raha sinna ja tänna näljahädalistele, paisutades riigiaparaati, samas riigis endas maksukoormus pidevalt kasvab ning oma inimesed varastavad poest toitu, et lapsed nälga ei jääks.
Veel uurivat ajaloo-ajakirjandust: 1939. aasta suvel paistis kõik veel ilus!
Siin üks artikkel Londoni ajalehest The Times:
The Times | June 9, 1939
From Our Warsaw Correspondent
BALTIC STATES AND PEACE A WELL-BALANCED NEUTRALITY THE GERMAN PACTS
Latvia and Estonia have reached a useful compromise with Germany in signing their pacts of non-aggression. The German Government required two separate bilateral pacts, but it was eventually agreed that the texts should be identical and signed simultaneously. The two Baltic States, therefore, have given the Reich two new bilateral agreements without them- selves departing from the cherished principle of solidarity in an independent outlook on the world. Born together during the disintegration of Russia 20 years ago, Latvia and Estonia fought side by side for the right to live. In the earliest days their forces were often curiously intermingled: Estonians fought on Latvian soil. and the present Foreign Minister of Latvia was among those of his nation who fought for a time in the army of Estonia against the common enemy. Estonia is slightly the senior of these twin republics. Great Britain recognized her de facto existence on May 3, 1918, and did the same for Latvia ill the following November. Complicated fighting, however, continued for another two years, now against invading Reds, now against remnants of the old German Army -for the Germans had occupied a great part of the Baltic States, and the Kaiser had personally come to Riga. Soviet Russia signed peace with Estonia on February 2, 1920, and with Latvia on August 11. Apart from Brest Litovsk, these were the first peace treaties of the Soviet Government. They have remained the basis of relations ever since. The independence and frontiers then officially recognized have never been threatened, and a few attempts at internal Communist revolt have been frustrated with ease. By the early thirties both Republics were growing tired of their Parliamentary system. which in the hands of inexperienced leaders of many parties had lost its initial inspiration and was developing unhealthy centers of endless debate and bargaining, which not merely deprived the Governments of stability and singleness of purpose but even threatened- the Republics with serious internal strife. In both countries the leaders of the original struggle for independence resolutely took the lead again. After years of strenuous reorganization and reform they have produced their own systems of legislation and administration, different in the two Republics, and different in many respects from the systems of other' countries, but containing Parliamentary elements as well as some of a moderate authoritarian character. NO ENEMIES: Latvia and Estonia appear to have no enemy in the world; they are certainly themselves enemies to none, being concerned only with developing their own meager natural resources, sending their fishing and merchant ships out on the high seas, and fostering peaceful inter- course with and among their neighbors. The last concern is the most important, being the vital condition of the two countries' existence. June December, 1936, The Times described them as lying on the axis of European peace, forming with Poland and Rumania the barrier between Germany and Russia. The conscious- ness of this has been ever present in the minds of Baltic statesmen. It has always dictated their foreign policy, which is to have good neighborly relations with Russia and Germany, giving neither any advantage which might reasonably annoy the other. Even in the early years, when Germany appeared to be more distant from the Baltic States than she is to- day, no 'exclusive advantages were given to Russia. Experiments were made to establish closer economic relations, but no political entanglements were at any time considered. Last year the two countries declared their strict neutrality. This would give them their one chance, small as it might be, in case of war. Voluntarily to side with Germany has never been seriously considered, for that would precipitate the forces of Russia towards the coast and the Baltic countries would inevitably become a battlefield and be destroyed, whichever way might go the fortunes of war. To side with Russia would mean admitting Russian forces to help defend the coastline, with its valuable seaports of Tallinn, Riga, Ventspils, and Liepaja, with the risk of being absorbed in Russia. But when Germany proposed to conclude non-aggression pacts there was little or no hesitation. They might have some protective value, and could not reasonably do any harm, whereas to refuse would inevitably provoke the charge of siding with Russia. Several pacts of similar character had already been concluded with Russia, and this additional one with Germany would be, theoretically at least, an additional insurance of neutrality. THE RUSSIAN PROPOSAL The Soviet proposal to guarantee assistance for the Baltic States in case they were attacked was considered as inconsistent with the policy of neutrality, because it would be interpreted by Germany as adhesion to the "peace front,"' which Germany chooses to call "encirclement." The Baltic States would raise no objection if Britain, France, and Russia undertook to assist any States-not specifically the Baltic States- if they became victims of aggression and asked for help; but they regard the Soviet Government's proposed guarantees as provocatively specific and as suggesting that- the safety of the Baltic States is only a pretext of Soviet policy which seeks some advantage inconsistent with their interests. The Soviet Union professes to fear that German forces might land in Latvia or Estonia and thence attack Russia, but during the.last three years the Red Army has constructed a " Soviet Maginot Line," claim as irnpregnaible,'-all *along- the frontier, - which Was formerly not fortified at all. . The term "Baltic States" includes'.also Lithuania, the third small Republic com- posing the " Baltic Entente.". The Lithuanians are of the same -Indo-European blood as the Latvians, while the Estonians are/of the same stock as the Finns. Unlike Estonia and 'Latvia, ' Lithuania - has- a common land border with Germany. With Russia,-on the other-hand, she has none, and is therefore not included in the Soviet guarantee proposals. While Estonia and Latvia have had no quarrel with any neighbor during their 20 years' existence; Lithuania has been less fortunate, having until recently been at enmity with Poland over Vilna and with Germany over Memel. Estonia and Latvia formed their alliance early in the twenties, but these quarrels kept Lithuania from joining them until 1934, when the triple Baltic Entente was formed. The Lithuanian disputes over Vilna and Memel. were expressly excluded from the scope of this entente, which is why Lithuania stood alone when a settlement of these questions was forced on her. But there are no further " specific questions" of this nature, and the three republics are now bound by their entente to present a common front to the outside world. Lithuania was absent, however, from the recent signing of non-aggression pacts in Berlin, as her pact had already been included in the agreement with Germany for the cession of Memel concluded last March. All three republics have announced individually and collectively that they will remain neutral in case their neighbors be at war, and that they will fight only in defense of their own independence. Together they will fight the State which violates their neutrality first, but they will not in advance say whether they will accept outside help, for they consider that any such hypothetical arrangement would be inconsistent with the strict neutrality for which they stand. FORMIDABLE ARMIES Singly the Baltic States could not offer much assistance to either Germany- or Russia, but their united forces would have to be taken into serious account by any army which had its main forces heavily engaged in another direction Their combined population is about 5,500,000 (Estonia 1,131,000, Latvia 2,000,000, Lithuania 2,400,000), with standing armies of 6,000(12.000,25.000, and 23,000). Universal compulsory service is the 'system throughout the area, and the armies could rapidly be expanded to a force of 500,000 men. The armies are well trained, and many of the officers have received supplementary experience abroad; and well-organized auxiliary organizations could almost immediately convert the three republics into three nations in arms. The human material is excellent. The older reserves include many who in their teens fought side by side with their fathers and grandfathers during the war which gave them their independence 20 years ago. They have since received their own plots of land and established their homes there. If these homes be invaded or threatened their owners will fight at least as well as they and their grandfathers did when they had no land of their own to defend, with the advantage that today they are well clothed, well shod, trained, and equipped. The three Presidents today-M. Konstantin Paits of Estonia, Dr. Karlis-Ulmanis of Latvia, and Colonel Antanas $metgna of-Lithuania-who have steered their.republics-through the recent period .of-constitutional reform are the same men:who-led their--nations into -the first stage of independence 20 years ago.
Mis siis jutustab sellest, kuidas kolm Balti riiki on 1939. aasta suvel vaenlase rünnakute vastu hästi kindlustatud ning koos võivad välja panna vaenlase vastu 500 000 meest, mis võimaldab neil riikidel end turvaliselt tunda. Samuti juhib artikkel tähelepanu, et riikides on võimul needsamad mehed, kes neile riikidele 20 aastat varem vabaduse tõid. Ehk siis, miski ei viidanud nende riikide peatsele hukule. Vastupidi, kõik paistis väga ilus.
Nagu ma olen ka varem märkinud: sõjaliselt polnud võimalik Balti riike, või Baltic Entente'i, nagu neid kutsuti, vallutada. Ainus võimalus oli kavalus, ja seda venelased ning sakslased tegid. Kavalusega isoleeriti Balti riigid ning alistati Poola, siis toodi vene väed sisse ning korraldati riigipöörded, mis maailma avalikkusele paistsid kui seaduslikud käigud. Seejuures, NB!, kasutati ära neidsamu tegelasi, kes olid neile riikidele toonud iseseisvuse. Või õigemini, Balti riikide juhid lasid end ära kasutada. Või ära osta. Nagu mu vanaema ütles, Päts müüs Eesti riigi maha.
ERGO: Balti riikide sh Eesti suurim julgeolekurisk on juhtide lollus!!! Sa võid ajada kokku hunnikute viisi relvastust, õpetada välja sõjamehi, aga kui juhid on lollid, siis pole sest mitte midagi kasu.
Kuidas välistada juhtide lollust?! Üksikud juhid võivad olla lollid, aga rahvas pole kunagi loll. See ongi demokraatia suurim võlu: välistab lollide või lolliks läinud juhtide võimu. Kahjuks toimib asi ka vastupidi: lolliks läinud juht hakkab piirama demokraatiat. See juhtus Eestis 1930ndatel nn Vaikival ajastul ja seda on märgata ka praegu, kus järjest suurem võim koondub Eestis Reformierakonna kätte ning kus on juba asutud piirama sõnavabadust ja kiusama taga opositsiooni. Demokraatia piiramine käib tavaliselt demokraatia kaitse sildi all, nii tegutses Päts ja nii tegutseb praegune poliitiline klikk. Selle vastu head rohtu ei olegi. Demokraatia valvekoer peaks olema ajakirjandus, ent sellest võib väga lihtsalt saada sülekoer. Kui president Ilves küsis, kes valvab valvekoera järele, siis mina küsiks pigem seda, kes valvab demokraatia järele siis, kui valvekoeral on suu kinni seotud?!
The Times | June 9, 1939
From Our Warsaw Correspondent
BALTIC STATES AND PEACE A WELL-BALANCED NEUTRALITY THE GERMAN PACTS
Latvia and Estonia have reached a useful compromise with Germany in signing their pacts of non-aggression. The German Government required two separate bilateral pacts, but it was eventually agreed that the texts should be identical and signed simultaneously. The two Baltic States, therefore, have given the Reich two new bilateral agreements without them- selves departing from the cherished principle of solidarity in an independent outlook on the world. Born together during the disintegration of Russia 20 years ago, Latvia and Estonia fought side by side for the right to live. In the earliest days their forces were often curiously intermingled: Estonians fought on Latvian soil. and the present Foreign Minister of Latvia was among those of his nation who fought for a time in the army of Estonia against the common enemy. Estonia is slightly the senior of these twin republics. Great Britain recognized her de facto existence on May 3, 1918, and did the same for Latvia ill the following November. Complicated fighting, however, continued for another two years, now against invading Reds, now against remnants of the old German Army -for the Germans had occupied a great part of the Baltic States, and the Kaiser had personally come to Riga. Soviet Russia signed peace with Estonia on February 2, 1920, and with Latvia on August 11. Apart from Brest Litovsk, these were the first peace treaties of the Soviet Government. They have remained the basis of relations ever since. The independence and frontiers then officially recognized have never been threatened, and a few attempts at internal Communist revolt have been frustrated with ease. By the early thirties both Republics were growing tired of their Parliamentary system. which in the hands of inexperienced leaders of many parties had lost its initial inspiration and was developing unhealthy centers of endless debate and bargaining, which not merely deprived the Governments of stability and singleness of purpose but even threatened- the Republics with serious internal strife. In both countries the leaders of the original struggle for independence resolutely took the lead again. After years of strenuous reorganization and reform they have produced their own systems of legislation and administration, different in the two Republics, and different in many respects from the systems of other' countries, but containing Parliamentary elements as well as some of a moderate authoritarian character. NO ENEMIES: Latvia and Estonia appear to have no enemy in the world; they are certainly themselves enemies to none, being concerned only with developing their own meager natural resources, sending their fishing and merchant ships out on the high seas, and fostering peaceful inter- course with and among their neighbors. The last concern is the most important, being the vital condition of the two countries' existence. June December, 1936, The Times described them as lying on the axis of European peace, forming with Poland and Rumania the barrier between Germany and Russia. The conscious- ness of this has been ever present in the minds of Baltic statesmen. It has always dictated their foreign policy, which is to have good neighborly relations with Russia and Germany, giving neither any advantage which might reasonably annoy the other. Even in the early years, when Germany appeared to be more distant from the Baltic States than she is to- day, no 'exclusive advantages were given to Russia. Experiments were made to establish closer economic relations, but no political entanglements were at any time considered. Last year the two countries declared their strict neutrality. This would give them their one chance, small as it might be, in case of war. Voluntarily to side with Germany has never been seriously considered, for that would precipitate the forces of Russia towards the coast and the Baltic countries would inevitably become a battlefield and be destroyed, whichever way might go the fortunes of war. To side with Russia would mean admitting Russian forces to help defend the coastline, with its valuable seaports of Tallinn, Riga, Ventspils, and Liepaja, with the risk of being absorbed in Russia. But when Germany proposed to conclude non-aggression pacts there was little or no hesitation. They might have some protective value, and could not reasonably do any harm, whereas to refuse would inevitably provoke the charge of siding with Russia. Several pacts of similar character had already been concluded with Russia, and this additional one with Germany would be, theoretically at least, an additional insurance of neutrality. THE RUSSIAN PROPOSAL The Soviet proposal to guarantee assistance for the Baltic States in case they were attacked was considered as inconsistent with the policy of neutrality, because it would be interpreted by Germany as adhesion to the "peace front,"' which Germany chooses to call "encirclement." The Baltic States would raise no objection if Britain, France, and Russia undertook to assist any States-not specifically the Baltic States- if they became victims of aggression and asked for help; but they regard the Soviet Government's proposed guarantees as provocatively specific and as suggesting that- the safety of the Baltic States is only a pretext of Soviet policy which seeks some advantage inconsistent with their interests. The Soviet Union professes to fear that German forces might land in Latvia or Estonia and thence attack Russia, but during the.last three years the Red Army has constructed a " Soviet Maginot Line," claim as irnpregnaible,'-all *along- the frontier, - which Was formerly not fortified at all. . The term "Baltic States" includes'.also Lithuania, the third small Republic com- posing the " Baltic Entente.". The Lithuanians are of the same -Indo-European blood as the Latvians, while the Estonians are/of the same stock as the Finns. Unlike Estonia and 'Latvia, ' Lithuania - has- a common land border with Germany. With Russia,-on the other-hand, she has none, and is therefore not included in the Soviet guarantee proposals. While Estonia and Latvia have had no quarrel with any neighbor during their 20 years' existence; Lithuania has been less fortunate, having until recently been at enmity with Poland over Vilna and with Germany over Memel. Estonia and Latvia formed their alliance early in the twenties, but these quarrels kept Lithuania from joining them until 1934, when the triple Baltic Entente was formed. The Lithuanian disputes over Vilna and Memel. were expressly excluded from the scope of this entente, which is why Lithuania stood alone when a settlement of these questions was forced on her. But there are no further " specific questions" of this nature, and the three republics are now bound by their entente to present a common front to the outside world. Lithuania was absent, however, from the recent signing of non-aggression pacts in Berlin, as her pact had already been included in the agreement with Germany for the cession of Memel concluded last March. All three republics have announced individually and collectively that they will remain neutral in case their neighbors be at war, and that they will fight only in defense of their own independence. Together they will fight the State which violates their neutrality first, but they will not in advance say whether they will accept outside help, for they consider that any such hypothetical arrangement would be inconsistent with the strict neutrality for which they stand. FORMIDABLE ARMIES Singly the Baltic States could not offer much assistance to either Germany- or Russia, but their united forces would have to be taken into serious account by any army which had its main forces heavily engaged in another direction Their combined population is about 5,500,000 (Estonia 1,131,000, Latvia 2,000,000, Lithuania 2,400,000), with standing armies of 6,000(12.000,25.000, and 23,000). Universal compulsory service is the 'system throughout the area, and the armies could rapidly be expanded to a force of 500,000 men. The armies are well trained, and many of the officers have received supplementary experience abroad; and well-organized auxiliary organizations could almost immediately convert the three republics into three nations in arms. The human material is excellent. The older reserves include many who in their teens fought side by side with their fathers and grandfathers during the war which gave them their independence 20 years ago. They have since received their own plots of land and established their homes there. If these homes be invaded or threatened their owners will fight at least as well as they and their grandfathers did when they had no land of their own to defend, with the advantage that today they are well clothed, well shod, trained, and equipped. The three Presidents today-M. Konstantin Paits of Estonia, Dr. Karlis-Ulmanis of Latvia, and Colonel Antanas $metgna of-Lithuania-who have steered their.republics-through the recent period .of-constitutional reform are the same men:who-led their--nations into -the first stage of independence 20 years ago.
Mis siis jutustab sellest, kuidas kolm Balti riiki on 1939. aasta suvel vaenlase rünnakute vastu hästi kindlustatud ning koos võivad välja panna vaenlase vastu 500 000 meest, mis võimaldab neil riikidel end turvaliselt tunda. Samuti juhib artikkel tähelepanu, et riikides on võimul needsamad mehed, kes neile riikidele 20 aastat varem vabaduse tõid. Ehk siis, miski ei viidanud nende riikide peatsele hukule. Vastupidi, kõik paistis väga ilus.
Nagu ma olen ka varem märkinud: sõjaliselt polnud võimalik Balti riike, või Baltic Entente'i, nagu neid kutsuti, vallutada. Ainus võimalus oli kavalus, ja seda venelased ning sakslased tegid. Kavalusega isoleeriti Balti riigid ning alistati Poola, siis toodi vene väed sisse ning korraldati riigipöörded, mis maailma avalikkusele paistsid kui seaduslikud käigud. Seejuures, NB!, kasutati ära neidsamu tegelasi, kes olid neile riikidele toonud iseseisvuse. Või õigemini, Balti riikide juhid lasid end ära kasutada. Või ära osta. Nagu mu vanaema ütles, Päts müüs Eesti riigi maha.
ERGO: Balti riikide sh Eesti suurim julgeolekurisk on juhtide lollus!!! Sa võid ajada kokku hunnikute viisi relvastust, õpetada välja sõjamehi, aga kui juhid on lollid, siis pole sest mitte midagi kasu.
Kuidas välistada juhtide lollust?! Üksikud juhid võivad olla lollid, aga rahvas pole kunagi loll. See ongi demokraatia suurim võlu: välistab lollide või lolliks läinud juhtide võimu. Kahjuks toimib asi ka vastupidi: lolliks läinud juht hakkab piirama demokraatiat. See juhtus Eestis 1930ndatel nn Vaikival ajastul ja seda on märgata ka praegu, kus järjest suurem võim koondub Eestis Reformierakonna kätte ning kus on juba asutud piirama sõnavabadust ja kiusama taga opositsiooni. Demokraatia piiramine käib tavaliselt demokraatia kaitse sildi all, nii tegutses Päts ja nii tegutseb praegune poliitiline klikk. Selle vastu head rohtu ei olegi. Demokraatia valvekoer peaks olema ajakirjandus, ent sellest võib väga lihtsalt saada sülekoer. Kui president Ilves küsis, kes valvab valvekoera järele, siis mina küsiks pigem seda, kes valvab demokraatia järele siis, kui valvekoeral on suu kinni seotud?!
Kas 1938. aastal toimus ikka pööre demokraatia suunas?
Üks väljavõte Londoni ajalehest The Times:
The Times | January 3, 1938
FROM OUR OWN CORRESPONDENT RIGA, JAN. 2
NEW CONSTITUTION IN ESTONIA RETURN TO DEMOCRACY
The Estonian Government and various political organizations arranged an impressive torchlight procession in Tallinn on Friday evening, culminating at midnight in a speech by M. Paets, the acting State President. The celebrations were to mark the advent of the New Year and the introduction of the new Estonian Constitution which re-establishes the Parliamentary regime interrupted in 1934. The Constitution.a provides for government by a State President, elected for six years by direct, secret, and popular ballot, and for a Parliament composed of two Chambers. of which the first will consist of 80 members elected by direct, secret, and popular ballot on what is locally called the " English system " to distinguish it from proportional representation. The second Chamber, to be called the State Council, will have 40 members. who must be over 40 and will be elected by various public organizations and local government bodies. The qualifying age for 'male and female voters at all popular elections is 22. The President is to appoint all Cabinet Ministers. If the first Chamber passes a vote of no confidence, the Cabinet must resign, but the Chamber must also be dissolved and be re-elected. The first Parliament under the new regime will be elected next spring and the first State President in the autumn, pending which time M. Paets will act as provisional Head of the State. An atmosphere favorable to the introduction of the new Constitution was created a few days before Christmas by the release of Generals Larka and Toerv and 16 other " Fascists " who had been condemned to long terms of irnprisonment for attempted revolts. **' The new Estonian Constitution, which was approved in a popular referendum early in 1936 by 473,235 votes to 149,578, supersedes the system introduced on January 24, 1934. This provided for the election every five years of a President with the power of conducting internal and foreign policies, legislating by decree, drafting the Budget, dismissing Ministers, and dissolving the Diet.
Artikkel räägib sellest, kuidas Eestis hakkas 1938. aasta jaanuarist kehtima uus põhiseadus, mis taastas parlamendi funktsiooni, mis katkes 1934. aastal. Parlament oli kahekohaline, nn Inglise tüüpi: rahva poolt valitav 80-liikmeline Riigivolikogu ning asutuste ja organisatsioonide poolt valitav 40-liikmeline Riiginõukogu. Valimisiga oli 22 aastat. Artikkel märgib, et uue põhiseaduse jõustumiseks sobiva atmosfääri loomiseks vabastati enne jõule vanglast kindralid Larka, Tõrvand ning 16 ülejäänud "fašisti", kes olid mõistetud pikaks ajaks vangi mässukatsete eest.
On näha, et muu maailm, eriti Inglismaa oli optimistlik Eesti arengute suhtes, ent see oli vaid näiline fassaad, ilmselt selleks, et Läänega suhteid säilitada. Tegelikkus oli hoopis teine, millest on kirjutanud näiteks Eesti Ekspress.
Mis huvitav, et ka Päts oli antifašist, kui lasi fašistideks sõimatud vabadussõja kindralid Andres Larka ja Juhan Tõrvand'i vangistada.
The Times | January 3, 1938
FROM OUR OWN CORRESPONDENT RIGA, JAN. 2
NEW CONSTITUTION IN ESTONIA RETURN TO DEMOCRACY
The Estonian Government and various political organizations arranged an impressive torchlight procession in Tallinn on Friday evening, culminating at midnight in a speech by M. Paets, the acting State President. The celebrations were to mark the advent of the New Year and the introduction of the new Estonian Constitution which re-establishes the Parliamentary regime interrupted in 1934. The Constitution.a provides for government by a State President, elected for six years by direct, secret, and popular ballot, and for a Parliament composed of two Chambers. of which the first will consist of 80 members elected by direct, secret, and popular ballot on what is locally called the " English system " to distinguish it from proportional representation. The second Chamber, to be called the State Council, will have 40 members. who must be over 40 and will be elected by various public organizations and local government bodies. The qualifying age for 'male and female voters at all popular elections is 22. The President is to appoint all Cabinet Ministers. If the first Chamber passes a vote of no confidence, the Cabinet must resign, but the Chamber must also be dissolved and be re-elected. The first Parliament under the new regime will be elected next spring and the first State President in the autumn, pending which time M. Paets will act as provisional Head of the State. An atmosphere favorable to the introduction of the new Constitution was created a few days before Christmas by the release of Generals Larka and Toerv and 16 other " Fascists " who had been condemned to long terms of irnprisonment for attempted revolts. **' The new Estonian Constitution, which was approved in a popular referendum early in 1936 by 473,235 votes to 149,578, supersedes the system introduced on January 24, 1934. This provided for the election every five years of a President with the power of conducting internal and foreign policies, legislating by decree, drafting the Budget, dismissing Ministers, and dissolving the Diet.
Artikkel räägib sellest, kuidas Eestis hakkas 1938. aasta jaanuarist kehtima uus põhiseadus, mis taastas parlamendi funktsiooni, mis katkes 1934. aastal. Parlament oli kahekohaline, nn Inglise tüüpi: rahva poolt valitav 80-liikmeline Riigivolikogu ning asutuste ja organisatsioonide poolt valitav 40-liikmeline Riiginõukogu. Valimisiga oli 22 aastat. Artikkel märgib, et uue põhiseaduse jõustumiseks sobiva atmosfääri loomiseks vabastati enne jõule vanglast kindralid Larka, Tõrvand ning 16 ülejäänud "fašisti", kes olid mõistetud pikaks ajaks vangi mässukatsete eest.
On näha, et muu maailm, eriti Inglismaa oli optimistlik Eesti arengute suhtes, ent see oli vaid näiline fassaad, ilmselt selleks, et Läänega suhteid säilitada. Tegelikkus oli hoopis teine, millest on kirjutanud näiteks Eesti Ekspress.
Mis huvitav, et ka Päts oli antifašist, kui lasi fašistideks sõimatud vabadussõja kindralid Andres Larka ja Juhan Tõrvand'i vangistada.
Natsid hukkasid Kloogal 3000 inimest, nende seas 800 venelast ja 700 eestlast
Üks infokild ajalehest The Times:
The Times | October 6, 1944
FROM OUR SPECIAL CORRESPONDENT TALLINN, Oct. 5.
GERMAN MASSACRE IN ESTONIA VICTIMS BURNED ON PYRES. Germans, on the eve of their flight from Estonia, burned the corpses of 3,000 Jews, Estonians, and Russians who had been shot by members of the Gestapo. The scene of the massacre was the village of Klooga, 20 miles from Tallinn, where one of the concentration camps in Estonia had been built for Jews from Vilna. During the last 12 months some 1,500 Jews had been employed there in conditions of great hardship. Food was scanty, and deaths from overstrain and exposure were a daily occurrence. On September 19, when they realized that the time for their departure was near, the Germans took steps to massacre all the inmates of the camp in addition to 800 Russians and 700 Estonians, including deserters from the German-raised Estonian army. When the Red Army reached Klooga six days later it found 85 survivors who had hidden in the roof of a building. It,was from these survivors and from Russian and Estonian members of the investigating committee that we today heard the account of the massacre. There were three places in the camp where evidence of the crime could be seen: outside the building where the survivors hid; the charred ruins of the building where about 800 are believed to have perished, and a ,field where nearly 2,000 were shot and their bodies burnt on pyres. About 600 women and 80 children are known to have been killed. Each pyre consisted of rows of pine logs which had been cut by the prisoners on the morning of their deaths. They were arranged in squares, in the middle of which was a flue. Above the first layer of logs fresh pine branches had been laid, and then another layer of logs. It was clear that the victims had been ordered to lie face downward, and were then shot through the back of the head. Other logs were then laid over the corpses, and further victims placed in position. The whole pyre was then'soaked in petrol and set on fire.
Uudis räägib sellest, kuidas Kloogal, enne sakslaste lahkumist Eestist 1944. aasta sügisel põletati puuriitadel juute, eestlasi ja venelasi, kes olid eelnevalt Gestapo poolt maha lastud. Massihukkamine toimus Klooga laagris, mis oli ehitatud Vilniuse juutide tarbeks. Viimase 12 kuu jooksul oli sinna toodud 1500 juuti, kes elasid rasketes tingimustes, iga päev suri mõni neist nälga või haigustesse. 19. septembril, kui oli näha, et lahkumispäev läheneb, hukkasid sakslased kõik laagri asukad, lisaks 800 venelast ja 700 eestlast, kelle hulgas oli Saksa sõjaväest deserteerunuid. Kui nõukogude armee jõudis kuus päeva hiljem Kloogale, leiti sealt eest 85 ellujäänut, kes olid varjunud ühe maja pööningule. Neilt ellujäänutelt ongi saadud kirjeldused toimunu kohta. Massimõrva oli võimalik tuvastada kolmest allikast: kõigepealt pööningult, kus vangid end varjasid, siis ühe hoone rusude vahelt, kus oli oma otsa leidnud 800 inimest ning põllult, kus lasti maha ligi 2000 inimest ning nende kehad põletati. Umbes 600 naist ja 80 last teati olevat tapetud. Iga riit koosnes männipuuhalgudest, mille vangid ise oma hukkamispäeva hommikul olid saaginud. Riidad olid ringikujulised ning keskele jäetud lõõr suitsu jaoks. Esimese rea peale laoti värsked männioksad, ning sellele laoti teine rida. Ohvrid kamandati riita pea alaspidi ja lasti siis maha lasuga kuklasse. Laipade peale laoti uus rida halgusid ning nende peale heitsid järgmised ohvrid. Puuriit kallati lõpuks üle bensiiniga ja süüdati.
Vikipeediast võib lugeda, et laagris oli olnud ka homoseksuaale.
Irja isa, kes oli sealsamas Eesti Leegioni väljaõppel, kinnitas samuti seda ja ütles, et oli näinud õppelaagri kõrval asunud vangilaagri juutidest vange mööda kõndimas kusagile, puuhalg seljas. Hiljem kuulis, et juudid olid sunnitud pikali heitma ning nii kihiti, üks kiht inimesi, teine küttepuud, lasti nad maha. Hiljem riidad süüdati.
Irja isa meenutuste kohaselt läks pärast seda lahti jutt, et Klooga õppelaager likvideeritakse, ning noori leegionäre viiakse Paldiskisse, kust neid pidi viidama laevaga Saksamaale. Eesti poisid otsustasid, et Saksamaale viia end ei lase ning umbes 200 meest kogunes lähedal asuvasse metsa, kus peeti kõnesid ja otsustati ise minna relvaga Punaarmeele vastu. Nad kuulsid, et sakslased põgenevad ning admiral Pitka organiseerib vastupanu. Nõnda liikus umbes paarisaja meheline grupp Keilasse. See oli 21. septembril 1944. aastal.
Kui liiguti Keila suunas, sõitis neile vastu paari sõiduautoga grupp kõrgemaid Eesti Leegioni ohvitsere, sealhulgas Johannes Soodla. Soodla lasi autol peatuda ning päris, kuhu liigutakse. Kuulnud vastust, laitis ta mineku ära ja hakkas veenma, et mehed läheks Paldiskisse, kuna vatupanu olevat mõttetu. See veenmine ostutus aga asjatuks ja õhtuks jõuti Keilasse, kuhu oli kogunenud märkimisväärne sõjaväeüksus mitmesaja mehega. Keila lahingust on olnud ka ajakirjanduses juttu.
Veidi uurivat ajaloo-ajakirjandust: Ado Birk'i juhtum
Selline uudis Londoni ajalehest The Times:
The Times | July 16, 1926
(FROM OUR RIGA CORRESPONDENT.) Since the beginning of June much attention has been attracted throughout the Baltic States by the curious behavior of the Estonian Minister in Moscow, M. Birk, who refused to obey the instructions of his Government. Ignoring repeated orders to return to Estonia, M. Birk remained in possession of the Estonian Legation in Moscow until June 20, and then handed over the seals and papers to an official from Tallinn (Reval), announcing his intention to proceed to France without visiting Estonia. 3L. Birk however remained in Soviet Russia, and has now begun to defend himself in the Soviet Press and accuse the Estonian Government of being unfriendly towards Moscow. M. Birk even alleges that the Estonian authorities organized an attempt to assassinate him for having, as they thought, sold Estonian State secrets to the Soviet Government and for having been responsible for the recent trials in Soviet Russia of alleged Estonian spies, of whom the Bolshevists admit having shot about 20.
Kus on kirjas, kuidas Balti riikides on alates 1926. aasta juuni algusest tähelepanu äratanud Eesti saadiku Moskvas Ado Birki käitumine, kes keeldus täitmast valitsuse korraldusi. Birk ignoreeris korduvaid korraldusi naasta kodumaale ja jäi Eesti saatkonda kuni 20. juunini, siis andis üle pitsatid ja paberid Tallinnast saabunud ametnikule ja teatas kavatsusest minna Prantsusmaale ilma Eestit külastamata. Birk jäi siiski Nõukogude Venemaale ja on end asunud kaitsma nõukogude ajakirjanduses, süüdistades Eesti valitsust ebasõbralikkuses Moskva suhtes. Birk vihjas isegi sellele, et Eesti võimud organiseerisid tema tapmiskatse, kuna kahtlustati, et Birk on müünud Eesti riigisaladusi nõukogude valitsusele ja oli vastutav hiljutiste Nõukogude Venemaa kohtuprotsesside eest Eesti arvatavate luurajate üle, kellest bolševikud tunnistasid 20 inimese mahalaskmist.
Niisiis, mis mees oli Ado Birk? Vikipeediast võib lugeda, kuidas ta hiljem põgenes Venemaalt ja Eestis rehabiliteeriti, kuna ta rääkis, et teda olevat sunnitud kõike seda tegema, mis ta tegi. Ent kas see jutt on usutav? Miks teda ei karistatud? Ta tundub olevat veel suurem riigireetur kui Herman Simm, kes 12. aastaks trellide taha saadeti. Presidendi kodukal on kirjas, et Birk tegutses pärast Eestisse naasmist ärimehena. Mis äri ta ajas ja kellega?
Tellimine:
Postitused (Atom)
