Mõtlemapanev lugu Leedust. Eestis, tundub, on kangelased hoopis pedofiilid, arvestades seda, kuivõrd neid hoitakse nagu sitta pilpa peal, isegi politsei ei puutu, eriti tähtsaid pedofiile.
pühapäev, 28. veebruar 2010
Leedus tõusis rahvuskangelaseks ringkonnakohtunikust pedofiili maha lasknud mees
Mõtlemapanev lugu Leedust. Eestis, tundub, on kangelased hoopis pedofiilid, arvestades seda, kuivõrd neid hoitakse nagu sitta pilpa peal, isegi politsei ei puutu, eriti tähtsaid pedofiile.
Kohvik saatis küsimused valitsuse pressibüroole
Kohvik saatis valitsuse pressibüroole järgmised küsimused, tulenevalt sellest, et vabakutselistel ajakirjanikel pole võimalik valitsuse pressikonverentsil osaleda ega seal küsimusi esitada:
Tere,
vastavalt meie omavahelisele vestlusele on mul Teile järgmised valitsuskommunikatsiooni puudutavad küsimused:
1. Mis ajast ja miks ei lubata valitsuse pressikonverentsil küsimusi esitada vabakutselistel ajakirjanikel?
2. Mis ajast ja miks ei lubata valitsuse pressikonverentsile vabakutselisi ajakirjanikke?
3. Mis tingimused peavad olema ajakirjanikul täidetud, et teda lubataks valitsuse pressikonverentsile ja seal küsimusi esitada?
Ette tänades,
Irja Tähismaa
Eesti sörgib sabas
Äripäeval on õigus: kuigi peaminister Andrus Ansip armastab kiidelda, kui hästi ta on Eesti riigi juhtimisega toime tulnud, on Eesti majanduse olukord tegelikkuses maailmas viimase 5 hulgas. Ilmselt ei pidanud Ansip seda silmas, kui rääkis kunagi 5 esimese hulka jõudmisest.
Ansipi valitsuse "targad" otsused hakkavad oma vilju kandma alles mitme aasta pärast, nii et "paremad" päevad on alles ees, nagu öeldakse. Seni kattis valitsus auke varasemate valitsuste kogutud reservidest.
Rahvuslaste pikett Tartu kesklinnas: Heilo Aadla lõpulaul
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=fzidt-k7B1A.
Heilo Aadla esitab oma lõpulaulu Tartus 24.02.2010 toimunud rahvuslaste piketil.
Peaministri tihe töönädal
Peaministri nädalakava
Kolmapäev 03.03.2010
Kell 14.00 osaleb peaminister Elcoteq'i uue tootmishoone avamisel
Neljapäev 04.03.2010
Kell 10.00 valitsuse istung
Kell 12.00 valitsuse pressikonverents
Kell 16.00 valitsuskabineti nõupidamine
Reede 05.03.2010
Peaminister on töövisiidil Poolas
Kolmapäev 03.03.2010
Kell 14.00 osaleb peaminister Elcoteq'i uue tootmishoone avamisel
Neljapäev 04.03.2010
Kell 10.00 valitsuse istung
Kell 12.00 valitsuse pressikonverents
Kell 16.00 valitsuskabineti nõupidamine
Reede 05.03.2010
Peaminister on töövisiidil Poolas
laupäev, 27. veebruar 2010
Presidendi vastuvõtt: ka ajakirjanduslik ämber
Kuigi ajakirjandus on selle aasta presidendi vastuvõttu kõvasti kritiseerinud, ilmselt seetõttu, et presidendiproua julges ilmutada initsiatiivi ajakirjanike tegevuse organiseerimisel, ei erinenud seekordne vastuvõtt oma olemuselt mitte millegi poolest varasematest. Oli selline harju keskmine pingviinide paraad, milliseid on taasiseseisvunud Eestis korraldatud juba 15 aastat järjest, kui ma ei eksi. Ja kui jäi mulje, et fotograafe seekord üldse juurde ei lasta, oli seegi ajakirjanduse poolt loodud vale ettekujutus, sest minu arvates oli seekord neid tublisti rohkem, kui vaadata eri väljaannete veebides avaldatud pilte ja lugusid (ja seda tunnistas ka kohal viibinud eurosaadik Indrek Tarand). Fotograafe ei lastud küll juurde teatud toimingu, kätlemise tseremoonia juurde, ent seda ilmselt seetõttu, et iseteadev presidendiproua saaks oma korporatsiooniõdesid rahumeeli kallistada, nagu tal on kombeks. Mis muigi näitab selgesti, kellel on praegusest presidendipaarist rohkem seda va lennartmerilikku bravuuri. Seda, muide, oli rohkem ka eelmisel presidendiproual Ingrid Rüütlil. Ja üldse paistavad eesti naised olevat sellised, ütleme, tegijamad, mis annab alust arvata, et vanakreeka autorite poolt kirjeldatud salapärane amatsoonia asus Eestis, või õigemini asus see Naissaarel. Kus asunud tsivilisatsiooni valitsesid naised, kes on aastasadade jooksul segunenud eesti naistega. Kui vaadata kõrvalt näiteks kasvõi Eesti arhailisemaid säilinud kultuure Kihnus ja Setumaal, torkab silma naiste juhtiv roll. Ernevalt näiteks Vahemere või Kesk-Euroopa kultuuridest, kus juhtiv roll on meeste käes. Aga see selleks.
Millest ma tahtsin rääkida, et kui ajakirjandus võttis vaevaks teravalt kritiseerida tänavust vastuvõttu, ja ajakirjanikke oli kohal terve armee, siis oli ajakirjanduse enda tase allpool igasugust arvestust. Mistõttu oli seekordne vastuvõtt minu arvates täielik ajakirjanduslik ämber.
Esiteks torkas silma, et kõik kanalid püüdsid võistelda televisiooniga, ehk edastada sedasama pilti, mida traditsiooniliselt edastab Eesti Televisioon. Ent see oli juba surnult sündinud ettevõtmine, sest esiteks teeb ETV seda teistest paremini (kuigi sel aastal veidi teisiti, jättes osa külalisi üldse välja, mistõttu võiks edaspidi kaaluda ühel kanalil, näiteks ETV pealt näidata järgemööda kõiki külalisi ning teiselt kanalilt, ETV2 pealt edastada intervjuusid. Kus siis vaataja saab ise otsustada, millist pilti parasjagu vaadata), teiseks mis mõte on korrata täpselt sama, mis ETV on aastaid ees teinud. See näitab ajakirjanike vähest loovust ning nüridat mõistust, mitte midagi muud. Kui vaadata seda, kui palju oli seekord kohal kõiksugu pressi esindajaid, oleks internetimeedia väljaanded võinud pakkuda kasvõi otse-reportaaže kohapealt, liikuda mobiilsete veebikaameratega sinna, kuhu ETV kaamerad poleks saanud liikuda. Ja pakkuda ETV omast vähem formaalset pilti kohapealt, küsida osalejatelt vähem formaalseid küsimusi. Ehk teha seda, mida ETV tavapäraselt ei tee. Jääb arusaamatuks, miks seda ühel aasta tähtsündmusel, vähemalt ajakirjanduse jaoks, presidendi vastuvõtul, kus on korraga rekordarv prominente koos, miks seda seal ei tehtud. Pealegi edastas Delfi hiljuti otsepilti ühelt presidendi esinemiselt ühel meediaseminaril. Lubati, et nüüd hakkabki Delfi selliseid ülekandeid tegema. Tekib küsimus, miks seda ei tehtud sündmusel, kus meediatarbija huvi on tuhat korda suurem ja kus on ajakirjandusel võimalus kasutada selliseid võimsaid tehnoloogiaid nagu Skype, mis pealegi veel eesti poiste valmis kirjutatud?! Kas Delfi peab lugejat idioodiks, või mis?! Või on Delfi ajakirjanikud lihtsalt laisad?! Või on Luik oma ajud kokaiiniga nii ära peedistanud, et sealt tuleb ainult sooja auru?! Lihtsa vaevaga oleks Delfi saanud küsitleda sel peol kasvõi KÕIKI külastajaid, ja neid intervjuusid otse edastada. Vajalik tehnoloogia selleks on juba ammu olemas, ja seda kasutavad massiliselt paljud lääne meediaväljaanded. On arusaamatu, miks Delfi, mis peab end meedia lipulaevaks, meedia arengul sabas sörgib. Praeguse tehnoloogiaga on võimalik näidata isegi seda, mis riiete all, muust rääkimata, ning edastada pilti valguskiirusel üle kogu maailma. Ma ei ütle, et seda oleks pidanud kasutama, aga see annab aimu võimalustest. Näiteks oleks saanud küsida igalt külaliselt, palju maksis nende peorõivastus, ka sellest oleks saanud teha huvitavaid kokkuvõtteid. kasvõi seda, kas külalised lasid need teha moekunstnikel nagu varasematel aastatel või kombineerisid ja valmistasid ise.
Parem pole lugu ka teiste kanalitega, nagu Postimees ja Õhtuleht, kes surusid täpselt sama auku, mis teised, kus siis neis kanalites on äravahetamiseni sarnane jutt ja kajastus. Õhtuleht, tõsi, leidis huvitava nüansi Evelini dekolteesse naaldunud peokülaliste pilkudest. Aga see oli ka kõik.
Hiljuti näitas ETV üht dokumentaalfilmi Inglise kuninganna visiitidest, kus oli pikalt peatutud Eesti-visiidil. Kus näidati pilti visiitide telgitagustest, mida tavaliselt ametlikest ülevaadetest ei näe. Kui Inglise kuningannast kõlbas sellise filmi teha, ja kuninganna sellega rõõmsalt kaasa läks, miks ei võiks kasvõi näpuotsagagi midagi sellist korraldada Eesti presidendi vastuvõtu puhul?! Näiteks reportaaže sellest, kuidas vastuvõttu ette valmistatakse, milline oli presidendi päevakava. Olen ise presidendiga, küll Lennart Meri ja Arnold Rüütliga ajakirjanikuna visiitidel kaasas käinud, nii Eestis kui välismaal, ja sellega pole olnud mingit probleemi, kas oleks raske olnud mõnel ajakirjanikul end sokutada sel päeval presidenti saatvasse meeskonda ja vahendada sündmusi reaalajas üle veebi. Et teha oma tööd: teenida eesti rahva uudishimu ja rahuldada infonälga. Aga seda, et rahvas on näljas, näitab kasvõi blogide, ka Inno ja Irja kohviku kõrge loetavus.
reede, 26. veebruar 2010
Rahvuslaste pikett Tartu kesklinnas: Heilo Aadla esitab uue laulu Eesti külast
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=6mNp_z3D6sg.
Heilo Aadla esitab Tartus 24.02.2010 toimunud rahvuslaste piketil uue laulu Eesti külast.
Ekspress Grupi allakäiguspiraal: uus Ekspress on trükitud peldikupaberile
Kirjasaatjad, kes naksid nagu taksid annavad teada, et uus Ekspress, see ajakirja-formaadis asi, mis hakkab alates järgmisest nädalast ilmuma, on trükitud suisa peldikupaberile. Ja see pole mitte mingi näide rohelisest mõtteviisist, vastupidi, Ekspressil on näpud nii põhjas, et muuks lihtsalt raha ei jätku.
See tähendab ka Ekspress Grupi kroonijuveeli, ajalehe Eesti Ekspress vaikset hääbumist, sest olgem ausad, Ekspressi ajakirjanikud ei oska ajakirja teha. Kõik ajakirjad, mis Ekspressi vahel on tegevust alustanud, on läinud kaduviku teed.
Ühtlasi võib arvata, et kui kustub Eesti Ekspress, kustub ka Ekspress Grupp. Kahju sellest kokaiinilaksu sisse uppunud meediagrupist. Sellele panid tarbijad veel mõned aastad tagasi suuri lootusi.
Rahvuslaste pikett Tartu kesklinnas: kõne vabadusvõitlejate toetuseks
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=dPbpDurBazg.
Tartus 24.02.2010 toimunud rahvuslaste piketil peetud kõne vabadusvõitlejate toetuseks.
Ära reageeri +393 algusega kõnedele!
Levima on hakanud uus petuskeem, kus sinu telefonile helistatakse, lastakse paar korda kutsuda või katkestatakse kõne, kui oled jõudnud vastata.
Helistatakse Itaalia numbrilt algusega +393 ja ka kõne katkestatakse lootuses, et sina tagasi helistad. Kui sa seda teed, siis rakendub sellele kõnele eritariif 50 USD ehk ca 600.-eek. Seega palun ära reageeri +393 algusega kõnedele!
Helistatakse Itaalia numbrilt algusega +393 ja ka kõne katkestatakse lootuses, et sina tagasi helistad. Kui sa seda teed, siis rakendub sellele kõnele eritariif 50 USD ehk ca 600.-eek. Seega palun ära reageeri +393 algusega kõnedele!
Rahvuslaste pikett Tartu kesklinnas: Heilo Aadla kõne ja laul
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=crL3xazX9Vo.
Heilo Aadla kõne ja laul Tartus 24.02.2010 toimunud rahvuslaste piketil.
Rahvuslaste pikett Tartu kesklinnas: noormehe kõne
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=7Ucp2JQ7tWc.
Noormehe kõne Tartus 24.02.2010 toimunud rahvuslaste piketil.
Rahvuslaste pikett Tartu kesklinnas: Lenini kuju teisaldaja kõne
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=SkmlSqcV798.
Lenini kuju teisaldaja kõne Tartus 24.02.2010 toimunud rahvuslaste piketil.
Rahvuslaste pikett Tartu kesklinnas: Veiko Rämmeli kõne
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=_g1Bi_nBCSw.
Veiko Rämmeli kõne Tartus 24.02.2010 toimunud rahvuslaste piketil.
Rahvuslaste pikett Tartu kesklinnas: Hannes Vanaküla kõne
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=gUt21o3oFBI.
Hannes Vanaküla kõne Tartus 24.02.2010 toimunud rahvuslaste piketil.
Rahvuslaste pikett Tartu kesklinnas: Mart Nikluse kõne
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=dCpPoceDmcs.
Legendaarse vabadusvõitleja Mart Nikluse kõne Tartus 24.02.2010 toimunud rahvuslaste piketil, mis oli suunatud võimuorganite priiskamise ja prassimise vastu olukorras, kus töötus üha suureneb ning paljud inimesed nälgivad.
neljapäev, 25. veebruar 2010
Rahvuslaste pikett Tartu kesklinnas: Tiit Madissoni kõne
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=oCFjN3yOTxY.
Legendaarse vabadusvõitleja Tiit Madissoni kõne Tartus 24.02.2010 toimunud rahvuslaste piketil, mis oli suunatud võimuorganite priiskamise ja prassimise vastu olukorras, kus töötus üha suureneb ning paljud inimesed nälgivad.
Inno ja Irja lähevad taas valitsuse pressikonverentsile, II
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=I_O0KqjQoLU.
Teine osa Inno ja Irja teistkordsest katsest esitada valitsuse pressikonverentsil küsimusi. Ukse taha jäetuna, intervjueerivad Inno ja Irja valitsuse liikmeid. Intervjuu annavad haridusminister Tõnis Lukas ja keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.
Inno ja Irja lähevad taas valitsuse pressikonverentsile, I
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=gjSsOPHhXxg.
Inno ja Irja lähevad teist korda koos valitsuse pressikonverentsile. Neid võtab vastu turvamees, kes palub oodata. Saabub valitsuskommunikatsiooni juht Inga Jagomäe, kes keelab Innol ja Irjal valitsuse pressikonverentsi külastamise, põhjendades seda oma suvaga. Inno ja Irja küsitlevad Stenbocki maja ees majandusminister Juhan Partsi ja regionaalminister Siim-Valmas Kiislerit.
Noore ajakirjaniku teine pressikas! Irja Tähismaa annab aru.
Kuna käisime eile Innoga härra ja proua Madissoni vastuvõtul, mis leidis aset Tartus, Kaubamaja taga pargis, ja oli alternatiiviks toretsevale pingviinide paraadile, peole katku ajal, siis oli täna hommikul väike hirm, et Tallinnasse, valitsuse pressikonverentsile ei jõuagi. Eile läks ju Tartus mölluks, vanad vabadusvõitlejad Madisson ja Niklus pidasid kõnesid, poeet Heilo Aadla hakkas spontaanselt omaloodud laule laulma ning üritus päädis sellega, et Esimese Eesti poolt Kaubamaja taha parki pagendatud Teine Eesti, meie kaasaarvatud, marssis Tiit Madissoni ja Mart Nikluse juhtimisel Vanemuise ette ja karjus katku ajal pidutsejatele kolm korda kõva häälega "Häbi!". Oleksime liikunud edasigi, aga meile vastu saadetud politseinikerivi tõkestas meil tee.
Kuna jõudsime oma Rakvere koju alles hilja õhtul ja olime nii emotsioonidest tulvil, et ei saanud kohe magamagi jääda, siis panime igaks juhuks kella helisema, et nii tähtsat üritust nagu seda on iganädalane vabariigi valitsuse pressikonverentsi maha ei magaks. Mul oli ju valmis mõeldud uus väike, ent väga tähtis küsimus, mida ma tahtsin ilmtingimata peaminister Ansipile ja tema kaasajooksikutele esitada, nimelt: KAS TEIL EI OLNUD EILE HÄBI VANEMUISES PIDUTSEDA, KUI NII SUUR OSA RAHVAST NÄLGIB?
Õnneks olime hommikul reipad ning sõit Rakverest Tallinna poole võis alata. Olin optimistlik ega kartnud üldse, et meid Stembock'i majja sisse ei lasta. Eelmine kord ju lasti väga ilusti, blondi peaga vastuvõtutädi palus meid lahkesti edasi ning turvamees juhatas meid naeratades turvakontrolli, kus me asjad läbi valgustati. Miks peakski see täna teisiti olema, arutlesin mina lootusrikkalt. Inno oli pessimistlikum ja arvas, et meile võidakse sisenemisel takistusi teha.
"Miks?" küsisin mina süütu näoga. "Eesti on ju demokraatlik riik!"
Inno vaatas mind seepeale kaastundliku näoga ja ütles, et ilmselt oli see, et meid eelmine kord sisse lasti, eksitus. Ta oli nimelt kuulnud, kuidas Ansip eelmise pressikonverentsi ajal Ligile ühmas: "Kurat, kes need hullud sisse lasi?".
Tunnistan, et minu nägu venis seepeale küll väga pikaks. Mis tähendab hullud? Kas peaministri arvates on siis need, kes küsivad temalt küsimusi, poolearulised? Või tohib temalt ainult teatavatüübilisi küsimusi küsida? Milles on eelnevalt kokku lepitud?
Sellisel juhul on ju lood päris naljakad. Demokraatia üks tunnuseid on ju vaba ajakirjandus ning kuidas saab ajakirjandus olla vaba, kui ajakirjanik ei tohi küsida peaministrilt just selliseid küsimusi, mis on praegusel hetkel olulised. Võib-olla tõesti eelistaks peaminister, et ma küsiks talt, kuidas möödus tema reis Lõuna-Aafrikasse või Jaapanisse ja milliseid paiku ta mul seal külastada soovitaks, aga antagu mulle andeks, see mind ei huvita. Mind huvitab, kas temal ja ta ministritel ei ole häbi tantsida ja trallitada ajal, kui pool rahvast nälgib, ja ma tahtsin talt selle küsimuse, nui neljaks, ära küsida.
Lõpuks jõudsimegi Toompeale. Parkisime oma auto ära ja jalutasime Stenbock'i maja poole. Seal meid juba oodati. Niipea kui ukse lahti tegime, kargas meie juurde ülikonnas meesterahvas, kes oli ilmselt turvamees (või kaitsepolitseinik, kes neil ikka vahet teeb). Ta tõkestas meil naeratades tee ja ütles, et kohe tuleb pressiesindaja ja räägib meiega. Kas pressikonverentsi siis ei toimugi või, küsis Inno üllatunult. Toimub küll, seletas turvamees, kustumatu naeratus huulil.
Väga imelik, mõtlesin mina. Pressikonverents toimub, aga meid sisse ei lasta. Mis toimub?
Mõne minuti pärast saabuski tusase ilmega pressiesindaja, kuid see ei olnud enam möödund korrast tuttav mustlasneiu nimega Liina. Ei tea, mis temaga siis juhtus? Kas ütles möödund korral midagi rumalat ja teda ei lastud enam seepärast meiega rääkima? Või lasti õnnetuke hoopis ametist lahti, sest ta oli meid ülepea pressikonverentsile lubanud? See ei selgunudki. Küll aga selgus, et vabariigi valitsus on võtnud seisukoha meid mitte pressikonverentsile lasta - nõnda too uus pressiesindaja, kelle nimi oli Inno sõnul Inga Jagomäe, igatahes selgitas. Kui pärisime põhjust, siis selgitas Inga, kelle hääl miskipärast värises ja kes oli üldse väga ebakindel, nagu ta ei usuks ka ise sellesse, mida räägib, et vot jah, igal valitsusel on õigus otsustada, milliseid ajakirjanikke ta oma pressikonverentsile lubab ja milliseid mitte.
"Aga miks meid siis ei lubata," küsis Inno, kes oli juba Äripäeva-aegadel oma buldogihaarde tõttu tuntud ja kardetud oli, jonnakalt.
"Me...eee... otsustasime niimoodi seepärast, et teie käitumine möödunud korral ei olnud vastuvõetav ja igal valitsusel on õigus otsustada, keda ta - " puterdas neiu Inga.
"Aga kuidas me siis käitusime?" ei jätnud Inno. "Mida me valesti tegime?"
"Te...eee...teate seda isegi," kokutas Inga.
"Ei tea!" hüüatas Inno. "Palun öelge meile, mida me valesti tegime. Me küsisime küsimusi. Kas see, mida me valesti tegime, oli küsimuste küsimine? Kas me poleks siis tohtinud küsimusi küsida?"
"Ma kordan... igal valitsusel on õigus otsustada, keda ta oma pressikonverentsile laseb," ütles Inga, kes ei osanud ilmselt paugupealt meenutada, mida me möödund korral täpselt valesti olime teinud. "Pealegi ei ole teil pressikaarti".
"Meil on pressikaart," väitis Inno, kel oli juba Äripäeva-aegadel vastik vaidlemise komme küljes ja kes sai pressiesindaja tõrksusest vaid indu juurde.
"Kus?" küsis Inga.
"Siin," vastas Inno ja ulatas kohkunud tütarlapsele meie internetikohviku kaardi.
"See ei ole pressikaart," otsustas Inga.
"Aga milline siis on pressikaart?" küsis Inno.
"Tulete järgmine kord pressikaardiga ja siis otsustame," vastas Inga ja tahtis lahkuda. Vestlus tülikate ajakirjanikega oli tubli pressiesindaja täitsa ära väsitanud.
"Aga oodake!" hüüdsin mina. "Te ütlesite, et vabariigi valitsusel on õigus otsustada, milliseid ajakirjanikke ta oma pressikonverentsile laseb. See tähendab siis seda, et kusagil on mingi reeglistik või määrustik, mille alusel ta seda otsustab? Kas võiksite öelda, kus ma võiksin sellega tutvuda?"
"Vot sellega ongi nii, et vabariigi valitsus iga kord otsustab eraldi, kas - "
"Mis tähendab, et mingit reeglistikku siis tegelikult pole? Vabariigi valitsus siis lihtsalt oma suva järgi otsustab, keda laseb ja keda mitte, tal on niiütelda diskretsiooniõigus?" küsisin mina. Ei saanud ju Innole alla jääda.
"Kui te seda...eee... niimoodi nimetate, siis jah," vastas Inga, vajutas suu kinni ja pistis plagama.
Naeratav turvamees luges sellega meie vestluse vabariigi valitsuse teise pressiesindajaga lõppenuks ja soovis meile head päeva. Soovisime tallegi head päeva ja astusime Stenbock'i maja uksest välja.
Lumi siras ja päike paistis. Kell oli viis minutit kaksteist läbi. Pressikonverents pidanuks algama kell kaksteist, kuid keda polnud näha kuskil, oli press. Ajakirjanikud. Inno märkas vaid ühtainsat BNSi ajakirjanikku nimega Toomas Toomsalu Stenbock'i majja sisse lipsamas, aga tema isikuga see "press" piirduski.
Passisime Stenbock'i maja juures veel viisteist minutit ja tegime aega parajaks majandusminister Juhan Partsi ja haridusminister Tõnis Lukase intervjueerimisega, aga ka kella veerand ühe ajal ei tulnud Stenbock'i maja poole mitte ühtegi ajakirjanikku.
Vabariigi valitsuse pressikonverentsist võttis osa niisiis ainult Toomsalu Tom. Kes siis ilmselt küsis seal tragilt küsimusi. Inno arvas, et küllap pakkusid ministrid ajakirjanikule, kes oskab erinevalt meist end korralikult üleval pidada ega küsi härradelt ministritelt küsimusi, mida ta neilt sugugi küsida ei tohi, vabariigi aastapäeva puhul kohvi ja kooki ning ajasid temaga niisama mõnusasti juttu.
Sest just selline on Eesti Vabariigis üks tubli ja korralik ajakirjanik - vaikne ja viisakas, kuulab kõigepealt ilusti ja ära, mis härra Ansip talle räägib, ja küsib alles siis ja ainult neid küsimusi, mida ta küsida tohib. Selline ajakirjanik ei pea ka kartma, et teda töölt lahti lastakse.
Ja mis võikski pragusel katkuajal olla tähtsam kui see, et sul on söök laual, katus pea kohal ja et sind töölt lahti ei lasta?
Kahjuks on siiski veel neid, kes sellest aru ei saa ja tahavad uhkelt Vanemuise ballilt naasnud ministrihärradel pidupäeva tuju ära rikkuda. Nagu meie Innoga.
Aga näe, oleme sellised. Ei saa kohe teisiti. Sest kohe kuidagi ei anna rahu küsimus: KAS TEIL EI OLNUD EILE HÄBI VANEMUISES PIDUTSEDA, KUI NII SUUR OSA RAHVAST NÄLGIB?
Sellise küsimuse tahtsingi ma seekord peaministrihärra Ansipile esitada, aga ei saanud, sest härra Ansip ei lasknud mind ja Innot Stenbock'i maja uksest sisse. Küllap kartis. Või ei teadnud vastust. Et miks ta pidutseb, kui rahvas nälgib. Eks sellisele küsimusele ongi raske vastata.
Mida sa, hing, muud ikka öelda oskad kui et olen peaminister ja pidutsen, kui tahan.
See oligi ilmselt vastus mu väiksele, ent väga tähtsale küsimusele. Ansipil oli ilmselt lihtsalt häbi seda üles tunnistada.
Kuna jõudsime oma Rakvere koju alles hilja õhtul ja olime nii emotsioonidest tulvil, et ei saanud kohe magamagi jääda, siis panime igaks juhuks kella helisema, et nii tähtsat üritust nagu seda on iganädalane vabariigi valitsuse pressikonverentsi maha ei magaks. Mul oli ju valmis mõeldud uus väike, ent väga tähtis küsimus, mida ma tahtsin ilmtingimata peaminister Ansipile ja tema kaasajooksikutele esitada, nimelt: KAS TEIL EI OLNUD EILE HÄBI VANEMUISES PIDUTSEDA, KUI NII SUUR OSA RAHVAST NÄLGIB?
Õnneks olime hommikul reipad ning sõit Rakverest Tallinna poole võis alata. Olin optimistlik ega kartnud üldse, et meid Stembock'i majja sisse ei lasta. Eelmine kord ju lasti väga ilusti, blondi peaga vastuvõtutädi palus meid lahkesti edasi ning turvamees juhatas meid naeratades turvakontrolli, kus me asjad läbi valgustati. Miks peakski see täna teisiti olema, arutlesin mina lootusrikkalt. Inno oli pessimistlikum ja arvas, et meile võidakse sisenemisel takistusi teha.
"Miks?" küsisin mina süütu näoga. "Eesti on ju demokraatlik riik!"
Inno vaatas mind seepeale kaastundliku näoga ja ütles, et ilmselt oli see, et meid eelmine kord sisse lasti, eksitus. Ta oli nimelt kuulnud, kuidas Ansip eelmise pressikonverentsi ajal Ligile ühmas: "Kurat, kes need hullud sisse lasi?".
Tunnistan, et minu nägu venis seepeale küll väga pikaks. Mis tähendab hullud? Kas peaministri arvates on siis need, kes küsivad temalt küsimusi, poolearulised? Või tohib temalt ainult teatavatüübilisi küsimusi küsida? Milles on eelnevalt kokku lepitud?
Sellisel juhul on ju lood päris naljakad. Demokraatia üks tunnuseid on ju vaba ajakirjandus ning kuidas saab ajakirjandus olla vaba, kui ajakirjanik ei tohi küsida peaministrilt just selliseid küsimusi, mis on praegusel hetkel olulised. Võib-olla tõesti eelistaks peaminister, et ma küsiks talt, kuidas möödus tema reis Lõuna-Aafrikasse või Jaapanisse ja milliseid paiku ta mul seal külastada soovitaks, aga antagu mulle andeks, see mind ei huvita. Mind huvitab, kas temal ja ta ministritel ei ole häbi tantsida ja trallitada ajal, kui pool rahvast nälgib, ja ma tahtsin talt selle küsimuse, nui neljaks, ära küsida.
Lõpuks jõudsimegi Toompeale. Parkisime oma auto ära ja jalutasime Stenbock'i maja poole. Seal meid juba oodati. Niipea kui ukse lahti tegime, kargas meie juurde ülikonnas meesterahvas, kes oli ilmselt turvamees (või kaitsepolitseinik, kes neil ikka vahet teeb). Ta tõkestas meil naeratades tee ja ütles, et kohe tuleb pressiesindaja ja räägib meiega. Kas pressikonverentsi siis ei toimugi või, küsis Inno üllatunult. Toimub küll, seletas turvamees, kustumatu naeratus huulil.
Väga imelik, mõtlesin mina. Pressikonverents toimub, aga meid sisse ei lasta. Mis toimub?
Mõne minuti pärast saabuski tusase ilmega pressiesindaja, kuid see ei olnud enam möödund korrast tuttav mustlasneiu nimega Liina. Ei tea, mis temaga siis juhtus? Kas ütles möödund korral midagi rumalat ja teda ei lastud enam seepärast meiega rääkima? Või lasti õnnetuke hoopis ametist lahti, sest ta oli meid ülepea pressikonverentsile lubanud? See ei selgunudki. Küll aga selgus, et vabariigi valitsus on võtnud seisukoha meid mitte pressikonverentsile lasta - nõnda too uus pressiesindaja, kelle nimi oli Inno sõnul Inga Jagomäe, igatahes selgitas. Kui pärisime põhjust, siis selgitas Inga, kelle hääl miskipärast värises ja kes oli üldse väga ebakindel, nagu ta ei usuks ka ise sellesse, mida räägib, et vot jah, igal valitsusel on õigus otsustada, milliseid ajakirjanikke ta oma pressikonverentsile lubab ja milliseid mitte.
"Aga miks meid siis ei lubata," küsis Inno, kes oli juba Äripäeva-aegadel oma buldogihaarde tõttu tuntud ja kardetud oli, jonnakalt.
"Me...eee... otsustasime niimoodi seepärast, et teie käitumine möödunud korral ei olnud vastuvõetav ja igal valitsusel on õigus otsustada, keda ta - " puterdas neiu Inga.
"Aga kuidas me siis käitusime?" ei jätnud Inno. "Mida me valesti tegime?"
"Te...eee...teate seda isegi," kokutas Inga.
"Ei tea!" hüüatas Inno. "Palun öelge meile, mida me valesti tegime. Me küsisime küsimusi. Kas see, mida me valesti tegime, oli küsimuste küsimine? Kas me poleks siis tohtinud küsimusi küsida?"
"Ma kordan... igal valitsusel on õigus otsustada, keda ta oma pressikonverentsile laseb," ütles Inga, kes ei osanud ilmselt paugupealt meenutada, mida me möödund korral täpselt valesti olime teinud. "Pealegi ei ole teil pressikaarti".
"Meil on pressikaart," väitis Inno, kel oli juba Äripäeva-aegadel vastik vaidlemise komme küljes ja kes sai pressiesindaja tõrksusest vaid indu juurde.
"Kus?" küsis Inga.
"Siin," vastas Inno ja ulatas kohkunud tütarlapsele meie internetikohviku kaardi.
"See ei ole pressikaart," otsustas Inga.
"Aga milline siis on pressikaart?" küsis Inno.
"Tulete järgmine kord pressikaardiga ja siis otsustame," vastas Inga ja tahtis lahkuda. Vestlus tülikate ajakirjanikega oli tubli pressiesindaja täitsa ära väsitanud.
"Aga oodake!" hüüdsin mina. "Te ütlesite, et vabariigi valitsusel on õigus otsustada, milliseid ajakirjanikke ta oma pressikonverentsile laseb. See tähendab siis seda, et kusagil on mingi reeglistik või määrustik, mille alusel ta seda otsustab? Kas võiksite öelda, kus ma võiksin sellega tutvuda?"
"Vot sellega ongi nii, et vabariigi valitsus iga kord otsustab eraldi, kas - "
"Mis tähendab, et mingit reeglistikku siis tegelikult pole? Vabariigi valitsus siis lihtsalt oma suva järgi otsustab, keda laseb ja keda mitte, tal on niiütelda diskretsiooniõigus?" küsisin mina. Ei saanud ju Innole alla jääda.
"Kui te seda...eee... niimoodi nimetate, siis jah," vastas Inga, vajutas suu kinni ja pistis plagama.
Naeratav turvamees luges sellega meie vestluse vabariigi valitsuse teise pressiesindajaga lõppenuks ja soovis meile head päeva. Soovisime tallegi head päeva ja astusime Stenbock'i maja uksest välja.
Lumi siras ja päike paistis. Kell oli viis minutit kaksteist läbi. Pressikonverents pidanuks algama kell kaksteist, kuid keda polnud näha kuskil, oli press. Ajakirjanikud. Inno märkas vaid ühtainsat BNSi ajakirjanikku nimega Toomas Toomsalu Stenbock'i majja sisse lipsamas, aga tema isikuga see "press" piirduski.
Passisime Stenbock'i maja juures veel viisteist minutit ja tegime aega parajaks majandusminister Juhan Partsi ja haridusminister Tõnis Lukase intervjueerimisega, aga ka kella veerand ühe ajal ei tulnud Stenbock'i maja poole mitte ühtegi ajakirjanikku.
Vabariigi valitsuse pressikonverentsist võttis osa niisiis ainult Toomsalu Tom. Kes siis ilmselt küsis seal tragilt küsimusi. Inno arvas, et küllap pakkusid ministrid ajakirjanikule, kes oskab erinevalt meist end korralikult üleval pidada ega küsi härradelt ministritelt küsimusi, mida ta neilt sugugi küsida ei tohi, vabariigi aastapäeva puhul kohvi ja kooki ning ajasid temaga niisama mõnusasti juttu.
Sest just selline on Eesti Vabariigis üks tubli ja korralik ajakirjanik - vaikne ja viisakas, kuulab kõigepealt ilusti ja ära, mis härra Ansip talle räägib, ja küsib alles siis ja ainult neid küsimusi, mida ta küsida tohib. Selline ajakirjanik ei pea ka kartma, et teda töölt lahti lastakse.
Ja mis võikski pragusel katkuajal olla tähtsam kui see, et sul on söök laual, katus pea kohal ja et sind töölt lahti ei lasta?
Kahjuks on siiski veel neid, kes sellest aru ei saa ja tahavad uhkelt Vanemuise ballilt naasnud ministrihärradel pidupäeva tuju ära rikkuda. Nagu meie Innoga.
Aga näe, oleme sellised. Ei saa kohe teisiti. Sest kohe kuidagi ei anna rahu küsimus: KAS TEIL EI OLNUD EILE HÄBI VANEMUISES PIDUTSEDA, KUI NII SUUR OSA RAHVAST NÄLGIB?
Sellise küsimuse tahtsingi ma seekord peaministrihärra Ansipile esitada, aga ei saanud, sest härra Ansip ei lasknud mind ja Innot Stenbock'i maja uksest sisse. Küllap kartis. Või ei teadnud vastust. Et miks ta pidutseb, kui rahvas nälgib. Eks sellisele küsimusele ongi raske vastata.
Mida sa, hing, muud ikka öelda oskad kui et olen peaminister ja pidutsen, kui tahan.
See oligi ilmselt vastus mu väiksele, ent väga tähtsale küsimusele. Ansipil oli ilmselt lihtsalt häbi seda üles tunnistada.
Euroopa Keskpank andis mõista, et eurot Eestis niipea ei tule
Nagu kirjutab Äripäev, viitega Kuku raadiole, noomis Euroopa Keskpank Eesti valitsusasutusi selle eest, et Riigikogu liimetele määrati seaduses palk eurodes, kui Eesti pole veel saanud eurotsooni liikmekski.
Millest selline asjade käik räägib? Esiteks sellest, et eurot ei pruugi Eestisse veel niipea tulla, mistõttu ei pruugi seaduse jõustumise ajal 2011. aastal veel üldse Eestis euro käibel olla. Ja krooni kurss võib veel euro suhtes muutuda. Mistõttu on Eesti rahvaesindajad sündmustest kõvasti ette rutanud, ja seda üle Euroopa keskpanga pea.
Ma ei usu, et Euroopa keskpank nuriseks, kui euro käibeletulek Eestis oleks kindel. See on järjekordne märguanne, et Eestit ei pruugita veel vastu võtta, lähtudes probleemidest majanduse jätkusuutlikkusega. Ütleme otse: Euroopa Keskpank kardab Eestis Kreeka probleemide kordumist. Eurotsooni pole uusi kreeka-sid juurde vaja.
Rahvuslaste pikett Tartu kesklinnas, I
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=Obgscu2SYZw.
Kohvik annab ülevaate eilsest rahvuslaste piketist Tartu kesklinnas. Pikett oli suunatud valitsusametnike prassimise vastu ajal, mil suur osa inimestest on tööta, rahata ja näljas. Esimeses osas ütleb piketi avasõnad legendaarne vabadusvõitleja Tiit Madisson.
Erakorraline teadaanne! Lõppeb IRLi aasta ja algab taas Reformierakonna aasta!
Nonii, olin täna taas entusiastlik noor ajakirjanik ja käisin valitsuse pressikonverentsil. Kuidas mul ja kaameramehel seekord läks, selles raporteerin teile juba natukese aja pärast, aga praegu on mul ära õiendada üks väga oluline asi. Nimelt võtsime mina ja Inno teel Tallinnast Rakverre vastu otsuse, et kohvik lõpetab täna IRLi aasta ning alustab Vabariigi aastapäevale kohaste pidulike pasunahelide saatel uuesti Reformierakonna aastat.
Põhjus on imelihtne. Nimelt väärib IRLi üks juhte Mart Laar oma suhtumises vabakutselistesse ajakirjanikesse võrreldes Reformierakonna juhi Andrus Ansipiga lausa medalit. Piisas meil vaid möödunud aastal Laarile Olev Puldre küsimuses helistada, kui ta kutsus meid Toomepeale ja andis intervjuu. Tige ja turris oli küll ja Võsa-Petsi kirus mis hirmus, aga vastas ilusti.
Sama võib öelda ka teiste IRLikate kohta, Juhan Parts ja Tõnis Lukas olid täna väga viksid ja viisakad me küsimustele vastama. Inno paneb pärast ka videod üles.
Sootuks teistsugune on Reformierakonna suhtumine ja mitte ainult meisse. Jürgen Ligi, kelle elu suurimaks saavutuseks on ilmselt Kalle Muulil end põlema panna soovitamine, sai alles hiljuti hakkama uue "vägiteoga": saatis ERR-ile kirja, kus ähvardas ajakirjanikke rahade äravõtmisega, kui kriitika ei lõppe. Rein Lang samast erakonnast üritab küll ühel, küll teisel moel ajakirjandusvabadusele päitseid pähe panna: küll delfi eelnõu, küll uue ajakirjandusseadusega. Lisaks eeltoodule käivad ajakirjanikud üksteisejärel Reformile allutatud Kapos enda kirjutatud lugude kohta aru andmas, mis oleks mistahes teises Euroopa Liidu riigis ennekuulmatu. Arvan, et me tuttavad saksa ajakirjanikud kukuks tooli pealt maha, kui neile sest kõneleksime. Ilmselt kõneleme ka. Kevad on ees, Inno suhtes on alustatud kriminaalmenetlust, eks me jõuame. Praegu on välisajakirjanikud Eestis toimuvast väga huvitatud, ikkagi euroga liitumise otsustamine ju. Kuna nad tulevad varsti jälle Eestisse, siis saamegi neid Eesti menetlusteriigi iseärasustega detailideni kurssi viia :). Kujutan ette, et neil vabakutseliste ja suurtele väljaannetele kaastööd tegevate ajakirjanikena on väga lõbustav kuulda, et Eestis ei tohi vabakutselised ajakirjanikud valitsuse pressikonverentsidest osa võtta :)).
Täna selgus siis lõplikult, et peaministripartei Reformierakond ei tunnusta vabakutselisi ajakirjanikke ajakirjanikena! Ehk siis Reformierakonna seisukoht, mida ma teile ka hiljem põhjalikumalt tutvustan, on järgmine: vabakutselistel ajakirjanikel ei ole õigust valitsuse pressikonverentsidest osa võtta. Seda ütles meile täna pressikonverentsil vabariigi valitsuse avalike suhete juht isiklikult.
Seega on igati õigustatud Reformierakonna taaskord luubi alla võtmine. Ülburitele ei tohi alla vanduda.
Mis puudutab praegu täitsa teises valguses paistvasse Mart Laari, siis kohvik austasustab teda vaba ajakirjanduse toetamise ning tunnustamise eest väikse auhinnaga, milleks on sotsiaaldemokraatide šokolaadimedal. Soovitame ka Laaril ja teistel IRLikatel lõpuks ometi selg sirgu lüüa ning Reformierakonna kannupoisiks olemine lõpetada. Kui seda teha julgete, olete väärt mehed.
Põhjus on imelihtne. Nimelt väärib IRLi üks juhte Mart Laar oma suhtumises vabakutselistesse ajakirjanikesse võrreldes Reformierakonna juhi Andrus Ansipiga lausa medalit. Piisas meil vaid möödunud aastal Laarile Olev Puldre küsimuses helistada, kui ta kutsus meid Toomepeale ja andis intervjuu. Tige ja turris oli küll ja Võsa-Petsi kirus mis hirmus, aga vastas ilusti.
Sama võib öelda ka teiste IRLikate kohta, Juhan Parts ja Tõnis Lukas olid täna väga viksid ja viisakad me küsimustele vastama. Inno paneb pärast ka videod üles.
Sootuks teistsugune on Reformierakonna suhtumine ja mitte ainult meisse. Jürgen Ligi, kelle elu suurimaks saavutuseks on ilmselt Kalle Muulil end põlema panna soovitamine, sai alles hiljuti hakkama uue "vägiteoga": saatis ERR-ile kirja, kus ähvardas ajakirjanikke rahade äravõtmisega, kui kriitika ei lõppe. Rein Lang samast erakonnast üritab küll ühel, küll teisel moel ajakirjandusvabadusele päitseid pähe panna: küll delfi eelnõu, küll uue ajakirjandusseadusega. Lisaks eeltoodule käivad ajakirjanikud üksteisejärel Reformile allutatud Kapos enda kirjutatud lugude kohta aru andmas, mis oleks mistahes teises Euroopa Liidu riigis ennekuulmatu. Arvan, et me tuttavad saksa ajakirjanikud kukuks tooli pealt maha, kui neile sest kõneleksime. Ilmselt kõneleme ka. Kevad on ees, Inno suhtes on alustatud kriminaalmenetlust, eks me jõuame. Praegu on välisajakirjanikud Eestis toimuvast väga huvitatud, ikkagi euroga liitumise otsustamine ju. Kuna nad tulevad varsti jälle Eestisse, siis saamegi neid Eesti menetlusteriigi iseärasustega detailideni kurssi viia :). Kujutan ette, et neil vabakutseliste ja suurtele väljaannetele kaastööd tegevate ajakirjanikena on väga lõbustav kuulda, et Eestis ei tohi vabakutselised ajakirjanikud valitsuse pressikonverentsidest osa võtta :)).
Täna selgus siis lõplikult, et peaministripartei Reformierakond ei tunnusta vabakutselisi ajakirjanikke ajakirjanikena! Ehk siis Reformierakonna seisukoht, mida ma teile ka hiljem põhjalikumalt tutvustan, on järgmine: vabakutselistel ajakirjanikel ei ole õigust valitsuse pressikonverentsidest osa võtta. Seda ütles meile täna pressikonverentsil vabariigi valitsuse avalike suhete juht isiklikult.
Seega on igati õigustatud Reformierakonna taaskord luubi alla võtmine. Ülburitele ei tohi alla vanduda.
Mis puudutab praegu täitsa teises valguses paistvasse Mart Laari, siis kohvik austasustab teda vaba ajakirjanduse toetamise ning tunnustamise eest väikse auhinnaga, milleks on sotsiaaldemokraatide šokolaadimedal. Soovitame ka Laaril ja teistel IRLikatel lõpuks ometi selg sirgu lüüa ning Reformierakonna kannupoisiks olemine lõpetada. Kui seda teha julgete, olete väärt mehed.
Praegune olukord on hullem kui sõda - üks mõtlemapanev lugu kahelt majandusteadlaselt Läti, ja ka Eesti praeguse olukorra kohta
Siin üks mõtlemisaine neile, kes väidavad, et Eestis on kõik kõige paremas korras ning mingit kriisi pole ega tule.
Kus kaks tunnustatud majandusteadlast märgivad, et praegune olukord Lätis ja ka Eestis on hullem kui sõda, arvestades seda, millises olukorras on majandus, kui palju inimesi on maalt lahkunud ja kui palju jääb sündimata. Ja nagu majandusteadlased mitmel korral märgivad, pole see olnud kaugeltki see tee, mille Lääne-Euroopa ja Jaapan läbisid pärast teist maailmasõda. Lätis ja Eestis hävitati viimase 20 aastaga kohalik tööstus ja põllumajandus ning inimesed, kes tulid nõukogude korrast välja võlavabalt muudeti Lääne pankade orjadeks. Selle taustal mõjuvad eriti naeruväärsena kaitseväe juhi Ants Laaneotsa eilsed sõnad psühholoogilise kaitse kohta. Eesti on juba langenud, sõbrad! Eesti on juba käest antud, mis kaitsest me siin enam räägime!
Politsei valvamas lõhet rahva ja rahva esindajate vahel
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=PefN0clmXNo.
Tänasel EV 92. aastapäeval olin Tartus tunnistajaks juhtumile, kus politsei asus relvaga valvama lõhet rahva ja selle rahva esindajate vahel. See on küllalt sümboolne tänases Eestis.
Täna päeval olin tunnistajaks, kuidas kaitseväe juht tegi poliitikat, õhtul olin tunnistajaks, kuidas politseinikud tegid poliitikat. Ka see on sümboolne tänases Eestis.
Õhus on 1988. aasta hõngu
Mul oli õnne kohal olla 1988. aasta 24. veebruaril Tallinnas Tammsaare pargis toimunud miitingul ning ka 2010. aastal Tartu kesklinnas toimunud miitingul ning ma võin öelda, kätt südamele pannes: õhustik on väga sarnane.
Nii nagu ka siis, nii ka täna, on üks osa ühiskonnast eraldunud suletud uste taha, kus neid kaitsevad võimuorganid, kunagi nõukogude miilits, nüüd eesti politsei. Ent pole vahet, lõhe rahva ja valitsejate vahel on kärisenud sama suureks. Ning pole ka vahet, kui palju on neid inimesi, kes välja tulevad. Neid polnud palju 1988. aastal ja polnud palju ka täna. Mis veel, nii nagu 1988. aastal nii ka täna oli märgata "organite" esindajaid, kes siis filmisid ja pildistasid kõiki kohalolnuid. Ning nii nagu 1988. aastal nii ka täna püütakse miitingulisi diskrediteerida, nimetades neid marginaalideks, kes on alkoholist julgust kogunud. Ent ei 1988. aastal ega ka täna ei märganud ma nokastanud inimesi. Küll aga nägin seda, mida pingviinide paraadil ei näe: MA NÄGIN ELU ENNAST.
Ma tunnistan, et mind on alati paelunud tegelik elu, oma karmis tooruses, mitte aga ilus fassaad, mis kunagi ei peegelda reaalsust.
Üks asi veel. Ma poleks 1988. aastal, toona 17-aastase noormehena mitte kunagi osanud uskuda, et vabariigi aastapäevad on tulevikus just sellised, kus üks, väike osa rahvast end kusagile isoleerib ja seal oma aastapäeva tähistab ning ülejäänud rahvas vaatab seda näljase näoga pealt. Minu nägemuse järgi on aastapäev kogu rahva püha, mida rahvas KOOS tähistab. Kõik koos õlg üla kõrval. Küll aga uskusin 1988. aastal, nii nagu uskusid ilmselt paljud teised, et Eesti saab ükskord vabaks.
Palju õnne, armas Eesti!
Veidi psühholoogilisest kaitsest
Kaitseväe juht Ants Laaneots peatus aastapäeva kõnes terminil "psühholoogiline kaitse", sidudes selle propagandaga, kus justkui igasugune Eesti valitsuse kriitika on Eesti-vastane tegevus.
Ent surfasin veidi veebis psühholoogilise kaitse teemal ja leidsin esmalt viite psühholoogilisele kaitsele kui osale totaalkaitsest, kus Singapuri kohta oli kirjas järgmine: "Psychological Defence" is about loyalty, commitment to Singapore, and having the will power and resilience to overcome challenges.[1]. This is the component that would determine if Singaporeans will stay to fight or abandon the country when it is in trouble.
Ehk siis: Psühholoogiline kaitse käsitleb lojaalsust, ehk seda, kas inimesed jäävad ohu korral võitlema või jätavad riigi raskuste korral maha.
Minu meelest väga aktuaalne just tänasel päeval. Ja ka ajalooliselt. 1939. aastal olid just Eesti riigi juhid need, kes riigi raskel hetkel maha jätsid, loobudes võitlusest vaenlase vastu ja muutes kogu rahva võimetuks vaenlase vastu võitlema. Ja ka täna murendab just Eesti valitsus inimeste lojaalsust oma riigi suhtes, kui soovitab raskuste korral riigist lahkuda ning otsida oma õnne mujalt. Minu meelest on see selgelt Eesti-vaenulik tegevus, mida võib võrrelda riigi reetmisega. Olen Eesti puhul täheldanud, et rahvas on riigile lojaalsem kui selle juhid, kes on valmis iga võõraga, kes silma teeb, kohe voodisse heitma.
Äraspidine on ka Laaneotsa nägemus psühholoogilisest kaitsest, millega ta näeb seda kui vahendit inimeste suu sulgemiseks. Ent rahvalt sõna- ja arvamuste avaldamise vabaduse võtmine murendab just seda vajalikku lojaalsust oma riigi suhtes, ja sellega on Laaneotsa tegevus otseselt vastuolus psühholoogilise kaitse põhimõtetega.
Riigitruudus ei tähenda sugugi alati tingimata valitsuse- ja võimu-truudust, millele viitab Laaneots. Kui valitsus nagu Pätsu oma asub riigile vastu töötama, või reedab riigi, nagu see juhtus Pätsu valitsusega, siis tähendab riigitruudus Pätsu valitsusele vastu töötamist ja selle kukutamist. Psühholoogine kaitse eesmärk peaks olema selline rahvas, kes suudab kriisiolukorras riigi reetnud presidendi ja kaitseväe juhi ametist kõrvaldada. Kus rahvas on suuteline vaenlasele vastu astuma ka siis, kui president või kaitseväe juht annavad käsu relvad maha panna.
Ent surfasin veidi veebis psühholoogilise kaitse teemal ja leidsin esmalt viite psühholoogilisele kaitsele kui osale totaalkaitsest, kus Singapuri kohta oli kirjas järgmine: "Psychological Defence" is about loyalty, commitment to Singapore, and having the will power and resilience to overcome challenges.[1]. This is the component that would determine if Singaporeans will stay to fight or abandon the country when it is in trouble.
Ehk siis: Psühholoogiline kaitse käsitleb lojaalsust, ehk seda, kas inimesed jäävad ohu korral võitlema või jätavad riigi raskuste korral maha.
Minu meelest väga aktuaalne just tänasel päeval. Ja ka ajalooliselt. 1939. aastal olid just Eesti riigi juhid need, kes riigi raskel hetkel maha jätsid, loobudes võitlusest vaenlase vastu ja muutes kogu rahva võimetuks vaenlase vastu võitlema. Ja ka täna murendab just Eesti valitsus inimeste lojaalsust oma riigi suhtes, kui soovitab raskuste korral riigist lahkuda ning otsida oma õnne mujalt. Minu meelest on see selgelt Eesti-vaenulik tegevus, mida võib võrrelda riigi reetmisega. Olen Eesti puhul täheldanud, et rahvas on riigile lojaalsem kui selle juhid, kes on valmis iga võõraga, kes silma teeb, kohe voodisse heitma.
Äraspidine on ka Laaneotsa nägemus psühholoogilisest kaitsest, millega ta näeb seda kui vahendit inimeste suu sulgemiseks. Ent rahvalt sõna- ja arvamuste avaldamise vabaduse võtmine murendab just seda vajalikku lojaalsust oma riigi suhtes, ja sellega on Laaneotsa tegevus otseselt vastuolus psühholoogilise kaitse põhimõtetega.
Riigitruudus ei tähenda sugugi alati tingimata valitsuse- ja võimu-truudust, millele viitab Laaneots. Kui valitsus nagu Pätsu oma asub riigile vastu töötama, või reedab riigi, nagu see juhtus Pätsu valitsusega, siis tähendab riigitruudus Pätsu valitsusele vastu töötamist ja selle kukutamist. Psühholoogine kaitse eesmärk peaks olema selline rahvas, kes suudab kriisiolukorras riigi reetnud presidendi ja kaitseväe juhi ametist kõrvaldada. Kus rahvas on suuteline vaenlasele vastu astuma ka siis, kui president või kaitseväe juht annavad käsu relvad maha panna.
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Aga meie käisime härra ja proua Madissoni vastuvõtul!
Saabusime just härra ja proua Madissoni vastuvõtult, mis leidis aset Tartus, Kaubamaja kõrval pargis. Härra Madisson, kes oleks Eestile palju parem president kui äbarik sir Ilves, pidas kõnet ja proua Madisson pakkus maitsvat hernesuppi. Kohal oli aukartustäratav hulk rahvast, kohati kogunisti 200-300 hinge.
Kõnelesid Tiit Madisson ise, üks tema lähemaid võitluskaaslasi härra Mart Niklus, ürituse üks korraldajaid Veiko Rämmel ja paljud teised. Õhus oli sellist ärevust, mis eelneb tavaliselt revolutsioonile, kus lõkke lahvatamiseks on vaja vaid ühtainsat sidet, ja õla- ning ühtekuuluvustunnet, mis tõusis haripunkti, kui mikrofoni ette astus üks nooremapoolne meesterahvas, kes hakkas laulma omaloodud laule. Selgus, et tegu oli Heilo Aadlaga. Ta laulis tõesti väga hästi ning rahvas oli tema esitusest vaimustuses. Paneme pärast ka kõik videod üles.
Vaatamata meedias (Delfis) väidetule ei olnud üritusel ühtegi purjus inimest. Küll aga olid kohalolnud (ja õigustatult!) vihased, et olukorras, kus suur osa rahvast, kel pole tööd, nälgib, julgeb üks osa maksumaksja kulul endistviisi pidu ja pillerkaari pidada. Nagu kriisi polekski. Kogunenute ühtne seisukoht oli, et katku ajal pidu ei peeta.
Pärast kõnesid oli meeleolu nii ülev, et otsustati liikuda ühtse kolonnina Vanemuise suunas ning seal katku ajal pidutsejatele julgelt välja öelda, mida rahvas neist arvab. Tiit Madissoni ja Mart Nikluse juhtimisel saigi Vanemuise vastas seisma jäädud ning katku ajal pidutsejatele kolm korda kõva häälega "Häbi!" karjutud. Oleksime liikunud edasigi, aga meile oli vastu saadud oma kümme politseimundris meest, kes ei lasknud rahvast edasi.
Oli ka julgeid, kes ei peljanud politseiga rinda pista. Söakas mees nimega Vello Kütt ja mõned veel astusid mundrimeestele vastu ja nõudsid pääsu Vanemuise tänavale. Sest mis õigusega takistab eesti politsei eesti inimesel Vanemuise tänavale minna?
Kuna politsei jäi rahulikuks, kumminuiasid välja ei toonud, siis jäid rahulikuks ka meeleavaldajad ning kokkupõrget ei toimunud. Kuid tekkinud oli siiski terav olukord ja see annab tunnistust sellest, et Eesti Vabariigis on küllalt selliseid mehi, kes julgevad tänavale tulla ja oma õigust nõuda, vapralt Eesti maa ja rahva tuleviku eest välja astuda.
Kellele ei ole inimeste vaesus, töötus, mure ja meeleheide ükskõik nagu neile, kes täna Vanemuise uksest, uhke ballikleit või frakk selgas, sisse tuhisesid. Kes lihtsalt ei saa sel ajal, kui tuhanded pered puudust kannatavad, kodus istuda ja televiisorist presidendi vastuvõttu vaadata.
See on hea, sest annab lootust, et kõik pole veel kadunud.
Tegime Tiiduga veel väikse välkintervjuu ning pidulik üritus, vabariigi aastapäev, jätkus meie jaoks juba Raekoja platsi kohvikus Kuum Tass, kus jõime koos selle vahva ja igati õnnestunud ürituse korraldaja Veiko Rämmeli ja äsja Barcelonast naasnud muusiku Erkki Hõbedaga ära mõned tassid kuuma teed ja rääkisime Eesti asjast. Väga tore üritus oli. Olen ilmatu õnnelik, et kohale läksime.
Hääd Eesti sünnipäeva teilegi!
Kõnelesid Tiit Madisson ise, üks tema lähemaid võitluskaaslasi härra Mart Niklus, ürituse üks korraldajaid Veiko Rämmel ja paljud teised. Õhus oli sellist ärevust, mis eelneb tavaliselt revolutsioonile, kus lõkke lahvatamiseks on vaja vaid ühtainsat sidet, ja õla- ning ühtekuuluvustunnet, mis tõusis haripunkti, kui mikrofoni ette astus üks nooremapoolne meesterahvas, kes hakkas laulma omaloodud laule. Selgus, et tegu oli Heilo Aadlaga. Ta laulis tõesti väga hästi ning rahvas oli tema esitusest vaimustuses. Paneme pärast ka kõik videod üles.
Vaatamata meedias (Delfis) väidetule ei olnud üritusel ühtegi purjus inimest. Küll aga olid kohalolnud (ja õigustatult!) vihased, et olukorras, kus suur osa rahvast, kel pole tööd, nälgib, julgeb üks osa maksumaksja kulul endistviisi pidu ja pillerkaari pidada. Nagu kriisi polekski. Kogunenute ühtne seisukoht oli, et katku ajal pidu ei peeta.
Pärast kõnesid oli meeleolu nii ülev, et otsustati liikuda ühtse kolonnina Vanemuise suunas ning seal katku ajal pidutsejatele julgelt välja öelda, mida rahvas neist arvab. Tiit Madissoni ja Mart Nikluse juhtimisel saigi Vanemuise vastas seisma jäädud ning katku ajal pidutsejatele kolm korda kõva häälega "Häbi!" karjutud. Oleksime liikunud edasigi, aga meile oli vastu saadud oma kümme politseimundris meest, kes ei lasknud rahvast edasi.
Oli ka julgeid, kes ei peljanud politseiga rinda pista. Söakas mees nimega Vello Kütt ja mõned veel astusid mundrimeestele vastu ja nõudsid pääsu Vanemuise tänavale. Sest mis õigusega takistab eesti politsei eesti inimesel Vanemuise tänavale minna?
Kuna politsei jäi rahulikuks, kumminuiasid välja ei toonud, siis jäid rahulikuks ka meeleavaldajad ning kokkupõrget ei toimunud. Kuid tekkinud oli siiski terav olukord ja see annab tunnistust sellest, et Eesti Vabariigis on küllalt selliseid mehi, kes julgevad tänavale tulla ja oma õigust nõuda, vapralt Eesti maa ja rahva tuleviku eest välja astuda.
Kellele ei ole inimeste vaesus, töötus, mure ja meeleheide ükskõik nagu neile, kes täna Vanemuise uksest, uhke ballikleit või frakk selgas, sisse tuhisesid. Kes lihtsalt ei saa sel ajal, kui tuhanded pered puudust kannatavad, kodus istuda ja televiisorist presidendi vastuvõttu vaadata.
See on hea, sest annab lootust, et kõik pole veel kadunud.
Tegime Tiiduga veel väikse välkintervjuu ning pidulik üritus, vabariigi aastapäev, jätkus meie jaoks juba Raekoja platsi kohvikus Kuum Tass, kus jõime koos selle vahva ja igati õnnestunud ürituse korraldaja Veiko Rämmeli ja äsja Barcelonast naasnud muusiku Erkki Hõbedaga ära mõned tassid kuuma teed ja rääkisime Eesti asjast. Väga tore üritus oli. Olen ilmatu õnnelik, et kohale läksime.
Hääd Eesti sünnipäeva teilegi!
Aga sõnavabadus, gospodin Laaneots?
Gospodin Laaneots luges oma "isamaakõnes" üles terve rea omadusi, mida eestlased on aegadest ammustest kalliks pidanud: küll oli sääl kultuuriline järjepidevus, ühistegevus, kord ja iseseisvus, aga mida ei olnud, oli SÕNAVABADUS.
Nati narr olekski ju mainida sõnavabadust kui üht eeslastele olulist väärtust ajal, kus iga eestlane teab, kuidas on "õige" mõelda, kui ta ei taha pahandusi, ja kõigile, kes julgevad Eestit kritiseerida, pannakse suu ühel või teisel moel kinni, kas pole ;)?
Seega jäi sõnavabadus kui üks eestlaste põhiväärtusi gospodin Laanemotsa kõnest lihtsalt välja.
Mida ei mäleta, seda pole olnud.
Ja šagu marš, rot zakrõt gospodin Ansipi juhtimisel viie rikkaima Euroopa riigi sekka!
Nati narr olekski ju mainida sõnavabadust kui üht eeslastele olulist väärtust ajal, kus iga eestlane teab, kuidas on "õige" mõelda, kui ta ei taha pahandusi, ja kõigile, kes julgevad Eestit kritiseerida, pannakse suu ühel või teisel moel kinni, kas pole ;)?
Seega jäi sõnavabadus kui üks eestlaste põhiväärtusi gospodin Laanemotsa kõnest lihtsalt välja.
Mida ei mäleta, seda pole olnud.
Ja šagu marš, rot zakrõt gospodin Ansipi juhtimisel viie rikkaima Euroopa riigi sekka!
Inno ja Irja kohvik: Eesti julgeolukuoht nr 1 on Ants Laaneots
Inno ja Irja kohvik on seisukohal, et Eesti julgeolekuoht nr 1 on Ants Laaneots.
Esiteks on loll mees riigi eesotsas juba iseenesest suur oht. Teiseks on mees truudust vandunud endisele punasele režiimile, olnud selle teenistuses kõrges auastmes, ning olukorras, kus Venemaal võtavad võimust teised Laaneotsa-sugused, ei ole tal võimalik oma endiste relvavendade vastu minna.
Olgem ausad, Laaneots on selle kohal seetõttu, et tal on nõuka ajast Afganistanis teenimise kogemus ja nüüd müüb oma teadmisi NATOle. Ta on väärtuslik mees NATO jaoks teatud operatsioonide läbiviimisel, ent Eesti jaoks täiesti tühi koht. Niisama tühi nagu on tema peanupp.
Samas on see afgaani rahva õnnistus, et NATO tegevust juhivad seal Laaneotsa-sugused põmmpead.
Mida kujutab endast psühholoogiline kaitse?
Kui nõuka-aegse tankistiharidusega mees räägib psühholoogilisest kaitsest, siis mida see tähendab? Kas seda, et edaspidi hakatakse Eestis teisitimõtlejaid kuulutama rahvavaenlasteks ning neid vangilaagrisse saatma?!
Eesti: poliitkindral, sõjaväeline riik ja külm sõda Venemaaga
Paistab, et autokraatlik Eesti on alustamas Venemaaga külma sõda.
Piisab vaid kuulata nõukaajal Nõukogude vägesid juhtinud kindralleitnant Ants Laaneotsa kõnet, kui rõõmus äratundmine tuleb peale. Sest kõneles ta ju seal Eesti vabariigi vaenlastest ja neist, kes teevad väsimatult õõnestustööd Eesti Vabariigi vastu, kujutades Eesti Vabariiki sellisena, nagu ta tegelikult ei ole ja kahjustades sellega Eesti Vabariigi huve. Ime veel, et ta ei öelnud, et Venemaa õhutab poliitilist vihkamist, siis oleks kõik ilisti öeldud olnud. Aga seda Laanekas ilmselt öelda ei julenud.
Aga tema kõne meenutas väga seda vana armsat Nõukogude Liidu retoorikat, mida sai kuuldud kauges lapsepõlves. Ikka sellest, kuidas kapitalistlikud verekoerad on väga pahad ja kuidas seal kapitalistlikes riikides tegeldakse ööd ja päevad Nõukogude Liidu vastase õõnestustööga, kujutades Nõukogude Liitu sellisena nagu see sootuks ei ole.
Täpselt samas süüdistab Eesti praegu Venemaad ja teeb seda sõjaväelase suu läbi! Sõjaväelane teeb poliitikat! Ka nõukaajal pidasid punakindralid tankide otsast kihutuskõnesid ja just sellist punakindralit meenutab mulle ka tänasel paraadil Ants Laaneots.
Demokraatlikus riigis ei ole sõjaväelase asi poliitikast kõnelda. Meil aga on sõjaväelane praegu vaata et jõige tähtsam mees riigis üldse. Ja räägib meile, lihtsatele paraadi vaatama kogunenud inimestele, kuidas tuleb mõista poliitikat. Kuis mõned vaenulikud välisriigid muudkui ründavad Eestit ja tegelevad Eesti vastase õõnestustööga, mille peale meilt oodatakse ilmselt - nagu nõukaajal! - tumma noogutamist ja käte plaksutamist.
Eesti muutub päev-päevaga vaimuriigist võimuriigiks: politsei riigiks, sõjaväe riigiks, ühe kümne küünega võimust kinni hoidva partei riigiks. Viimane maksab kahele esimesele palka ja kaks esimest hoiavad esimest võimul. Ka relva jõul, kui vaja.
Nagu nõukaajal karjutakse igasuguste lolluste peale hurraa, nii karjutakse ka nüüd igasuguste lolluste peale hurraa. Elagu Eesti, mis võitleb vapralt vene imperialismiga! Häving ja hukk kõigile, kes julgevad Eesti Vabariiki poole sõnagagi kritiseerida! Kuklalask kõigile, kes julgevad öelda, et Eestit ei okupeeritudki, et küüditamisel võis ka toredaid külgi olla, et Konstantin Päts ei olnud tore mees! Kellele siin ei meeldi, mingu siit minema! Kes tahab siin elada, peab mõtlema nagu meie.
Aga kes need meie on? Kes on see müütline "meie", kelle arvamus siin Eestis on õige. Vot seda tahaksin mina teada. Ja kas selle "meie" arvamus on ka kusagil ka kirja pandud, mõnda ürikusse üles tähendatud, või seda tuleb aimata õhust?
Äkki on keegi, kes saab seda meile öelda? Ametnikud? Nemad kindlasti teavad, mis see "õige" arvamus on, sest nemad, õnnistatud, kel on õigus menetleda, seisavad võimule kõige lähemal.
Küllap teab seda, kuis õigesti mõtlema peab, ka kindral Ants Laaneots. Ta ju rääkis oma kõnes nii pikalt sellest, kuidas Eestit on kujutatud valesti. Järelikult teab siis kindral ka seda, kuidas on "õige" Eestit kujutada.
Loodame, et keegi kirjutab talle ka sellel teemal kõne, mille ta saab mõne sinimustvalge lipukesega kaunistatud tankilt (mille toru uhkelt Venemaa poole suunatud) maha pidada. Loodame ka, et keegi õpetab seks ajaks kindralihärrale segeks, kuidas õigesti legendaarse sõjafilosoofi Sun-tzu (Sunzi) nime hääldada ;)
Seda, kuidas nii tähtsa mehe nime õigesti hääldada, võiks autoriteeti kummardav kindral ikka teada ;)
Piisab vaid kuulata nõukaajal Nõukogude vägesid juhtinud kindralleitnant Ants Laaneotsa kõnet, kui rõõmus äratundmine tuleb peale. Sest kõneles ta ju seal Eesti vabariigi vaenlastest ja neist, kes teevad väsimatult õõnestustööd Eesti Vabariigi vastu, kujutades Eesti Vabariiki sellisena, nagu ta tegelikult ei ole ja kahjustades sellega Eesti Vabariigi huve. Ime veel, et ta ei öelnud, et Venemaa õhutab poliitilist vihkamist, siis oleks kõik ilisti öeldud olnud. Aga seda Laanekas ilmselt öelda ei julenud.
Aga tema kõne meenutas väga seda vana armsat Nõukogude Liidu retoorikat, mida sai kuuldud kauges lapsepõlves. Ikka sellest, kuidas kapitalistlikud verekoerad on väga pahad ja kuidas seal kapitalistlikes riikides tegeldakse ööd ja päevad Nõukogude Liidu vastase õõnestustööga, kujutades Nõukogude Liitu sellisena nagu see sootuks ei ole.
Täpselt samas süüdistab Eesti praegu Venemaad ja teeb seda sõjaväelase suu läbi! Sõjaväelane teeb poliitikat! Ka nõukaajal pidasid punakindralid tankide otsast kihutuskõnesid ja just sellist punakindralit meenutab mulle ka tänasel paraadil Ants Laaneots.
Demokraatlikus riigis ei ole sõjaväelase asi poliitikast kõnelda. Meil aga on sõjaväelane praegu vaata et jõige tähtsam mees riigis üldse. Ja räägib meile, lihtsatele paraadi vaatama kogunenud inimestele, kuidas tuleb mõista poliitikat. Kuis mõned vaenulikud välisriigid muudkui ründavad Eestit ja tegelevad Eesti vastase õõnestustööga, mille peale meilt oodatakse ilmselt - nagu nõukaajal! - tumma noogutamist ja käte plaksutamist.
Eesti muutub päev-päevaga vaimuriigist võimuriigiks: politsei riigiks, sõjaväe riigiks, ühe kümne küünega võimust kinni hoidva partei riigiks. Viimane maksab kahele esimesele palka ja kaks esimest hoiavad esimest võimul. Ka relva jõul, kui vaja.
Nagu nõukaajal karjutakse igasuguste lolluste peale hurraa, nii karjutakse ka nüüd igasuguste lolluste peale hurraa. Elagu Eesti, mis võitleb vapralt vene imperialismiga! Häving ja hukk kõigile, kes julgevad Eesti Vabariiki poole sõnagagi kritiseerida! Kuklalask kõigile, kes julgevad öelda, et Eestit ei okupeeritudki, et küüditamisel võis ka toredaid külgi olla, et Konstantin Päts ei olnud tore mees! Kellele siin ei meeldi, mingu siit minema! Kes tahab siin elada, peab mõtlema nagu meie.
Aga kes need meie on? Kes on see müütline "meie", kelle arvamus siin Eestis on õige. Vot seda tahaksin mina teada. Ja kas selle "meie" arvamus on ka kusagil ka kirja pandud, mõnda ürikusse üles tähendatud, või seda tuleb aimata õhust?
Äkki on keegi, kes saab seda meile öelda? Ametnikud? Nemad kindlasti teavad, mis see "õige" arvamus on, sest nemad, õnnistatud, kel on õigus menetleda, seisavad võimule kõige lähemal.
Küllap teab seda, kuis õigesti mõtlema peab, ka kindral Ants Laaneots. Ta ju rääkis oma kõnes nii pikalt sellest, kuidas Eestit on kujutatud valesti. Järelikult teab siis kindral ka seda, kuidas on "õige" Eestit kujutada.
Loodame, et keegi kirjutab talle ka sellel teemal kõne, mille ta saab mõne sinimustvalge lipukesega kaunistatud tankilt (mille toru uhkelt Venemaa poole suunatud) maha pidada. Loodame ka, et keegi õpetab seks ajaks kindralihärrale segeks, kuidas õigesti legendaarse sõjafilosoofi Sun-tzu (Sunzi) nime hääldada ;)
Seda, kuidas nii tähtsa mehe nime õigesti hääldada, võiks autoriteeti kummardav kindral ikka teada ;)
Inno ja Irja tervitus Eesti sünnipäeva puhul!
Armsad sõbrad!
Head Eesti sünnipäeva Teile!
Me ei ei soovi Teile head vabariigi aastapäeva, sest Eesti ei ole vaba riik. Eesti lakkas olemast vaba riik, 1996. aastal, kui võimule tagasi roninud nõuka nomenklatuur pani vangi vabadusvõitleja Tiit Madissoni, ega ole saanud vabaks riigiks senimaani, sest poiitiilised repressioonid jätkuvad, võim on allutand ajakirjanduse ning inimesed ei julge rääkida, mida nad tegelikult mõtlevad. Täpselt nii, nagu see oli saksa parunite, vene tsaari, Pätsi diktatuurirežiimi ja Nõukogude korra ajal.
Eestlane on olnud vaba vaid muistsel vabadusajal, natuke aega pärast Vabadussõda ning natuke aega pärast viimast iseseisvumist. Kuidagi on rahvale alati lõpuks päitsed pähe pandud, küll võõraste, küll omade poolt. Praegu on jälle omade päitsete kord.
Vabaks riigiks ei saa nimetada riiki, kus on piinarikas olla opositsionäär. Kus valitsuse kriitik peab arvestama vangimaja, hullumaja, maaletulekukeelu ja politseireididega omaenda kodus. Kus sa tead, mis on ajalehes kirjas enne, kui sa ajakirja lahti lööd. Eilse Postimehe juhtkiri on autoritaarses riigis nii sümboolne: Üks kriitikavaba päev! Leht, mis peaks olema ühiskonna valvekoer, sisuliselt pöördus oma lugejate poole palvega mitte kritiseerida selle riigi valitsust. Vaid ühe päeva, seda küll, aga mitte üheski tõeliselt demokraatlikus riigis maailmas ei tuleks ühelgi täiemõistuslikul ajakirjanikul mõttessegi pöörduda oma lugejate poole selliste sõnadega. ÄRGE KRITISEERIGE VALITSUST! See on kui kurb kaja meie küsimusele valitsuse pressikonverentsil: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TEINUD TÄNA TÖÖPUUIDUSE VÄHENDAMISEKS RIIGIS?
Me elame riigis, kus küsimusi ei tohi küsida. Kus ametnikud ja ka paljud ajakirjanikud on õppinud elama nii, et vastused on ette teada ning nende põhjusi ei pärita. Kus vaid hulljulge vaidlustab seda, kes on kutsutud ja seatud, ja seda, mida on Toompeal ja Stenbocki maja siniste kardinate taga otsustatud.
Hea sõber! Aga mõtleme täna neile meestele, kes ei kartnud. Neile meestele, kes ei kartnud võidelda saksa ordurüütlite ja parunite vastu, keda ei kohutanud ükski käsk ega keeld, ükski võim ega vägi. Kes julgesid astuda välja ja kõneleda vabaduse eest.
Mõtleme meestele, kes võitlesid Vabadussõjas ja võitsid, aga pidid alla vanduma Konstantin Pätsi diktatuurirežiimile. Mõtleme meestele, kes võitlesid vabaduse eest Eesti Leegionis ja Punaarmees. Ja mõtleme meestele, kes võitlesid vaba Eesti eest ka siis, kui võitlus oli juba lootusetu - Alfons Rebasele, Johan Pitkale ja Pitka poistele.
Julged mehed ei ole õnneks Eesti maa pealt veel maha surnud. On veel neid, kes julgevad vaatamata Rein Langi ja Ken-Marti Vaheri kogunemisvabadust kärpivatele seadustele tänavale tulla ja Eesti vabaduse eest välja astuda. Needsamad mehed, Tiit Madisson ja Mart Niklus, võitlesid kunagi võõra terrorireziimi vastu. Kas pole märgiline, et needsamad mehed, kes astusid kunagi välja Nõukogude Liidu vastu, astuvad nüüd välja Eesti Vabariigi vastu? Riigi omaenda asutajad? See on nagu George Washington ja Thomas Jefferson oleks astunud välja Ameerika Ühendriikide vastu.
Aga iseseisvusjärgsest Ameerikast ei saanud kunagi sellist riiki nagu tänane Eesti Vabariik. Ameerika Ühendriigid ei ole kunagi oma vabadusvõitlejaid vangi pannud.
Aga see ei tähenda seda, et Eesti ei võiks ühel päeval selliseks riigiks saada. Riigiks, kus on võimalik vabalt kõnelda ja oma arvamust väljendada, diskuteerida ja kritiseerida, kartmata, et sind võidakse selle pärast kinni pidada, kuskile ülekuulamisele kutsuda, vangi või hullumajja panna.
Kõik see on meie jaoks veel siniste merede taga. Aga kes teab, äkki see sinine meri ei olegi enam teab kui kaugel?
Meie vabaduse piinatud, ent murdumatu sümboli Tiit Madissoni taasärganud entusiasmi vaadates hakkan igatahes niimoodi mõtlema.
Saa vabaks, Eesti!
Head Eesti sünnipäeva Teile!
Me ei ei soovi Teile head vabariigi aastapäeva, sest Eesti ei ole vaba riik. Eesti lakkas olemast vaba riik, 1996. aastal, kui võimule tagasi roninud nõuka nomenklatuur pani vangi vabadusvõitleja Tiit Madissoni, ega ole saanud vabaks riigiks senimaani, sest poiitiilised repressioonid jätkuvad, võim on allutand ajakirjanduse ning inimesed ei julge rääkida, mida nad tegelikult mõtlevad. Täpselt nii, nagu see oli saksa parunite, vene tsaari, Pätsi diktatuurirežiimi ja Nõukogude korra ajal.
Eestlane on olnud vaba vaid muistsel vabadusajal, natuke aega pärast Vabadussõda ning natuke aega pärast viimast iseseisvumist. Kuidagi on rahvale alati lõpuks päitsed pähe pandud, küll võõraste, küll omade poolt. Praegu on jälle omade päitsete kord.
Vabaks riigiks ei saa nimetada riiki, kus on piinarikas olla opositsionäär. Kus valitsuse kriitik peab arvestama vangimaja, hullumaja, maaletulekukeelu ja politseireididega omaenda kodus. Kus sa tead, mis on ajalehes kirjas enne, kui sa ajakirja lahti lööd. Eilse Postimehe juhtkiri on autoritaarses riigis nii sümboolne: Üks kriitikavaba päev! Leht, mis peaks olema ühiskonna valvekoer, sisuliselt pöördus oma lugejate poole palvega mitte kritiseerida selle riigi valitsust. Vaid ühe päeva, seda küll, aga mitte üheski tõeliselt demokraatlikus riigis maailmas ei tuleks ühelgi täiemõistuslikul ajakirjanikul mõttessegi pöörduda oma lugejate poole selliste sõnadega. ÄRGE KRITISEERIGE VALITSUST! See on kui kurb kaja meie küsimusele valitsuse pressikonverentsil: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TEINUD TÄNA TÖÖPUUIDUSE VÄHENDAMISEKS RIIGIS?
Me elame riigis, kus küsimusi ei tohi küsida. Kus ametnikud ja ka paljud ajakirjanikud on õppinud elama nii, et vastused on ette teada ning nende põhjusi ei pärita. Kus vaid hulljulge vaidlustab seda, kes on kutsutud ja seatud, ja seda, mida on Toompeal ja Stenbocki maja siniste kardinate taga otsustatud.
Hea sõber! Aga mõtleme täna neile meestele, kes ei kartnud. Neile meestele, kes ei kartnud võidelda saksa ordurüütlite ja parunite vastu, keda ei kohutanud ükski käsk ega keeld, ükski võim ega vägi. Kes julgesid astuda välja ja kõneleda vabaduse eest.
Mõtleme meestele, kes võitlesid Vabadussõjas ja võitsid, aga pidid alla vanduma Konstantin Pätsi diktatuurirežiimile. Mõtleme meestele, kes võitlesid vabaduse eest Eesti Leegionis ja Punaarmees. Ja mõtleme meestele, kes võitlesid vaba Eesti eest ka siis, kui võitlus oli juba lootusetu - Alfons Rebasele, Johan Pitkale ja Pitka poistele.
Julged mehed ei ole õnneks Eesti maa pealt veel maha surnud. On veel neid, kes julgevad vaatamata Rein Langi ja Ken-Marti Vaheri kogunemisvabadust kärpivatele seadustele tänavale tulla ja Eesti vabaduse eest välja astuda. Needsamad mehed, Tiit Madisson ja Mart Niklus, võitlesid kunagi võõra terrorireziimi vastu. Kas pole märgiline, et needsamad mehed, kes astusid kunagi välja Nõukogude Liidu vastu, astuvad nüüd välja Eesti Vabariigi vastu? Riigi omaenda asutajad? See on nagu George Washington ja Thomas Jefferson oleks astunud välja Ameerika Ühendriikide vastu.
Aga iseseisvusjärgsest Ameerikast ei saanud kunagi sellist riiki nagu tänane Eesti Vabariik. Ameerika Ühendriigid ei ole kunagi oma vabadusvõitlejaid vangi pannud.
Aga see ei tähenda seda, et Eesti ei võiks ühel päeval selliseks riigiks saada. Riigiks, kus on võimalik vabalt kõnelda ja oma arvamust väljendada, diskuteerida ja kritiseerida, kartmata, et sind võidakse selle pärast kinni pidada, kuskile ülekuulamisele kutsuda, vangi või hullumajja panna.
Kõik see on meie jaoks veel siniste merede taga. Aga kes teab, äkki see sinine meri ei olegi enam teab kui kaugel?
Meie vabaduse piinatud, ent murdumatu sümboli Tiit Madissoni taasärganud entusiasmi vaadates hakkan igatahes niimoodi mõtlema.
Saa vabaks, Eesti!
Eesti riik käitub vanemate lahutusasjades nagu pedofiil
Eesti riik käitub läbi kohtusüsteemi vanemate lahutusasjades nagu pedofiil, saades rahulduse lapse kannatustest.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida, neid saab elust enesest. Kus siis riik vaatab mõnuga pealt, kuidas kohtumaailma hagijad, näiteks sellised tuntud "pere"-advokaadid nagu Mare Lust ning Tiina-Mare Hiob muudavad ka kõige vaguramad lahutuse ja laste hooldusõiguse asjad veriseks sõjaks endiste kaasade vahel, kus õigussüsteemis kehvalt orienteeruvaid inimesi hüpnotiseeritakse ilupiltidega kaunist tulevikust, kui samas muutub olukord iga päevaga üha hullemaks, seda eriti laste jaoks. Kus lõpuks ei näe lapsed õieti ei oma isa ega ema ning jäävad ilma armastusest ja hellusest, mis kanaliseeruvad lootusetusse sõtta nendesamade advokaatidega. Kes teenivad seda rohkem, mida verisemaks lahingud lähevad.
Kuigi kohtusaalides mainitakse ka kõige verisema võitluse juures, et kõik see käib "lapse huvides", on laps viimane, kes sõjast oma vanemate vahel võidab. Sõjas pole võitjaid, mitte üheski. Riik teab seda, ent ometi osaleb sõjas, veelgi enam, finantseerib sõda, kus kannatajateks on lapsed. Miks? Sest riik on nagu pedofiil, kes saab rahulduse laste kannatustest.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida, neid saab elust enesest. Kus siis riik vaatab mõnuga pealt, kuidas kohtumaailma hagijad, näiteks sellised tuntud "pere"-advokaadid nagu Mare Lust ning Tiina-Mare Hiob muudavad ka kõige vaguramad lahutuse ja laste hooldusõiguse asjad veriseks sõjaks endiste kaasade vahel, kus õigussüsteemis kehvalt orienteeruvaid inimesi hüpnotiseeritakse ilupiltidega kaunist tulevikust, kui samas muutub olukord iga päevaga üha hullemaks, seda eriti laste jaoks. Kus lõpuks ei näe lapsed õieti ei oma isa ega ema ning jäävad ilma armastusest ja hellusest, mis kanaliseeruvad lootusetusse sõtta nendesamade advokaatidega. Kes teenivad seda rohkem, mida verisemaks lahingud lähevad.
Kuigi kohtusaalides mainitakse ka kõige verisema võitluse juures, et kõik see käib "lapse huvides", on laps viimane, kes sõjast oma vanemate vahel võidab. Sõjas pole võitjaid, mitte üheski. Riik teab seda, ent ometi osaleb sõjas, veelgi enam, finantseerib sõda, kus kannatajateks on lapsed. Miks? Sest riik on nagu pedofiil, kes saab rahulduse laste kannatustest.
Veel piketist Tartu kesklinnas
Koguja kroonikate veebist veel ülevaade homse piketi kohta Tartus kesklinna pargis. Kuhu on oodata siis kõiki neid, keda sel aastal ei kutsutud rikaste ja ilusate sekka Vanemuise teatrisse.
Sõna võtavad vanameistrid Tiit Madisson ja Mart Niklus. Tundub, et tuleb äge asi.
teisipäev, 23. veebruar 2010
Juhan Saul-Grossi hädades on süüdi Mare Lust
Kommenteeriks natuke ka täna Jussi (meie sõbra Juhan Saul-Grossi) suhtes tehtud otsust. Selle tegi siis Tallinna Ringkonnakohus kohtunik Julia Katškovskaja eesistumisel (teised kohtunikud olid Malle Preimer ja Ivi Kesküla) ning otsustati, et Leo Kunmani otsus, millega Jussile lähenemiskeelu rikkumise eest kaheksa kuud türmi määrati ja millest tal kaks kuud reaalselt ka ära istuda tuli, oli igati õige ja seaduspärane. Kohus ei pannud millekski Saul-Grossi kaitsja Sven Sillari väiteid, et lähenemiskeelu rikkumine oli tõendamata, kuna oli sõna sõna vastu (Jussi eksi sõna Jussi sõna vastu) ning kuna Harju Maakohus säädis Jussile 28. 06. 2007 tegelikult kaks piirangut: esiteks lähenemiskeelu, millega keelas Jussil läheneda oma eksile äratundmiskaugusele, ning teiseks keelu temaga telefoni, meili jm vahendusel ühendust võtta. Advokaadi hinnangul võiks kriminaalõiguslikult karistatavaks lugeda vaid lähenemiskeelu rikkumist, mida aga Juss teinud pole, sest meilimist ja messimist ei saa pidada lähenemiseks äratundmiskaugusele.
Kohtu seisukoht oli aga, et lähenemiskeeld on tõendatud Jussi eksi ja tema ema ütlustega, ning et ka meilimine ja sms-id käivad selle lähemiskeelu alla, mis keelas Jussil oma eksile äratundmiskaugusele läheneda.
Lugu on iseenesest naljakas, sest ka Jussi eks on Jussile lähenenud. Kohtu seisukoht on ses küsimuses päris naljakas: eks tohib Jussile läheneda, aga Juss eksile ei tohi. Minu meelest on see Ringkonnakohtu otsuse kõige totakam osa, mille põhjal võiks isegi öelda, et kohtunik Katškovskaja oin vist natuke nupust nikastanud, sest kui ikka kannatanu ise läheneb süüdistatavale, siis seda tuleb mõista nõnda, et kannatanu ei ole tegelikult huvitatatud sellest, et süüdistatav temale ei läheneks. Võib-olla ta isegi nati provotseerib süüdistatavat, mängib niiütelda kassi-hiire mängu. Nagu Tomi ja Jerry multikas, kus hiir näitab kassile pikka nina, nõnda et kass ägestub ja teda üle pottide-pannide taga ajama asub. Siis on hiire vaprus kadunud ja ta peidab end suure koera selja taha, kes näitab kassile väikse, armsa hiire kiusamise eest uut ja vana.
Täpselt sama lugu on Juhani ja ta eksiga. Eks on nagu hiir, kes keksib Jussi nina ees, viibutab oma väikseid rusikaid ja ajab keele pikalt suust välja, kuni Juss ägestub ja saadab mõne vihase kirja või sms-i. Seepeale tormab eks kohe õiguskaitseorganitesse või andmekaitseinspektsiooni kaebama ning nood asunvad siis hoolsalt hiir-provokaatorit kaitsma. Mõistmata, et hiirele on selline õrritamine omamoodi elustiiliks.
Tegelikult on Ringkonnakohus muidugi äärmiselt lolli otsuse teinud, sest kellelegi meilide võ sms-ide saatmist ei saa lugeda selliselt sõnastatud lähenemiskeelu rikkumiseks nagu see oli Jussi 2007. aasta otsuses. Meili kirjutamine või sms-i saatmine pole ju lähenemine äratundmiskaugusele, vaata seda nii- või naapidi. Seega tugines Jussi kaitsja Sven Sillar minu meelest oma kaebuses õigetele asjaoludele.
Kuid kes on siis tekkinud olukorras süüdi? Minu meelest saab siinkohal süüdistada vaid Jussi esimest advokaati, kes oli - üllatus! üllatus! - vandeadvokaat Mare Lust isiklikult. Kes lasi Jussile sellise lähenemiskeelu ülepea kehtestada. Lust oli nimelt sel ajal Jussi advokaat, kui talle selline keeld kehtestati.
Seega HOIATUS - ärge jumala eest võtke endale sellist advokaati nagu Mare Lust. Lõpetate türmis nagu Juss ja peate pärast veel aastaid tema tehtud vigu klaarima. Isegi kõige paremad advokaadid jäävad selliste äärmiselt rumalate vigade klaarimisega hätta.
On ennekuulmatu, et lähenemiskeeld kehtestatakse meilide või sms-ide alusel. Aga Mare Lust, näe, lasi Jussile sellise keelu peale panna. Leo Kunmani otsus ja tema poolt lähenemiskeelu rikkumise eest määratud kaheksa kuud on Mare Lusti väga halva advokaaditöö kurb tagajärg.
Loodame, et Riigikohus on targem kui Ringkonnakohus ja seab õigluse uuesti jalule. Juss on küll vahetevahel temperamentne nagu kunstiinimesed ikka ja võib vihahoos mõne kurja kirja kirjutada, aga ta ei ole kuri inimene. Ja see on suur vahe, kas inimene annab sulle kolki käte või sõnadega. Sa ei pea ju kirja lugema, kui ei taha. Alati on võimalik mitte suhelda, näiteks meilid blokeerida või telefonikõne mitte vastu võtta, numbrit vahetada. Kuna Jussi eks seda ei teinud, siis ta tahtis ilmselt ka ise suhtlemist jätkata. Aga kui nii, siis miks karistada ainult Jussi?
Kohtu seisukoht oli aga, et lähenemiskeeld on tõendatud Jussi eksi ja tema ema ütlustega, ning et ka meilimine ja sms-id käivad selle lähemiskeelu alla, mis keelas Jussil oma eksile äratundmiskaugusele läheneda.
Lugu on iseenesest naljakas, sest ka Jussi eks on Jussile lähenenud. Kohtu seisukoht on ses küsimuses päris naljakas: eks tohib Jussile läheneda, aga Juss eksile ei tohi. Minu meelest on see Ringkonnakohtu otsuse kõige totakam osa, mille põhjal võiks isegi öelda, et kohtunik Katškovskaja oin vist natuke nupust nikastanud, sest kui ikka kannatanu ise läheneb süüdistatavale, siis seda tuleb mõista nõnda, et kannatanu ei ole tegelikult huvitatatud sellest, et süüdistatav temale ei läheneks. Võib-olla ta isegi nati provotseerib süüdistatavat, mängib niiütelda kassi-hiire mängu. Nagu Tomi ja Jerry multikas, kus hiir näitab kassile pikka nina, nõnda et kass ägestub ja teda üle pottide-pannide taga ajama asub. Siis on hiire vaprus kadunud ja ta peidab end suure koera selja taha, kes näitab kassile väikse, armsa hiire kiusamise eest uut ja vana.
Täpselt sama lugu on Juhani ja ta eksiga. Eks on nagu hiir, kes keksib Jussi nina ees, viibutab oma väikseid rusikaid ja ajab keele pikalt suust välja, kuni Juss ägestub ja saadab mõne vihase kirja või sms-i. Seepeale tormab eks kohe õiguskaitseorganitesse või andmekaitseinspektsiooni kaebama ning nood asunvad siis hoolsalt hiir-provokaatorit kaitsma. Mõistmata, et hiirele on selline õrritamine omamoodi elustiiliks.
Tegelikult on Ringkonnakohus muidugi äärmiselt lolli otsuse teinud, sest kellelegi meilide võ sms-ide saatmist ei saa lugeda selliselt sõnastatud lähenemiskeelu rikkumiseks nagu see oli Jussi 2007. aasta otsuses. Meili kirjutamine või sms-i saatmine pole ju lähenemine äratundmiskaugusele, vaata seda nii- või naapidi. Seega tugines Jussi kaitsja Sven Sillar minu meelest oma kaebuses õigetele asjaoludele.
Kuid kes on siis tekkinud olukorras süüdi? Minu meelest saab siinkohal süüdistada vaid Jussi esimest advokaati, kes oli - üllatus! üllatus! - vandeadvokaat Mare Lust isiklikult. Kes lasi Jussile sellise lähenemiskeelu ülepea kehtestada. Lust oli nimelt sel ajal Jussi advokaat, kui talle selline keeld kehtestati.
Seega HOIATUS - ärge jumala eest võtke endale sellist advokaati nagu Mare Lust. Lõpetate türmis nagu Juss ja peate pärast veel aastaid tema tehtud vigu klaarima. Isegi kõige paremad advokaadid jäävad selliste äärmiselt rumalate vigade klaarimisega hätta.
On ennekuulmatu, et lähenemiskeeld kehtestatakse meilide või sms-ide alusel. Aga Mare Lust, näe, lasi Jussile sellise keelu peale panna. Leo Kunmani otsus ja tema poolt lähenemiskeelu rikkumise eest määratud kaheksa kuud on Mare Lusti väga halva advokaaditöö kurb tagajärg.
Loodame, et Riigikohus on targem kui Ringkonnakohus ja seab õigluse uuesti jalule. Juss on küll vahetevahel temperamentne nagu kunstiinimesed ikka ja võib vihahoos mõne kurja kirja kirjutada, aga ta ei ole kuri inimene. Ja see on suur vahe, kas inimene annab sulle kolki käte või sõnadega. Sa ei pea ju kirja lugema, kui ei taha. Alati on võimalik mitte suhelda, näiteks meilid blokeerida või telefonikõne mitte vastu võtta, numbrit vahetada. Kuna Jussi eks seda ei teinud, siis ta tahtis ilmselt ka ise suhtlemist jätkata. Aga kui nii, siis miks karistada ainult Jussi?
Postimees presenteerib laste pilte lausa suures plaanis
Paistab, et Postimees on võtnud laste piltide presenteerimise lausa auasjaks, kui on pannud selle 13-aastase poisi pildi kogu Eestile vaatamiseks välja suures plaanis, 700 000 lugejale. Tuue põhjuseks, et "politsei kannatus katkes".
Kas nüüd võib igaüks saata Postimehele poiste pilte, väites, et kannatus katkes, ning Postimees avaldab need?! Tundub küll nii. Või on Postimehe lesbiline peatoimetaja Merit Kopli lisaks ka pedofiil, nagu Sirli Tarve, kes saab rahulduse sellest, kui lastele haiget tehakse?! Tundub ka nii.
Madissonilt supertekst tänases Õhtulehes!
Kas ainult mulle tundub, et Tiit Madissoni paremad päevad on alles ees?!
Igal juhul temalt tänases Õhtulehes supertekst, mis annab silmad ette kõigile viimasel ajal peetud "kõnedele". Tubli, Tiit!!!
Samuti kiitus Õhtulehele julguse eest selliseid tekste avaldada!
Väike ülevaade eesti poiste tegemistest Afganistanis: järjekordsed 27 tsiviilelanikku tapetud
Kui eesti lehed kirjutavad ainult olümpiast, siis välispressi silmad on nukralt Afganistanil, kus on viimastel päevadel taas tapetud ohtralt tsiviilelanikke. Kus siis algselt kuulsa terroristi Osama bin Ladeni leidmiseks alustatud sõda on muutunud rahvatapusõjaks, millel ei näi lõppu tulevat. Ma ei kujuta ette, millega eesti poisid seda võitlust seal õigustavad oma südametunnistuse ees. Või on rahaga võimalik osta kõike - ka südametunnistust?! Sest olgem ausad - ilma tasuta ei võitleks seal mitte keegi. Ja eesti poiste kulud - miljon krooni sõduri pealt, kokku ligi 200 miljonit (möödunud aastal koguni 300 miljonit) krooni aastas maksad kinni sina, kallis Eesti maksumaksja. See on sinu sõda ja need ohvrid on ka sinu südametunnistusel. Mille eest sult viimsepäeva kohtu ees, kui lubate, vastust päritakse. Pane siis vaim valmis!
Näksip riigisaladuseks!
Olukorras, kus järgemööda on kõik Andrus Ansipi alias Nälsipiga seonduv kuulutatud riigisaladuseks, alates tema minevikust kuni viimase aja seikadeni, võiks järgmisena kuulutada riigisaladuseks Näksipi enda. Oleks lihtsam ja läbipaistvam, ning masuajal ka tunduvalt ökonoomsem, kui temaga seonduvat ükshaaval salastada. Ja jääksid ära ka pahatahtlike ajakirjanike tüütud küsimused, mis segavad niigi keerulisel ajal tähtsa töö tegemist.
esmaspäev, 22. veebruar 2010
Postimees avaldab laste pilte - ja keegi ei köhi!
Muidu räägitakse, et laste pilte ei tohi avaldada, et need on isikuandmed, ja neid võivad kasutada näiteks pedofiilid, aga siin avaldab leht tuimalt massitiraažis, 700 000 lugejale, nagu Postimehe veeb reklaamib, laste pilte. Seejuures pole näha, et need lapsed saaks enda kaitseks kuidagi sõna võtta. Lihtsalt mingid pildid ja need letti laotud. Kujutisel olev noormees Pavel on 13-aastane.
Tartu Postimehe toimetaja Vahur Kalmre, kui sinu lapse pilt sedasi lehes avaldataks, kas vaataksid ka seda sama tuimalt pealt?! Lisaks on arusaamatu, millega selliste piltide avaldamine on õigustatud. Tartus liigub ringi terve kari retse, miks nende pilte ei avaldata?!
Triip Rilleputs aasta ajakirjanikuks - ÕU JEE!!!
Valigem jah, Triip Rilleputs aasta ajakirjanikuks, see heerõu, kes pani oma ülemuse lapse nuhkima oma lasteaia vanemate järgi ning paiskas kõik kuuldu massitiraažis trükki.
Või mida ütleks selle kohta ajakirjandusõppejõud ja Postimehe kõuts-raiter Priit Pullerits?!
Miks pressinõukogu Postimehe Arteri toimetajale õiguse andis: veidi telgitagustest
Nagu sahistavad ajakirjandusringkonnad, oli pressinõukogu otsuse taga Ingrid Veidenbergile raseduse-loos õigus anda lihtlabane kättemaks, kus siis Postimehe kontsern sai Delfile ja Ekspress Grupile ära panna.
Sest olgem ausad, neid lugusid, kus spekuleeritakse ühe või teise avaliku elu tegelase või kuulsuse raseduse ümber, on ilmunud ja ilmub ka tulevikus tuhandeid, seda ka Eestis. Sellest kõmuajakirjandus toitubki. Ja sellised lood ilmuvad ka Eestis pea iga päev. Kõige kuulsam on vast olnud Kaia Triisa raseduse ja lapse isaduse küsimus. Nüüd aga, kui Delfis ilmus lugu sellest, et Reformierakonna meedianõunik ja Postimees Arteri toimetaja Ingrid Veidenberg võib olla lapseootel, laekus koheselt kaebus pressinõukogule ning see nõukogu, mille eesotsas istub Postimehe peatoimetaja Mertit Kopli, tegi Ingridi suhtes positiivse otsuse.
Ma olen enam kui 100% kindel, et kui sellise kaebuse oleks teinud kesiganes tavaline avaliku elu tegelane, oleks ta lihtsalt välja naerdud ning öeldud, et avaliku elu tegelaste kohta käivadki teised reeglid bla-bla-bla. Nagu see jutt ikka käib. Ent Ingrid Veidenberg, kes on ise väitnud end olevat staar, tema kohta millegipärast need reeglid ei käi.
Kui vaadata ka varasemaid pressinõukogu otsuseid, siis on sellistel juhtudel tavaliselt väidetud, et kaebaja on artiklis piisavalt sõna saanud ja kuivõrd tegemist avaliku elu tegelasega, siis on avalik huvi ka tema suhtes igati õigustatud. Pressinõukogu põhjendus, et "tegemist eksitava infoga, sest kaebaja lükkas ajakirjanikuga vesteldes Delfi kahtlused tagasi" kuulub kahtlemata ajakirjandusloo varasalve, sest sellisel juhul ei saaks praktiliselt ükski artikkel ilmuda, kui selle eelduseks seatakse allika nõusolek kogu seal ilmuva infoga.
Igal juhul annab selline lahend võimaluse vaidlustada pressinõukogus sisuliselt kõik ilmunud artiklid.
Sest olgem ausad, neid lugusid, kus spekuleeritakse ühe või teise avaliku elu tegelase või kuulsuse raseduse ümber, on ilmunud ja ilmub ka tulevikus tuhandeid, seda ka Eestis. Sellest kõmuajakirjandus toitubki. Ja sellised lood ilmuvad ka Eestis pea iga päev. Kõige kuulsam on vast olnud Kaia Triisa raseduse ja lapse isaduse küsimus. Nüüd aga, kui Delfis ilmus lugu sellest, et Reformierakonna meedianõunik ja Postimees Arteri toimetaja Ingrid Veidenberg võib olla lapseootel, laekus koheselt kaebus pressinõukogule ning see nõukogu, mille eesotsas istub Postimehe peatoimetaja Mertit Kopli, tegi Ingridi suhtes positiivse otsuse.
Ma olen enam kui 100% kindel, et kui sellise kaebuse oleks teinud kesiganes tavaline avaliku elu tegelane, oleks ta lihtsalt välja naerdud ning öeldud, et avaliku elu tegelaste kohta käivadki teised reeglid bla-bla-bla. Nagu see jutt ikka käib. Ent Ingrid Veidenberg, kes on ise väitnud end olevat staar, tema kohta millegipärast need reeglid ei käi.
Kui vaadata ka varasemaid pressinõukogu otsuseid, siis on sellistel juhtudel tavaliselt väidetud, et kaebaja on artiklis piisavalt sõna saanud ja kuivõrd tegemist avaliku elu tegelasega, siis on avalik huvi ka tema suhtes igati õigustatud. Pressinõukogu põhjendus, et "tegemist eksitava infoga, sest kaebaja lükkas ajakirjanikuga vesteldes Delfi kahtlused tagasi" kuulub kahtlemata ajakirjandusloo varasalve, sest sellisel juhul ei saaks praktiliselt ükski artikkel ilmuda, kui selle eelduseks seatakse allika nõusolek kogu seal ilmuva infoga.
Igal juhul annab selline lahend võimaluse vaidlustada pressinõukogus sisuliselt kõik ilmunud artiklid.
Mis on IRLis lahti?
Täna ei nimetatudki uut IRLi peasekretäri, kuigi kohvik käis välja mitu head kandidaati, senine erakonna tegevjuht põrutas sootuks kolmeks nädalaks USAsse, USA kulul siis. Tahaks loota, et millegi asjaliku pärast, mitte uusi ristisõdasid ette valmistama.
Setudel väärt ettepanek - oma raha
Olukorras, kus Skandinaavia pangad on Eesti turu rahast kuivaks tõmmanud, suur osa inimesi tööta ning ülejäänutel pole raha, et teenuseid osta kasvõi nendesamade töötutegi käest, on täiesti väärt mõte võtta kasutusele oma raha. Seda on mitmel pool praktiseeritud, näiteks Saksamaalgi, kus paar aastat tagasi oli kasutusel tervelt 22 kohalikku raha, nagu kirjutas Spiegel. Mis siis aitaks kasvõi ajutiselt lahendada probleemi, kus teatud piirkondades on neid, kes tahaks teenuseid osutada, kui ka neid, kes oleks nõus neid teenuseid ostma, ent pole käibevahendeid.
Jürgen Ligi läheb varsti lõhki
Tartu Maratonil 545-ks jäänud rahandusminister Jürgen Ligi on nii ülbust täis, et ei taha hästi enam enda sisse äragi mahtuda. Mõni ime, et ta viimasel pressikal näost oranži värvi oli. Ilmselt seepärast, et ülbus ta sees on nii suureks paisunud, et ei mahu enam kleenukese mehe sisse ära.
Ja Ligi läheb varsti lõhki. Nagu põis, kes läks koos viisu ja õlekõrrega Tartust Viljandisse, tõmbas enda seal õhku täis ja karplauhti lõhki käis.
Sama juhtub ilmselt ükspäev ka Ligiga, kuigi ta meenutab välimuse poolest rohkem õlekõrt. Ansip võiks olla viisk ja Lang põis, kuna on neist kolmest kõige paksem.
Aga õhku täis on nad kõik ja ühel heal päeval, varem või hiljem, pigem varem kui hiljem, ka KARPLAUHTI lõhki lähevad, nagu ses ilmatuma toredas lastelaulus. Uhti-uhti, uhkesti... :)
Ja Ligi läheb varsti lõhki. Nagu põis, kes läks koos viisu ja õlekõrrega Tartust Viljandisse, tõmbas enda seal õhku täis ja karplauhti lõhki käis.
Sama juhtub ilmselt ükspäev ka Ligiga, kuigi ta meenutab välimuse poolest rohkem õlekõrt. Ansip võiks olla viisk ja Lang põis, kuna on neist kolmest kõige paksem.
Aga õhku täis on nad kõik ja ühel heal päeval, varem või hiljem, pigem varem kui hiljem, ka KARPLAUHTI lõhki lähevad, nagu ses ilmatuma toredas lastelaulus. Uhti-uhti, uhkesti... :)
Pressinõukogu puhus Urruaugu-Ingridi haavale peale
Eesti üks tuntumaid meestekütte, Reformierakonna meediajuht Ingrid Veidenberg sai pressinõukogult oma haavale pai, kui ajakirjandusjuhtidest koosnev kogu laitis maha Delfi uudise, mis spekuleeris tema raseduse teemal.
Pange nüüd kõik tähele, kuulsused ja mitte kuulsused: kui teie lapseootuse üle keegi spekuleerib, või misiganes muu tervisega seonduva teemal, näiteks, et olete hull, siis kõppadi-kõppadi kaebus pressinõukokku ja vaadaku nad siis, kui taunivat otsust ei tee. Kusjuures LUGU TULEB MAHA VÕTTA KOOS KOMMENTAARIDEGA!!!
Ma pole kuulnud, et ükski väljaanne midagi sellist oleks teinud, aga üks kord on alati esimene ning nüüd on pretsedent, nagu öeldakse, loodud. Delfi on selle loo igatahes ära koristanud.
Ingridi kaebus (mis laekus pressinõukogule kohe loo ilmumise järgsel päeval, 24. novembril) oli selline:
Kaebaja hinnangul sisaldab artikkel valet ja riivab tema eraelu puutumatust. Samuti on artiklis kaebaja arvates eksitud eetikakoodeksi punkti vastu, mis ei luba andmeid ja arvamusi inimeste tervisliku seisundi kohta avaldada.
Ning pressinõukogu seisukoht selline:
Delfi rikkus eetikakoodeksi punkti 1.4., mis näeb ette, et ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav info. Pressinõukogu hinnangul on tegemist eksitava infoga, sest kaebaja lükkas ajakirjanikuga vesteldes Delfi kahtlused tagasi. Pressinõukogu hinnangul oleks pidanud Delfi tulema vastu kaebaja soovile ja online kommentaaride hea tava leppe punkti 6 mõttest ja eesmärgist tulenevalt tegelikkusele mittevastava uudise koos kommentaaridega maha võtma.
Entusiastliku ajakirjaniku auhind läheb Õhtulehte
Inno ja Irja kohvikul on oma tagasihoidlikul moel heameel teatada, et on selgunud ajakirjandusauhinna uus laureaat. Nimelt, kohviku entusiastliku ajakirjaniku auhind läheb seekord Õhtulehe toimetusele, kes ainsana suurtest väljaannetest Eesti ajakirjandusmaastikul oma juhtkirjades vapralt valitsust kritiseerib, juhtides tähelepanu eelkõige ühiskonnas valitsevatele olulistele probleemidele.
Entusiastliku ajakirjaniku auhind on Inno ja Irja kohviku välja antav rändauhind, millega ei kaasne rahalist preemiat ja mille varasemad laureaadid on:
- fotograaf Andres Putting (Delfi), kes pildistas üles kaubanduskeskuste juures ülbelt parkinud autosid, siis autosid, millega Riigikogu liikmed tööle tulevad ja kuidas Siim Kiisler lukspoodi külastas ning Edgar Savisaar kohtus Maardu linnapeaga.
- ajakirja Kroonika kollektiiv, kes lahkas tuntud lauljatari Maarja-Liis Ilusa poiss-sõbra Fred Kriegeri porno-äri.
- rahvusringhääling ja ajakirjanik Priit Luts, kes kirjutas sellest, kuidas Reformierakond loosib oma kampaanias välja europarlamendi rahastatud reise.
- Äripäeva ajakirjanik Ralf-Martin Soe artikli eest, mis näitab, kuidas Reformierakond pole ise puhas patust erakonna ajalehe rahastamise varjamisel, milles Reform muidu Keskerakonda süüdistab ja millega seoses on Kapo korraldanud Keskerakonna ajalehe juures läbiotsimisi.
- Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli, südikuse eest arvamuse avaldamisel Raadio 2 saates "Olukorrast riigis".
- Äripäeva ajakirjanik Kadri Paas innukuse eest ärimehe ja poliitiku Neinar Seli suhtes algatatud kriminaalasja tagamaade väljaselgitamisel.
- Eesti Ekspressi ajakirjanikud Krister Kivi ja Tarmo Vahter loomingulise lennu eest Tallinna linnapeakandidaatide Keit Pentuse ja Jüri Pihli intervjueerimisel.
- Päevalehe ajakirjanik Raimo Poom järjekindluse eest vabadussamba ehitusega kaasnevate üksikasjade valgustamisel.
Eesti Vabariigi paraad kui NLKP paraad, Ansip kui Brežnev
Küll mina mõtlesin eelmise nädala vaitsuse pressionverentsil, et keda peaminister Ansip mulle kõige rohkem meenutab. Selline tige-kuri pilk, puhmas kulmud ja autoritaarne hoiak... Ja täna taipasin - muidugi Brežnevit, seda Nõukogude Liidu esimest sekretäri, kes samuti mitte kunagi ei naeratanud. Sarnaselt Brežnevile on ka Ansip sekretär olnud, Tartu Kommunistliku Partei orgosakonna sekretär Tartus. Ehk siis kaks sekretäri - Ansip ja Brežnev.
Ja nagu Eesti Vabariik täna, nõnda armastas ka Nõukogude Liidu poliitbüroo väga paraade korraldada. Küll oktoobriparaade, küll maiparaade. Kus oli võimalust marssida, pasunat puhuda ja lipukesi lehvitada, seal seda ka tehti. Ja inimesed siis vaatasid, nina vastu televiisoriekraani, neid paraade, kus näidati aeg-ajalt poodiumi, kus seisid surmtõsiste nägudega sekretärid Brežnev, Antropov ja Tšernenko, ja aeg-ajalt rahvast, kes marssis, puhus pasunat ja vehkis lipukestega.
Ja ega see tänases Eesti Vabariigis teisiti ole. Postimees promob juba praegu (tänases lehes) Eesti Vabariigi 92. aastapäeva paraadi, nagu see oleks vabariigi aastapäeva kõikse tähtsam sündmus. Lehes on pildid valvel sõdurist ning uhketest sõjamasnatest. Tuleb peale ehtne nõukaaegne tunne. Südamesse poeb kõhedus ning mõte, et tea, kas peaks kah siin kodus valveseisangu võtma. Nii igaks juhuks. Sest ega tea ju. Kõigepealt poodiumid ja paraad, pärast arreteerimised ja trellid.
Sekretäridest poliitikutel on sagedasti rumalad ning seetõttu ebakindlad inimesed ega kannata karvavõrdki kriitikat. Seepärast on just nende valitsusajal kõige suurem tõenäosus, et riik muutub pooldiktatuuriks. Sedavõrd suure tähelepanu asetamine nõukaaega meenutavale paraadile on üks järjekordne väike näide selle kohta, kuidas vaba mõtte ja vaba sõna koha hõivavad Eesti Vabariigis sõjamasinad ja avalikud jõudemonstratsioonid. Vaikivasse ajastusse suunduvatel riikidel on üks ühisjoon: nad lämmatavad vaimu ja eksponeerivad võimu.
Sõjaväel on suur tähtsus ka teistes totalitaarriikides: Põhja-Koreas, Iraanis, Hiinas. Ja ka neis riikides on ajakirjandus allutatud, ajakirjanikud uurivad vaid pehmeid teemasid, nagu näiteks tilkuvate kraanide ja lumevallide küsimust, nagu nüüd Eestis, kus ajakirjanike põletavaimaks küsimuseks ei ole mitte see, MIDA VABARIIGI VALITSUS ON TEINUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS, vaid miks Tallinnas on nii palju lund, kui palju maksab Tallinnas ühistranspordi pilet ja miks Normann oma tööga hakkama ei saa.
Ajakirjanikest võib aru saada, ajakirjanikud on hirmul. Sest tänases Eestis piisab telefonikõnest, et su unistustele kriips peale tõmmata. Telefonikõne ja su raamat keelatakse ära. Telefonikõne ja sa oled töölt lahti saanud. Kunagi ammu, kui veel telefone nii laialdaselt ei kasutatud, piisas ühestainsast kaebusest, et sind Siberi rongi peale passitada. Need ajad hiilivad tasahilju tagasi.
Aga eks vaatame siis muidugi kolmapäeval seda paraadi. Vaatame, kuidas MEIE AJA ESIMESED SEKRETÄRID meile oma poodiumilt vastu vahivad. Täpselt samasuguse õõvastava, eneses nii kindla, ent siiski kergelt paanikasse sattunud koera pilguga.
Ja nagu Eesti Vabariik täna, nõnda armastas ka Nõukogude Liidu poliitbüroo väga paraade korraldada. Küll oktoobriparaade, küll maiparaade. Kus oli võimalust marssida, pasunat puhuda ja lipukesi lehvitada, seal seda ka tehti. Ja inimesed siis vaatasid, nina vastu televiisoriekraani, neid paraade, kus näidati aeg-ajalt poodiumi, kus seisid surmtõsiste nägudega sekretärid Brežnev, Antropov ja Tšernenko, ja aeg-ajalt rahvast, kes marssis, puhus pasunat ja vehkis lipukestega.
Ja ega see tänases Eesti Vabariigis teisiti ole. Postimees promob juba praegu (tänases lehes) Eesti Vabariigi 92. aastapäeva paraadi, nagu see oleks vabariigi aastapäeva kõikse tähtsam sündmus. Lehes on pildid valvel sõdurist ning uhketest sõjamasnatest. Tuleb peale ehtne nõukaaegne tunne. Südamesse poeb kõhedus ning mõte, et tea, kas peaks kah siin kodus valveseisangu võtma. Nii igaks juhuks. Sest ega tea ju. Kõigepealt poodiumid ja paraad, pärast arreteerimised ja trellid.
Sekretäridest poliitikutel on sagedasti rumalad ning seetõttu ebakindlad inimesed ega kannata karvavõrdki kriitikat. Seepärast on just nende valitsusajal kõige suurem tõenäosus, et riik muutub pooldiktatuuriks. Sedavõrd suure tähelepanu asetamine nõukaaega meenutavale paraadile on üks järjekordne väike näide selle kohta, kuidas vaba mõtte ja vaba sõna koha hõivavad Eesti Vabariigis sõjamasinad ja avalikud jõudemonstratsioonid. Vaikivasse ajastusse suunduvatel riikidel on üks ühisjoon: nad lämmatavad vaimu ja eksponeerivad võimu.
Sõjaväel on suur tähtsus ka teistes totalitaarriikides: Põhja-Koreas, Iraanis, Hiinas. Ja ka neis riikides on ajakirjandus allutatud, ajakirjanikud uurivad vaid pehmeid teemasid, nagu näiteks tilkuvate kraanide ja lumevallide küsimust, nagu nüüd Eestis, kus ajakirjanike põletavaimaks küsimuseks ei ole mitte see, MIDA VABARIIGI VALITSUS ON TEINUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS, vaid miks Tallinnas on nii palju lund, kui palju maksab Tallinnas ühistranspordi pilet ja miks Normann oma tööga hakkama ei saa.
Ajakirjanikest võib aru saada, ajakirjanikud on hirmul. Sest tänases Eestis piisab telefonikõnest, et su unistustele kriips peale tõmmata. Telefonikõne ja su raamat keelatakse ära. Telefonikõne ja sa oled töölt lahti saanud. Kunagi ammu, kui veel telefone nii laialdaselt ei kasutatud, piisas ühestainsast kaebusest, et sind Siberi rongi peale passitada. Need ajad hiilivad tasahilju tagasi.
Aga eks vaatame siis muidugi kolmapäeval seda paraadi. Vaatame, kuidas MEIE AJA ESIMESED SEKRETÄRID meile oma poodiumilt vastu vahivad. Täpselt samasuguse õõvastava, eneses nii kindla, ent siiski kergelt paanikasse sattunud koera pilguga.
Suureneb surve Balti valuutade devalveerimisele
Tundub, et Balti riike ei taheta kohe mitte kuidagi eurotsooni lasta. Või siis niisama lihtsalt lasta. Kui esiteks toodi, ilmselt siis Euroopa keskpanga poolt välja Kreeka probleemid, millegipärast just enne Eesti liitumisotsust, siis nüüd hakatakse survestama Rootsi panku, mis on olnud Eesti euro-ootuse teerajajad.
Rootsi pankadele öeldakse otse: teie vara Eestis ja teistes Balti riikides pole väärt seda, mida te väidate. Ehk siis vihjatakse, läbi lillede, vajadusele Balti valuutad ümber hinnata.
Mis kokkuvõttes näitab, et ei Leedul ega ka Eestil pole tegelikult häid sõpru lääneriikides. Sest mäletatavasti jäi ka Leedu nibin-nabin 2007. aastaks planeeritud eurost ilma, kuigi pingutati kõvasti. Samal aastal plaanis euro kasutusele võtta ka Eesti, ent toonane ja ka praegune peaminister Andrus Ansip loobus euro nimel pingutamast, öeldes, et majanduskasvu millegi nimel ei ohverdata, kuigi nüüd on olukord vastupidine: majanduskasv ollakse valmis ohverdama kõige, näiteks ametnike palkade nimel. Majanduskasvuga, mis seal salata, käivad kaasas ka töökohad. Ehk siis sisuliselt ohverdab praegune valitsus töökohti omaenese heaolu nimel. Ja seda, röövimist päise päeva ajal, vaadatakase tuima näoga pealt.
Kui sõprade teema juurde tagasi tulla, siis sõpra tuntakse hädas. Ehk sõber on see, kes ka sulle raskel ajal sulle toeks on, mitte see, kes sinuga heal ajal ringi hängib ja sulle takka kiidab. Praegune kriis näitab, et sõpru Eestil välismaal pole ning eesti rahvas peab ise oma kriisiga toime tulema.
Skandinaavia pankade probleem on see, et nad ei investeerinud Eestisse mitte oma, vaid võõrast raha. Ja kriisi puhkedes oli nende mure see raha Eestist ruttu kätte saada ning tagasi maksta. See on põhjus, miks Eesti ja teised Baltimaad rahast tühjaks pumbati ning majandused sellega põhja lasti. Praeguses olukorras pole suurte Balti riskide võtmise tõttu pankroti veerel kõikuvad Skandinaavia pangad Eestile mitte õnn, vaid õnnetus. Sest nad pole võimelised tooma turule värsket raha. Mida aga Balti riigid praeguses olukorras hädasti vajaks.
Samas ei saa Skandinaavia panku Balti riikide hädades süüdistada, sest nad pole mingid heategevusasutused, vaid kasumit taotlevad ettevõtted, mis talitavad nii nagu neile kasulikum. Ja kui neile on kasulik Balti majandused põhja lasta, siis nad seda ka teevad, silmagi pilgutamata. Nüüd võib küsida, kus olid Balti poliitikute ja finantsjärelvalve silmad, et neil pankadel lasti turul nõnda vabalt ringi käia, et nad said majandustele vee peale tõmmata. Või vähemasti peaks sellest tehtama järeldused, et tulevikus selised asjad enam ei korduks.
Kriisis Island loob ajakirjanike paradiisi, Eesti liigub vastupidises suunas
Islandlased, kes näevad oma kriisi ühe põhjusena ajakirjanduse muutumist sülekoeraks (kus rahval polnud infot selle kohta, mida riigi juhid toimetasid), on ette valmistamas seaduseelnõud, mis muudab selle 300 000 elanikuga väikeriigi suisa ajakirjanike paradiisiks. Kuhu siis oodatakse ka teiste riikide meediaorganisatsioonide esinduste rajamist.
Eestis, kus valitsus pole kriisi olemasolu veel õieti tunnistanudki, liiguvad asjad veel vastupidides suunas, kus ajakirjandust üha enam suukorvistatakse, mida näitab ka justiitsminister Rein Langi välja töötatav "allikakaitse" seadus, mis kaotab Eestist uuriva ajakirjanduse kui sellise.
pühapäev, 21. veebruar 2010
Kas võtame Eesti tagasi?
ERSP - seesama organisatsioon, mis tõi 1988. aastal esmakordselt avalikult välja sinimustvalge lipu ja korraldas mitmeid punavõimu-vastaseid väljaastumisi - korraldab 24. veebruaril kell 12 rahvakoosoleku Tallinnas Tammsaare pargis ning kell 17 piketi Tartus Vanemuise teatri ja kaubamaja vahelisel alal.
Ma kujutan ette, et õhus on samasugust pinevust kui 1988. aastal. Soovitan kõigile neid üritusi külastada, nostalgia-värinaga rinnus. 1988 oli samasugune murranguline aeg kui nüüd.
Minu meelest sümboliseerib igal aastal korraldatav nn pingviinide paraad kõige paremini võimu võõrandumist rahvast, ning ma leian, et rahval on õigus selle vastu protesteerida. Niisamuti on sümboolne, et praegused Eesti valitsejad, nende seas peaminister Andrus Ansip on just need, kes 1988. aastal ajasid Tartus laiali rahva meeleavalduse Tartu rahu aastapäeval 2. veebruaril. Ning tegid takistusi rahvakogunemisteks 24. veebruaril.
Veel üks blogisoovitus: elu pooltoonides
Soovitan lugeda, blogi elust pooltoonides. Põnevad, ja ma ütleks, et ka ausad sissevaated ellu. Ausust kohtab tänapäeval häbiväärselt vähe.
Džiisös, kas meie Inksu tõmbas Madeirale häda kaela?
Pole veel kaht kuudki möödas sellest kui meie Inksu alias Ingrid Veidenberg soovitas kinni makstud Postimehe loos kõigil eestlastel Madeirale minna, kui saart tabas looduskatastroof paljude hukkunute ja vigastatutega. On suur õnn, et ükski eestlane viga ei saanud. Tekib küsimus, kas Ingrid teeb koostööd saatanaga? Kõike, mida ta puudutab, tabab häving ja hukatus.
Üks küsimus toitumise kohta ja Inno vastus
Saabus selline küsimus toitumise kohta:
ma arvan, et kasulik on varieerida. Minu põhitoit lapsepõlvest peale on olnud kartul ja ma tunnen end paremini, kui kartuliga pausi pean. Pealegi hakkas eestlane kartulit tarvitama alles paarsada aastat tagasi. Võib küsida, et kuidas ta ilma selleta terve eluaeg ära elas?!
Mulle tundub, et eestlase kui mererahva peamine toit on olnud ja võiks ka edaspidi olla kala. Näiteks vahemere köök koosneb valdavalt kalast. Igasugu sealiha, vorst ja hapukapsad on Eestisse tulnud koos kolonisaatoritega, nii idast kui läänest. Eestlased kui orjad pandi isandatele meelepäraseid sigu kasvatama. Nõuka ajal oli lausa kurioosum, et poest polnud värsket kala üldse saada, kuigi Eestis kala ümberringi igal pool nii et tapab. Paljud mehed hakkasid siis ise kala püüdma.
Lugesin blogist, et olid vahepeal loobunud kartulist. Uskumatu, kuidas su toiduvalik aina kahaneb! Mis sa arvad, kas inimene saaks terve eluaeg tarvitada ainult mingit kindlat toitu ja olla eluaeg terve ja õnnelik? Kas sa kujutaksid ette, et elu lõpuni tarbiksid ainult nt. tatraputru? V. kala?Inno vastus:
E.
ma arvan, et kasulik on varieerida. Minu põhitoit lapsepõlvest peale on olnud kartul ja ma tunnen end paremini, kui kartuliga pausi pean. Pealegi hakkas eestlane kartulit tarvitama alles paarsada aastat tagasi. Võib küsida, et kuidas ta ilma selleta terve eluaeg ära elas?!
Mulle tundub, et eestlase kui mererahva peamine toit on olnud ja võiks ka edaspidi olla kala. Näiteks vahemere köök koosneb valdavalt kalast. Igasugu sealiha, vorst ja hapukapsad on Eestisse tulnud koos kolonisaatoritega, nii idast kui läänest. Eestlased kui orjad pandi isandatele meelepäraseid sigu kasvatama. Nõuka ajal oli lausa kurioosum, et poest polnud värsket kala üldse saada, kuigi Eestis kala ümberringi igal pool nii et tapab. Paljud mehed hakkasid siis ise kala püüdma.
Tellimine:
Postitused (Atom)
