Aga meie käisime härra ja proua Madissoni vastuvõtul!

Saabusime just härra ja proua Madissoni vastuvõtult, mis leidis aset Tartus, Kaubamaja kõrval pargis. Härra Madisson, kes oleks Eestile palju parem president kui äbarik sir Ilves, pidas kõnet ja proua Madisson pakkus maitsvat hernesuppi. Kohal oli aukartustäratav hulk rahvast, kohati kogunisti 200-300 hinge.

Kõnelesid Tiit Madisson ise, üks tema lähemaid võitluskaaslasi härra Mart Niklus, ürituse üks korraldajaid Veiko Rämmel ja paljud teised. Õhus oli sellist ärevust, mis eelneb tavaliselt revolutsioonile, kus lõkke lahvatamiseks on vaja vaid ühtainsat sidet, ja õla- ning ühtekuuluvustunnet, mis tõusis haripunkti, kui mikrofoni ette astus üks nooremapoolne meesterahvas, kes hakkas laulma omaloodud laule. Selgus, et tegu oli Heilo Aadlaga. Ta laulis tõesti väga hästi ning rahvas oli tema esitusest vaimustuses. Paneme pärast ka kõik videod üles.

Vaatamata meedias (Delfis) väidetule ei olnud üritusel ühtegi purjus inimest. Küll aga olid kohalolnud (ja õigustatult!) vihased, et olukorras, kus suur osa rahvast, kel pole tööd, nälgib, julgeb üks osa maksumaksja kulul endistviisi pidu ja pillerkaari pidada. Nagu kriisi polekski. Kogunenute ühtne seisukoht oli, et katku ajal pidu ei peeta.

Pärast kõnesid oli meeleolu nii ülev, et otsustati liikuda ühtse kolonnina Vanemuise suunas ning seal katku ajal pidutsejatele julgelt välja öelda, mida rahvas neist arvab. Tiit Madissoni ja Mart Nikluse juhtimisel saigi Vanemuise vastas seisma jäädud ning katku ajal pidutsejatele kolm korda kõva häälega "Häbi!" karjutud. Oleksime liikunud edasigi, aga meile oli vastu saadud oma kümme politseimundris meest, kes ei lasknud rahvast edasi.

Oli ka julgeid, kes ei peljanud politseiga rinda pista. Söakas mees nimega Vello Kütt ja mõned veel astusid mundrimeestele vastu ja nõudsid pääsu Vanemuise tänavale. Sest mis õigusega takistab eesti politsei eesti inimesel Vanemuise tänavale minna?

Kuna politsei jäi rahulikuks, kumminuiasid välja ei toonud, siis jäid rahulikuks ka meeleavaldajad ning kokkupõrget ei toimunud. Kuid tekkinud oli siiski terav olukord ja see annab tunnistust sellest, et Eesti Vabariigis on küllalt selliseid mehi, kes julgevad tänavale tulla ja oma õigust nõuda, vapralt Eesti maa ja rahva tuleviku eest välja astuda.

Kellele ei ole inimeste vaesus, töötus, mure ja meeleheide ükskõik nagu neile, kes täna Vanemuise uksest, uhke ballikleit või frakk selgas, sisse tuhisesid. Kes lihtsalt ei saa sel ajal, kui tuhanded pered puudust kannatavad, kodus istuda ja televiisorist presidendi vastuvõttu vaadata.

See on hea, sest annab lootust, et kõik pole veel kadunud.


Tegime Tiiduga veel väikse välkintervjuu ning pidulik üritus, vabariigi aastapäev, jätkus meie jaoks juba Raekoja platsi kohvikus Kuum Tass, kus jõime koos selle vahva ja igati õnnestunud ürituse korraldaja Veiko Rämmeli ja äsja Barcelonast naasnud muusiku Erkki Hõbedaga ära mõned tassid kuuma teed ja rääkisime Eesti asjast. Väga tore üritus oli. Olen ilmatu õnnelik, et kohale läksime.

Hääd Eesti sünnipäeva teilegi!