Kuidas peaminister Ansip Irjale turvamehe kutsus

Olin täna omast arust entusiastlik ajakirjanik ja läksin Ansipi pressikonverentsile. Eks ikka sinna Stenbock'i majja, kus Ansip oma bandega ajakirjanikke jutlusi peab. Võtsin oma väikse märsi ja märkmikukese kaasa. Olin nii ärevil, esimene kord ikkagi ju, et ei saanud öösel korralikult magadagi. Vanasti kirjutasin öösiti märkmikukesse luuletusi, nüüd kirjutasin omast arust kõige olulisema küsimuse riigis täna: "Mida on Vabariigi Valitsus teinud täna tööpuuduse vähendamiseks riigis?"

Nii, tähendasin selle oma väikesesse märkmikukesse ilisti üles ja jäin rahulikult magama, sest olin täiesti veendunud, et hea ja aus peaminister Andrus Ansip sellele kindlasti vastab. Sest miks ta ei peaks siis vastama ühe noore ja entusiastliku ajakirjanikuhakatise küsimusele, mis põleb ka tuhandete eestimaalaste huulil: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TEINUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS RIIGIS??

Inno, mu autojuht ja kaameramees, ütles ka, et küsi julgesti, küll Ansip vastab. Ei tema juba vastamata jäta. Ja tegu ju niivõrd olulise küsimusega.

Avasin oma silmad juba kell üheksa, pool tundi enne mobiili äratuskella helisemist. Jõin kohvi, napsasin endale natuke süüa ning käsutasin ka Inno voodist ülesse. Ei jõudnud ära oodata, millal Vabariigi Valitsuse pressikonverentsile jõuan ja oma väikse küsimuse lugupeetud peaministrihärrale esitada saan.

Kohv joodud ja kõht täis, et pressikonverentsil kõht korisema ei hakkaks, hakkasime kella kümne paiku Tallinna poole sõitma. Igaks juhuks olime end aegsasti Vabariigi Valitsuse koduleheküljel ka ära registreerinud, nagu kord ja kohus ette näeb. Kirjutasime, et oleme Inno ja Irja Tähismaa ning et väljaanne, mida esindame, on Inno ja Irja kohvik.

Alguses laabus kõik kui lepse reega. Parkisime oma autokese Toompeale, jalutasime Stenbock'i majja ja kuigi jõudsime tervelt 26 minutit enne pressikonverentsi kohale, võttis allkorruse rahvas meid väga soojalt ja sõbralikult vastu. Blondi peaga tädi, kes võttis ära meie id-kaardid ja andis asemele külalisekaardi, ütles, et noh, mis siis ikka, kui jõudsite varem, siis jõudsite varem, eks minge siis saali. Näis, nagu meid oleks oodatud. Puudu olid vaid aurav kohvitassi ning soojad saiakesed. Turvameeski naeratas lõbusalt ning asetas meie asjad aupaklikult turvalindile, kus nad siis läbi valgustati. Ei mingit probleemi.

Olin ausalt öeldes eufoorias - Andrus Ansipi valitsus on tõepoolest demokraatlik, sest ei pelga vaba ajakirjandust, juhhei! Ja mina, noor ja entusiastlik ajakirjanikuhakatis olen Stenbock'i majas oodatud külaline! Säädsime end mõnusasti konverentsisaali mustadele toolidele istuma ning jäime teiste ajakirjanike saabumist ootama.

Kuid neid ei tulnud ega tulnud. Jõudsin juba mõelda, et vaat kus lops, teistele ajakirjanikele ei lähegi riigi asjad korda. Ja võib-olla ongi vahva, kui oleme vaid mina, Ansip ja minu kaameramees. Mina esitan talle oma väikse, ent väga tähtsa küsimuse, ja tema vastab sellele. Inno aga rikkus mu rõõmu ja ütles, et no BNS-i ajakirjanik ikka tuleb. Alati on tulnud.

Raisk, mõtlesin mina. Ok, oleme siis mina, minu kaameramees, Ansip ja BNS-i ajakirjanik. Seepeale ütles Inno, et Ansip ei tule üksi, peale tema on veel kolm ministrit ja valitsuse pressiesindaja.

Suutsin sellega kuidagi leppida, aga ühtäkki hakkas saali rahvast voorima. Tuli üks mustade prilliraamidega vanem tädi, kes seadis end tähtsalt esiritta istuma. Kaileen Mägi ETV-st, kes ütles, et see tal juba kaheksas aasta valitsuse pressikatel käia. Ja siis väga palju muid ajakirjanikke, keda ma ei tundnud, aga kes olid kõik väga viisakad ja tervitasid üksteist.

Siis tuli Ansip. Ja tema järel, hanereas Jürgen Ligi, Tõnis Lukas ja Jaanus Tamkivi. Nendega oli kaasas ka üks tumedapäine neiu, kelle kohta Inno ütles, et ta on Vahur Kersna elukaaslane. Kes pidi olema rahvuselt mustlane, nagu rääkis üks mu ajakirjanikust tuttav. Aga see selleks.

Mustlasneiu hakkas kohe konverentsi juhatama. Ta oli väga tähtis, nagu ise peaminister, ja vaatas kõigile kohalolevatele ajakirjanikele ülevalt alla. Kõigepealt andis mustlasneiu sõna Ansipile, seejärel Ligile, kolmandaks Lukasele ja neljandaks Tamkivile. Nad kõik rääkisid nii igavat juttu, et ma ei hakka seda siinkohal üle rääkima. Mu kaameramees paneb pärast video üles, siis saate ise näha, kui huvi peaks olema.

Aga mis oli huvitav! Jürgen Ligi nägi välja nagu surma vari, ta oli hirmkõhnaks jäänud ja meenutas pigem kotipoissi kui rahandusministrit. Samuti oli ta millegipärast näost oranži värvi ning seda kogu pressikonverentsi aja! Ja kui ta rääkis, siis ta hääl värises hirmsasti, ta takerdus oma sõnades ega vaadanud õieti ajakirjanike poolegi. Paistis, nagu tal oleks mingi suur mure. Mõtlesin endamisi, et ei tea, mis see võiks olla. Kas äkki sõnum tähtsatelt Euroopa onudelt, et eurot ei tulegi? Ja Ligi teab seda, see teadmine praeb tal sees ja küpsetab ta näo pooltoorete apelsinide värvi heleoranžiks, aga ta ei julge seda veel rahvale öelda? Sest seda eurot on ju hullu moodi ihaldatud, kohale meelitatud ja oodatud. Nagu hingeõnnistust, mida ei tule ega tule. Selle nimel on panditud ja kanditud vara, müüdud hingi. Ainult tapmine ja tagaajamine on veel puudu, aga küll jõutakse sellenigi, suuremad valimised ju veel ees.

Kui Ligi oli näost oranži värvi, siis Ansip oli näost tuhkhall. Ta silmad ei säranud. Ta keha oli kange ja kui mitte arvestada paari vihast pilku minu ja mu kaameramehe suunas, siis ta eriti ei pilgutanud ka.

Kõige parema mulje jättis Lukas, kel, tõsi küll, nagu Inno tähele pani, käsi väheke värises. Aga see oli minimaalne. Ja Lukas oli näost ikka inimese nägu, mitte nagu Ansip ja Ligi.

Kui ministrte pikad ja igavad tiraadid läbi said, andis mustlasneiu loa küsimusi küsida. Ajasimegi kohe kaameramehega käed püsti. Seepeale ütles mustlasenieu kõrgilt: "Valitsuse pressikonverentsil tohivad küsimusi küsida vaid ajakirjandusväljaanded". Meile ei antudki mikrofoni. Mis seal's ikka, mõtlesime kaameramehega, küsime siis oma küsimused pärast pressikonverentsi, kui ka vabakutselised ajakirjanikud nagu meie tohivad küsida.

Seni küsisid teised ajakirjanikud ja ma pean ütlema, et nad on vist liiga pikka aega konverentsidel käinud, sest ühtegi teravat küsimust sealt küll ei tulnud. Isegi mitte natuke teravat. Teravamatki. Ainult palved ministritele  täpsustada neid jubedaid tiraade, mille nad olid äsja maha pidanud.

Õnneks lõppes konverents üsna pea, sest mustlasneiu kannatus katkes ning ta ütles, et kui rohkem küsimuis pole, siis on pressikonverents läbi. Ahaa, mõtlesin mina ja liikusin peaministri poole. Sest kui vabakutseline ajakirjanik ei tohi esitada oma küsimust pressikonverentsi ajal, siis pärast seda ta seda ikkagi tohib? Olime just härra Ansipi nina all, kui tige mustlasneiu meile tee peale ette astus.

Ütlesime talle, et soovime esitada küsimust. Et me oleme ka ajakirjandusväljaandest. Millisest, küsis tema. Inno ja Irja kohvikust, vastasime meie. Tema tegi selle peale vaid "mp-mp" ja raputas pead. Aga Andmekaitseinspektsioon ütleb, et me oleme ajakirjandusväljaanne ja teeb meile sel alusel ettekirjutusi, ei andnud mina alla. Seepeale mustlasneiu enam ei kõssanudki. Eeldas ilmselt, et ma sain asjast aru ega tekita probleemi.

Aga mina ei jätnud. Kui meid lubati konverentsile, siis meil on õigus ka küsimusi küsida. Milleks meid üldse sel juhul pressikonverentsile lubati, niisama, viksilt pingi peal istuma? Ei, sellega ma nõus pole, mõtlesin mina, ja küsisin peaministrilt, kes parajasti minu poole vaatas, oma väikse, ent väga tähtsa küsimuse: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TEINUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMSIEKS EESTIS???

Ja mida tegi seepeale peaminister? Ta keeras mulle selja.

Mustlasneiu aga kutsus seepeale turvamehe, kes oli seni koridoprinurgas passinud, ja käskis tal meid ära ajada. Turvamees tuligi meie juurde ja ütles karmilt: "Palun lahkuge!". Seda siis selle peale, kui olime küsinud peaministrilt kõige olulisema küsimuse tänases Eestis: MIDA  ON  VABARIIGI  VALITSUS TENUD  TÄNA  TÖÖPUUDUSE  VÄHENDAMISEKS  EESTIS????

Paistab, et peaminister Ansipi jaoks pole tööpuudusest sooja ega külma,  ega ta mulle muidu selga oleks pööranud ja ülbelt vastamata jätnud. Tegemist on ju kõige olulisema küsimusega, kõige põletavama probleemiga Eestis üldse ja see puudutab tuhandeid peresid, kus emad-isad töötuks jäänud ja kodud kaotanud. Kus päeva söögiraha pole võib-olla suurem kui nelikümmend krooni.

Kõigile neile peredele pööras peaminister Ansip täna demonstatiivselt selja.

Aga peame mõistma ka peaministrit. Kust ta meil alles tuligi? Lõuna-Aafrikast või Lõuna-Aasiast? Sapporost ja teistelt tähtsatelt väljamaavisiitidelt. Ei ole ju inimesel aega kõigega tegeleda. Paramatult tuleb teha mõned valikud. Kuna ta tahab sel aastal kindlasti veel ka Austraalia aborigeenide ja Aafrika bušmanite pool ära käia, siis tal lihtsalt ei jätku jaksu ja energiat pööbli ülepaisutatud muredega tegeleda.

Pakkisime kaameramehega asjad kokku ja lasime Stenbock'i majast jalga. Selgunud oli tõsiasi: Eesti Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel ei tohi vabakutselised ajakirjanikud küsimusi küsida. Nad võivad küll pingil istuda, pilti teha ja filmida, midagi märkmikussegi tähendada, aga suud nad lahti teha ei tohi. Veel parem, kui nad kleebivad endale suu peale kleeplindi, siis on kindel, et suu on lukus ja peaminister ja ministrid ei pea nende jaoks ebamugavatele küsimustele vastama.

Mis üheks jaoks ebamugav, see teise jaoks ülieluoluline. Seepärast oleme mina ja mu kaameramees järgmisel neljapäeval kui naksid traksid Stenbock'i majas tagasi.