pühapäev, 30. mai 2010

Kes on näinud hullu homo???

Tegime Vincentiga ühe märkimisväärse avastuse. Ei ole olemas hulle homosid. Sest kes on näinud hullu homo? Meie ei ole. Kas teie olete?

Homod ei suru end kunagi alla ning elavad just nõnda, nagu neile endale kõige rohkem meeldib. Erinevalt paljudest heterotest, kes ei julge astuda ühtegi sammu, enne kui pole põhjalikult juurelnud selle üle, mis teised sest arvata võiks, ning ajavad end niimoodi hulluks. Kuni maanduvad kummist seintega toas, kus hakkavad ümisema samasugust viisijuppi nagu see Siren. Homod ei lähe aga kunagi hulluks. Nad elavad päev korraga ning naudivad elu. On ausad ja avatud, rõõmsad ja vabad.

Ka Eurovisioonil on homo nägu. Ei ole ju saladus, et Eurovisiooni fännklubi koosneb suuremas osas homodest. Seepärast on ka laulud, mis sel „Pedeballil" edu saavutavad, enamasti päikeselised (eelmisea aasta Norra lugu!) ning vähemasti väikse positiivse noodiga. Seepärast ei saanudki Eesti eurolool hästi minna. Sest midagi NII DEPRESSIIVSET ei saa homodele kuidagimoodi meeldida. Homol ei ole kunagi peas mingeid sireene.

Kuid ega selleks, et elu nautida, pea tingimata homo olema. Võib ka hetero olla, aga seda devil may care ellusuhtumist võiks homodelt õppida küll.

Sest lõppude lõpuks on see ikkagi minu elu. Ja vaid minu asi, kuidas ma seda elan! :)))

Heidy Purga euroturismi asjus

„Eestlased võtavad seda kõike jube tõsiselt," ütles Eesti eruovedur Heidy Purga Eesti järjekordse feilimise kohta.

„Me ei panustanudki sellesse," ütles Malcolm Lincolni solist Robin Juhkental.

Aga.

Ilgelt palju raha on ju magama pandud. Sõidud, kostüümid, värgid, möllud. Kui polnud kavaski panustada, siis oleks võinud ju sõitmata jätta. Ja rahva raha raiskamata jätta.

Mulle meenutas Robin Juhkentali laul hullu sonimist kummiseintega toas. „Siren in my head...". Brrrrrr. Pliiz, ärge enam saatke Eurovisioonile lugu, mille on välja valinud nõndanimetatud muusikaspetsialistid. Eurovision on rahvapidu. Edukad on lood, mis meeldivad rahvale.

See on kindlasti jama. Ja sel pole mingit pistmist „väärtmuusikaga". Just. Nagu Paulo Coelhol pole mingit pistmist väärtkirjandusega. Aga loetakse, raisk. Taguge endale pähe, Eurov. pole väärtmuusikafestival. Kui ei meeldi, istuge kodus. Kuulake oma halligavat Siren'it ja kiruge, kui lollid on inimesed, kes Eurovisiooni vaatavad. Ja tehke oma väärtmuusikafestival (zzzzzzzz....).

Aga niimoodi süüdimatult rahva raha eest euroturismireisil käia on ikkagi väga nõme.

Meie lemmikud eurovisioonil

olid Hispaania ja Belgia.

reede, 28. mai 2010

Irene kommentaar Strannu käitumise asjus

Strandberg on puhta ullis lännü.

Ei ole teha midagi, Roheliste asutaja, keemik Strandbergi Mareki käitumine muutub üha naljakamaks ning tekib lausa küsimus, kas ta on ikka mõistuse juures. Kõigepealt käis iseendaga kohut, siis viskas diktaatorlikus korras erakonnast välja selle juhatuse ning nüüd ei lase välja visatud inimesi enam üldkoosolekule. Palkas isegi turvamehed ennast ja oma üldkoosolekut valvama!

No mida see keemik küll kardab? Et väljavisatud võetakse erakonda tagasi? Või arvab Stranberg, et erakond on tema oma ja keegi teine ei tohi seda näpuotsakesegagi puudutada? Nagu Villu Reiljan, kes näib  mõtlevat, et pärast teda tulgu või veeuputus, aga praegu on Rahvaliit tema oma. Strannul on sama ätitüüd, et pärast teda tulgu või veeuputus.

Ja olegem ausad, ka kehakaalu poolest kipub ta ühe rohkem Reiljanit meenutama. Nii et neid võiks lausa segi ajada. Ütled Reiljan, mõtled Strandberg. Ütled Strandberg, mõtled Reiljan. Ja ikkagi - miks on see nii, et diktaatorlikud erakonnajuhid on enamasti paksud? Valetan! Hitler oli üsna sale poiss ning ega Stalingi teab mis rasvarull polnud. Aga samas Mao oli paks, nii et mingi seos diktaatorlusel ja kehakaalul siiski on.

Ükskord, kui Talnas käisime, nägime, kuis Strannu peenes Itaalia söögikohas pastat vitsutas. Ilmselt on kehakaal siiski mitte põhjus, vaid tagajärg. Et oled nii ülbe, et sööd end paksuks ja siis ei näe enda kõhust kaugemale.

neljapäev, 27. mai 2010

Reformierakonna edu saladus: tugevad capod

Rääkisin mõni päev tagasi ühe üpris mõjuka reformikaga ning küsisin temalt, mis on Reformierakonna edu saladus. Et kuidas on võimalik, et ajal, mil teised parteid kisklevad nii, et ninast veri väljas, liugleb Ref elegantse kergusega ka üle kõige tormisemate vete.

Sain vastuseks, et Refis on erinevalt teistest erakondadest tugev konkurents, mis tähendab seda, et mitte kedagi ei upitata nö pukki, vaid igaüks peab oma koha küünte ja hammastega välja võitlema. Ning seal, kus teistes erakondades panevad kohaliku võimu paika juhid Tallinnast, kes sõidavad selleks spetsiaalselt kohale, on Refi kohalikele juhtidele antud iseseisvus ning nad saavad enda kehtestamisega ise hakkama.

Võib-olla see ongi põhjus, et ajal, mil teistel erakondadel traagelniidid kärisevad, paistab Ref kui kaljukindlus. Kuna tal ei ole ühtegi nõrka lüli. Need nõrgad lülid olid, Galojan-gate kahjustas Refi mainet üsna tugevasti, aga sellest saadi üle ning ebameeldivast skandaalist ilmselt ka õpiti.

Kesk ei paista ka erilise kärimisemisega silma, vähemasti Rahvaliidu, Roheliste ja IRLiga võrreldes. Aga Keski probleem on see, et kohalikud tegijad on nõrgad. Kui läheb lahti rebimiseks võimu pärast, siis nad ei suuda end kehtestada. See võib aga olla seepärast, et edutatud ei ole kõige paremaid. Või õigemini - konkurentsi ei ole lastud vabaks.

Tahad või ei taha, erakonna edu sõltub suures osas sellest, kui motiveeritud on selle liikmed. Kas pjedestaalile tõstetakse see, kes on kõige tublim, või see, kes on juhil kõige püüdlikumalt talda lakkunud? Kas lojaalsust premeeritakse? Kas on aus sisekonkurenst või väiklane sisejalatahapanemine?

Edukas erakond on nagu maffia. Selline, kus on juht ning tema capo'd. Juht ei langeta kõiki otsuseid üksi, vaid peab nõu ka oma capo'dega. Iga capo teab, mis on tema ülesanne, ning tal on ka üsna palju otsustusõigust. Ref on selle kontseptsiooni mu arust üsna edukalt omaks võtnud ning kõik töötab. Juhtkond respekteerib kohalikke capo'sid ning mitte kellelgi ei teki kavatsust mässata. Igaühel on jalutusruumi ning tegutsemisvabadust.

Rahvaliidus, Rohelistes ja IRLis käib aga maffiasõda. Pole selge, kes on juht, ning sellises olukorras ei tea keegi, kellele alluda. Tekib kaos.

Keskis on väga tugev juht, aga pole capo'sid. Ka nii on võimalik, aga sellisel juhul on alati oht, et need, kes tunnevad, et neid ei väärtustata piisavalt ning vaatavad kadedalt, kuis teistes erakondades pingutuste eest premeeritakse ning capo'deks ülendatakse, hüppavad aeg-ajalt üle ning reedavad. Reetmised on sellise mudeli loogikasse sisse kirjutatud.

Igal juhul on nüüd põnev vaadata, millises „maffiaorganisatsioon" eesootavad Riigikogu valimised võidab :)!

kolmapäev, 26. mai 2010

Miks süüdistatakse korruptsioonis ainult pakse inimesi???

Päeva küsimus on peale Eesti niru euroesituse muidugi see, mis saab nüüd Villust. Riigikogust visatakse välja nii ehk naa, aga et ka Rahvaliidust - mnjaa, Rahvaliidu noortel nolkidel pole isakese vastu mitte mingisugust austust. Jalaga tagumikku, nagu poleks olnudki.

Ja Mai Treial ju kinnitas, et Villu pole neid tegusid toime pannud. Kas Mai Treial on valetaja? Ei ole ju, juba tema näost on näha, et tegemist on äärmiselt ausa inimesega. Ta võib olla paks, aga ta ei ole valetaja.

Sama lugu Villuga. Ta võib olla paks, aga ta ei ole korruptant. Ja mis värk on, et korruptsioonis süüdistatakse ainult ülekaalulisi inimesi? Kas arvatakse, et kõik paksud inimesed on automaatselt korruptandid?

Sel juhul on teile siin terve rida korruptante: Laar, Padar, Lang, Strandberg jne. Miks ainut Villu võllas kõlgub? Sest tema telehvooni kuulati pealt. No aga te kuulake kõigi politikute telehvoone pealt. Jube mõeldagi, määndseid õudusi säält kuulda võib.

Tegelikult on poliitikamaailm korruptante täis, sest poliitika toimub põhimõttel: käsi peseb kätt. Poliitikamaailm on täis korruptante, kes jagunevad tegevkorruptantideks ja vahele jäänud korruptantidelks. Ning tegevkorruptandid irvitavad vahelejäänud korruptantide üle: "Näe, kus loll!".

Selline on elu. Ei ole mõtet pista oma nina poliitikasse. Palju mõnusam-lõbusam on seda jälgida kõrvalt.

Eesti jäi Eurovisioonil viimaseks? Paadam ruttu tagasi!

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Tundub, et Eesti pani seekord Eurovisioonil täiega Norrat, see tähendab, et tuli viimaseks. Isegi tahapoole sellest lätlasest, kes kiljus veel hullemini kui Hundioru Ingrid. Nüüd ei aita küll midagi muud, kui Paadam tagasi tuua. Sest oli mis ta oli, aga sellest poistebändist, kuhu kuuluvad Mart Normet, Hanno Tomberg, Margus Allikmaa ja Heidy Purga, nendest on Paadam ikka peajagu üle. Sest need poisid ei jaga üldse telematsu. Miks? No aga otsustage ise nende jutu põhjal. Näiteks ütles Mart Normet, et "Oleme üllatunud, et mõjule ei pääsenud" ja et "Eurovisioon pole selliseks looks veel valmis". Purga pidas nõrgaks selle poolfinaali taset, kust Eesti laul edasigi ei pääsenud.

Kulla kamraadid, kas te olete kuu pealt kukkunud?! Eurovisiooni laulukontsert on olnud juba aastakümneid HOMOPARAAD. Seal käivad homod, seda kajastavad homod, seda reklaamivad ja teevad homod. Ja seal saavutavad edu homolikud lood. Paadamile sai saatuslikuks kolme Kreisiraadio klouni lähetamine sinna homoparaadile, kes irvitasid täie lõuaga kogu sellele komejandile näkku ja loomulikult mingit edu ei saavutanud. Selle peale võeti Paadam, kes on Eestis kõige tugevam Eurovisiooni asjatundja üldse ametist maha ja asendati Purgaga, kes on küll kena jutuga ja hea DJ, aga no telesse on vaja ikka vast kogemust ja teadmisi, mida Purgal pole. Ja need ülejäänud kabajantsikud nagu Tomberg, Normet ja Allikmaa, no võta üks ja viska teist. Tomberg teeb hästi NBA korvpalliülevaateid, Allikmaa on hea kultuuriministeeriumi kantsler ning Normet suurepärane jutuvestja. Aga jällegi, teles pole neist midagi kasu. Ja no annab leida suuremat lollust kui selle kamba peale raisata miljoneid maksumaksja raha, teiste, näiteks teadusprojektide arvelt.

Kõige suurem tase on muidugi üllatus, et Eesti viimaseks jäi. No aga mis seal imestada?! Kui Eestis korraldatakse mitte Eurolaulu eelvooru, vaid alternatiivse muusika festivali nimega Eesti Laul, mille võitja saadetakse millegipärast Eurovisioonile. See on umbes sama kui saata kooli parim matemaatikaülesannete lahendaja vabariiklikule emakeeleolümpiaadile ja olla siis üllatunud, et ta sealt viimase kohaga naaseb. Täielik tagurpidi-Antsla on see Eesti küll, õu mai kaad!

esmaspäev, 24. mai 2010

Milline erakond on kõige ühtsem?

Kas pole see naljakas, et nii Rahvaliidu vana kui uue juhi nimi on Rüütel. Ok, Karel on Rüütli, aga ühesugused Rüütlid on Arnold ja Karel sellegipoolest. Ja sedapuhku, pole midagi öelda, tegi vana Arno noorele Karelile ära. Einoh, Karel on tubli poiss, justiitsvägivallagi vastu vapralt sõna võtnud, aga lets be honest, sotsidega liitumine tähendanuks Pihli puudliks hakkamist. Ja vanadele turskadele Villule ja Arnole käiks Pihli sülekoeraks saamine ju au pihta.

Nüüd siis otsustati iseseisvuse kasuks. Või mis iseseisvuse. Naljatilgad. Iseseisvus on ilus jutt. Osa Rahvaliitlasi noolib Keski ning mõned on juba Reformi hüpanud. Nagu Aivar Sõerd ja Tarmo Mänd. Lõpptulemuseks on ilmselt see, et Villu ja Arno jäävad iseseisvaks, aga teised kaovad, kus kurat. Nagu rotid uppuvalt laevalt.

Sest jällegi, lets be honest - tulekul on verised ajad. Verd hakkab samama, sest ees ootavad valimised. Ühed soovivad kümne küünega võimust kinni hoida ning teised iga hinna eest võimule tulla, sest neid on alandatud. Alandatute sooviks on oma alandajatele kätte maksta ning saada ise alandajateks. Alustada ise menetlusi, panna ise käis raudu, tuua päevavalgele kõik vaiba alla pühitud kuriteod.

Pea igas parteis ja parteikeses käib sõda ning äge siseheitlus, kus vend ei tunne venda. Ainult Reform ja Kesk ehk ongi suutnud ühist rinnet hoida, kuigi väiksemat sorti kähmlusi-kisklusi on nendegi ridades. Reformi kummitab Galojani vari ning Kesk on kogenud ülehüppamisi nii Virus (Puldre)  kui Võrus (Helistvee ja Anton).

Kõige ühtsem on siiski olnud Reform. Galojani-keisist on ilmselt õppust võetud ning omasid hoitakse. Sellist tormistel vetel kindla kursi hoidmist tasuks teistel enne valimisi Reformilt õppida. Eestlane armastab "kindlat linna ja varjupaika", pole midagi teha, selle ihalemine on tahutud me rahvuslikku alateadvusse. Kõik, mis kõigub, pelutab. Ning praegu kõiguvad kõvasti IRL, Rohelised ja Rahvaliit, Keskil ja sotsid mõnevõrra vähem.

Kõik võib muidugi üleöö muutuda ning seepärast maksaks enne valimisi reeturid erakonnast minema lüüa. See on selline soe, siiras ja sõbralik soovitus kõigile parteidele.

Õiglus võidutses siiski!

Mul on ääretult hea meel, et Voldemar Kuslap ei pea talt nolkide, rumala prokuröri ja saamatu advokaadi poolt kaela määritud trahvi ise ära maksma. Rahva annetused annavad prokuratuurile kena ninanipsu - te võisite ju vana lauljat alandada, aga rahaliselt ei suutnud te teda ikkagi pitsitada. Mis oli, lubage küsida, küll see eesmärk, mida te soovisite saavutada?

Kui eesmärgiks oli prokuratuuri järjekordne töövõit, siis andestust, aga efekt oli vastupidine. Te jäite täiskoosseisus lolliks ning prokuratuuri maine taastamine võtab aastaid. Mitte keegi ei räägi enam Haaveli „teenitud karistusest", kõigil on meelel ja keelel Kuslap,  kellele te räigelt liiga tegite. Ühe prokuröri suursaavutuse käkkis ära teine prokurör ning seda puhtalt omaenda lollusest. Paindumatus, harimatus ja väga väike silmaring - selliste sõnadega võiks iseloomustada Eesti Vabariigi prokuratuuri täna.

Oleksite võinud Kuslapi asja ära lõpetada, sest vanahärra süü ei olnud suur ning tema tegu polnud tahtlik. Tema süüdimõistmine ei olnud tõepoolest vajalik, saate sellest ju isegi aru. Või ei saa? Kui te tõepoolest usute, head prokurörid, et Voldemar Kuslap vääris kriminaalkaristust, siis andke mulle andeks, aga te ei tea enam, mida tähendab inimlikkus.

Ja nii, iga uue rumaluse ja rumalusest tingitud justiitsvägivallaga, kaobki see viimane austus, mis rahval te vastu on. Kui seda pärast Voldemar Kuslapi kriminaalkurjategijaks tegemist enam ongi.

neljapäev, 20. mai 2010

Mina olen väärteorets. Mis on sinu karistus?

We are all jailbirds, comparing notes. Nõnda võiks iseloomustada Eesti Vabariiki täna. Kui üht suurt vanglat, mille asukad räägivad teineteisega juba tükimat aega stiilis: „Mis karistus sul on?". Või: „Sul ei olegi veel kriminaalkaristust?". Või: „Sind ei olegi veel ülekuulamisele kutsutud?"

Meie kõigi suhtes on käimas mingid menetlused. Kelle suhtes väär- , kelle suhtes kriminaalmenetlused. Ja me kõik teame kedagi, üsna paljusid tegelikult, kellele on juba mingi karistus määratud. Tuttavad, naabrid, sõbrad, töökaaslased.

Märt Rask ütles täna, et siiamaani on karistuseta pääsenud vaid vastsündinud. Eile siis ka Kuslapi Volli, rahva lemmik ja süütu pensionär. Peab ühele rullnokale 50 tonni välja käristama, sest Lumiste Annelile ei tulnud pähe krimasja oportuniteedi kaalutlustel ära lõpetada.

Rein Langi juhitav justittsministeerium on otsustanud menetleda nii, et rahval veri ninast väljas. Nagu Rask ütles - pääsevad vaid vastsündinud. Sellisel hullund menetlemisel on aga kurb efekt - karistuses pole enam midagi häbenemisväärset, sest igaühte on ju millegi eest karistatud. Nüüd saab juba omavahel lõbusasti võrrelda, keda mille eest karistatud on, sest karistatud on kõiki.

Mina olen näiteks väärteorets, maja tagahoovis oli muru lubatust kümme senti pikem ja koheselt alustati menetlust. Sain miskit seitse sada trahvi, mida ma ei ole ära maksnud, sest ei ole viitsinud. Nüüd tuli postkasti teade, et kohtutäiturilt on kiri, toogu ma postkontorist ära. Ah, ei viitsi.

Menetlus ei tekita enam hirmu ega ärevust. Pigem on selline mõnus närvikõdi, et no mille eest siis järgmisena vahele võetakse.

Kedagi ka enam ei huvita, kui sul krimkaristus on. See ei huvita su tööandjaid ega sõpru. Sest neil on ka mingi karistus. Olemegi kõik koos sellised mõnusad kriminaalid kriminaalide riigis.

Karistused devalveeruvad.

Muide, Raski ajal oli rahulikum. Kui tema oli justiitsminister, tähendab. Proksis oli siis mõnus-rahulik ning keegi ei sõitnud prokuröridel seljas. Keegi ei torkinud tagant. Nüüd, Langi ajal on prokurörid kui gestapo ohvitserid, sellised puised ja paindumatud nagu herr Flick Allo!Allo!-st. Eile võtsid ette Kuslapi Volli, homme on siis vastsündinute kord.

Kuidas ma küll igatsen neid aegu, kui Märt Rask oli justiitsminsiter. Reform võiks Langi maha võtta ja Raski tema asemele panna. Säilitate näo ja saate rahva silmis uuesti liberaalideks.

teisipäev, 18. mai 2010

Kiiruseületamine ei ole biig diil

Mina ületan kiirust kogu aeg. Portugalis olen kihutanud nii, et keel suust väljas, ning vahel olen istunud autorooli nõnda, et jalg ei kanna.  Aga ilusti olen baarist koju jõudnud.

Siin ei kontrolli sind keegi ja on jube mõnus. Eesti politsei pingutab vahel nats üle. Nii et lõpetage juba see Tõnis Kõivu kiiruseületamise suureks puhumine. Möödasõitu ei olegi võimalik mitte kiirust ületades teha.

Igaüks on oma elus kiirust ületanud. No mida sa teed, kui on kiire? Ületad kiirust. So what, kui kiirust ületas riigikogulane? Riigikogulastel on ka vahel kiire.

Aga Eesti homod?

Portugali homod said õiguse abielluda, sama õigus on juba ammu Hispaania homodel. Kaua Eesti homod veel kannatama peavad, ei tea? Mis on saanud Rein Langi eelnõust, mis annaks meie homodele abiellumisõiguse??

Reformierakond pidi ju olema liberaalne erakond. Jürgen Ligi ise ütles, et nad on liberaalid. Nüüd võiks siis oma sõna pidada ja homod pulmitama lasta.

Mu on isiklik huvi ka. Minu vend on homo ja ütles just, et peab vist Portugali sõitma, et oma elukaaslasega abielluda. Aga kodumaal oleks ikkagi ilusam. Meie Vincentiga toetame igatahes homode (nii kiriklikku kui ilmalikku) paaripanekut 100 %-liselt.

esmaspäev, 17. mai 2010

Valitsuspartei liige kutsub üles maksude maksmisest kõrvale hiilima

Väljavõte Äripäeva veebist.

Mis on pehmelt öeldes uskumatu ja mida võib võrrelda üleskutsega hakata Tallinna kesklinnas aknaid segi peksma, põhjendusega, et linnapea isik ei meeldi. Ehk siis üleskutse otsesele seaduserikkumisele.

Gräzin on Riigikogu liige, ligi 100 tuhande kroonise kuusissetuleku peal koos boonustega. Tundub, et mõnel inimesel hakkab selliste summade peale lihtsalt katus sõitma.

Ja kuidas siis inimesed peaks nüüd reageerima? Et kui Ansipi nägu ei meeldi, siis jätavad riigimaksud maksmata?!

Vau!

Väljavõte mozilla.com veebist.

Ajal, mil Kanal 2 Reporter värbab uusi bikiinides ilma-kiisusid, on eesti keel kinnitamas kanda maailmakeelte hulgas.

pühapäev, 16. mai 2010

Aga miks Veidenberg seksikate peole ei pääsend?

Seksikate pidu või asi. Kõige seksikam jäi ju ukse taha! Kas Ingrid Veidenbergi kutse läks posti teel kasuma või??
Ai-ai, Krista Lensin. Sedasi sa kaua ei purjeta. Teavad ju kõik, et Eesti kõige seksikam naine, pruut igas pulmas ning kadunuke igal matusel on Arteri memm Ingrid Veidenberg. Kuis tema nüüd kutsumata jäi?

Seda Veidekas ei andesta. Järgmises Arteris on sinu kohta kindlasti paar mürgist sõna. Niimoodi juhtkirja mesimagusate lausete vahele poetatult.

Aga paistab, et Veideka ajastu on Kroonikas jäädavalt möödas. Müil veel lömitas teise ees ja kutsus pittu, aga Lensin enam ei kutsu. Õige kah. Kroonikale aitab ühest maadamist ja Lensin sobib seks imehästi.

Vene identiteedist

Väljavõte IHT veebist.

Üks põnev artikkel vene identiteedist New York Times'i/International Herald Tribune'i veebist. Kus autor, ingliskeelse väljaande Russia Today peatoimetaja Andresi Zolotov kirjeldab vene identiteedi loomist ja selle vastuvõttu välismaal.

Huvipakkuv artikkel sellepoolest, et ka eestlased nii nagu paljud teised endise N Liidu rahvad loovad nüüd uut identiteeti selle vana nõukogude identiteedi asemele, mis on vaikselt ajaloo prügikasti visatud. Venelased on oma identiteeti loomas II ilmasõja ja selles saavutatud võidu pinnale. Mis on ühelt poolt ühisosa kogu kaasaja arenenud maailmaga ja teiselt poolt ka rahva enda poolt heroiseeritud. Mis võttis eriti karmid pöörded 5 aastat tagasi, kui flirditi stalinismi ja kommunismiga, ent mis nüüdseks, nagu autor märgib, on maha rahunenud ja Stalini pildid ning kommunistid on kõrvale jäetud.

Mis on siit õppida Eesti jaoks? Eriti aga seda, et partneritega normaalsete suhete ajamiseks peab neid tundma. On selge, et ajal, kui kogu Venemaa elas läbi II ilmasõja heroiseerimise ja uuesti ümber vaatamise etappi, oli äärmiselt vale lisada omalt poolt õli tulle ning hakata Eestis mälestussambaid eemaldama. See andis oodatule sootuks vastupidise tulemuse ning pigem toetas neostalinistlikke ilminguid nii Eestis kui Venemaal, mis pole sugugi Eesti huvides. Eestis oleks tulnud näha läbi pronkssõduri juures toimuva tagamaad, näiteks presidendivalimiste-eelse kampaania mõju ning asjasse professionaalsemalt suhtuda. Minupärast kutsuda kokku kasvõi II ilmasõja teemaline konverents, sest ka Eesti enda ajaloos on selle sõja koha pealt valgeid laike, näiteks Eesti Leegoni tegevuse lahtiseletamine, mis on jäänud häguseks isegi eestlastele endile, välismaalatest rääkimata. Ent selle asemel, et probleemidele näkku vaadata ja neid lahendada, asuti möllama stalinistlike võtetega. Olgem ausad, niisama süüdlased eesti rahvale nii moraalselt kui materiaalselt palju maksma läinud pronksiöös olid lisaks end purju joonud peamiselt vene keelt rääkivatele noorukitele ka need tähtsad Eesti poliitikud, kes neil päevil otsuseid tegid ja Eesti riigi pealinna märatsejate meelvalda jätsid. Sellised eksimused pole andestatavad, kuna need võivad kaasa tuua saatuslikke tagajärgi kogu rahva jaoks. Ja nagu aeg näitab, pole selliste sündmuste puhul tagantjärele tarkusest midagi kasu, sest tekkinud kahju ei korva keegi. Kogu elu ja areng on kokkuvõttes poliitiliste valikute küsimus. Pronksiöö asemel pidanuks Eestis kehtima juba 2007. aastast peale see euro, mille nimel nüüd eesti rahva verd lastakse.

laupäev, 15. mai 2010

Ekspress pommitab infoga

Väljavõte Ekspressi veebist.

P.S. Ekspressi tiraazh ja lugejate arv kukkusid järsult peale "uue" formaadi kasutuselevõttu. Tundub, et selle väljaandega on päriselt jokk.

Mare Lusti firma seis väga nõrk

Väljavõte Krediidiinfo raportist.

Vanduva ja füüsiliselt agressiivse advokaadi Mare Lusti firma on tõsistes raskustes, nagu nähtub Krediidiinfo raportist. Tundub, et kliendid on Lusti hüljanud.

Kokkuvõte on järgmine:

VIRUVÄRAVA ADVOKAADIBÜROO OÜ on asutatud 1997. aastal. Ettevõtte äririsk on kõrge. Majandusolukord on väga nõrk.
Müügitulu viimasel aastal kahanes. Müügitulu tase on suhteliselt madal. Ärikahjumi tase on kõrge. Omakapital on väga madal.
Põhikapital on püsinud minimaalsel tasemel.
Finantsolukord on nõrk. Likviidsusnäitajad: maksevõime kordaja - väga nõrk, likviidsuskordaja - normaalne, maksevalmiduse kordaja - suhteliselt hea, raha laekumine - kiire. Võlakordaja on väga kõrge, ettevõte on suures sõltuvuses võõrvahenditest.
Rentaablusnäitajad: kahjumi tase - väga kõrge, aktiva rentaablus - tugevalt negatiivne.

reede, 14. mai 2010

Juhtus

Tekst ekraanil:
veidi aja eest: kanep legaliseeritud New Yorgi osariigis.

neljapäev, 13. mai 2010

Vincent ja Irene Lissabonis

Oleme praegu Lissabonis ja siin on uskumatult soe. Õhk on nii mõnus ja lõhnab oivaliselt. Kuna Vincent põlvneb hispaanlastest,  siis ta lausa januneb sooja järele. Kujutage ette, isegi tema juuksed, mis olid Põhjamaal täielikult ludus, on siis kenasti krussi tõmmanud. Vincent ütleb, et tahab siia elama jääda ja me ilmselt jäämegi. Otsime praegu sobivat elukohta.

Käisime lõuna pool üht majakest vaatamas, aga see ei sobinud meile, sest oli liiga metsa sees, linnast väljas. Ei, me oleme harjunud linnaga, ei taha olla auto vangid. Me väike armas korter Lissaboni kesklinnas sobib meile praegu väga hästi.

Kunagi ma tahtsin elada Barcelonas. See tundus lihtsalt nii romantilisena. Sattusin sinna esimest korda 2004. aasta aastavahetusel koos ekselukaaslasega. See pidi olema üks romantilisemaid reise mu elus, aga oli kõige ebaromantilisem, kuigi eksi sõber, hollandi kunstnik Allard laenas meile oma korterit Barca kõige ägedamas linnaosas El Bornis. Miskipärast on nõnda, et kui naise ja mehe suhe on lagunemas, siis romantilised paigad muudavad selle suhte veel ängistavamaks. Barcelona oligi esimene koht, kus ma tajusin selgelt, et ma ei taha selle mehega abielluda, selle mehega lapsi saada.

Pärast seda kohtusin õnneks üsna pea Vincentiga ja Barcelona oli kohe teistsugune - vaimustav, kus iganes me siis ka ei käinud, kus tänavanurgal ka ei seisatanud. Meie lemmikhotell asub Katedraali väljakul ja me ööbime seal iga kord, kui Barcasse satume. Viimati olime seal oma möödundsügisesel Euroopa reisil. Käisime Vincenti sõbra sünnipäeval Toscanas ja sõitsime tagasiteel Barcelonast läbi. Meie hotell ei olnud muutunud! Ta oli niisama hea, soe ja vanaajahõnguline nagu ma teda mäletasin. Muide, ses me lemmikhotellis armastas peatuda ka minu lemmikkirjanik Ernest Hemingway (mu teisele lemmikkirjanikule lord Byronile meeldis jällegi Sintra Portugalis ;)

Nüüd on mul tegelikult ükskõik, kus elada. Peaasi, et oleks soe :).  Ei pea tingimata elama Barcelonas, võib elada ka Lissabonis. Kohalikku keelt me veel ei räägi, aga aru saame :)

Käisime täna vee ääres jalutamas. Inimesed võtsid päikest, lapsed ujusid. Täitsa võimalik, et teeme varsti ka ise ühe sulpsu. Vesi oi igal juhul käega katsudes nii mõnus ja soe.

Hea, et euro tuleb

Mulle tegelikult euro tulek meeldib. Loomulikult oleks olnud põnev, kui ta poleks tulnud. Valitsus oleks ilmselt kukkunud juba sel suvel ning kinnisvarahinnad oleks romahtanut, nagu soomlased ütlevad. Aga turvalisus on ikkagi parem kui põnevus ning seepärast hingan ma nüüd, kus euro otsus on ära tulnud, kergendatult.

Kuna mulle meeldib tohutult reisida ja ma olen praegugi reisil, siis teeb euro tulek mu elu palju lihtsamaks. Pole seda tüütut rahade vahetamist.

Mul on ka mitu müümata maja ning kui euro tõepoolest tuleb, siis on loota, et hinnad vähemasti ei lange. Nii et võiks öelda, et vähemasti minu elu läheb pärast eurot kindlasti kergemaks.

Jürgen Ligit võib paljude asjade pärast kritiseerida, aga kui Eesti tõepoolest endale euro saab, siis on mees ära teeninud sügava kummarduse. Praegusel ajal ei ole kerge olla rahandusminister. Võiks isegi öelda, et see on kõige ebameeldivam töö üldse.

esmaspäev, 10. mai 2010

Savisaarelt asjalik arvamus Ühtse Eesti teemal

Väljavõte Edgar Savisaare blogist.

Raske on Savisaarega mitte nõustuda.

Kreeka probleemile on lahendus: kommunism

Alustuseks, NB!, palun mitte segi ajada proletariaadi diktatuuriga, mida N Liidus kommunismiks nimetati (või arenenud sotsialismiks). Kommunism, rahata ühiskonda on praktiseeritud aastakümneid Iisraelis, sealsetes teatud tüüpi kommuunides ehk kibbutzides, seda vabatahtlikkuse alusel, ilma mingi terrori ja küüditamiste ning tagakiusamisteta.

Miks kommunism? Sest ühiskond on arenenud sinnamaale. Tõsi, erinevalt marksistlikust teooriast, kus rõhutud töölised pidid ise võimu haarama, on ühiskond ise arenenud sinnani, kus inimesed on nõus vabatahtlikult tegema tööd ilma selle eest raha saamata, tingimusel, et neile tagataks selle eest aluase ja toit. Sest neil ei jää midagi muud üle. Sest raha ei ole. Ja kõik on kõigile võlgu. Tohutult suuri summasid. Ühed inimesed teisetele, ühed riigid teistele, kusjuures raha tegelikult mitte kellelgi pole, on ainult võlad. Võtame kasvõi Saksa riigi, mis kiitleb kõrge ekspordiga, ent see on võimalik ainult seetõttu, et riik maksis autotööstustele peale, et need saaks odavalt oma toodangut müüa. Riik võttis selleks laenu, oma kodanike käest, kes on omakorda võlgu pankadele, kes on võlgu riigile. Ja nn Kreeka kriis pole samuti midagi muud kui Saksa majanduse teise alustala, panganduse päästmine, laenates selleks raha mitte ainult Saksamaa, vaid kogu Euroopa Liidu elanikelt. Kaasa arvatud eestlastelt, kui Eesti peaks liituma eurotsooniga, neiltsamadelt eestlastelt, kes on kõrvuni võlgades, võlgadesse uppunud.

Ehk, ja seda pole avalikult palju välja öeldud: raha ei ole. Tegelikult pole raha ka Saksamaal, sest kui Kreeka läheks pankrotti, ehk jätaks oma kohustused Saksa pankade ees tasumata, siis järgeks sellele Saksa majanduse ja kogu Saksa riigi kollaps. See, mis praegu toimub, ja mitte ainult neis kodudes, kelle pere-emad ja -isad üksteise järel Tõehetke saate abil oma võlgu püüavad päästa, on üleilmne sms-laenamine. Seejuures paaniline sms-laenamine. Kus võetakse üha uusi ja uusi, üha kallimaid laene vanade laenude tasumiseks, lootuses, et ükskord olukord laheneb. Lootuses, et majandus hakkab kasvama ning selle kasvu abil luuakse niipalju uut väärtust ja raha, et võlad selle kõrval kahvatuvad. Ent, NB!, see oli nii aastakümneid tagasi, kui uut tööjõudu tuli massiliselt peale ning seda veeti sisse kolooniatest. Ent nagu näitab maailmas ühe eesrindlikuma majanduse, Jaapani areng viimased paarkümmend aastat, see süsteem enam ei tööta. Ühiskond vananeb ning üha raskem on senise süsteemi abil heaolu säilitada, ilma langemata laenu-lõksu. Kui Kreeka puhul räägitakse avaliku sektori võlast veidi üle 100% SKPst, ja seda peetakse suurekas, siis Jaapani võlg on ligi 200%!!! Eesti riik on teises äärmuses pea olematu võlaga, ent see võib kiiresti muutuda, nagu see juhtus Lätis, kuna inimesed on kõrvuni võlgades, maksutulud kukuvad kiiresti ning riik peab senise elustandardi säilitamiseks hakkama massiivselt laenama.

Ent mis saab siis, kui laenata pole enam võimalik? Sest see aeg võib tulla küllalt ruttu. Juba Kreeka puhul kostis üleskutseid mitte laenu anda. Kas see tähendab, et kõik nn arenenud riigid nagu Kreeka peavad oma majanduse kokku tõmbama kuhugi 18. sajandi alguse tasemele, ehk aega, kui pandi alus kaasaegsele majandusmudelile ning algas tormiline areng, ehk selle mulli puhumine, kust äsja õhk välja visises. Andrus Ansip ilmselt teeks seda, kui talle keegi kõrva sosistaks. Ent inimesed, kes oma peaga mõtlevad, nii ilmselt ei teeks. Isegi eestlased, kes alles äsja elasid 18. sajandi alguse tasemel, ent kes on juba hea elu maitse suhu saanud ja pole nõus sellest niisama lihtsalt loobuma. Mida näitab ka kreeklaste otsustav vastuhakk plaanidele suruda neid tont teab kuhu, pelgalt selleks, et Saksa pangad oma raha kätte saaks.

Olukorras, kus raha ei ole, ega ka tule, on ainus võimalus loobuda üldse rahast, ja sellega ka senisest raha-põhisest ühiskonnakorraldusest. Ehk üle minna kommunismile. Süsteemile, kus igaühelt nõutakse tema võimaluste järgi ja igaühele antakse tema vajaduste kohaselt. Sellele poleks arvatavalt ka suuremat vastuseisu, sest raha pole ka neil, kes muidu oleks vastu sõdinud, rahatuusadel. Kui nad just rongi alla pole hüpanud, või vangi pandud, ei peksa oma naist ja lapsi või ei sõida purjuspäi kesklinnas autoga ringi, siis konutavad nad vaikselt oma kodus ja meenutavad vanu ilusaid aegu. Mis kapitalismist me siin enam räägime?! Mis kapitalismi saab olla ilma kapitalita?!

Ühtne Eesti näitas poliitikutele peeglit

Väljavõte Delfi veebist.

Ühtse Eesti "kongressile" on tulnud reaktsioone seinast seina. Ühed, enamasti poliitikud peavad seda täielikuks jamaks, teistel on kahju, et uut erakonda ikkagi ei sündinud. Ent kui vaadata asja pisut eemalt, siis on teater olnud juba aegade hämarusest üks vahend, kuidas juhtida tähelepanu valitsejate tegemistele, seda eriti siis, kui paljud teised žanrid, näiteks kirjandus, kaasajal ka ajakirjandus on tasalülitatud. Mida ta tänases Eestis ka on. Nii et teatril on ehk vabamad käed ühiskonna kitsaskohtadele tähelepanu juhtimisel, kuigi, nagu aeg näitas, üritati ka NO teatrile kaikaid kodaratesse loopida, ilmsest soovist see etendus ära jätta.

Ma ei saa kuidagi nõustuda Linnar Priimäe väitega, et Ühtne Eesti tappis viimse usu. Pigem taastas see rahvale hästi peale läinud teatri-etendus usu, et kõik pole veel kadunud. Et on siiski võimalusi juhtida tähelepanu ühiskonna kitsaskohtadele ja taltsutada poliitikute juhmust. Et aidata Eesti nimeline laevuke soost välja. Priimägi kui poliitik üritab Ühtse Eesti lahterdada kehva poliitika valdkonda, samas oli tegemist suurepärase teatrietendusega. Kasvõi juba seepärast suurepärasega, et meelitas kohale rekordarvu publikut. Ma ei tea Eestis ühtegi teatrietendust, millel oleks olnud korraga 7500 pealtvaatajat. Kõik nn muusikalid kahvatuvad selle kõrval. Ja kuidas saab kehv olla teater, mis pettis ära isegi vana teatri korüfee Priimäe enda!!!

Selle asemel, et peeglit kiruda, peaks poliitikud sinna sagedamini vaatama ja sealt nähtust oma järeldused tegema. Samuti pole selleks, et olemasolevat poliitikat kritiseerida, tingimata vaja uut erakonda luua, nagu eestlased on kilplaste kombel seda teinud, justkui selleks, et iga kord uuesti pettuda. Nagu mingid imbetsillid, kes idioodi järjekindlusega ühe ja sama reha otsa astuvad. Kes armastavad tegutseda, aga sellest mingeid järeldusi ei tee, ning tümitavad neid, kes nende tegevust kritiseerivad. Millegipärast peetakse kriitikat ja kritiseerimist Eestis põlastusväärseks ja kriitkute peale näidatakse näpuga. Kriikute kohta öeldakse: "Tegutse, ära virise!" Samas on see "virin" just inimkonda edasi viinud ja edukamad need ühiskonnad, kus virisemist rohkem. Kus tugev ajakirjandus, tegus parlament ja arenenud teadus. Sest mis need ajakirjandus ja parlament muud on kui kohad, kus "virisetakse" ja makstakse palka selle virisemise eest. Teadus omakorda vaidlustab ja ründab pidevalt kehtivaid tõdesid. Eestis, mis seal salata, on vähe virinat nii ajakirjanduses kui parlamendis, ning teadlased on enamalt jaolt lihtsalt vait, mistõttu on igati omal kohal, kui areenile astub teater. Selle sõna kõige paremas tähenduses.

Julgeist arvajaist

Lugege Veiko Rämmeli blogi, sääl on suurepärane ülevaade rahvuslaste tegemistest.

Kas te teate, kes on kõige nõmedamad inimesed? Kõige nõmedamad inimesed on need, kes peavad enne arvamuse avaldamist autoriteetselt allikalt järele küsima, mis too arvab, et nad kogemata kombel "valesti" ei arvaks, ja väljendavad vaid poliitliselt korrektseid arvamusi. Nt Villu Reiljan on korruptant, Savisaar on sarvik, emad on jumalad,  tunneli lõpus paistab valgus ja euro tuleb. Ning muu sarnane pläma.

Aga millised inimesed on kõige toredamad, mis te arvate? Minu arust need, kel on oma arvamus. Ma ei pruugi nendega alati või mitte kunagi nõustuda, aga mulle jubedasti meeldib, kui inimesel on oma arvamus. Näiteks Johan Bäckmanil on alati oma arvamus, samuti Tiit Madissonil. Veiko Rämmelil ka. Ning ta ei pelga seda välja öelda isegi siis, kui see on mõne inimese või institutsiooni arust VÄGA VALE arvamus.

Aga sitta neist institutsioonidest. Praegu rabelevad nii, et keel suust väljas, aga varsti tulevad uued inimesed ja uued institutsioonid. Mis lasevad praegused institutsioonid ja nende institutsioonide inimesed klosetipotist alla. Pa-pahh. Vesi peale!

Teisitimõtlejate tagakiusajaid on alati häving tabanud. Tabas Kostja Pätsi, tabas ENSVd ja tabab... ()

Valneri ja Soidro asjus

Reporteris oli just lugu sellest, kuidas Reporteri ajakirjanik Heiki Valner kaebas kohtusse ajakirjanik Mart Soidro, sest too oli tema kohta mõned anonüümsed kommentaarid kirjutanud. Kus ta siis väitis, anonüümselt muidugi, et Valner on loll, ptüi, vabandust, kriminaalkurjategija. Mis viis selleni, et õnnetut Valnerit ei valitud Roheliste nõukokku ning tal jäi poliitline tähetund saavutamata. Millest on äraütlemata kahju, sest Heiki Valner on kahtlemata üliandekas poliitik. Seda on näha juba tema näost.

Niisiis tegi Reporter loo omaenda ajakirjanikust. Kuidas teda kiusatakse. Teemat presenteeriti toooohutult suurelt, umbes samas formaadis, mis Poola presidendi alla kukkumist ning Soidro paistis vähemalt niisama suure pätina nagu Villu Reiljan. Arusaadav, kui sul on teles omad joped, siis saad mõnusasti oma asja ajada. Isegi on võimalik saata oma vihaseima vaenlase ukse taha omaenese kolleeg, kes prõmmib su vaenlase uksele, torkab talle kaamera näkku ja pärib aru, miks ta sind kiusab. Jaaaa. Kujutlen juba, kuidas vaese Soidrokse üle kohut mõistma hakatakse. Reporter kajastab seda kindlasti niisama suurelt kui Villu Reilljani protsessi. Soidrot näidatkse sääl siis nii- ja naapidi, küll vertikaalis ja horisontaalis, mille näitamise vahele laseb Reporter oma armastatud zhöön-möön-szuääää häälitsust. Mida tavaliselt näidatakse taustaks parmudele ja teistele "elule alla jäänud" inimestele, nende pilkamiseks.

Eriti märkimisväärne on asja juures see, et Reporter tegi omaenda ajakirjaniku lihtlabasest erakismast teise ajakirjanikuga loo enne asja kohtulikku arutamist. Ilmselt siis eesmärgiga kohut mõjutada. Indrek Saargi ütles Reporterile õigesti ja ilusti, et vastikut Soidrot, kes kuulub (veel!) sotside erakonda, võib oodata halvimal erakonnast väljaviskamine.

 Jah! Soidro tuleb erakonnast välja heita! kuid mitte ainult, seltsimehed!! Soidro tuleb ka oma majast, oma korterits, oma voodist välja heita! Tal pole õigus elada, kus ta elab, magada, kus ta magab! Ja sellegagi ei tohi piirduda!!! Ei!!!! Soidro tuleb ka inimkonna seast välja heita!!!!!!!!!!

Miks? Küsite veel, oinad?? Sest ta ON SOLVANUD PÜHA HEIKI VALNERIT. Kes solvab Heiki Valnerit või ükskõik millist Reporteri ajakirjanikku, peab arvestama sellega, et tema ukse taha tuleb teine Reporteri ajakirjanik, kes teeb temast loo, ja kolmas Reporteri ajakirjanik, kes teeb temast pildi, ja neljas Reporteri ajakirjanik, kes võtab kõik kaameraga üles. Oih, ja siis tuleb veel viies Reporteri ajakirjanik ja annab Soidrole peksa kah. Ühe vägeva ketuka.

Nii on lood. Mis vahite, idikad? Vaadake Reporterit!

pühapäev, 9. mai 2010

Natuke ka minu vanaemast

Kirjutasin enne emast, aga mul on ka väga vahva vanaema, kes on juba 88-aastane, aga ikka väga traks. Ja väga terane. 

Helistasin täna vanaemale ja soovisin: "No hyvää äitienpäivää sinulle!"

"Mitää äitienpäivää?" naeris mu vanaema. "Ethän sinä sinä ole äiti!"

Kümme punkti vanaemale, mina tõepoolest ei ole ema. Veel. Tal endal on kolm last, tütar ja kaks poega ning kõik ta lapsed armastavad teda väga. Vanaema ongi võimatu mitte armastada. Kui mehed tavaliselt oma ämmasid ei salli, siis minu isa ütles alati, et temal on ämmaga hirmsasti vedanud, sest tal ei ole tema kohta mitte ühtki halba sõna öelda. 

Ka vanaema oli isast väga heal arvamusel ning manitses mu ema, et ta isale liiga ei teeks. Ja ta on ka minu mehest väga heal arvamusel. Paneb mulle alati südamele, et ma teda ei kiusaks :). Kui mehega vanaemale külla läheme, siis vanaema tormab kohe pliidi juurde ja asub meile kartuleid keetma või mune praadima ega tee väljagi meie protestidest, et meil kõht juba täis. 

Mu vanaemal on olnud mitu ametit. Kui mina väike olin, siis oli vanaema köögitädi ja koristaja. Selle sama asutuse koristaja, mille direktor oli minu isa. Kui ma väike olin, siis isa võttis mind hommikul tööle kaasa ja ma olin seal vanaema hoida, kuni isa sööklasse lõunat sööma tuli. Siis tuli isa ja ma sõin temaga tähtsalt lõunat. Pärast läksime vanaemaga tema poole, kus vanaema hakkas peenraid rohima ja kanu talitama ning mina tilpnesin tal lihtsalt sabas ja vaatasin huviga, mida ta teeb. Vanaemaga oli hiiglama tore, sest ta ei kamandanud mind kunagi ja lasi teha seda, mida ma tahtsin. Ega mind ei olnud eriti võimalik keelata ka. Mulle meeldis näiteks isa töö juures mööda treppe joosta ja trepi käsipuudel liugu lasta. Vanaema kartis, et ma kukun alla, ja keelas, aga ma ei kuulanud ja mäletan, et see oli ainus kord, kui vanaema oli minu peale tõsiselt pahane. Minu hulljulguse pärast.

Neid vanaema kasvatatud maitsvad maasikaid, mida ma tema aias sõin, ei lähe mul kunagi meelest. Ega ka need korrad, kus ma olin väike ja ta võttis mu kukile, et mind läbi metsa koj, isa ja ema juurde viia. "No see kott mõistab küll ise kõndida!" hüüdsid metsamehed mu vanaemale, kui meid tulemas nägid. Vanaema naeris, aga mind maha ei pannud. Seda lugu on ta mulle mitu korda meelde tuletanud.

Mulle väga meeldis vanaema juures olla ja ma üldse ei pahandanud, kui ema ja isa mu temale hoida viisid. Vanaema ei keelanud ega käskinud mind kunagi, vaid võttis kui võrdset ja lasi mul olla mina ise. Eks see ongi vist üks põhjuseid, miks ta lapsed, mu ema ja onud teda nii väga armastavad :). Vanaemaga on lihtsalt nii lahe koos olla. Ta on ülimalt tolerantne ja liberaalne inimene ning võimeline mistahes tänapäevasel teemal kaasa rääkima, isegi kui pole sellest mitte kui midagi kuulnud. Näiteks arvutit nimetab vanaema "naputtimeks". Ja kuigi ta ise seda kasutada ei oska, on tal ikkagi täielik ettekujutus sellest, mida ta endast kujutab ja mida sellega teha saab. Kuidas ta nii targaks sai, on minu jaoks siiani müsteerium.

Mulle meeldib ka nüüd aeg-ajalt vanaema pool käia. Ta on küll vanem ja jaksab vähem, aga tema mõistus on küll täpselt niisama erk kui mu lapsepõlves. Kuna vanaema on soomlane, siis me räägime omavahel soome keeles ja see mulle meeldib, sest soomlus on osa minust. 

Minu vanaema on sündis ühes väikeses külakeses Peterburi lähedal 1920. aastal. Sellest maast ja rahvast,  mille hulka ta kuulub, ei ole küll enam suurt midagi järel, see rahvas on segunenud teiste rahvastega, aga vanaemal on nooruspõlv sellegipoolest eredalt meeles. Tal on näiteks meeles, kuidas talle meeldis Peterburis pidudel käia. Vanaema ei ole eriline koduskonutaja. Talle on alati meeldinud linna peal käia ja inimestega suhelda. Varem, kui ta noorem oli, käis ta kogu aeg turu peal midagi müümas. Kahtlustan, et ta tahtislihtsalt inimestega suhelda. Nüüd, kus tal jalad haiged on, ta enam suurt väljas ei käi, aga inimestega meeldib vanaemale suhelda endiselt. Tal lähevad alati silmad särama, kui ma talle külla lähen. 

Kui mu onu parasjagu arvutit loeb, siis ta võib vanaemale öelda, et ma kirjutasin naputtimes, et ta on mulle hästi kallis ja et ta võib rahulik olla, ma ei kiusa oma meest. 

Rõuge kohvikus saab head nurmenukuteed

Kohvik soovitab kõigil Tallinna ja Tartu kohvikuist tüdinuil võtta ette üks väike automatk Võrumaale Rõugesse ning põigata seal Saarsilla Talukohvikusse, mis on lahti kolmapäevast pühapäevani kella 11st 19ni. Tegemist on väga väikse, aga väga armsa kohvikuga, kus on meeldiv teenindus ning saab suurepärast nurmenukuteed. Päris nurmenukkudest. See mitte ainult ei maitsenud, vaid ka lõhnas jumalikult.

Kohvik proovis heeringaampsu, mis koosnes heeringast, kartulitest, tomatist ja värskest murulaugust (allergia tõttu loobusime hapukoorest ja munast) ja oli samuti väegade hää.

Soovitame soojalt.

Minu emale, emadepäevaks

Ema,

me ei ole alati sõbrad olnud. Või mis, olgem ausad, on aegu, kus me oleme teineteise peale röökinud ja suisa kaklema läinud, nõnda et isa on pidanud meid lahutama ja lepitama. Ma arvasin varem, et see on sellepärast, et me oleme nii erinevad. Et ma olen isasse ja minus ei ole mitte midagi sinust. Sina olid ju nii temperamnetne, nii sõjakas. Ei jätnud kunagi midagi välja ütlemata ega lasknud kellelgi endast üle astuda.

Aga isa oli leebe. Isa oli rahulik nagu vesi. Kui ma olin sinuga tülitsenud, siis oli nii mõnus minna isa juurde, sest ta rahustas mind hetkega. Sinuga võis aga tüli lahvatada tühisemastki asjast. Mäletad, kuidas sa mind jalgupidi pesema tirisid, kui mina, päev otsa poistega poriloikudes trampinud ja puude otsas turninud koer-tüdruk kella üheteistkümne paiku õhtul koju tulin? Tahtsin siis oma räpaste jalgadega puhaste linade vahele ronida, aga sina lohistasid mind sauna ja pesid vägisi puhtaks. Ai, ma oli vihane. Ja kaebasin muidugi isale, kes ei tõrelenud minuga kunagi.

Aga ma mäletan ka seda, et sa aitasid mul algklassides koolitükke teha ja sinu kannatus oli palju pikem kui isa oma, kes läks närvi enne, kui ma endale matemaatika, keemia ja füüsika ülesanded selgeks sain. Sina võisid minuga kasvõi kella üheteistkümeni inglise keelt õpetada ega tüdinud kordagi. Ma ei osanud seda siis hinnata, aga nüüd on mul neid

Ma tean, et ma olin kärsitu laps. Ma ei viitsinud kunagi järjekorras seista, aga kommi tahtsin alati. Aitäh sulle nende kordade eest, kus sa viitsisid tunde järjekorras seista, et mina kommi süüa saaks.

Ja aitäh, et sa tegid minu eest ära kõik need sallid, tikandid, heegeldused ja muud näputööd, mida tegelikult mina tööõpetuse tundideks valmis tegema pidin (vabandust, tööõpetuse õpetajad!).

Aitäh ka selle eest, et sa hoidsid alles kõik minu luuletused, mille mina oleks ära visanud, ja päästsid pliidi alt ka need tekstid, mille mina olin juba kokku kägardanud.

Ma mäletan meie ühiseid metsajalutuskäike, sinilillede ja pajuokste korjamisi. Et sa oskad teha maailma kõige paremat värskekapsasuppi ja riivitud porgandi salatit.

Usun, et isagi teeb sulle täna taevas pika pai.

Head emadepäeva, armas emake!

PS Ja ei ole midagi teha, ma olen ikka natuke sinu moodi ka. Ei jäta kunagi midagi välja ütlemata ega lase kellelgi endast üle sõita :)

Eile Rõuges, sooja 25 kraadi varjus

Evelin Kivimaa kakatriibud

Evelin Kivimaa kirjutas Delfis oma 4-aastase tütre kakatriipudega aluspükstest. Kirjatsura avaldas seepeale arvamust, et on ikka jube soperdis küll, vaene laps peab tulevikus netist lugema, kuidas tema ema tema kakatriipe vihkas.

Väikestest inimestest on mõnus kirjutada, kas pole? Pole mingit ohtu, et nad lähevad Andmekaitseinspekstiooni ja esitavad teie peale kaebuse. Kui Evelin Kivimaa oleks kirjutanud, et kakased aluspüksid on tema mehel, siis tema mehel oleks olnud täielik õigus marssida Andmekaitseinspektsiooni ning nõuda, et säärane kirjutis delfist koristataks, sest tema ei ole andnud mingit luba oma isikuandmete avaldamiseks. Evelini kontrolli all olev laps saab seda teha alles aastate pärast. Siinkohal jääbki arusaamatuks, miks Evelini ajavad närvi ainult tema tütre kakased aluspüksid. Raske on uskuda, et tema mehe kasutatud alukatel pole kunagi mingeid jälgi ning nad lõhnavad alati sinilillede järele.

Liigselt närvi ei maksa selle kirjutise pärast muidugi ka minna, sest ega Evelin pole esimene, kes oma lapse kakatriipudest kirjutas. Teised titemammad kirjutavad ka. Muidugi mitte kiruvas, vaid kiitvas või arutlevas toonis, aga see ei muuda asja, et Perekool ja teised foorumid, paljude titemammade blogid on oma lapse eraelu jagamise legitimeerinud.

Ja miks siis kiruda ei tohi, kui kiita võib? Eks või ju ka teiste titemammade lapsed tulevikus oma emmede kirjutisi tulevikus netist lugeda? Ei ole see Evelini jutt õõvastavam kui teiste titemammade arutelu selle üle, kui palju kellelgi rinnas piima oli, kes sünnitusel kui palju karjus ja kui palju kellegi laps oksendab või kakib. Niisugused laste intiimseid üksikasju paljastavad arutlused on täpselt niisama vastikud kui Evelini hala.

Üks pluss Evelini artiklil muidugi on. See on sõnum: ärge saage lapsi enne, kui olete selleks valmis! Aega on. Või siis pole. Aga igal juhul on parem jääda lastetuks kui oma lapse kohta seesuguseid paskville avaldada.

Emad ei ole jumalad, aga emadus võib olla jumalik, kui te seda tõeliselt tahate ja selleks valmis olete.

Kolm ema

Mul on olnud elus põhjalikum kokkupuude kolme emaga. Alustan vanaemast. Tema oli see, kellelt sain kõige rohkem hellust ja kel oli minu jaoks kõige rohkem aega, kuna olin suures suguvõsas pea ainus lapselaps, kes teda raatsis ja viitsis külastada, kaugel metsa sees nagu ta armastas elada pärast seda, kui vene võim oli vahetult pärast sõda ära viinud tema esimese mehe, kes suri kaugel vangilaagris ning pärast teise mehe, oma elukaaslase surma. Vanaema oli inimene, keda ma lapsena alati imetlesin, tema julgust elada üksipäini keset metsa. Ning vaprust end ise ära elatada, kasvatades loomi ning müües piima ja villa. Samuti metsast ämbritäite viisi marju korjates ning neid Tartu turul müütades. Saadud raha eest toetas vanaema nii oma lapsi kui lapselapsi, ka neid, kes teda vaatamas ei käinud. Ta lihtsalt oli selline hea inimene.

Mis mulle vanaema juures meeldis, et temaga oli alati hea koos olla. Mul oli võimalus teda külastada ainult koolivaheaegadel ning alati olid pisarad silmas nii mul kui temal, kui pidin jälle bussi peale minema ja linna ära sõitma. Ma imestan siiamaani ja pole päriselt aru saanud, miks mul maal vanaema juures oli alati kuidagi kergem ja parem enesetunne, kuidas kadusid köha ja nohu ning kust tuli jõud, et vanaema aidata nii sõnnikuviskamise kui heinatööde juures. Tegime kahekesi ära sama töö, mis teised traktori abil. Mis polnud eriti keeruline, sest nõuka-aegsed traktorid olid enamuse ajast katki. Olen mõelnud, et võibolla oli see vanaema valmistatud toit, millel olid justkui tervendavad võimed. Igatahes maalt linna tulles oksendasin esialgu mitu päeva jutti linnatoitu välja, enne kui see lõpuks sisse jäi.

Naljakas oli see, et mul polnud vanaemaga kunagi mingeid konflikte, mõistsime teineteist justkui poolelt sõnalt ning ma ei saanud aru, miks vanaema lapsed, kaasa arvatud minu isa pidevalt vanamaga kurjustasid, kui nad oma ema vahetevahel vaatamas käisid. Ma ei suutnud ette kujutada, et ma karjun inimese peale, kes mind on toetanud ja olnud minu vastu hea. See tundus nii kummaline.

Siis ema. Oma emast ei oska ma palju kirjutada, sest sain temaga kahekesi koos olla üpris vähe aega. Me elasime viiekesi, isa, ema ja kolm last kitsukeses korteris ning nõnda ei tulnud omavahelised jutuajamised eriti kõne allagi. Olin lastest vanim ning seetõttu jätkus ka ema hellust rohkem noorematele vendadele. Mind pandi juba noorelt teiste eest vastutama, olin kodus tihti ise nii ema kui isa eest, kui nad olid tööl. Ning kui ema lõpuks töölt tuli, olin sellest vastutusest juba ise nii väsinud, et sõin kõhu täis ja läksin magama. Või kui und ei tulnud, siis unistasin sellest ajast, kui saan vanaema juurde maale minna või siis, kui saan 18 täis, saan omaette elu alustada. Mul oli kange tahtmine sellest kodusest hullumajast välja pääseda, sest ema ja isa tülitsesid pidevalt omavahel ning lapsed olid enamasti need piksevardad, kelle peal oma emotsioone välja elati. Mind häiris ka see, et ema lasi end isal peksta ja mõnitada, ilma et oleks midagi vastu teinud, näiteks minema läinud või miilitsat teavitanud. Ta kannatas vaikselt ning nõnda kannatasid koos temaga ka lapsed. Igal juhul ei tekitanud selline kannatamine mingit haletsust ega kaastunnet. Kannatuse ja alistumisega ema justkui kiitis heaks kogu koduse vägivalla. Lastel oli temast raske eeskuju võtta, samuti ei soovinud ema, et lapsed teda aitaksid. Ta oli justkui leppinud oma elu ja valikutega ning ootas surma, mis saabuski tema jaoks varakult. Ma ei saanud emaga arutada pooligi asju, mis ma olin arutanud vanaemaga. Ka vanaema ei saanud aru, miks mu ema jätkas kooselu isaga. Hoolimata sellest, et isa oli mu vanaema lihane poeg.

Kolmas ema mu elus on olnud mu laste ema. Kelle valikul oli mul silme ees vanaema, selline lahke ja hea. Ning kelle ma enda arust ka leidsin. Või kes tundus olevat täpselt nagu mu vanaema. Mind tegi küll ettevaatlikuks see, et ta polnud huvitatud ei minu vanaema ega emaga kohtumisest, ent tal olid ka mitmed tervisehädad, nii et ma pühendasin kogu oma aja talle, lootuses, et saan sama vastu, nii nagu see oli olnud minu vanaemaga. Mu laste ema saigi terveks ning me saime ise lapsed ja ma pühendasin end lisaks ka lastele. Olin laste ema kõrval siis, kui ta lapsi ootas, olin kaasas sünnitusmajas ning aitasin väikeste lastega toimetulemisel, mulle lausa meeldis lapsi vannitada, nende mähkmeid vahetada, neid magama kussutada, neile süüa teha, nendega koos mängida. Tundsin end koos lastega õnnelikumana kui kunagi varem. Seda ei saanud aga öelda laste ema kohta, kes vastupidiselt minu ootustele muutus justkui kadedaks meie perekondliku õnne üle. Kes oli alati vihane minu peale, kui olin koos lastega kodus olnud ja nendega tegelenud. Kodune õhkkond muutus väljakannatamatuks ja laste emale näis lõpuks valmistavat tuska iga samm, mille ma astusin. See oli muidugi kaugel sellest ideaalist, millest ma olin kord unistanud. Ning ühel päeval, kui mu laste ema oli taas endast väljas, tuli kallale ja röökis üle maja, nii et lapsed nuttes üles ärkasid, kordasin oma varasemat sammu seoses lapsepõlvekoduga ja tulin tulema, samamoodi, kaks kätt taskus.

laupäev, 8. mai 2010

Euro või tervis?

Väljavõte Postimehe veebist.

Kaja Koovit kirjutab Postimehes, et hinnatõus võib euro-ukse Eesti ees kinni lüüa. Ent kui vaada lähemalt seda hinnatõusu, siis on see pigem rõõmustav, olenemata selle eurost, mis laias plaanis nagunii midagi inimese elus ei muuda. Mis aga muudab, on tervis ja nagu näitab hinnatõusu statistika, on inimesed hakanud toituma tervislikult, ega muidu ei kallineks värske köögivili (hind kujuneb nõudmise-pakkumise vahekorra tukemusel) ja ei odavneks sai ning jahu.

Muud tõusud nagu kütus tuleneb valitsuse aktsiisipoliitikast, mis on olnud idiootne, sest maksutõus on alati vähendanud laekumisi. Seda peaks reformierakondlastest valitsusjuhid une pealt teadma.

Kui on valida, kas euro või tervis, siis valiks igal juhul tervise. Valitsusjuhid peaks pigem kärpima maksusid, eriti värske köögivilja osas. Tervis peaks olema riigijuhtide prioriteet nr 1.

Mart Kadastiku rõõm

Väljavõte Postimehe veebist.

Kohviku poole pöördus üks inimene murega. Jätame selle inimese nime praegu enda teada, sest ta palus seda, mis on ka loomulik, sest tänapäeva Eestis, nii nagu ka varem Nõukogude Liidus ei julge inimesed avalikult asjadest rääkida. Küllap on siis teatud põhjuseid, miks. Ja antud juhul pole ka väga oluline see, kes pöördus kohviku poole, kui see, mis oli mure.

Nimelt, Postimehe juht Mart Kadastik, kes äsja sai 55-aastaseks, on muutunud tõeliseks piinaks inimestele, kes jagavad temaga eluaset või suvekodu kauni Inni järve ääres Otepää vallas. See on siis selles kohas (allikas: Google Maps):

Ehk siis päris Otepää-Sangaste tee ääres. Kadastikul, kes seal oma tähtsaid külalisi võõrustab, alates Andrus Ansipist ja lõpetades Ingrid Veidenbergiga, on seal maja päris tee ääres (satelliidipilt Google Maps'ist):

Siin veel lähemalt:

Kus on siis näha nii maja kui ka väike paadi- ja ujumissild. Kus seisab suveajal ka Mart Kadastiku enda paat, millega ta järvel lõbusõite korraldab. Olgu ette ära näidatud ka Kadastiku krundi (või kruntide, maja on täpselt kahe krundi keskel, maa-ameti veebist):

Inimene, kes kohviku poole pöördus, on tõsiselt mures, sest Kadastikust on saanud kohalikele elanikele tõeline õudusunenägu. Lisaks prügiveofirmadele ja kobrastele, kellega Kadastik seal juba aastaid vägikaigast veab. Nimelt peab Kadastik kogu järve enda omaks ja ei lase mitte kellelgi teisel järve äärse midagi ehitada, tema naabrid pole juba aastaid vundamendist kaugemale jõudnud, kuna Kadastik kasutab oma võimu, et naabrite tegevust vaidlustada nii politseis, keskkonnainspektsioonis kui kohtus. Sellest on ilmunud arvukalt artikleid ka ajakirjanduses. Olgu toodus üks uudis ajalehest Valgamaalane. Tülisse on segatud ka vallavõimud, nagu selgub Lõunalehe artiklist. Siis sõdib Kadastik lähedal asuva kruusa-karjääri vastu, mis segavat tema und, mistõttu nihutati karjääri tööpäeva algust varasema kella 8 pealt kella 10 peale, mil Kadastik pidi ärkama, ka tööpäevadel. Ka sellest on olnud ajakirjanduses juttu, sealsamas Valgamaalases. Mis huvitav, Valgamaalase artiklid käsitlevad teemat, justkui oleks tegemist laia külaelanike huviga. Mis on külaelanikele suureks mõistatuseks, sest ainus suur hädaline on Mart Kadastik. Kes türanniseerib muu hulgas ka neid külaelanikke endid, keda ta väidab esindavat. Nii näiteks on Kadastik keelanud külaelanikel järve peal kala püüdmise, väites, et see on tema järv ja kõik kalad seal sees kuuluvad talle. Tõepoolest, Kadastikul on järve ääres küll kõige magusam krunt, ja ta on peaministri lähedane sõber, ent see ei anna talle õigust järve enda omaks pidada, kuigi on kõigile teeotstele, mis tema kodu ligitalt järve äärde juhatavad, keelumärgid ette pannud, nii et suure tee pealt järve äärde pääsemine on muutunud äärmiselt vaevaliseks. Lisaks muule keelas Kadastik ära jääraja, mille külaelanikud tahtsid talvel järvele rajada.

Harvad pole juhtumid, kus Kadastik kutsub naabritele, kes talle ei meeldi, lihtsalt politsei, ja kaob siis kui tina tuhka. Kohalikud politseinikud ja keskkonna-ametnikud on sellega juba harjunud ja rehmavad kohale tulles nõutult käega. Aga midagi teha ka ei saa, sest kui nad reageerimata jätavad, on Kadastik ähvardanud nad Postimehes liistule võtta. Seda viimast ei soovi loomulikult mitte keegi. Hiljuti oli juhtum, kus üks kirglik kalamees, kes läks Kadastiku paadisilla külge kinni jäänud unda vabastama, leidis eest Mart Kadastiku, kes teda usinalt pildistas ja filmis ning lubas kõik materjali avalikustada, kalamehe kui varga politseile üle anda ning talle 40 000 krooni trahvi teha. Kui kalamees seepeale nõutu näo pähe tegi ning pani ette rääkida, pistis Kadastik karjuma, et kogu järv on tema oma ning ka kõik kalad seal sees, mistõttu on kõik vargad, kes tema järvest kala püüavad. Mõni aeg hiljem pidi too kalamees keskkonnainspektsioonis aru andma, mida ja kuidas ta seal püüdis, ühtlasi oli Kadastik esitanud kalamehe auto pildid, mida ta oli käinud õhtuhämaruses teisel pool järve asuval krundil pildistamas, tungides siis ise täiesti võõrale territooriumile. Mis näitab, et Kadastik on väga usin uuriv ajakirjanik, ent kahjuks pole tema suurest andest saanud osa laiem avalikkus. Millest on kahju, kaduma, või siis avalikkuse eest varjatuks on jäänud tõeline žurnalistlik anne.

Kohvikul polnud võimalik Mart Kadastikuga ühendust saada. Kui ta seda artiklit loeb, on tal võimalus kirjutatut täiendada.

Postimees ajab Ingrid Veidenbergi asja

Reedese Postimehe artiklit elatisevõlglastest võiks ju isegi tõsiselt võtta, kui see ei ajaks lehe enda ajakirjaniku Ingrid Veidenbergi isiklikku asja. Nimelt on artikli "Rongavanemate häbipost täieneb visalt" tarbeks intervjueeritud ei kedagi muud kui Postimehe ajakirjaniku Ingrid Veidenbergi uut kohtutäiturit Kairi Laiõuna. Kuulsin ühelt oma Rakveres elavalt tuttavalt, et ka see täitur (eelmiseks oli vist Terje Tšapis?) on proua Veidenbergiga hirmsasti hädas ning kirub oma tuttavatele, et Arteri memm helistab talle mitu korda päevas ja küsib, kas eksmehel juba kodus käidud ;).

Oh nalja. Nüüd on Postimees kah veel Arteri memmele elatiseraha sissenõudmisel appi hakanud ;). Ise seda Veidenbergi ei tunne ega tea, pole temaga elus kokku puutunud, aga võib arvata, et memmel on toimetuse üle küllaltki suur mõjujõud. Kui juba oma kolleegid eksilt rahade kättesaamiseks tööle rakendab! Ja need intervjueerivad memme enda täiturit!

Muidugi, seda milleks Veidekas võimeline, näitas ta juba siis, kui oma eksmehe raamatu ära keelas. Lihtsalt helistas Apollo raamatuketti ja nood korjasid raamatu kuulekalt lettidelt ära. Jaa, Arteri memme sõna maksab. Apollo ei tahtnud ju, et Postimees enam poe reklaame ei avaldaks ;).

Igal juhul on põnev, kas Veidenberg hakkab nüüd ise oma eksmehe üle peetavat kohtuprotsessi kajastama. Või saadab sinna mõne teise Postimehe ajakirjaniku? Või Virumaa Teataja ajakirjaniku, millest ilmub hiljem Postimehe online'is kokkuvõtlik tekstike??

Ma ei imesta, muide, et Veidenbergi eks Võrru ära kolis. Eksist võimalikult kaugele. Kuigi sellise hullu naise eest oleks ilmselt mõistlik üldse Eestist ära kolida :).

Irene from Barcelona

PS Küll minul on hea meel, et minu mehel ei ole hullu eksnaist!

reede, 7. mai 2010

Üks video liitlasvägede kangelastegudest Iraagis

Väljavõte wikileaks.com veebist.

Päris meeleolukas vaatamine, videos osalevate sõjaväelaste jaoks lausa huumor.

Ai-ai-ai-Vassiljev!

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Tundub, et kohvik peab hakkama Rakvere asjadel rohkem silma peal hoidma: võrreldes eelmise juhtkonnaga on seekordne suisa käest ära läinud. Ise veel sots. Ai-ai-ai!

Teiselt võib öelda: sellised need sotsid on, juba vanast ajast. Nii kui võimule saavad, kukuvad priiskama. Juba iidamast-aadamast.

Eesti euro-ootus sommide pilgu läbi

Väljavõte taloussanomat.fi veebist.

Taloussanomates värske artikkel Eesti euro-püüdlustest, kus Soome-Eesti kauabnduskoja juht räägib, et eestlased kardavad, et pärast eurotsooniga liitumist esitatakse neile seoses Kreeka kriisiga miljardi kroonine arve. Eestlased pole harjunud niimoodi teiste eest maksma.

Põnevad on ka kommentaarid, kus soomlased soovitavad eestlastele eurost hoiduda, kui ei taha metsikut hinnatõusu, mis sellega kaasneb. Ja et eurot ei pruugi praegusel kujul enam olemaski olla, kui Eesti sellega liitub. Tõsi on, kõikjal, kus euro on kasutusele võetud, on kerkinud hinnad ja seal, kus seda pole suudetud ohjata, näiteks Lõuna-Euroopas, on järgnenud sügav kriis. Kui Eesti ootab seoses euroga enamat turistide arvu, võib see jäädagi vaid unistuseks, kui hinnad tõusevad. Euro on osutunud tõeliseks ämbriks paljudele rahvastele, seda eriti olukorras, kus eri ELi riikides aetakse väga erinevat majanduspoliitikat, samas raha on kõigil üks. Mõned kommentaatorid kirjutavad, ja seda ka õigustatult, et Eesti on juba praegu samas seisus kui Kreeka, kus konkurentsivõime on olematu ning tootlikkus poole väiksem võrreldes Soome või Saksaga ning kus praegune maksusüsteem ei võimalda enam tuleva aasta kulusid katta, euro tooks endaga kaasa madalad intressid ja ühes sellega samasuguse kulutamise-, võla- ja inflatsiooniralli kui Kreekas:

kun syvemmältä vironkin taloustilannetta tonkii, niin viro on uusi kreikka.

perusongelmat samat kuin kuin kreikalla eli liitytään euroon liian korkealla kurssilla samaan aikaan, kun kilpailukyky aivan olematon ja työn tuottavuus alle puolet suomeen ja saksaan verrattuna. samanlaisesta sopasta kehittyi kreikan ongelmat. virossa vielä tilanne sellainen, että nykyinen verojärjestelmä ei riitä edes ensivuoden tulojen kattamiseen. veronkorotuksia ja valtion velkaantumista tiedossa. euro takaisi (kuten kreikallekin) matalat korot, mikä tuo samanlaisen kulutus, velka ja inflaatiorallin, mikä kreikassakin.


eli älkää h...ssä ottako lisää kreikkoja euroon. vanhoissakin riittää maksamista.

neljapäev, 6. mai 2010

Agu Uudelepp on erakordselt loll

See, et Agu Uudelepp võrdleb Keski kritiseerima pistnud kirikuisandaid Litheriga, näitab tema erakorset lollust ning sügavat ajalootundmatust. Kuna mul on kiire, siis võtan asja lühidalt kokku: Martin Luther oli julge mees ning riskis omas ajas väga paljuga: oma reputatsiooni, vara ja eluga. Ta oleks võidud kinni võtta ja maha lüüa, kirikukohtu alla anda ning ketserina tuleriidale saata, kui üks saksa vürst poleks teda oma kodus varjanud.

Meie kirikud ei riskinud aga Keski vastu astudes mitte kui millegagi, sest nad toetasid võimu, riiki. Sõnaga - nad murdsid sisse lahtisest uksest. Võimulolijaid on hiiglama mõnus toetada, sest sa ei saa mitte peksa vaid preemiat. See on umbes sama, mis Luther oleks toetanud katoliku kirikut, kui mõni hull oleks Wittenbergi kiriku seinale teesid naelutanud. Capiche?

Ergo - kirik ei ole Martin Luther. Kirikut võib võrrelda Lutheri kriitikutega, töllmokkadega, keda ajalugu ei mäleta. No mõelge mõnele vihasele kirikisandale, kes võis 1517. aastal Lutheri põletamist nõuda.

Kui üldse keegi Luther on, siis on see Kesk. Muide, ka Luther kritiseeris kiriku (riigi) priiskamist, pillamist ja laia elustiili.

Seksi-alane võimekus on karistatav?

Väljavõte Postimehe veebist.

Kui tuli välja, et tuntud golfimängija Tiger Woods on lisaks oma abikaasale seksinud veel pajude naistega, tõusis sellest pahameeletorm. Et kuidas nii saab? Ja mis see mees endast õige mõtleb? Mitmed sponsorid katkestasid Woodsiga lepingu, ning mees suunati avalikkuse survel seksiteraapiasse, midaiganes see peaks siis tähendama. Raske ette kujutada, mida seal tehakse, antakse rahustavaid ja toonust alandavaid pille? Või siis kästakse päevad läbi lugeda vanainimeste ajakirju, nii et ka kõige võimekamal mehel riist longu vajub.

Ent kas pole see samas kummaline, et kui ühiskond tunnustab inimesi nende võimekuse eest, ning tõstab võimekaid inimesi esile. Woods on maailma parim golfimängija ja sellisena lausa jumaldatud. teda näitakase telekast, nn meestesaadetest ikka söögi alla ja peale, samuti on ta keskne kuju televisiooni spordisaadetes. Kahtlemata võimekas mees. Ja nagu see enamasti kipub olema, on võimekad inimesed seda mitmel alal. Ja mis seal salata, ka seksis. Ehk võib küsida ka nii, kas Tiger Woods oleks sama võimekas golfimängija, kui ta poleks võimekas voodis? Seks on lihtsalt medali teine pool, mida ei saa muust elust lahutada. Probleem on, või oli lihtsalt selles, et Woods elas koos naisega, kes ei suutnud temaga voodis sammu pidada, ja üldiselt seda ühiskond seda ka ei eelda, mistõttu pidi Woods abi otsima kodust väljast, isegi naabritüdruku juurest, nagu välja tuleb. Milles pole midagi imestada, võimekas inimene suudab palju.

Nagu elu näitas, toodi Woods suht ruttu seksikliinikust välja ja pandi taas golfi mängima. Ning rohkem tema seksiasjast juttu ei tehtud, mees vabandas kõigi ees ja oligi kõik. Mis on ka loomulik, sest on selge, et kui panna Woods rahustite peale, siis pole temast ka mingit golfimängijat, siis saab temast Õnne-seriaalist tuttav Allan, ärgu Allani-sugused mehed mind pahandagu. Ka teile on elul varuks üllatusi, näiteks selliseid nagu Woodsi (varsti juba eks) abikaasa Elin Nordgren. Kes, nagu välja tuleb, polnud sugugi vaimustuses oma mehe võimekusest, ei näita oma mehele enam lapsi ja nõuab suurt raha. Tundub paras sasipundar, mida on justkui võimatu lahendada.

Tegelikult siiski mitte. Woodsi-sugune võimekas mees peab enda kõrvale leidma lihtsalt võimeka naise. Näiteks sellise nagu Anu Saagim, kes eelistab pigem seksi kui raha. Ja kelle juurest, võib arvata, ei kaoks Woods kuhugi, vaid kes, vastupidi, saadaks Woodsi kõigil tema võistlustel ja muudel üritustel. Et mees ei peaks oma võimekuse-vajadust kellegi teisega rahuldama. See on elementaarne, ent millegipärast ühiskonnas neist asjadest ei räägita, mistõttu astuvad paljud inimesed oma elus valikuid tehes ämbrisse.

kolmapäev, 5. mai 2010

Tõeline automaat-tankla

Väljavõte di.se veebist.

Pevkur, Savisaar - kumb sexikam?

Tänane Delfi oli (ootuspäraselt) surmavalt igav. Heietas (ja juba mitmendat päeva järjest, õumaigaad!) poliitikute vastastikustest külaskäikudest. Et kas Savisaar pidi Pevkurile külla minema või Pevkur Savisaarele. No keda see kotib, palun?

Palun, palun, palun, ärge esitage üksteisele enam kunagi avalikke küllakutseid. See on nii nõme. Armas Pevkur, kui sa tahad Savisaarega kokku saada, siis mis takistab sind sõitmast läbi Hundisilmalt? Või Savisaart Nõmmelt (või kus iganes see poisike elab)?

Helistage, leppige kokku ja kohtuge. Eraviisiliselt!

Samas ma muidugi ei usu, et Pevkur seda küllakutsumist tõsiselt mõtles. Lapsi on lihtsalt hästi mõnus valimisvankri ette rakendada, sest lapsed lähevad korda igaühele. KES ON SIIN KÕIGE SUUREM LASTE SÕBER, PISTAME RINDA, tõotab olla eesootavate valimiste üks põnevamaid fight'e.

Ansip juba on vaata et nahast välja pugenud, tõestamaks, et tema on pensionäride kõige suurem sõber, seega point Reformile. Nüüd üritatakse võtta ka laste kõige suurema sõbra tiitilt. Juhuks kui pensionärid on lollid ja ei saa aru, kelle poolt tuleb hääletada.

Ah, hääletage parem, kumb on seksikam - Pevkur või Savisaar?

Eesti niipea eurot ei saa ja Ansip peaks tagasi astuma

Väljavõte fxstreet.com veebist.

Pärast Kreeka kriisi puhkemist oli ELi kaubandus-rahandusvolinik, soomlane Olli Rehn täna esimene kõrge Euroopa võimukandja, kes ütles, et Eesti liitumine eurotsooniga pole üldse kindel. Mis annab märku, et eurotsooni ei laiendata enne, kui praegused probleemid rahaliidus on lahenenud.

Pangem end hetkeks Euroopa Liidu juhtide nahka: kas te praeguses olukorras võtaksite eurotsooni vastu Eesti, kus tööpuudus ja majanduse jahtumine on olnud üks suuremaid Euroopas?! Nalja teete, eksole! Loomulikult mitte. Isegi kui teaksite, et Eesti kanad munevad kuldmune, olekssellise riski võtmine praegu sulaselge poliitiline enesetapp. Ent poliitikud on teatavasti luust ja lihast inimesed, mitte robotid, kelle silmad ka ei pilgu, ning neile on omane ühelt poolt tunda hirmu, teiselt poolt võtta vastutust ja ühtlasi omada piisavalt mõistust, et mitte endale nööri kaela panna.

Eesti jaoks tähendab see järtjekordset ämbrit selle kõrval, kuhu astus Konstantin Päts oma kabajantsikutega 70 aastat tagasi. Eestis on inimestel küll sõna otseses mõttes hing paelaga kaelas (valitsuse "iga hinna eest" europüüdluste tõttu) ja kui nüüd eurot ka ei tule, siis peaks peaminister Andrus Ansip küll tagasi astuma. Tulevikuks soovin Ansipile samas kergemat saatust kui oli Pätsil, kes lõpetas teatavasti hullaris.

Uudistevalik Eesti ja Soome meedias

Soome (väljavõte Helsingin Sanomate esiküljelt veebis):
 

Eesti (väljavõte Postimehe esiküljelt veebis):

Kreeklased ei lase teha Eestit

Väljavõte WSJ veebist.

ELi juhid, kes tahavad Kreekas teha Eestit, on põrganud kohalike elanike teravale vastuseisule, nagu teatavad väljaanded üle maailma. Mnajh, pole nii kerge teha Kreekas Eestit. Tekib küsimus, kas seda on üldse võimalik kuskil teha. Iraagis ja Afganistanis pole see selgelt õnnestunud, samuti mitte Lõuna-Euroopas. Nii jääbki, et Eestit saab teha ainult Eestis. Ja see ongi ilmselt see kauaotsitud Eesti nokia.

Sitad naised, kellele eksmehed elatist ei maksa

Täna oli siis delfis jälle üks elatisevõlgnik võlla tõmmatud. Sedapuhku siis Mait Trink, kes oli, nagu Kroonika kirjutab, teisele naisele lapse tennü, mispeale tema naine Külliki andis sisse lahutuse. Ja ajab nüüd oma eksi kohtutäituriga taga, sest mees ei taha talle elatist maksta.

See elatisejant hakkab minu arust juba jaburaks kiskuma. Ei, ma saan aru, mis on asja üdi. Asja üdi on ses, et riigil on sitt majas, ei ole raha mahajäetud naisi toetada. Suures hädas ongi välja mõeldud plaan: panna maksma need naised maha jätnud mehed. Ja kes ei maksa, see riputatakse jalgupidi puuoksa külge. Teistele hoiatuseks.

Juba on suu lahti teinud eurosaadik Siiri Oviir, kes kirjutas Õhtulehte manitseva lookese: „Tähelepanu, rongaisad!". Justkui need mehed, kes oma naised maha jätsid ja neile elatise maksmiseks piisavalt raha ei teeni, peaksid nüüd irrrrmsasti häbenema ja rahakotirauad vallale lööma.

Justiitsministeeriumi legendarse elatisevõlgnike nimekirja pääle ei saa aga muud teha kui röökides naerma hakata. No keda te loodate selle „schindleri listiga" maksma panna? Too peab küll eriline loll olema, kes peale seesugust avalikku häbistamist veel midagi maksma hakkab.

Ja õige kah. Väljapressijatele ei ole tarvis mitte midagi maksta. Egas ükski mees ilmaasjata oma naisele maksmata jäta. On normaalne naine, maksab mees rõõmuga. Maksmata jäetakse tavaliselt siis, kui naine on mehe elu põrguks teinud. Sellisele on alandav midagi maksta.

Argumendi „aga lapsed tahavad ju süüa" toovad siinkohal ainult nürimeelsed. Kui ei jaksa last kasvatada, anna ta mehele. Meestel on (enamasti) nõnda palju selgroogu, et nad ei hakka eksnaiselt elatiseraha kerjama. Kui ei taha anda, siis pea suu ja kasvata ise. Ennekõike - ära sünnita rohkem lapsi, kui jõuad ise ära toita. Seda elatise lauskerjamist on õõvastav vaadata.

Mõned eksid, kes juba, kerjakott käes, eksmeestele turja karand - Gunnar Loho eks Estin, Mait Tringi eks Küllike, Dimka Linteri eks... (ei mäleta), üks Ingrid Veidenberg. Natuke naljakas kamp. Lähevad ajalukku selliste kurjade naistena. Kellest kõik mehed võimalikult kaugele hoiavad.

Irene,
(emantsipeerunud naine). Ma ise pole üheltki eksmehelt elatist nõudnud ega nõuaks ka. Mitte iialgi. Sest see on nagu selle mehe külge rippuma jäämine. Ma arvan, et need naised, kes oma meestelt raha kerjavad, pole lihtsalt neist veel üle saanud. Armastavad neid ikka veel sõgedalt. Elatise nõudmine on üks viis säilitada sidet enda ja eksmehe vahel, sundida meest endaga suhtlema. Külmade pangaarvete kaudu, aga mis siis! Ikkagi midagit! Seegi aitab mahajäetud naise üksildast hinge ning külma voodit soojendada.

ID-kaardi tarkvara macile


kangesti ära peidetud, aga siin: https://id.eesti.ee/idtrac/wiki/PaigaldusPaketid#MacOSX.

Sealt võimalik installida nii ID-kaardi utiliit kui DigiDoc klient. Pluss updater.

teisipäev, 4. mai 2010

DEEM!

Väljavõte http://sk.ee/id-kontroll/ veebist.

Millal Pomerants Bäckmanile õlled välja teeb?

Tänase päeva kahtlemata naljakaim uudis oli kahtlemata Delfi uudis, mille peakiri oli: "Keskerakondlane nimetas ministrit lolliks". Tegu siis Keski peasekretäri Priit Toobaliga, kes ütles "lollim andis järele", pidades "lolli" all silmas sotsminister Hanno Pevkuri.

Mulle meeldib Toobal, sest tal on huumorimeelt. Kui tabav märkus! Ministrid on alati lollid. Või vähemasti paistavad lollina, sest erinevalt opositsioonist, mis teeb teravmeelset kriitikat ning tallub valitsuse konnasilmadel, tegeleb valitsus peaasjalikult vaid enese imetlemisega ning valitsuse liikmetel ei ole mitte mingisugust huumorimeelt. Kui sa viskad nalja, siis ta jääb sind lolli näoga, mokk töllakil vahtima. Opositsioon on enamasti alati heatujuline. Kui valitsuse liige teeb nalja, siis ta ironiseerib. Paneb niiütelda ära. Sellist mõnusat vabanenud nalja ei tee ta kunagi. No millal Ansip viimati nalja tegi? Isegi ta suu ei veni enam naeratuseks, sest ta ei ole nii kaua aega loomulikult naeratanud.

Ilmselt on asi ses, et valitsuse liikmed ei saa end mitte yhekski hetkeks lõdvaks lasta. Ning peavad olema alati valvel. Sest iga hetk võib juhtuda nõnda, et keegi üritab parasjagu sinu selja taga võimupööret ning parem olla ettevaatlik, kui jääda lolliks, on ju nii?

Seepärast on ka üsna arusaadav, miks Rein Lang ajakirjanikega sõdides nii lollina paistis. Ajakirjanikud ju kangutasid Langi, tahtsid talle sule sappa pista. Ja kuna Lang oli ametis enese positsioonide kaitsmise ja tagala kindlustamise, siis ta ei saanud end hetkekski lõdvaks lasta ning oli kogu aeg närviline ja krampis. Endisest lahedast-muhedast ajakirjanikust polnud enam jälgegi järel.

See on valitsuse traagika. Kuna ministrid ei suuda end hetkekski lõdvaks lasta, vabaneda, siis nad ei mõju seksikalt ja neid ei valita tagasi. Jürgen Ligi on inimesena on tore ja teravmeelne, aga rahandusminister Ligi on väike tige vanamees. Marko Pomerants on inimesena tore ja ümmargune värsisepp, aga ministrina talumatu maniakk, kes peab vajalikuks vaimukatele soome teadlastele maaletulekukeeldusid kehtestada.

Ma juba ootan, et Reformierakond ja IRL opositsiooni kukuks. Mitte et mul oleks midagi nende vastu.  Aga ma tahaks näha sellist Langi, kes naerab südamest, ja sellist Ligi, kes saab naljast aru. Samuti oleks äraütlemata vahva kohata sellist Pomerantsi, kes teeks heal meelel Johan Bäckmanile mõnes Talna kõrtsus kannu õlut välja ning arutleks Max Reva ja Dimka Linteriga Eesti ajaloo põhiprobleemide üle - mõnusalt, vabanenult, eelarvamustevabalt.

Poliitikud ei erine üksteisest. Mõningasi erinevusi on erakondade asjaajamiskultuuris. Arusaamine eetikast on aga täpselt üks ja seesama. Poliitikul ei ole eetikat, selle asemele kasvas juba tükk aega tagasi midagi muud, nii et saage sest valgete ja mustade jõudude nõmedast vastandamisest juba ükskord ometi üle.

Ainus asi, mis poliitikas tore, on see, et ükski inimene ei püsi igavesti võimul. See on ajaloos miljoneid kordi tõestamist leidnud, kuigi mõne eeslid on üritanud sellele vääramatule jõule väljakutseid esitada. Ja seejärel alati perseli kukkunud.

Seega võib olla üsna kindel, et aeg, mil Pomerants Bäckmanile õlled välja teeb, ei ole enam kaugel.

esmaspäev, 3. mai 2010

Nõmme turu põlengu esimesed minutid



Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=f9hSb7HLVyY.

30. aprilli hilisõhtul kella 23.36 ajal sai häirekeskus teate Nõmme turuhoone põlengust. Muinsuskaitse all olnud turuhoone hävis tulekahju tagajärjel täielikult. Sündmuskohal käis kuus päästemeeskonda, kolm paakautot, üks redelauto ja kaks kiirabibrigaadi.

Linnaosa vanem Rainer Vakra jõudis sündmuspaigale samal ajal päästeautodega ning filmis oma mobiiltelefoniga tulekahju algusfaasi ning päästjate kustutustööd.


Tundub, et signalisatsioon töötas hoones, ent põleng algas järsku ja oli väga intensiivne, nii et ka kiirest reageerimisest polnud kasu. Väga kahtlane juhtum igatahes, lõhnab vägagi süütamise järele.

Sellised plakatid oleks pidanud üles panema


Ja võinuks olla ka ilma tekstita, sest, nagu öeldakse, ütleb üks pilt rohkem kui 1000 sõna.

Allergiast nii- ja naapidi

Telekast on päris põnev jälgida reklaame: ühelt poolt Actimel jms piimatooted, teiselt poolt Flixonase jms allergiarohud.

Minul on näiteks nii, et piimatooted tekitavad allergiat, muu hulgas nohu, aga ka kõiksugu muid põletikke hingamisteedes, ligestes, siseorganites, ja ma kujutan ette, et samamoodi reageerivad ka paljud teised inimorganismid. Oleneb muidugi kogusest ka, aga mul tekitab juba väike kogus piima või piimatooteid kergeid allergilisi nähte, nina läheb kinni, rinnus hakkab valus, kõhtu tekivad gaasid, pähe tekib kõõm jms sümptomid. Varem kasutasin nende nähtude leevendamiseks kõiksugu allergiaravimeid nagu seesama Flixonase, mis aga pani südame puperdama. Ning kõõma vastu kõiksugu šampoone, mis aga ei mõjunud. Nüüd ei tarbi piimatooteid ja pole ka vaja mingeid allergiarohtusid.

Kui piima puhul tekitab põletikulisi nähtusid juba väike kogus, siis näiteks muna võin aeg-ajalt süüa, nii üks muna nädalas, suuremas koguses tekitab teatud kõrvalnähtusid, nagu piima puhul.

Samas kala ning värsket juur- ja puuvilja võin näost sisse ajada niipalju kui tahan, ja ilma mingite jamadeta.

Niipalju olen veel targemaks saanud, et kui varem arvasin, et olen mingi eriti allergiline tegelane, siis nüüd tean, et lihtsalt teatud asjadest peab hoiduma. Olen sageli mõelnud, et miks peaks üks imetaja, inimene üldse tarbima teise imetaja, lehma vasika toitu. Kergelt perversne nagu. Pealegi veel lehmalt vägivaldselt, ütleks, et lausa brutaalselt ära võetud lehma lapse, või imiku toitu. Mõelgem, kui inim-naised pandaks nõnda sõimedesse kinni, seemendatakse neid kunstlikult, sunnitakse aastas korra sünnitama ning aetakse siis mingid imurid mitu korda päevas tisside otsa.

Kummaline on see, et kui inimene on teinud teaduses üsna märkimisväärseid edusamme, näiteks jõudnud Kuule, siis toitumises ollakse ikka kuskil pimedas keskajas, kus aetakse näost sisse ühekülgset ja kahtlase väärtusega toitu.

Suu kinni, kirik!

Loll kirik, sul pole poliitikasse mingit asja. Sinu asi on oma kogudust karjatada ja vaeseid patuseid õigele teele juhatada, aga poliitikast hoia kaugele. Võta eeskuju Soomest, kes on poliitikasse kippuvate kirikutegelaste suhtes väga resoluutne. Põhja kirikuõpetaja Juha Molari sai lausa ametist kinga, kui söandas kaitsta tavalisi inimesi, kellele riik liiga tegi. 

Nüüd on pistnud karjuma Eesti kirikutegelased, kellele jäid ette Keski valimisplakatid. Ma olen räigelt ebapiopulaarne praegu, aga mulle need plakatid meeldisid. Miks? Aga seks, et nad olid nii lõbusad. Tehke järgi, Reform ja IRL. Mis mölisete? Tehke järgi! Valimised ongi sõda. Uskumatu, et mõned ootavad, et sõda peetakse valgete kinnastega. Sõda peetakse kaevikuis ning sõja ajal pori lendab. See on selge kui aamen kirikus. 

Seda ei muuda mitte miski, sest iga partei soov on iga hinna eest võimule pääseda. IGA HINNA EEST. Siin ei ole mõtet teha nägu, et Kesk on oma võimupüüdlustes kuidagi erinev kui teised. Kõik on täpselt ühesugused. Poliitika teeb inimesest looma, sest seda nõuavad olud. Kui sa ei ründa, siis sind rünnatakse. Seal ei saa heaga, sest head pannakse puuri või süüakse ära. 

Seepärast on ka mõttetu ning rumal kedagi valimiskampaania ajal poriloopimises süüdistada. Nõme ei ole mitte loopija, vaid süüdistaja, kes teeb kära mittemillestki. 

Viha Keski plakatite pärast on niisiis sama, mis vihastamine sügise pärast, mis viib minema kauni suveilma. Milleks vihastada? Parem nautige. Nautige algavat valimiskampaaniat kui üht põnevat teatritükki, kus ka publik võib ootamatult tomatiga pihta saada. 

Eesootav tõotab tulla veel närvekõditavam kui NO-teatri paroodia, sest panused on väga kõrged ning kaalul on rohkem kui hea elu. Kaalul on peaministri ja presidendi tiitel ning palju-paljud muud. Otsustatakse ju finišijoonel ka see, kelle suhtes järgmised neli aastat kriminaalmenetlusi alustatakse. Siiani on olnud tule all peaasjalikult Kesk. Kelle käed pannakse aga järgmisena raudu, kellele tullakse ukse taha, kelle kodus tehakse läbiotsimisi, keda küsitleb politsei? Kõik see pannakse järgmise aasta sügisel paika. 

Nii et ärge mölisege, rahvas, vaid võtke pimedas teatrisaalis istet ja oodake sähvatusi...