Jää hakkab murduma: Terje Eipre vabastati ametist

Väljavõte Delfi veebist.

Kohvik on korduvalt peatunud nn Tüdrukute klubi ühe liikme Terje Eipre hämaratel tegudel. Nüüd, paistab, hakkab selles osas jää liikuma.

Kohvik soovitab soetada omale raamat Tüdrukute Klubi, kus üks asjaosalistest ka Eipre prototüüp. Telli raamat kohe siit, eksklusiivselt koos autori autogrammiga:




Ilma autogrammita ja sutsu odavamalt saab raamatu Raamatukoi veebipoest, samuti Tallinna raamatutrükikoja raamatupoest.

Eesti jäi Eurovisioonil viimaseks? Paadam ruttu tagasi!

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Tundub, et Eesti pani seekord Eurovisioonil täiega Norrat, see tähendab, et tuli viimaseks. Isegi tahapoole sellest lätlasest, kes kiljus veel hullemini kui Hundioru Ingrid. Nüüd ei aita küll midagi muud, kui Paadam tagasi tuua. Sest oli mis ta oli, aga sellest poistebändist, kuhu kuuluvad Mart Normet, Hanno Tomberg, Margus Allikmaa ja Heidy Purga, nendest on Paadam ikka peajagu üle. Sest need poisid ei jaga üldse telematsu. Miks? No aga otsustage ise nende jutu põhjal. Näiteks ütles Mart Normet, et "Oleme üllatunud, et mõjule ei pääsenud" ja et "Eurovisioon pole selliseks looks veel valmis". Purga pidas nõrgaks selle poolfinaali taset, kust Eesti laul edasigi ei pääsenud.

Kulla kamraadid, kas te olete kuu pealt kukkunud?! Eurovisiooni laulukontsert on olnud juba aastakümneid HOMOPARAAD. Seal käivad homod, seda kajastavad homod, seda reklaamivad ja teevad homod. Ja seal saavutavad edu homolikud lood. Paadamile sai saatuslikuks kolme Kreisiraadio klouni lähetamine sinna homoparaadile, kes irvitasid täie lõuaga kogu sellele komejandile näkku ja loomulikult mingit edu ei saavutanud. Selle peale võeti Paadam, kes on Eestis kõige tugevam Eurovisiooni asjatundja üldse ametist maha ja asendati Purgaga, kes on küll kena jutuga ja hea DJ, aga no telesse on vaja ikka vast kogemust ja teadmisi, mida Purgal pole. Ja need ülejäänud kabajantsikud nagu Tomberg, Normet ja Allikmaa, no võta üks ja viska teist. Tomberg teeb hästi NBA korvpalliülevaateid, Allikmaa on hea kultuuriministeeriumi kantsler ning Normet suurepärane jutuvestja. Aga jällegi, teles pole neist midagi kasu. Ja no annab leida suuremat lollust kui selle kamba peale raisata miljoneid maksumaksja raha, teiste, näiteks teadusprojektide arvelt.

Kõige suurem tase on muidugi üllatus, et Eesti viimaseks jäi. No aga mis seal imestada?! Kui Eestis korraldatakse mitte Eurolaulu eelvooru, vaid alternatiivse muusika festivali nimega Eesti Laul, mille võitja saadetakse millegipärast Eurovisioonile. See on umbes sama kui saata kooli parim matemaatikaülesannete lahendaja vabariiklikule emakeeleolümpiaadile ja olla siis üllatunud, et ta sealt viimase kohaga naaseb. Täielik tagurpidi-Antsla on see Eesti küll, õu mai kaad!

Valitsuspartei liige kutsub üles maksude maksmisest kõrvale hiilima

Väljavõte Äripäeva veebist.

Mis on pehmelt öeldes uskumatu ja mida võib võrrelda üleskutsega hakata Tallinna kesklinnas aknaid segi peksma, põhjendusega, et linnapea isik ei meeldi. Ehk siis üleskutse otsesele seaduserikkumisele.

Gräzin on Riigikogu liige, ligi 100 tuhande kroonise kuusissetuleku peal koos boonustega. Tundub, et mõnel inimesel hakkab selliste summade peale lihtsalt katus sõitma.

Ja kuidas siis inimesed peaks nüüd reageerima? Et kui Ansipi nägu ei meeldi, siis jätavad riigimaksud maksmata?!

Vene identiteedist

Väljavõte IHT veebist.

Üks põnev artikkel vene identiteedist New York Times'i/International Herald Tribune'i veebist. Kus autor, ingliskeelse väljaande Russia Today peatoimetaja Andresi Zolotov kirjeldab vene identiteedi loomist ja selle vastuvõttu välismaal.

Huvipakkuv artikkel sellepoolest, et ka eestlased nii nagu paljud teised endise N Liidu rahvad loovad nüüd uut identiteeti selle vana nõukogude identiteedi asemele, mis on vaikselt ajaloo prügikasti visatud. Venelased on oma identiteeti loomas II ilmasõja ja selles saavutatud võidu pinnale. Mis on ühelt poolt ühisosa kogu kaasaja arenenud maailmaga ja teiselt poolt ka rahva enda poolt heroiseeritud. Mis võttis eriti karmid pöörded 5 aastat tagasi, kui flirditi stalinismi ja kommunismiga, ent mis nüüdseks, nagu autor märgib, on maha rahunenud ja Stalini pildid ning kommunistid on kõrvale jäetud.

Mis on siit õppida Eesti jaoks? Eriti aga seda, et partneritega normaalsete suhete ajamiseks peab neid tundma. On selge, et ajal, kui kogu Venemaa elas läbi II ilmasõja heroiseerimise ja uuesti ümber vaatamise etappi, oli äärmiselt vale lisada omalt poolt õli tulle ning hakata Eestis mälestussambaid eemaldama. See andis oodatule sootuks vastupidise tulemuse ning pigem toetas neostalinistlikke ilminguid nii Eestis kui Venemaal, mis pole sugugi Eesti huvides. Eestis oleks tulnud näha läbi pronkssõduri juures toimuva tagamaad, näiteks presidendivalimiste-eelse kampaania mõju ning asjasse professionaalsemalt suhtuda. Minupärast kutsuda kokku kasvõi II ilmasõja teemaline konverents, sest ka Eesti enda ajaloos on selle sõja koha pealt valgeid laike, näiteks Eesti Leegoni tegevuse lahtiseletamine, mis on jäänud häguseks isegi eestlastele endile, välismaalatest rääkimata. Ent selle asemel, et probleemidele näkku vaadata ja neid lahendada, asuti möllama stalinistlike võtetega. Olgem ausad, niisama süüdlased eesti rahvale nii moraalselt kui materiaalselt palju maksma läinud pronksiöös olid lisaks end purju joonud peamiselt vene keelt rääkivatele noorukitele ka need tähtsad Eesti poliitikud, kes neil päevil otsuseid tegid ja Eesti riigi pealinna märatsejate meelvalda jätsid. Sellised eksimused pole andestatavad, kuna need võivad kaasa tuua saatuslikke tagajärgi kogu rahva jaoks. Ja nagu aeg näitab, pole selliste sündmuste puhul tagantjärele tarkusest midagi kasu, sest tekkinud kahju ei korva keegi. Kogu elu ja areng on kokkuvõttes poliitiliste valikute küsimus. Pronksiöö asemel pidanuks Eestis kehtima juba 2007. aastast peale see euro, mille nimel nüüd eesti rahva verd lastakse.

Mare Lusti firma seis väga nõrk

Väljavõte Krediidiinfo raportist.

Vanduva ja füüsiliselt agressiivse advokaadi Mare Lusti firma on tõsistes raskustes, nagu nähtub Krediidiinfo raportist. Tundub, et kliendid on Lusti hüljanud.

Kokkuvõte on järgmine:

VIRUVÄRAVA ADVOKAADIBÜROO OÜ on asutatud 1997. aastal. Ettevõtte äririsk on kõrge. Majandusolukord on väga nõrk.
Müügitulu viimasel aastal kahanes. Müügitulu tase on suhteliselt madal. Ärikahjumi tase on kõrge. Omakapital on väga madal.
Põhikapital on püsinud minimaalsel tasemel.
Finantsolukord on nõrk. Likviidsusnäitajad: maksevõime kordaja - väga nõrk, likviidsuskordaja - normaalne, maksevalmiduse kordaja - suhteliselt hea, raha laekumine - kiire. Võlakordaja on väga kõrge, ettevõte on suures sõltuvuses võõrvahenditest.
Rentaablusnäitajad: kahjumi tase - väga kõrge, aktiva rentaablus - tugevalt negatiivne.

Savisaarelt asjalik arvamus Ühtse Eesti teemal

Väljavõte Edgar Savisaare blogist.

Raske on Savisaarega mitte nõustuda.

Ühtne Eesti näitas poliitikutele peeglit

Väljavõte Delfi veebist.

Ühtse Eesti "kongressile" on tulnud reaktsioone seinast seina. Ühed, enamasti poliitikud peavad seda täielikuks jamaks, teistel on kahju, et uut erakonda ikkagi ei sündinud. Ent kui vaadata asja pisut eemalt, siis on teater olnud juba aegade hämarusest üks vahend, kuidas juhtida tähelepanu valitsejate tegemistele, seda eriti siis, kui paljud teised žanrid, näiteks kirjandus, kaasajal ka ajakirjandus on tasalülitatud. Mida ta tänases Eestis ka on. Nii et teatril on ehk vabamad käed ühiskonna kitsaskohtadele tähelepanu juhtimisel, kuigi, nagu aeg näitas, üritati ka NO teatrile kaikaid kodaratesse loopida, ilmsest soovist see etendus ära jätta.

Ma ei saa kuidagi nõustuda Linnar Priimäe väitega, et Ühtne Eesti tappis viimse usu. Pigem taastas see rahvale hästi peale läinud teatri-etendus usu, et kõik pole veel kadunud. Et on siiski võimalusi juhtida tähelepanu ühiskonna kitsaskohtadele ja taltsutada poliitikute juhmust. Et aidata Eesti nimeline laevuke soost välja. Priimägi kui poliitik üritab Ühtse Eesti lahterdada kehva poliitika valdkonda, samas oli tegemist suurepärase teatrietendusega. Kasvõi juba seepärast suurepärasega, et meelitas kohale rekordarvu publikut. Ma ei tea Eestis ühtegi teatrietendust, millel oleks olnud korraga 7500 pealtvaatajat. Kõik nn muusikalid kahvatuvad selle kõrval. Ja kuidas saab kehv olla teater, mis pettis ära isegi vana teatri korüfee Priimäe enda!!!

Selle asemel, et peeglit kiruda, peaks poliitikud sinna sagedamini vaatama ja sealt nähtust oma järeldused tegema. Samuti pole selleks, et olemasolevat poliitikat kritiseerida, tingimata vaja uut erakonda luua, nagu eestlased on kilplaste kombel seda teinud, justkui selleks, et iga kord uuesti pettuda. Nagu mingid imbetsillid, kes idioodi järjekindlusega ühe ja sama reha otsa astuvad. Kes armastavad tegutseda, aga sellest mingeid järeldusi ei tee, ning tümitavad neid, kes nende tegevust kritiseerivad. Millegipärast peetakse kriitikat ja kritiseerimist Eestis põlastusväärseks ja kriitkute peale näidatakse näpuga. Kriikute kohta öeldakse: "Tegutse, ära virise!" Samas on see "virin" just inimkonda edasi viinud ja edukamad need ühiskonnad, kus virisemist rohkem. Kus tugev ajakirjandus, tegus parlament ja arenenud teadus. Sest mis need ajakirjandus ja parlament muud on kui kohad, kus "virisetakse" ja makstakse palka selle virisemise eest. Teadus omakorda vaidlustab ja ründab pidevalt kehtivaid tõdesid. Eestis, mis seal salata, on vähe virinat nii ajakirjanduses kui parlamendis, ning teadlased on enamalt jaolt lihtsalt vait, mistõttu on igati omal kohal, kui areenile astub teater. Selle sõna kõige paremas tähenduses.

Mart Kadastiku rõõm

Väljavõte Postimehe veebist.

Kohviku poole pöördus üks inimene murega. Jätame selle inimese nime praegu enda teada, sest ta palus seda, mis on ka loomulik, sest tänapäeva Eestis, nii nagu ka varem Nõukogude Liidus ei julge inimesed avalikult asjadest rääkida. Küllap on siis teatud põhjuseid, miks. Ja antud juhul pole ka väga oluline see, kes pöördus kohviku poole, kui see, mis oli mure.

Nimelt, Postimehe juht Mart Kadastik, kes äsja sai 55-aastaseks, on muutunud tõeliseks piinaks inimestele, kes jagavad temaga eluaset või suvekodu kauni Inni järve ääres Otepää vallas. See on siis selles kohas (allikas: Google Maps):

Ehk siis päris Otepää-Sangaste tee ääres. Kadastikul, kes seal oma tähtsaid külalisi võõrustab, alates Andrus Ansipist ja lõpetades Ingrid Veidenbergiga, on seal maja päris tee ääres (satelliidipilt Google Maps'ist):

Siin veel lähemalt:

Kus on siis näha nii maja kui ka väike paadi- ja ujumissild. Kus seisab suveajal ka Mart Kadastiku enda paat, millega ta järvel lõbusõite korraldab. Olgu ette ära näidatud ka Kadastiku krundi (või kruntide, maja on täpselt kahe krundi keskel, maa-ameti veebist):

Inimene, kes kohviku poole pöördus, on tõsiselt mures, sest Kadastikust on saanud kohalikele elanikele tõeline õudusunenägu. Lisaks prügiveofirmadele ja kobrastele, kellega Kadastik seal juba aastaid vägikaigast veab. Nimelt peab Kadastik kogu järve enda omaks ja ei lase mitte kellelgi teisel järve äärse midagi ehitada, tema naabrid pole juba aastaid vundamendist kaugemale jõudnud, kuna Kadastik kasutab oma võimu, et naabrite tegevust vaidlustada nii politseis, keskkonnainspektsioonis kui kohtus. Sellest on ilmunud arvukalt artikleid ka ajakirjanduses. Olgu toodus üks uudis ajalehest Valgamaalane. Tülisse on segatud ka vallavõimud, nagu selgub Lõunalehe artiklist. Siis sõdib Kadastik lähedal asuva kruusa-karjääri vastu, mis segavat tema und, mistõttu nihutati karjääri tööpäeva algust varasema kella 8 pealt kella 10 peale, mil Kadastik pidi ärkama, ka tööpäevadel. Ka sellest on olnud ajakirjanduses juttu, sealsamas Valgamaalases. Mis huvitav, Valgamaalase artiklid käsitlevad teemat, justkui oleks tegemist laia külaelanike huviga. Mis on külaelanikele suureks mõistatuseks, sest ainus suur hädaline on Mart Kadastik. Kes türanniseerib muu hulgas ka neid külaelanikke endid, keda ta väidab esindavat. Nii näiteks on Kadastik keelanud külaelanikel järve peal kala püüdmise, väites, et see on tema järv ja kõik kalad seal sees kuuluvad talle. Tõepoolest, Kadastikul on järve ääres küll kõige magusam krunt, ja ta on peaministri lähedane sõber, ent see ei anna talle õigust järve enda omaks pidada, kuigi on kõigile teeotstele, mis tema kodu ligitalt järve äärde juhatavad, keelumärgid ette pannud, nii et suure tee pealt järve äärde pääsemine on muutunud äärmiselt vaevaliseks. Lisaks muule keelas Kadastik ära jääraja, mille külaelanikud tahtsid talvel järvele rajada.

Harvad pole juhtumid, kus Kadastik kutsub naabritele, kes talle ei meeldi, lihtsalt politsei, ja kaob siis kui tina tuhka. Kohalikud politseinikud ja keskkonna-ametnikud on sellega juba harjunud ja rehmavad kohale tulles nõutult käega. Aga midagi teha ka ei saa, sest kui nad reageerimata jätavad, on Kadastik ähvardanud nad Postimehes liistule võtta. Seda viimast ei soovi loomulikult mitte keegi. Hiljuti oli juhtum, kus üks kirglik kalamees, kes läks Kadastiku paadisilla külge kinni jäänud unda vabastama, leidis eest Mart Kadastiku, kes teda usinalt pildistas ja filmis ning lubas kõik materjali avalikustada, kalamehe kui varga politseile üle anda ning talle 40 000 krooni trahvi teha. Kui kalamees seepeale nõutu näo pähe tegi ning pani ette rääkida, pistis Kadastik karjuma, et kogu järv on tema oma ning ka kõik kalad seal sees, mistõttu on kõik vargad, kes tema järvest kala püüavad. Mõni aeg hiljem pidi too kalamees keskkonnainspektsioonis aru andma, mida ja kuidas ta seal püüdis, ühtlasi oli Kadastik esitanud kalamehe auto pildid, mida ta oli käinud õhtuhämaruses teisel pool järve asuval krundil pildistamas, tungides siis ise täiesti võõrale territooriumile. Mis näitab, et Kadastik on väga usin uuriv ajakirjanik, ent kahjuks pole tema suurest andest saanud osa laiem avalikkus. Millest on kahju, kaduma, või siis avalikkuse eest varjatuks on jäänud tõeline žurnalistlik anne.

Kohvikul polnud võimalik Mart Kadastikuga ühendust saada. Kui ta seda artiklit loeb, on tal võimalus kirjutatut täiendada.

Ai-ai-ai-Vassiljev!

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Tundub, et kohvik peab hakkama Rakvere asjadel rohkem silma peal hoidma: võrreldes eelmise juhtkonnaga on seekordne suisa käest ära läinud. Ise veel sots. Ai-ai-ai!

Teiselt võib öelda: sellised need sotsid on, juba vanast ajast. Nii kui võimule saavad, kukuvad priiskama. Juba iidamast-aadamast.

Seksi-alane võimekus on karistatav?

Väljavõte Postimehe veebist.

Kui tuli välja, et tuntud golfimängija Tiger Woods on lisaks oma abikaasale seksinud veel pajude naistega, tõusis sellest pahameeletorm. Et kuidas nii saab? Ja mis see mees endast õige mõtleb? Mitmed sponsorid katkestasid Woodsiga lepingu, ning mees suunati avalikkuse survel seksiteraapiasse, midaiganes see peaks siis tähendama. Raske ette kujutada, mida seal tehakse, antakse rahustavaid ja toonust alandavaid pille? Või siis kästakse päevad läbi lugeda vanainimeste ajakirju, nii et ka kõige võimekamal mehel riist longu vajub.

Ent kas pole see samas kummaline, et kui ühiskond tunnustab inimesi nende võimekuse eest, ning tõstab võimekaid inimesi esile. Woods on maailma parim golfimängija ja sellisena lausa jumaldatud. teda näitakase telekast, nn meestesaadetest ikka söögi alla ja peale, samuti on ta keskne kuju televisiooni spordisaadetes. Kahtlemata võimekas mees. Ja nagu see enamasti kipub olema, on võimekad inimesed seda mitmel alal. Ja mis seal salata, ka seksis. Ehk võib küsida ka nii, kas Tiger Woods oleks sama võimekas golfimängija, kui ta poleks võimekas voodis? Seks on lihtsalt medali teine pool, mida ei saa muust elust lahutada. Probleem on, või oli lihtsalt selles, et Woods elas koos naisega, kes ei suutnud temaga voodis sammu pidada, ja üldiselt seda ühiskond seda ka ei eelda, mistõttu pidi Woods abi otsima kodust väljast, isegi naabritüdruku juurest, nagu välja tuleb. Milles pole midagi imestada, võimekas inimene suudab palju.

Nagu elu näitas, toodi Woods suht ruttu seksikliinikust välja ja pandi taas golfi mängima. Ning rohkem tema seksiasjast juttu ei tehtud, mees vabandas kõigi ees ja oligi kõik. Mis on ka loomulik, sest on selge, et kui panna Woods rahustite peale, siis pole temast ka mingit golfimängijat, siis saab temast Õnne-seriaalist tuttav Allan, ärgu Allani-sugused mehed mind pahandagu. Ka teile on elul varuks üllatusi, näiteks selliseid nagu Woodsi (varsti juba eks) abikaasa Elin Nordgren. Kes, nagu välja tuleb, polnud sugugi vaimustuses oma mehe võimekusest, ei näita oma mehele enam lapsi ja nõuab suurt raha. Tundub paras sasipundar, mida on justkui võimatu lahendada.

Tegelikult siiski mitte. Woodsi-sugune võimekas mees peab enda kõrvale leidma lihtsalt võimeka naise. Näiteks sellise nagu Anu Saagim, kes eelistab pigem seksi kui raha. Ja kelle juurest, võib arvata, ei kaoks Woods kuhugi, vaid kes, vastupidi, saadaks Woodsi kõigil tema võistlustel ja muudel üritustel. Et mees ei peaks oma võimekuse-vajadust kellegi teisega rahuldama. See on elementaarne, ent millegipärast ühiskonnas neist asjadest ei räägita, mistõttu astuvad paljud inimesed oma elus valikuid tehes ämbrisse.

Eesti niipea eurot ei saa ja Ansip peaks tagasi astuma

Väljavõte fxstreet.com veebist.

Pärast Kreeka kriisi puhkemist oli ELi kaubandus-rahandusvolinik, soomlane Olli Rehn täna esimene kõrge Euroopa võimukandja, kes ütles, et Eesti liitumine eurotsooniga pole üldse kindel. Mis annab märku, et eurotsooni ei laiendata enne, kui praegused probleemid rahaliidus on lahenenud.

Pangem end hetkeks Euroopa Liidu juhtide nahka: kas te praeguses olukorras võtaksite eurotsooni vastu Eesti, kus tööpuudus ja majanduse jahtumine on olnud üks suuremaid Euroopas?! Nalja teete, eksole! Loomulikult mitte. Isegi kui teaksite, et Eesti kanad munevad kuldmune, olekssellise riski võtmine praegu sulaselge poliitiline enesetapp. Ent poliitikud on teatavasti luust ja lihast inimesed, mitte robotid, kelle silmad ka ei pilgu, ning neile on omane ühelt poolt tunda hirmu, teiselt poolt võtta vastutust ja ühtlasi omada piisavalt mõistust, et mitte endale nööri kaela panna.

Eesti jaoks tähendab see järtjekordset ämbrit selle kõrval, kuhu astus Konstantin Päts oma kabajantsikutega 70 aastat tagasi. Eestis on inimestel küll sõna otseses mõttes hing paelaga kaelas (valitsuse "iga hinna eest" europüüdluste tõttu) ja kui nüüd eurot ka ei tule, siis peaks peaminister Andrus Ansip küll tagasi astuma. Tulevikuks soovin Ansipile samas kergemat saatust kui oli Pätsil, kes lõpetas teatavasti hullaris.

Nõmme turu põlengu esimesed minutid

Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=f9hSb7HLVyY.

30. aprilli hilisõhtul kella 23.36 ajal sai häirekeskus teate Nõmme turuhoone põlengust. Muinsuskaitse all olnud turuhoone hävis tulekahju tagajärjel täielikult. Sündmuskohal käis kuus päästemeeskonda, kolm paakautot, üks redelauto ja kaks kiirabibrigaadi.

Linnaosa vanem Rainer Vakra jõudis sündmuspaigale samal ajal päästeautodega ning filmis oma mobiiltelefoniga tulekahju algusfaasi ning päästjate kustutustööd.

Tundub, et signalisatsioon töötas hoones, ent põleng algas järsku ja oli väga intensiivne, nii et ka kiirest reageerimisest polnud kasu. Väga kahtlane juhtum igatahes, lõhnab vägagi süütamise järele.

Sellised plakatid oleks pidanud üles panema

Ja võinuks olla ka ilma tekstita, sest, nagu öeldakse, ütleb üks pilt rohkem kui 1000 sõna.

Nädala paar

Modell Shauna Sands imetlemas Beach Bunny rannarõivaste kollektsiooni (vasakul, Õhtulehe veebist) ja Sylvester Stallone vaatamas Lakersi mängu (Õhtulehe veebist).

No nii

Väljavõte Delfi veebist.

No nii, tundub, et lisaks sõjaväelastele, kes viimasel ajal teevad Eestis poliitilisi avaldusi, on avastanud võimuliidu ideoloogilise vaakumi ka kirikumehed, kes on saanud suu nii-ütelda seks.

Minu meelest pole siin Keskil mõtet väga pabistada, see sõjaväe- ja kirikumeeste sekkumine poliitikasse ei näita muud kui valitsuse nõrkust, või täpsemalt jõuetust. Kellest peale euro-teema ei tule muud kui sooja auru. Küll aga peaks olema tähelepanelikud eestimaalsed ise, sest need juhud ajaloos, kus riike on asunud valitsema sõjaväelased või kirikumehed, pole lõppenud hästi, ma mõtlen siin rahva jaoks. Sõjaväe ja kiriku tõus (Eesti kontekstis tuleb siin mõista ühte sõjaväge ja ühte kirikut) tähendab paratamatult taganemist demokraatlikest väärtustest.

Eks Irja kirjutab lähemalt, aga Soomes oli hiljuti juhus, kus poliitikasse sekkunud pastor jäi oma kohast ilma. Eestis, tundub, lähevad asjad vastupidist rada.

Sami Lotila'lt igati "jees" lugu

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Sami Lotila'lt taas Õhtulehes igati jees lugu, nagu sommid ütlevad. Väga asjalikud tähelepanekud. Muidugi ei puudu Lotilale omane ilkumine selle üle, et eestlased end enne ujulasse minekut ei pese, ning et kannavad soome saunas aluspükse, mis on soomlastele loomulikult küllalt harjumatu vaatepilt. Ma ise olen ka imestanud selle üle, sest pükstega kuumal saunalaval olla on äärmiselt ebamugav. Aga no see selleks, nõuka ajal harjusid eestlasted paljude muudegi imelike asjadega, näiteks üksteise peale kaebamise ja koputamisega, valede ja vargustega, ning muidugi üüratu joomsega, mis isegi sommidele silmad ette teeb. Kuigi ega sommid ka puhtad poisid pole, nad on kah ühed suured joodikud.

Mis aga Lotila loos oli üllatav, või õigemini pole see suurest meediast palju läbi käinud, et Eestis pole ühtegi korralikku meediaväljaannet, mis tegeleks uuriva ajakirjandusega, näiteks uuriks 1990ndate alguse kuritegusid. Eestis on ajakirjandus lasknud end üha rohkem tasalülitada ning valitsusel järjest rohkem infot salastada. Näiteks on salastatud kõik praeguse peaministri Andrus Ansipi valgustkartvad teod endise kõrge karjäärikommunistina, kus ta oli üks koerte ässitajatest oma rahva peale. Sarnane lugu, kus Juhan Parts saatis kurikamehed oma rahva kallale Lihulas. Soomlasele on see loomulikult üllatav, et lehest ei saa lugeda seda, millest inimesed tänaval räägivad.

Ma olen kokku puutunud väga paljude soome ajakirjanikega ja nad on olnud kõik üllatunud sellest, kui leigelt suhtub Eesti ajakirjandus kõiksugu ametnike kuritegudesse. Näiteks endise politseijuhi Aivar Otsalti asjad käisid vaid vilksamisi meediast läbi, kuigi tegemist oli küllalt tähelepanuväärse juhtumiga ilmselt kogu maailma politsei ajaloos. Soomes oleks seda juhtumit lahatud terve aasta vältel, sest seda ei juhtu iga päev, kus kuritgude järele valvama pandud isikud on ise kõige paadunumad kurjategijad.

Samas saan ma ka eesti ajakirjanikest aru, ka nemad on inimesed, ja kui asjadest kirjutada, võivad kaasneda teatud komplikatsioonid. Tundub, et praeguses olukorras ongi välismaalastel lihtsam ausalt ja avameelselt kirjutada, mis Eestis toimub.

Saatan kannab punaseid juukseid

Inno kohvikus Crepp, 22.04.2010.

Ma olen viimasel ajal kohanud ridamisi inimesi, tegusaid Eesti kodanikke, kes ütlevad, et nad ei anna ajakirjandusele enam mitte ühtegi intervjuud. Niisama rääkida, palun, külla kutsuda, maailma asju arutada, pole probleemi. Aga ajakirjandusele mitte ühtegi sõna.

Ma pean etteruttavalt ütlema, et mulle endale on see samuti tuttav tunne. Ja mõne aja pärast selgitan, miks. Aga enne pean tunnistama, et veel 10 aastat tagasi sellist asja polnud. Et keegi oleks põhimõtteliselt olnud intervjuude andmise vastu. Ok, neid oli, aga need olid üksikud ja nende kohta võis kasutada ehk sõna veidrik, või siis tundsid nad end intervjuud andes ebamugavalt. Ent nüüd keelduvad intervjuude andmisest inimesed, kes varem on andnud kümneid intervjuusid. Kes olid pidevalt avalikkuse vaateväljas, teavad, mida see tähendab, ja olid sellega harjunud. Ent nüüd ei räägi enam midagi. Mis tähendab, et ajakirjanduse jaoks on need inimesed kadunud, ja võibolla igaveseks.

Ajakirjandus on sellistel puhkudel väitnud, et pole probleemi, ikka leidub keegi, kes intervjuu annab. Tunnistan ausalt, ajakirjanikud omavahel peavad neid kergelt opakateks, kes pidevalt intervjuusid annavad (ma ei hakka siin nimesid nimetama, arukas lugeja ise teab, kes nad on), ent sellele vaatamata neid intervjueeritakse, neid opakaid, sest normaalsed inimesed ajakirjanikega ei räägi. Ja olukorras, kus leheruum on vaja millegagi täita, sest lehed peavad ilmuma, sest leheomanikud ootavad kasumit (NB! - mida suuremad lehed, seda suuremat kasumit!!!), on kogu leheruum täidetud nende, ajakirjanike silmis opakatega, kes on nõus iga kell ja igas asendis midagi rääkima. Nii et isegi siis, kui need inimesed pole opakad, mõjuvad nad sellistena olukorras, kus peale nende enam keegi suurt midagi avalikult ei räägi. Näiteks poliitikud. Ja siis pole vaja imestada, miks poliitikute maine langeb, neid narritakse kõikvõimelike nimedega ja peetakse opakateks, puhtalt seetõttu, et poliitikud ei saa "ei" öelda, sest siis öeldakse, et nad võtavad vastu rahva raha, aga ei ole nõus aru andma, mis nad selle rahaga teevad. Noja lisaks poliitikutele satuvad avalikku ruumi, või õigemini eksivad vahel ka mõned üksikud teised, kes ise ei pruugi midagi rääkida ega intervjuud anda, aga kellega on juhtunud midagi ootamatut, näiteks keegi saab lapse, siis teevad ajakirjanikud sellest loo isegi siis, kui asjaosaline ise midagi ei räägi. Siis korjab selle info üles Delfi, piltlikult öeldes rebib kondi sellelt inimeselt, või võtab suisa selle veel sündimata lapse, viskab selle nn kommentaatoritele, või hüäänidele, kes siis selle kondi või lapse õhinal paljaks järavad. Öelge mulle nüüd, kas sellise asja peale on mõni normaalne inimene nõus veel ajakirjandusega suhtlema?!

Ka lugeja on muutunud. Kui veel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ise igast antud intervjuust või ajakirjanduses lahatud persoonist, ja lugesin enamiku neist läbi, siis nüüd tean, et inimesed ajakirjandusele nagunii midagi eriti ei räägi ja kui midagi ka oma elust räägivad, siis vaatan nende peale kerge kõhedusega, eriti veel siis, kui ta ütleb midagi rabavat, mis võiks äratada Delfi tähelepanu. Ning ütlen ausalt, juba pikka aega ei julge ma Delfi kommentaariumi isegi mitte avada, sest ma tean juba ette, mis seal toimub. Ajakirjandus on jõudnud punkti, kus ei ilmu enam midagi üllatavat. Mis tähendab, et ajakirjandus kui selline on praktiliselt surnud. Vaevu hingitseb veel. Temast endast saab peagi lehkav korjus, mille ümber sagib juba niigi närviliselt hüääne, kelle kari on hea toidu peal paisunud, ent kellele on visatud üha vähem rasvaseid konte ning kes ootavad vaid sobivat hetke, et koriseva emalooma kallale asuda. Pole ime, sest ajakirjandus, see emaloom on aastaid toitnud neid elajaid, kes on valmis ajakirjanduse enda esimsel võimalikul juhul alla kugistama. Ja kui see on juhtunud, kui Delfi lõukoerad on emalooma paljaks järanud, siis ma parem ei hakka fantaseerima, mis edasi saab. Igal juhul on mul tunne, et saatan on maa peale laskunud ja ta kannab punaseid juukseid.

Ma ise puutusin ajakirjanduse pahupoolega kokku neli aastat tagasi, kui kirjutasin heauskselt ühe kommentaari ja andsin mõned intervjuud. Loomulikult sattusin kohe Delfi näljaste lõukoerte hambu, kelle käest pääsesin vaid peale seda, kui ajakirjandusväljaanded kohtusse kaebasin, nii et nad ei julgenud enam minu nime kasutada. Ja peale seda ei andnud ma tükk aega mitte ühtegi intervjuud, kuigi seda paluti kümneid kordi. Selle asemel lõin oma mõtete avaldamiseks oma meedia, kus minu tekste ei kärbita ning kus ma saan öelda täpselt seda, mida tahan. Algul püüdsin ka minu kontide kallal käinud hüääne materdada, ent peagi sain aru, et see on lootusetu ettevõtmine, kuna üksinda hästi toidetud karja vastu nagunii ei saa. Lihtsam on kohaneda uute oludega, enda ja lähedaste ümber sein ehitada ning suhelda maailmaga ainult läbi hästi kontrollitud pilu. Mida on teinud ja teevad üha enam inimesi ning mis näib end igati õigustavat. Teatud avalikes ametites on see raske, aga mitte võimatu. Seda eriti olukorras, kus ajakirjandus kui selline on surnud ning punajuukseline saatan koos oma käsilastega maailma valitseb. Ning nüüd, kus värsket toitu enam peale ei tule, võib arvata, et need saatana käsilased rebivad suures näljas üksteist tükkideks ja hea oleks, kui saatana enda ka.

NATO ja valitsuse kahepalgelisus

Väljavõte Postimehe veebist.

Mõnes mõttes on isegi hea, et NATO konverents Tallinnas toimus. See mõjus nagu Glasnost N Liidus, kus inimesed said teada, et käimas on Perestroika. Nüüd said ka eesti inimesed teada, mis värk selle NATOga siis õigupoolest on: et Venemaaga toimub suhete soojenemine, partnerlus, ja et kavas on luua lausa ühiskilp, ning et NordStream on suisa NATO enda projekt (selle turvamiseks müüs Prantsusmaa Venemaale moodsat sõjatehnikat), ja ei kujuta endast mingit ohtu Eestile. Sestap on ka loogiline, et partneri - Venemaa- suhtes pole NATOl vaja mingeid "kaitseplaane", see oleks nonsens.

Eesti poliitikud on seni rääkinud muidugi rahvale hoopis teist juttu. Seda, et NordStream ja relvamüügid Venemaale on otsene julgeolekurisk. Ning et Venemaa on vaenlane number üks. Nüüd tekib küsimus, et kui Venemaa on NATO partner ja teeb NATOga tihedat koostööd, nii et Venemaale müüakse seetõttu suisa moodsat tehnikat, siis kuidas ta saab olla samal ajal oht number üks ühele NATO liikmele, Eestile. Vastupidi, selle loogika järgi peaks Eesti tegema Venemaaga tihedat koostööd. Suisa koomilisena mõjub "kaitseplaanide" taga-ajamine, kus Eesti poliitikud on rahvale rahustamiseks rääkinud, et NATOl on olemas kaitseplaanid Venemaa rünnaku vastu, ent loomulikult pole neid plaane keegi näinud ja ajakirjanike täpsustavate küsimuste peale aetakse mingit udu. Kui panete tähele, siis ei räägi ka NATO ja välisriikide esindajad mingitest "kaitseplaanidest", vaid sellest, et Venemaa ei kujuta Eestile ohtu ja et vajadusel tuleb NATO Eestile appi.

Ma saan ka muidugi aru Eesti poliitikute motiividest, sest Venemaa on tõesti mitmel korral eestlaste usaldust kuritarvitanud ning raske on sellise partneriga koostööd teha, veel raskem aga rahvale öelda, et kuulge, nüüd tuleb selle põlise vaenlase Venemaaga sõber olla, kuna seda soovivad meie partnerid NATOs. Selline kaitse- või välisminister või muu valitsuse liige hakitaks Eestis ilmselt elusalt. Seetõttu aetaksegi sellist kahepalgelist mängu, kus ühelt poolt aetakse NATO ümarlaua taga Venemaa-sõbralikku poliitikat ning ollakse nõus kõiksugu nordstreamide ja mistralitega, teiselt poolt aga räägitakse rahvale rahustuseks lugusid Venemaa ohust ja kaitseplaanidest.

Küllap on üks eesti rahva rahustamise projekt ka see NATO "küberkaitsekeskus", mis siis, nagu võib aru saada, on loodud Facebook-i taoliste sotsiaalmeediate "rünnakute" vastu. Stiilis, et kui sotsiaalmeedia, kas siis kohapeal või mõnes välisriigis ründab Eesti valitsusasutuste veebisaite, siis on see "oht Eesti rahvuslikule enesemääramisele" sekkub see küberkaitsekeskus, aga kui sotsiaalmeedia ründab mõnda opositsioonierakonda või kaubandusketti, siis on see igati tervitatav rahva-algatus ning osake demokraatiast.

NATO puhul on iseenesest koomiline, et selle sügavalt sõjaliste traditsioonidega organisatsiooni poliitikat ajavad välisministrid. Mis iseenesest näitab, et NATO ei tunneta mingit ohtu, sest kui eksisteeriks oht, istuksid laua taga kui mitte kindralid, siis vähemalt kaitseministrid. NATOst kui kaitseorganisatsioonist on pärast vastase, nn Varssavi Pakti Organisatsiooni kokkuvarisemist saanud omalaadne globaalne politsei, mis samas ei arvesta globaalse organisatsiooni ÜRO soovitustega. Kuhu on muu hulgas kaasatud, õigem oleks siiski öelda, et meelitatud eesti poisid, kelle väljaõppeks kasutatakse katsejänestena oma rahvast, nagu näitas ilmekalt Lihula samba ja pronkssõduri ümber toimunu, kus politseimundritesse riietatud sõjaväelased oma väljaõpet sooritasid.

Kui Roy Strider kirjutas mõned päevad tagasi Delfis, et Eesti on ideaalne NATO puudel, siis tegelikkuses ma seda ei usu, sest vaevalt et eesti rahvas tahab olla kellegi puudel. Pigem on eesti rahvast esindama valitud poliitikud muutnud Eesti selliseks puudliks, mis aga ei takista samas neil poliitikutel rääkida inimeste rahustamiseks hoopis teist juttu. Poliitikute keeles on see nn valge vale, mis on teatud juhtudel lubatud, näiteks massiliste rahutuste ärahoidmiseks. Ja kuivõrd NATO vajab üha uute ja uute "pingekollete" kontrollimiseks üha enam sõjaväepolitseinikke, siis peab eesti rahvas olema valmis oma turja peal nuuti taluma. Või milline teine rahvas laseks enda peal kurikamehi välja koolitada?! Nii et, nagu vanad skaudid ütlevad, be prepared!

Ansip mõjub nagu karikatuur

Väljavõte Delfi veebist.

Peaminister Andrus Ansip mõjub USA välisministri kõrval nagu karikatuur. Endine karjäärikommunist Ansip on teinud ise kõike muud kui järginud USA ideaale, kuigi need ideaalid nagu arvamuste vabadus, vaba ajakirjandus, ettevõtlusvabadus on olnud eestlastele kallid. Ansipist koos lähema kaaskonnaga on saanud Eesti arengu üks suuremaid pidureid. Kes julgeb end võrrelda vaid kolleegidega Lätis ja Leedus, kes on ühed maailma suurimad pidurid. Lätis läks asi koguni niikaugele, et delvalveerimise võimalusest kirjutanud analüütik pandi vangi. Eestis õnneks on sellistest ämbritest hoidutud, aga palju puudu ka ei ole. Kahju, aga nagu öeldakse, iga rahvas on oma juhte väärt. Seda nii 1939. kui ka 2010. aastal.

Eestis kehtestati tsensuur?

Väljavõte Postimehe veebist.

Kas pole kummaline, et töötusest kõnelev näidend võeti repertuaarist maha vahetult pärast esietendust?! Põhjendusega, et see oli kehvake.

Nooo. Ma olen käinud Vanemuises aastate jooksul vaatamas ikka selliseid näidendeid, et hoia ja keela. Mis ei kannata üldse mingisugust kriitikat, ja need on püsinud sellele vaatamata ilusti repertuaaris ja neil on olnud hulga vaatajaid. Sest praegusel ajal peaks komöödiad just hästi peale minema, masust kurnatud inimene suure kunsti sügavustesse nagunii ei jõua ega viitsi süüvida. Ja nüüd siis selline otsus, päevakajaline komöödia mängukavast maha.

Kas ehk mängis hoopis rolli see, et valitsusele ustav Vanemuise reformierakondlasest direktor, kes lasi aasta aega tagasi ühe oma kriitiku hullumajja panna, lasi nüüd (kellegi nõudmisel) tüki mängukavast maha võtta. Telefoniõigus on nagunii juba Eestisse naasnud, asi see siis tsensuur pole kehtestada.