Mis suunas areneb Eesti? Meenutus eelmisest omariiklusest

Üks meenutus Eesti eelmisest omariiklusest, väljavõte toonase ainsa poliitiliselt kallutamata väljaande „Päevalehe" artiklist, mis ilmus 7. märtsil 1934. aastal, vähem kui nädal enne vaikiva ajastu algust:

„Ajalugu öeldakse olevat selleks, et tast midagi õppida tuleviku jaoks. Tõde on aga, et meie poliitikategelased ei taha ajaloost, möödunud aegadest, midagi õppida. Eriti vähese õppida tahtmisega on meie erakonnad. Võiks koguni öelda, et nad on otsekui pimedusega löödud. Viimane rahvahääletus, uue Põhiseaduse vastuvõtmine rahva poolt, mis pidi meie poliitilistele erakondadele küllalt selgel sõnal ütlema, et rahvas on tüdinenud erakondade senisest omavahelisest võitlusest, ja eriti nende võitlusviisidest, et tahetakse näha otsekohest ja ausat mängu. Meie praegustele erakondadele - kõigile, ühtki väljaarvatama lüüakse praegu surmakella. Nende meeste juba aastatelt pärit pattude ja süü pärast. Aastate viisi on jätkunud omavaheline hoolimatu võitlus, sissisõda, üksteisele jala taha panemine, mis rahvast juba ammu ära vihastanud ja teda sundinud erakondadele selga pöörama."

See jutt sobiks ka tänasesse päeva kui rusikas silmaauku. Kus sõnast „poliitik" on saanud taas sõimusõna. Kus möödunud aastal toimunud Europarlamendi valimised näitasid selgelt rahva usaldamatust KÕIGI erakondade suhtes.

12. märtsil 1934. aastal lahenes poliitiline kriis sellega, et üks poliitikutest kehtestas diktatuuri, ehk sisuliselt allutas rahulolematu rahva vägisi endale. Praegu Euroopa Liidus pole võimalik ühelgi poliitikul Eestis diktatuuri kehtestada, mistõttu on huvitav jälgida, mismoodi eestlased selle olukorra lahendavad. Esmaskordselt siis peavad sellise kriisi lahendama viimase, ütleme, 1000 aasta jooksul. Näis, kellele antakse oma hääl eelolevatel Riigikogu valmistel.

Edu võib vabalt saata Rahvaliitu, mille eesotsa asunud Juhan Aare oli üks neist, kes tõi Eestile iseseisvuse paarkümmend aastat tagasi, keda rahvas usaldab ning kellele pannakse suuri lootusi nüüd riigi kriisist väljatoomisel. Ka 1930ndatel olid just vabadussõja veteranid, ehk need, kes vabadussõjas Eestile iseseisvuse tõid, just need, kes tahtsid võtta vastutuse, ent kellele seda ei usaldatud. Kes tehti pealekauba veel lolliks, ning koos nendega kogu rahvas. Näis, kas nüüd lubatakse vastutus võtta rahva poolt armastatud inimestel ja rahval õnnestub olukorrast auga, püstipäi välja tulla.

Sõjast Afganistanis

Väljavõte New York Times'i veebist.

Üks mõtlemapanev artikkel üha mõttetumast kodusõjast Afganistanis, kus on osaline ka väike Eesti oma rahva kohta suurearvulise kontingendiga. Ning mida finantseerib väike eesti rahvas oma niigi nappidest säästudest, ligi 300 miljoni krooniga aastas. Rahva elatustaset arvestades panustab väike eesti rahvas sellesse sõtta kõige rohkem.

Armastatakse küll öelda, et Eesti täidab Afganistanis, ja täitis Iraagis oma püha kohust, aga võib ka küsida, et kui kaugele ja mil määral see püha kohus ulatub?! Ajalugu teab seda, et väikse eesti rahva reetsid juba teise ilmasõja ajal needsamad Inglismaa ja USA, kes nüüd eestlasi enda sõtta meelitavad. Võib küsida, kas selline ohver on eesti rahva jaoks õigustatud, kui selle sõja põhjuseks on suures osas Juudiriigi kuriteod nende rahvaste kallal, kelle territooriumile see Juudiriik pärast mitme tuhande aastast vaheaega vägivaldsel teel loodi, ning mida pideva vägivallaga elus hoitakse ja laiendatakse. Pole ilmselt saladus, et USA osaleb selles sõjas seetõttu, et ameeriklased on võtnud juudid oma kaitsva tiiva alla ning inglased toetavad ameeriklasi seoses ühiste kultuuriliste ja äriliste huvidega (näiteks Briti õlifirma British Petroleum, mis parasjagu Mehhiko lahte reostab, on üks suuremaid USA sõjaväe kütusetarnijaid).

Ent Eesti. Mis sunnib eestlasi sedavõrd ennastsalgavalt osalema selles ristisõjas. Kas teatavad süümepiinad selle eest, et eestlased õigel ajal ristiusku ei pöördunud ning pidid seda tegema väevõimuga, mis aastasadadeks rahva oma kuningatest ilma jättis. Ning oma kuningate ja jumala puudumisel kummardatakse nüüd võõraid kuningaid ja jumalaid, püüdes olla usklikumad ja truualamlikumad kui võõraste vallutajate esindajad. Näiteks kirjeldas hiljuti Helsingin Sanomate ajakirjanik eestlasi kui kõige "paremaid" sõdureid Afganistanis, pidades silmas eestlastest snaiprite külmaverelisust afgaanide tapmisel. Võib vaid imestada entusiasmi üle, millega eestlased igatsevad omale kalleid lahingutanke, selleks, et veelgi tõhusamalt sõtta saadetavaid tapjaid ette valmistada.

Sellest pole Eestis palju räägitud, aga hakatakse ilmselt rääkima varsti, olude sunnil, mis neist tapjatest hiljem eraelus edasi saab. Osa neist on juba oma pereliikmete ja tuttavate peal oma kätt harjutanud, võib arvata, et need juhtumid ei jää ainsateks sellisteks. Sõda kandub peagi ka Eesti tänavatele ja kodudesse, ühel, teisel või kolmandal moel. Selleks paratamatuseks tuleb väikel eesti rahval valmis olla.

Eesti tervislikul toitumisel on järgijaid kogu maailmas

Väljavõte New York Times'i veebist.

Siin üks lugu sellest, kuidas üks Miami baar võtab naturaalsete jookide segamisel eeskuju ... Eestist. Päris vahva, et loomulikkus tteeb võidukäiku ka USAs, mis on üks võltsinduse kantse kogu maailmas, alates võlts-toidust ja lõpetades võlts-välimusega. Ning kus inimesed on hakanud sellesse võltsindusse surema nagu kärbsed, vaatamata maailma parimale meditsiinile.

Vene identiteedist

Väljavõte IHT veebist.

Üks põnev artikkel vene identiteedist New York Times'i/International Herald Tribune'i veebist. Kus autor, ingliskeelse väljaande Russia Today peatoimetaja Andresi Zolotov kirjeldab vene identiteedi loomist ja selle vastuvõttu välismaal.

Huvipakkuv artikkel sellepoolest, et ka eestlased nii nagu paljud teised endise N Liidu rahvad loovad nüüd uut identiteeti selle vana nõukogude identiteedi asemele, mis on vaikselt ajaloo prügikasti visatud. Venelased on oma identiteeti loomas II ilmasõja ja selles saavutatud võidu pinnale. Mis on ühelt poolt ühisosa kogu kaasaja arenenud maailmaga ja teiselt poolt ka rahva enda poolt heroiseeritud. Mis võttis eriti karmid pöörded 5 aastat tagasi, kui flirditi stalinismi ja kommunismiga, ent mis nüüdseks, nagu autor märgib, on maha rahunenud ja Stalini pildid ning kommunistid on kõrvale jäetud.

Mis on siit õppida Eesti jaoks? Eriti aga seda, et partneritega normaalsete suhete ajamiseks peab neid tundma. On selge, et ajal, kui kogu Venemaa elas läbi II ilmasõja heroiseerimise ja uuesti ümber vaatamise etappi, oli äärmiselt vale lisada omalt poolt õli tulle ning hakata Eestis mälestussambaid eemaldama. See andis oodatule sootuks vastupidise tulemuse ning pigem toetas neostalinistlikke ilminguid nii Eestis kui Venemaal, mis pole sugugi Eesti huvides. Eestis oleks tulnud näha läbi pronkssõduri juures toimuva tagamaad, näiteks presidendivalimiste-eelse kampaania mõju ning asjasse professionaalsemalt suhtuda. Minupärast kutsuda kokku kasvõi II ilmasõja teemaline konverents, sest ka Eesti enda ajaloos on selle sõja koha pealt valgeid laike, näiteks Eesti Leegoni tegevuse lahtiseletamine, mis on jäänud häguseks isegi eestlastele endile, välismaalatest rääkimata. Ent selle asemel, et probleemidele näkku vaadata ja neid lahendada, asuti möllama stalinistlike võtetega. Olgem ausad, niisama süüdlased eesti rahvale nii moraalselt kui materiaalselt palju maksma läinud pronksiöös olid lisaks end purju joonud peamiselt vene keelt rääkivatele noorukitele ka need tähtsad Eesti poliitikud, kes neil päevil otsuseid tegid ja Eesti riigi pealinna märatsejate meelvalda jätsid. Sellised eksimused pole andestatavad, kuna need võivad kaasa tuua saatuslikke tagajärgi kogu rahva jaoks. Ja nagu aeg näitab, pole selliste sündmuste puhul tagantjärele tarkusest midagi kasu, sest tekkinud kahju ei korva keegi. Kogu elu ja areng on kokkuvõttes poliitiliste valikute küsimus. Pronksiöö asemel pidanuks Eestis kehtima juba 2007. aastast peale see euro, mille nimel nüüd eesti rahva verd lastakse.

Ekspress pommitab infoga

Väljavõte Ekspressi veebist.

P.S. Ekspressi tiraazh ja lugejate arv kukkusid järsult peale "uue" formaadi kasutuselevõttu. Tundub, et selle väljaandega on päriselt jokk.

Mart Kadastiku rõõm

Väljavõte Postimehe veebist.

Kohviku poole pöördus üks inimene murega. Jätame selle inimese nime praegu enda teada, sest ta palus seda, mis on ka loomulik, sest tänapäeva Eestis, nii nagu ka varem Nõukogude Liidus ei julge inimesed avalikult asjadest rääkida. Küllap on siis teatud põhjuseid, miks. Ja antud juhul pole ka väga oluline see, kes pöördus kohviku poole, kui see, mis oli mure.

Nimelt, Postimehe juht Mart Kadastik, kes äsja sai 55-aastaseks, on muutunud tõeliseks piinaks inimestele, kes jagavad temaga eluaset või suvekodu kauni Inni järve ääres Otepää vallas. See on siis selles kohas (allikas: Google Maps):

Ehk siis päris Otepää-Sangaste tee ääres. Kadastikul, kes seal oma tähtsaid külalisi võõrustab, alates Andrus Ansipist ja lõpetades Ingrid Veidenbergiga, on seal maja päris tee ääres (satelliidipilt Google Maps'ist):

Siin veel lähemalt:

Kus on siis näha nii maja kui ka väike paadi- ja ujumissild. Kus seisab suveajal ka Mart Kadastiku enda paat, millega ta järvel lõbusõite korraldab. Olgu ette ära näidatud ka Kadastiku krundi (või kruntide, maja on täpselt kahe krundi keskel, maa-ameti veebist):

Inimene, kes kohviku poole pöördus, on tõsiselt mures, sest Kadastikust on saanud kohalikele elanikele tõeline õudusunenägu. Lisaks prügiveofirmadele ja kobrastele, kellega Kadastik seal juba aastaid vägikaigast veab. Nimelt peab Kadastik kogu järve enda omaks ja ei lase mitte kellelgi teisel järve äärse midagi ehitada, tema naabrid pole juba aastaid vundamendist kaugemale jõudnud, kuna Kadastik kasutab oma võimu, et naabrite tegevust vaidlustada nii politseis, keskkonnainspektsioonis kui kohtus. Sellest on ilmunud arvukalt artikleid ka ajakirjanduses. Olgu toodus üks uudis ajalehest Valgamaalane. Tülisse on segatud ka vallavõimud, nagu selgub Lõunalehe artiklist. Siis sõdib Kadastik lähedal asuva kruusa-karjääri vastu, mis segavat tema und, mistõttu nihutati karjääri tööpäeva algust varasema kella 8 pealt kella 10 peale, mil Kadastik pidi ärkama, ka tööpäevadel. Ka sellest on olnud ajakirjanduses juttu, sealsamas Valgamaalases. Mis huvitav, Valgamaalase artiklid käsitlevad teemat, justkui oleks tegemist laia külaelanike huviga. Mis on külaelanikele suureks mõistatuseks, sest ainus suur hädaline on Mart Kadastik. Kes türanniseerib muu hulgas ka neid külaelanikke endid, keda ta väidab esindavat. Nii näiteks on Kadastik keelanud külaelanikel järve peal kala püüdmise, väites, et see on tema järv ja kõik kalad seal sees kuuluvad talle. Tõepoolest, Kadastikul on järve ääres küll kõige magusam krunt, ja ta on peaministri lähedane sõber, ent see ei anna talle õigust järve enda omaks pidada, kuigi on kõigile teeotstele, mis tema kodu ligitalt järve äärde juhatavad, keelumärgid ette pannud, nii et suure tee pealt järve äärde pääsemine on muutunud äärmiselt vaevaliseks. Lisaks muule keelas Kadastik ära jääraja, mille külaelanikud tahtsid talvel järvele rajada.

Harvad pole juhtumid, kus Kadastik kutsub naabritele, kes talle ei meeldi, lihtsalt politsei, ja kaob siis kui tina tuhka. Kohalikud politseinikud ja keskkonna-ametnikud on sellega juba harjunud ja rehmavad kohale tulles nõutult käega. Aga midagi teha ka ei saa, sest kui nad reageerimata jätavad, on Kadastik ähvardanud nad Postimehes liistule võtta. Seda viimast ei soovi loomulikult mitte keegi. Hiljuti oli juhtum, kus üks kirglik kalamees, kes läks Kadastiku paadisilla külge kinni jäänud unda vabastama, leidis eest Mart Kadastiku, kes teda usinalt pildistas ja filmis ning lubas kõik materjali avalikustada, kalamehe kui varga politseile üle anda ning talle 40 000 krooni trahvi teha. Kui kalamees seepeale nõutu näo pähe tegi ning pani ette rääkida, pistis Kadastik karjuma, et kogu järv on tema oma ning ka kõik kalad seal sees, mistõttu on kõik vargad, kes tema järvest kala püüavad. Mõni aeg hiljem pidi too kalamees keskkonnainspektsioonis aru andma, mida ja kuidas ta seal püüdis, ühtlasi oli Kadastik esitanud kalamehe auto pildid, mida ta oli käinud õhtuhämaruses teisel pool järve asuval krundil pildistamas, tungides siis ise täiesti võõrale territooriumile. Mis näitab, et Kadastik on väga usin uuriv ajakirjanik, ent kahjuks pole tema suurest andest saanud osa laiem avalikkus. Millest on kahju, kaduma, või siis avalikkuse eest varjatuks on jäänud tõeline žurnalistlik anne.

Kohvikul polnud võimalik Mart Kadastikuga ühendust saada. Kui ta seda artiklit loeb, on tal võimalus kirjutatut täiendada.

Eesti euro-ootus sommide pilgu läbi

Väljavõte taloussanomat.fi veebist.

Taloussanomates värske artikkel Eesti euro-püüdlustest, kus Soome-Eesti kauabnduskoja juht räägib, et eestlased kardavad, et pärast eurotsooniga liitumist esitatakse neile seoses Kreeka kriisiga miljardi kroonine arve. Eestlased pole harjunud niimoodi teiste eest maksma.

Põnevad on ka kommentaarid, kus soomlased soovitavad eestlastele eurost hoiduda, kui ei taha metsikut hinnatõusu, mis sellega kaasneb. Ja et eurot ei pruugi praegusel kujul enam olemaski olla, kui Eesti sellega liitub. Tõsi on, kõikjal, kus euro on kasutusele võetud, on kerkinud hinnad ja seal, kus seda pole suudetud ohjata, näiteks Lõuna-Euroopas, on järgnenud sügav kriis. Kui Eesti ootab seoses euroga enamat turistide arvu, võib see jäädagi vaid unistuseks, kui hinnad tõusevad. Euro on osutunud tõeliseks ämbriks paljudele rahvastele, seda eriti olukorras, kus eri ELi riikides aetakse väga erinevat majanduspoliitikat, samas raha on kõigil üks. Mõned kommentaatorid kirjutavad, ja seda ka õigustatult, et Eesti on juba praegu samas seisus kui Kreeka, kus konkurentsivõime on olematu ning tootlikkus poole väiksem võrreldes Soome või Saksaga ning kus praegune maksusüsteem ei võimalda enam tuleva aasta kulusid katta, euro tooks endaga kaasa madalad intressid ja ühes sellega samasuguse kulutamise-, võla- ja inflatsiooniralli kui Kreekas:

kun syvemmältä vironkin taloustilannetta tonkii, niin viro on uusi kreikka.

perusongelmat samat kuin kuin kreikalla eli liitytään euroon liian korkealla kurssilla samaan aikaan, kun kilpailukyky aivan olematon ja työn tuottavuus alle puolet suomeen ja saksaan verrattuna. samanlaisesta sopasta kehittyi kreikan ongelmat. virossa vielä tilanne sellainen, että nykyinen verojärjestelmä ei riitä edes ensivuoden tulojen kattamiseen. veronkorotuksia ja valtion velkaantumista tiedossa. euro takaisi (kuten kreikallekin) matalat korot, mikä tuo samanlaisen kulutus, velka ja inflaatiorallin, mikä kreikassakin.

eli älkää h...ssä ottako lisää kreikkoja euroon. vanhoissakin riittää maksamista.

Uudistevalik Eesti ja Soome meedias

Soome (väljavõte Helsingin Sanomate esiküljelt veebis):

 

Eesti (väljavõte Postimehe esiküljelt veebis):

Eesti Energia on juba ette ära müüdud

Täna hommikul oli vahva jälgida hommiku-TVs kahe ajakirjaniku, Meelis Mandeli (Äripäev) ja Aivar Reinapi (Postimees) väitlust (kus Reinap oli tituleeritud Postimehe vastutavaks väljaandjaks - palju õnne!), milles Mandel kaitses Eesti Energia mahamüümist ehk viimist börsile ja Reinap oli sellele vastu.

Ent tegelikkuses on Eesti Energia juba ette ära müüdud, sest euroga liitumise nimel võttis valitsus sealt välja 3 miljardit, nii nagu võttis valitsus 2 miljardit välja Eesti Telekomist, seda kõige ebasobivamal ajal.

Ka mina olen Reinapiga nõus, et Eesti Energia müümiseks pole ebasobivamat aega, ent valitsus eesotsas Andrus Ansipiga on nüüd nõus kasvõi oma ämma ohverdama euro altarile, piltlikult öeldes, nii et kahjuks siin targutamisest enam ei aita. Otsus on juba ette ära tehtud. Kui Reform ka teeb nägu, et tegelikult on müümise vastu, siis on see vaid poos, et mitte rahva meelepaha endale tõmmata. Tundub, et patuoinaks avalikkuse ees tehakse firma juht Sandor Liive, kes kannatab kisa oma paari miljoni kroonise aastapalga nimel ära, lisaks veel boonus aktsiate näol.

Sami Lotila'lt igati "jees" lugu

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Sami Lotila'lt taas Õhtulehes igati jees lugu, nagu sommid ütlevad. Väga asjalikud tähelepanekud. Muidugi ei puudu Lotilale omane ilkumine selle üle, et eestlased end enne ujulasse minekut ei pese, ning et kannavad soome saunas aluspükse, mis on soomlastele loomulikult küllalt harjumatu vaatepilt. Ma ise olen ka imestanud selle üle, sest pükstega kuumal saunalaval olla on äärmiselt ebamugav. Aga no see selleks, nõuka ajal harjusid eestlasted paljude muudegi imelike asjadega, näiteks üksteise peale kaebamise ja koputamisega, valede ja vargustega, ning muidugi üüratu joomsega, mis isegi sommidele silmad ette teeb. Kuigi ega sommid ka puhtad poisid pole, nad on kah ühed suured joodikud.

Mis aga Lotila loos oli üllatav, või õigemini pole see suurest meediast palju läbi käinud, et Eestis pole ühtegi korralikku meediaväljaannet, mis tegeleks uuriva ajakirjandusega, näiteks uuriks 1990ndate alguse kuritegusid. Eestis on ajakirjandus lasknud end üha rohkem tasalülitada ning valitsusel järjest rohkem infot salastada. Näiteks on salastatud kõik praeguse peaministri Andrus Ansipi valgustkartvad teod endise kõrge karjäärikommunistina, kus ta oli üks koerte ässitajatest oma rahva peale. Sarnane lugu, kus Juhan Parts saatis kurikamehed oma rahva kallale Lihulas. Soomlasele on see loomulikult üllatav, et lehest ei saa lugeda seda, millest inimesed tänaval räägivad.

Ma olen kokku puutunud väga paljude soome ajakirjanikega ja nad on olnud kõik üllatunud sellest, kui leigelt suhtub Eesti ajakirjandus kõiksugu ametnike kuritegudesse. Näiteks endise politseijuhi Aivar Otsalti asjad käisid vaid vilksamisi meediast läbi, kuigi tegemist oli küllalt tähelepanuväärse juhtumiga ilmselt kogu maailma politsei ajaloos. Soomes oleks seda juhtumit lahatud terve aasta vältel, sest seda ei juhtu iga päev, kus kuritgude järele valvama pandud isikud on ise kõige paadunumad kurjategijad.

Samas saan ma ka eesti ajakirjanikest aru, ka nemad on inimesed, ja kui asjadest kirjutada, võivad kaasneda teatud komplikatsioonid. Tundub, et praeguses olukorras ongi välismaalastel lihtsam ausalt ja avameelselt kirjutada, mis Eestis toimub.

Mingeid tuhapilvi polnudki?

Väljavõte dailymail.co.uk veebist.

Pärast seda kui pea kogu Euroopa lennuliiklus oli nädalaks seisma pandud ja lennufirmad ning inimesed kandnud suuri kahjusid, tuleb välja, et mingit tuhka polnudki tegelikult taevas. Nüüd tuleb Siim Kallase seltskonnal igatahes kõvasti seletamist. Lennufirmad on välja otsinud satelliidikaardid ning valmistavad ette ametivõimude kohtusse kaebamist.

Saatan kannab punaseid juukseid

Inno kohvikus Crepp, 22.04.2010.

Ma olen viimasel ajal kohanud ridamisi inimesi, tegusaid Eesti kodanikke, kes ütlevad, et nad ei anna ajakirjandusele enam mitte ühtegi intervjuud. Niisama rääkida, palun, külla kutsuda, maailma asju arutada, pole probleemi. Aga ajakirjandusele mitte ühtegi sõna.

Ma pean etteruttavalt ütlema, et mulle endale on see samuti tuttav tunne. Ja mõne aja pärast selgitan, miks. Aga enne pean tunnistama, et veel 10 aastat tagasi sellist asja polnud. Et keegi oleks põhimõtteliselt olnud intervjuude andmise vastu. Ok, neid oli, aga need olid üksikud ja nende kohta võis kasutada ehk sõna veidrik, või siis tundsid nad end intervjuud andes ebamugavalt. Ent nüüd keelduvad intervjuude andmisest inimesed, kes varem on andnud kümneid intervjuusid. Kes olid pidevalt avalikkuse vaateväljas, teavad, mida see tähendab, ja olid sellega harjunud. Ent nüüd ei räägi enam midagi. Mis tähendab, et ajakirjanduse jaoks on need inimesed kadunud, ja võibolla igaveseks.

Ajakirjandus on sellistel puhkudel väitnud, et pole probleemi, ikka leidub keegi, kes intervjuu annab. Tunnistan ausalt, ajakirjanikud omavahel peavad neid kergelt opakateks, kes pidevalt intervjuusid annavad (ma ei hakka siin nimesid nimetama, arukas lugeja ise teab, kes nad on), ent sellele vaatamata neid intervjueeritakse, neid opakaid, sest normaalsed inimesed ajakirjanikega ei räägi. Ja olukorras, kus leheruum on vaja millegagi täita, sest lehed peavad ilmuma, sest leheomanikud ootavad kasumit (NB! - mida suuremad lehed, seda suuremat kasumit!!!), on kogu leheruum täidetud nende, ajakirjanike silmis opakatega, kes on nõus iga kell ja igas asendis midagi rääkima. Nii et isegi siis, kui need inimesed pole opakad, mõjuvad nad sellistena olukorras, kus peale nende enam keegi suurt midagi avalikult ei räägi. Näiteks poliitikud. Ja siis pole vaja imestada, miks poliitikute maine langeb, neid narritakse kõikvõimelike nimedega ja peetakse opakateks, puhtalt seetõttu, et poliitikud ei saa "ei" öelda, sest siis öeldakse, et nad võtavad vastu rahva raha, aga ei ole nõus aru andma, mis nad selle rahaga teevad. Noja lisaks poliitikutele satuvad avalikku ruumi, või õigemini eksivad vahel ka mõned üksikud teised, kes ise ei pruugi midagi rääkida ega intervjuud anda, aga kellega on juhtunud midagi ootamatut, näiteks keegi saab lapse, siis teevad ajakirjanikud sellest loo isegi siis, kui asjaosaline ise midagi ei räägi. Siis korjab selle info üles Delfi, piltlikult öeldes rebib kondi sellelt inimeselt, või võtab suisa selle veel sündimata lapse, viskab selle nn kommentaatoritele, või hüäänidele, kes siis selle kondi või lapse õhinal paljaks järavad. Öelge mulle nüüd, kas sellise asja peale on mõni normaalne inimene nõus veel ajakirjandusega suhtlema?!

Ka lugeja on muutunud. Kui veel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ise igast antud intervjuust või ajakirjanduses lahatud persoonist, ja lugesin enamiku neist läbi, siis nüüd tean, et inimesed ajakirjandusele nagunii midagi eriti ei räägi ja kui midagi ka oma elust räägivad, siis vaatan nende peale kerge kõhedusega, eriti veel siis, kui ta ütleb midagi rabavat, mis võiks äratada Delfi tähelepanu. Ning ütlen ausalt, juba pikka aega ei julge ma Delfi kommentaariumi isegi mitte avada, sest ma tean juba ette, mis seal toimub. Ajakirjandus on jõudnud punkti, kus ei ilmu enam midagi üllatavat. Mis tähendab, et ajakirjandus kui selline on praktiliselt surnud. Vaevu hingitseb veel. Temast endast saab peagi lehkav korjus, mille ümber sagib juba niigi närviliselt hüääne, kelle kari on hea toidu peal paisunud, ent kellele on visatud üha vähem rasvaseid konte ning kes ootavad vaid sobivat hetke, et koriseva emalooma kallale asuda. Pole ime, sest ajakirjandus, see emaloom on aastaid toitnud neid elajaid, kes on valmis ajakirjanduse enda esimsel võimalikul juhul alla kugistama. Ja kui see on juhtunud, kui Delfi lõukoerad on emalooma paljaks järanud, siis ma parem ei hakka fantaseerima, mis edasi saab. Igal juhul on mul tunne, et saatan on maa peale laskunud ja ta kannab punaseid juukseid.

Ma ise puutusin ajakirjanduse pahupoolega kokku neli aastat tagasi, kui kirjutasin heauskselt ühe kommentaari ja andsin mõned intervjuud. Loomulikult sattusin kohe Delfi näljaste lõukoerte hambu, kelle käest pääsesin vaid peale seda, kui ajakirjandusväljaanded kohtusse kaebasin, nii et nad ei julgenud enam minu nime kasutada. Ja peale seda ei andnud ma tükk aega mitte ühtegi intervjuud, kuigi seda paluti kümneid kordi. Selle asemel lõin oma mõtete avaldamiseks oma meedia, kus minu tekste ei kärbita ning kus ma saan öelda täpselt seda, mida tahan. Algul püüdsin ka minu kontide kallal käinud hüääne materdada, ent peagi sain aru, et see on lootusetu ettevõtmine, kuna üksinda hästi toidetud karja vastu nagunii ei saa. Lihtsam on kohaneda uute oludega, enda ja lähedaste ümber sein ehitada ning suhelda maailmaga ainult läbi hästi kontrollitud pilu. Mida on teinud ja teevad üha enam inimesi ning mis näib end igati õigustavat. Teatud avalikes ametites on see raske, aga mitte võimatu. Seda eriti olukorras, kus ajakirjandus kui selline on surnud ning punajuukseline saatan koos oma käsilastega maailma valitseb. Ning nüüd, kus värsket toitu enam peale ei tule, võib arvata, et need saatana käsilased rebivad suures näljas üksteist tükkideks ja hea oleks, kui saatana enda ka.

NATO ja valitsuse kahepalgelisus

Väljavõte Postimehe veebist.

Mõnes mõttes on isegi hea, et NATO konverents Tallinnas toimus. See mõjus nagu Glasnost N Liidus, kus inimesed said teada, et käimas on Perestroika. Nüüd said ka eesti inimesed teada, mis värk selle NATOga siis õigupoolest on: et Venemaaga toimub suhete soojenemine, partnerlus, ja et kavas on luua lausa ühiskilp, ning et NordStream on suisa NATO enda projekt (selle turvamiseks müüs Prantsusmaa Venemaale moodsat sõjatehnikat), ja ei kujuta endast mingit ohtu Eestile. Sestap on ka loogiline, et partneri - Venemaa- suhtes pole NATOl vaja mingeid "kaitseplaane", see oleks nonsens.

Eesti poliitikud on seni rääkinud muidugi rahvale hoopis teist juttu. Seda, et NordStream ja relvamüügid Venemaale on otsene julgeolekurisk. Ning et Venemaa on vaenlane number üks. Nüüd tekib küsimus, et kui Venemaa on NATO partner ja teeb NATOga tihedat koostööd, nii et Venemaale müüakse seetõttu suisa moodsat tehnikat, siis kuidas ta saab olla samal ajal oht number üks ühele NATO liikmele, Eestile. Vastupidi, selle loogika järgi peaks Eesti tegema Venemaaga tihedat koostööd. Suisa koomilisena mõjub "kaitseplaanide" taga-ajamine, kus Eesti poliitikud on rahvale rahustamiseks rääkinud, et NATOl on olemas kaitseplaanid Venemaa rünnaku vastu, ent loomulikult pole neid plaane keegi näinud ja ajakirjanike täpsustavate küsimuste peale aetakse mingit udu. Kui panete tähele, siis ei räägi ka NATO ja välisriikide esindajad mingitest "kaitseplaanidest", vaid sellest, et Venemaa ei kujuta Eestile ohtu ja et vajadusel tuleb NATO Eestile appi.

Ma saan ka muidugi aru Eesti poliitikute motiividest, sest Venemaa on tõesti mitmel korral eestlaste usaldust kuritarvitanud ning raske on sellise partneriga koostööd teha, veel raskem aga rahvale öelda, et kuulge, nüüd tuleb selle põlise vaenlase Venemaaga sõber olla, kuna seda soovivad meie partnerid NATOs. Selline kaitse- või välisminister või muu valitsuse liige hakitaks Eestis ilmselt elusalt. Seetõttu aetaksegi sellist kahepalgelist mängu, kus ühelt poolt aetakse NATO ümarlaua taga Venemaa-sõbralikku poliitikat ning ollakse nõus kõiksugu nordstreamide ja mistralitega, teiselt poolt aga räägitakse rahvale rahustuseks lugusid Venemaa ohust ja kaitseplaanidest.

Küllap on üks eesti rahva rahustamise projekt ka see NATO "küberkaitsekeskus", mis siis, nagu võib aru saada, on loodud Facebook-i taoliste sotsiaalmeediate "rünnakute" vastu. Stiilis, et kui sotsiaalmeedia, kas siis kohapeal või mõnes välisriigis ründab Eesti valitsusasutuste veebisaite, siis on see "oht Eesti rahvuslikule enesemääramisele" sekkub see küberkaitsekeskus, aga kui sotsiaalmeedia ründab mõnda opositsioonierakonda või kaubandusketti, siis on see igati tervitatav rahva-algatus ning osake demokraatiast.

NATO puhul on iseenesest koomiline, et selle sügavalt sõjaliste traditsioonidega organisatsiooni poliitikat ajavad välisministrid. Mis iseenesest näitab, et NATO ei tunneta mingit ohtu, sest kui eksisteeriks oht, istuksid laua taga kui mitte kindralid, siis vähemalt kaitseministrid. NATOst kui kaitseorganisatsioonist on pärast vastase, nn Varssavi Pakti Organisatsiooni kokkuvarisemist saanud omalaadne globaalne politsei, mis samas ei arvesta globaalse organisatsiooni ÜRO soovitustega. Kuhu on muu hulgas kaasatud, õigem oleks siiski öelda, et meelitatud eesti poisid, kelle väljaõppeks kasutatakse katsejänestena oma rahvast, nagu näitas ilmekalt Lihula samba ja pronkssõduri ümber toimunu, kus politseimundritesse riietatud sõjaväelased oma väljaõpet sooritasid.

Kui Roy Strider kirjutas mõned päevad tagasi Delfis, et Eesti on ideaalne NATO puudel, siis tegelikkuses ma seda ei usu, sest vaevalt et eesti rahvas tahab olla kellegi puudel. Pigem on eesti rahvast esindama valitud poliitikud muutnud Eesti selliseks puudliks, mis aga ei takista samas neil poliitikutel rääkida inimeste rahustamiseks hoopis teist juttu. Poliitikute keeles on see nn valge vale, mis on teatud juhtudel lubatud, näiteks massiliste rahutuste ärahoidmiseks. Ja kuivõrd NATO vajab üha uute ja uute "pingekollete" kontrollimiseks üha enam sõjaväepolitseinikke, siis peab eesti rahvas olema valmis oma turja peal nuuti taluma. Või milline teine rahvas laseks enda peal kurikamehi välja koolitada?! Nii et, nagu vanad skaudid ütlevad, be prepared!

Porno on mehe meeleheide

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

Kas naine on õnnelik ilma seksita?

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

Delfil läks NATO peale kõvaks...

"See on suur samm Eesti jaoks, kuid suhteliselt väike kogu organisatsiooni jaoks, kui kasutada Tallinna kohtumise iseloomustamiseks USA kuureisilt pärit legendaarseid sõnu parafraseerides."

Tsitaat tänasest Delfi juhtkirjast.

Eestimaalased, rivistage üles - teid on petetud!!!

Väljavõte Guardiani veebist.

Nagu kirjutab Briti ajaleht The Guardian, polnud finantskriis kellegi viga, vaid sulaselge pettus. Millel on oma süüdlased. Ning ka eestimaalastel on, vähemalt teoreetiline võimalus kahjutasu nõuda neilt petistelt, kellest osa, nagu välja tuleb, pärineb Islandilt. Mille kohta öeldakse nüüd: Instead of cash they sent us ash (Raha asemele saatsid nad meile tuhka).

Muidugi pole finantskriis mingi põhjendus valitsustele oma vigade välja vabandamiseks. Pigem tõi kriis välja valitsuste nõrkused, seda ka Eestis. Nagu see käib ka Ansipi valitsuse kohta, mis püüdis mulli abil Eestit upitada. Ent see on väga lühiajaline perspektiiv.

Praegu tundub, et Eesti on hullema üle elanud, ja seda ainult tänu sellele, et pangandus on erastatud nende paljukirjutud Skandinaavia pankadele, kes süstisid vaakuvasse majandusse raskel ajal vajalikku likviidsust, seda omakorda Rootsi riigi abil. Nii et eestlastel on põhjust olla tänulik rootslastele, ning viibutada näppu finantspetturite, muuhulgas Islandi pankurite suunas.

Džiisös! Kati Murutar veel hullem kui Ingrid!

Tänase Kroonika esikaas.

Tundub, et Kroonika vastne toimetaja Krista Lensin on asja päris rajult käima pannud. Tubli! Nüüd pole muud, kui hoida pöialt, et asi ka sama vingeks jääks, et esialgne hoog ei raugeks.

Täna oli päris raju lugu Kati Murutariga, keda samuti siin kohvikus kiitsin, et on leidnud lõpuks ometi oma elu armastuse, ent kes, nagu välja tuleb, ei osanud oma õnne hoida. Nagu ta ise ütles, kukkus oma kalli mehe suunas taldrikuid lennutama, nii et mehel verd lendas. Selle eest siis, et mees tundis end kehvasti ja ei tahtnud sõita Kati auto kumme vahetama. Ja Kati ise oli veel oma raevuhoo üle uhke. Mulle tundub, et Kati vajaks ravi, päris tõsiselt. Ja oli Ingrid mis ta oli, aga Kati vastu ta küll ei saa. Vähemalt selle info põhjal, mis nüüd Kroonikas ilmus.

Huvitav oleks lugeda sellest, kuidas Katil nüüd asjad edasi lähevad, keda ta järgmisena veristab.

Ise mõtlen, et jumala õnn, et ma ise pole Murutari-sugusega kokku sattunud. Ning õnn on ka see, et ta mind vaid limaseks tropiks sõimas. See tähendab, et ta taldrikuga mul varvast puruks ei peksnud.

Kati mehele pole midagi ette heita. Kui naine ikka hakkab märatsema, pole muud kui jalga lasta. Ma tegin ise samuti ja ei kahetse.

Edgarilt karm reisikiri

Väljavõte Edgar Savisaare blogist.

Soovitan soojalt: Edgar Savisaare reisikiri, teekond Belgiast tagasi koju. Peaaegu juba nagu Inno-Irja kohvik. Pildid ja puha.

Igal juhul kiitus Edgarile ja nüüd ei kahtle vist küll enam keegi, et ta ise oma blogi peab. Mina igatahes sinna ei kirjuta, kuigi seda on spekuleeritud. Edgar on kõigest Inno-Irja kohviku fänn, ja oleme Irjaga talle selle eest tänulikud.

Tervitused meie Inksule!

Väljavõte Postimehe veebist.