Lugesin uuesti, nö värske pilguga Kalevipoega, veebis on sellest üleval nii
esialgne versioon, kui ka
hilisem, parandatud ja täiendatud variant. Ja mis torkas silma, või õigemini meelde, et Kalevipoeg, pärast vana Kalevi vanadussurma ja tema mehe, tedre tütre Linda surma välgu läbi, sel ajal kui Soome tuuletark Tuuslar teda varastada püüdis, läks oma ema Soome otsima, seksis ta Saare piigaga ja too uputas end suurest häbist pärast seda ära. Mida Kalevipojas on korduvalt esile tõstetud kui suurt patutegu, niiviisi mehega kohe pärast kohtumist seksida.
Samuti õpetab Kreutzwald, läbi Kalevipoja, et niisama heast peast, õlleuimasena teise tapmine on halb, nagu juhtus siis, kui Kalevipoeg oli Soome Tuuslari tapnud ja läks sepa juurde mõõka ostma, kus kohtus Soome sepa pojaga, kes olevat ise heitnud pilku Saare piigale ja kes, kuuldes, et Kalevipoeg oli piigaga seksutanud ning piiga seepeale hinge heitnud, läks Kalevipojale kallale, mispeale Kalevipoeg ta pea otsast lõi, kuulamata sepa sajatusi. Nii määris Kalevipoeg mõõga, mis ta sepa käest sai, verega, mida talle mitmel korral ette heidetakse.
Samuti, kui Kalevipoeg oli oma vendadega üle Saadjärve liisku heitnud ja Kalevipoja kivi kõige kaugemale lendas, sai ta ise maa valitsejaks ning kukkus kohe põldu kündma, mis siis peaks olema eesti rahva roll siin ilmas: ennastsalgavalt põllutööd teha.
Samuti, nagu näis, kui Kalevipoeg käis Pepsi tagant Pihkva saeveskist linnade kindlustamise tarvis laudu toomas, siis kõditas vesi tema mune, ent Kalevipoeg punnis vastu:
“
Oi, oi! waata oidokesta!
Kipub kastma kellokesta!
Toho, toho! perse lompi
Ära tõuse meehe tilli!”
Mis siis peaks mõista andma, et mees ei tohi iga asja peale lasta oma riistal kõvaks minna.
Kui Peipsi järve sorts oli Kalevipoja mõõga varastanud ja kuningas lõpuks mõõga Kääpa järvest leidis, kurtis mõõk, et teda teeb nukraks see, kui Kalevipoeg suures vihas oma sugulase tapab, vihjates jällegi purjus peaga Soome sepa poja tapmisele. Mispeale ütles Kalevipoeg, et tõesti, ta saab hakkama ka ilma mõõgata, et mõõk võib rahulikult vees puhata.
Kui siis Kalevipoeg oli lauakoormaga teel tagasi, tulid teda kimbutama sortsi pojad, ning kui Kalevipoeg oli neid eemale peletades kõik lauad lapiti puruks peksnud, kostis metsast hääl, et Kalevipoeg serviti lööks. Ning sellest oli abi, saigi kohe kõik sortsid minema peletatud. Peenikese häälega nõuandja osutus hiljem väikseks siilipoisiks, kellele Kalevipoeg andis tänutäheks osa oma okkalisest kasukast, mis tänaseni siili kaitseb.
Õpetlik on ka see, kui mees (see, kes oli pidanud ühes metsatalus üle elama selsete perepoegade võimsaid peeretusi, mis omakorda tulenesid hernesupist, ja mis vaest mehikest vastu seinu põrgatasid), kes puges Kalevipoja märssi, lootuses sealt varju ja toidupoolist leida, hoopis hukka sai, kui Kalevipoeg sortsi poegadega võitles.
Huvipakkuv on ka see, et kuigi Kalevipoeg teadis, et rahval on raske aeg käes ja vaenlane maale tulnud, ei suutnud ta kiusatusele vastu panna, käis põrgupiigadel külas ja kimbutas Sarvikut ennast. Ent küllap oli Kalevipoeg taas armunud, sest ajal kui nägi und neist põrgupiigadest, kelle ta põrgust kaasa võttis, siis juhtus säärane asi:
Ei weel olnud kuigi kaua
Kallis
Kalewide poega
Sambla sängis suigunenud,
Kui tal pahemade poole
Külge märga hakas kastma,
Isewärki soea märga
Niudesida niisutama.
ja siis säärane:
Kalewide poega oli
Unenäo naljatusel
Praego põrgo piigasida,
Sarwik taadi tüterida
Omas kaisus ellatanud;
Mis ehk mõnda soonekesta
Unes pani paisomaie. –
Sellepärast soea märga,
Poole keha kastijada
Tema tähäle ei pannud,
Ega unepaelust peäsnud.
ning edasi kirjeldab Kreutzwald, see vana vembumees, kõige ehtsamat
creampie'd:
Üks neist nõia neitsidesta,
Sortsilase tüterista
Istus praego kükitelles,
Soea märga sünnitamas.
Neitsi jalga seisis künkal,
Teine jalga teisel künkal,
Laia reite wahe lookab
Kummil üle kitsast orgo.
Kreutzwald ütleb, et kes Piibe maanteed mööda peaks Raudoja kõrtsi juures peatust tegema, need võiks küsida neitsivitu allikaid, ehk kivipragu, mis pidi seal vana juhtumist meenutama. See ei tohiks keeruline olla, praegu toimetab selles Tallinnast 45 km kaugusel asuvas kõrtsis (Piibe maantee ääres, Anija vallas) kunstnik Ave Nahkur.
Põrgupiigad, kelle Kalevipoeg Sarviku enda juurest ära tõi, kosisid omale Kalevipoja kaaslased Alevipoeg ja Sulevipoeg ning ehitusmeister Olevipoeg.
Kreutzwaldi järgi sai praeguse Tallinna nimeks Lindanisa, Kalevi ema toitva rinna mälestuseks.
Õpetlik on ka Kalevipoja mõõga lugu, kus ta, pärast seda, kui sorts oli üritanud mõõka varastada, andis mõõgale käsu, et kui mõõga kandja veel jala Kääpa jõkke tõstab, lõikab mõõk ta jalad alt. Kuigi Kalevipoeg oli selle seaduse loonud sortsi tarbeks, lõikas mõõk ka Kalevipojal endal jalad alt, kui viimane jõest läbi läks. Nii sai Kalevipoeg otsa omaenda seatud reegli tõttu. Taevatarkade otsusel pandi ta pärast surma põrgu väravasse valvesse, et Sarvik ahelatest lahti ei pääseks.
