Üks viimase aja kahtlemata põrutavamaid uudiseid oli see, et Nõia-Ints andis Rakvere poistele kere peale. Virma pubis, kus tavatses enne kohalikke valimisi koos oma valijatega kohtuda Võsa-Pets. Ainult et erinevalt Nõia-Intsust ei andnud Võsa-Pets Rakvere poistele kere peale. Vaid hoopis kaelustas Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäega, kes oli Petsi enda sõnul kord nii joviaalses tuju olnud, et riputas end ise Petsile kaela. Erapooletuse huvides tuleb siinkohal märkida, et Aarne mälestused nimetatud õhtust olid sootuks teistsugused, tema mingit kallistamist ei mäleta.
Nüüd olekski huvitav kuulda, mida on Nõia-Intsu sõnade kohta öelda Rakvere poistel. Nõia-Ints siin küll kiitleb, et andis Rakvere poistele peksa, aga äkki on lood hoopis teisiti? Miks ei ole küsitud kommentaari Rakvere poistelt. Rakvere poisid pole ju papist poisid. Vanasti ei möödunud ükski pidu kakluse või paarita.
kolmapäev, 31. märts 2010
teisipäev, 30. märts 2010
Võru varakevad 2010
Irjale täienduseks veel mõned pildikesed varakevadisest Võrust. Lumi on linnatänavatelt suuremas osas sulanud. Tamula järvel on veel jää ca 30 cm paks, nii et äsja saabunud luik seal nõutult paterdas ja mehed läbi augu kala püüavad.
Siin mõned pildikesed. Põhjalikumat galeriid saad vaadata siit: http://gallery.me.com/innott#100564.
Nii me siin Võrus siis elamegi :)
Ma tahtsin just sama kirjutada, et siin Võrus on nii mõnus ja soe, aga Inno kirjutas ära. Ta ei konsulteeri enam üldse minuga :). Lumikellukesed õitsevad!!!
Muidu oli tore päev. Käisin linnagaleriis ja vaatasin kaht uut ja huvitavat näitust. Tiit Varblase isiknäitust „Advent" ja Eesti-Soome tudengite ühisnäitust. Naklase Kristiina Viina pildid olid hästi põnevad, tuvastasin ühelt pildilt Aapo Ilvese ja Contra :). Eile jällegi käisime teatris, vaatamas VAT-teatri etendust „Värvid". Hea etendus oli, väga hästi mängis Võru Linnateatri enda näitleja Tarmo Tagamets. Nädal tagasi käisime vaatamas lastelavastust "Bibigon, Punamütsike ja naljakas argpüks" - soovitan kõigile, hea tuju garanteeritud!
Pärast jalutasime läbi sooja, sumeda öö koju. Võru on nii mõnus ja armas linnake. Nagu päkapikula.
Muidu oli tore päev. Käisin linnagaleriis ja vaatasin kaht uut ja huvitavat näitust. Tiit Varblase isiknäitust „Advent" ja Eesti-Soome tudengite ühisnäitust. Naklase Kristiina Viina pildid olid hästi põnevad, tuvastasin ühelt pildilt Aapo Ilvese ja Contra :). Eile jällegi käisime teatris, vaatamas VAT-teatri etendust „Värvid". Hea etendus oli, väga hästi mängis Võru Linnateatri enda näitleja Tarmo Tagamets. Nädal tagasi käisime vaatamas lastelavastust "Bibigon, Punamütsike ja naljakas argpüks" - soovitan kõigile, hea tuju garanteeritud!
Pärast jalutasime läbi sooja, sumeda öö koju. Võru on nii mõnus ja armas linnake. Nagu päkapikula.
esmaspäev, 29. märts 2010
Kui mitte kellelgi ei ole enam Langi üle võimu
Just siis, kui sa hakkad Langile südamest kaasa tundma, jõuab ta sind millegi täiesti ootamatuga üllatada. Nüüd nimetas ta ajakirjanikke arengupeetusega kirjatsuradeks ja võrdles meediaväljaandeid solgitorudega.
On selge, et Lang on solvunud. Väga solvunud. Tema hing on haiget saanud, ega ta muidu sedasi märatseks. Sest olgem ausad - ühel niivõrd kõrgel riigiametnikul lihtsalt ei sobi nõnda ajakirjanike kohta öelda, ükskõik mis ta neist ka arvaks. Lang tikub vahepeal ära unsutama, et ta ei ole enam ajakirjanik, kellele oli selline sõim lubatud, sest ajakirjanik on valvekoer ning peabki haukuma. Tublil valvekoeral ei ole aga sageli mahti jälgida, kas ta haugub piisavalt viisaka tooniga. Ja kui ta seda juba jälgima hakkaks, siis olgem ausad - mis valvekoer ta enam on, tavaline ketipini.
Minister ei ole aga mitte mingisugunegi valvekoer. Mitte keegi ei ole volitanud Langi riiki valvekoerana ajakirjanike eest kaitsma. Teda on volitatud olema rahva teener, sest tuletagem meelde - ta on võimul rahva armust ning tema võim on ajalik. Lang ütleb küll, et tahab kaitsta üksikisiku huve ajakirjanike solvangute ja laimu eest, kuid sellisel juhul peaks ta korraldama rahvaküsitluse, kas ajakirjanikele on vaja päitsed pähe panna või mitte. Siis on kohe selge, kas rahvas tunneb end kuidagi ajakirjanduse poolt ohustatuna või mitte. Kui ta seda teha ei taha, siis on ta jutt üksikisiku huvide kaitsmisest silmakirjalik.
Kui rahvas Langi ajakirjanike peale haukuma ei volita, siis tal ei ole ajakirjanike piiramiseks mitte mingisugust õigust. Ega ka õigust ajakirjanikke arengupeetusega kirjatsuradeks sõimata.
Kas te kujutate ette, et Ameerika Ühendriikide president Barack Obama lubaks endale kunagi sellist sõnakasutust? Isegi George W Bush ei lubanud, kuigi temast kirjutati kohati lausa mõrvarlikke juhtkirju. Nende riikide juhid, mille demokraatia ajalugu on pikk, mõistavad juba ametisse astudes, mis on nende roll. Et nad on võimul kõigest rahva ning jah, ka selle rahva ajakirjanike armust ning nende esmane kohustus on seda rahvast ning jah, ka see rahva ajakirjanikke teenida. Pidada suu ka siis, kui neile liiga tehakse, sest erinevalt ajakirjanikest, kelle vabadus tuleneb demokraatia olemusest, on nemad kammitsetud ning see kammitsetus tuleneb nende võimust. Nendel on inimeste üle plju suurem või kui ajakirjanikel nende üle ning seepärast ei tohi nendel olla mitte mingisugust võimu ajakirjanike üle. Keegi peab olema, kellel on võim kõige suuremate võimukandjate üle. Muidu lõppeks demokraatia, mõistate?
Delfis oli Langi sõnavõtu kohta üks huvitav kommentaar: kui vaba ajakirjandus on arengupeetusega, siis Lang on demokraatia vikatimees.
Sõbrad, meil võib ajakirjandusele palju etteheiteid olla, ajakirjandus ei ole ega saagi olla ideaalne, aga kui me hakkame teda kammitsema, siis ühel hetkel ei ole enam kedagi, kel oleks võimu Langi ja teiste temasuguste üle.
Sinna majja, kus koer ketti pandud, ei karda, muide, enam ka vargad tulla, röövmõrtsukatest kõnelemata.
On selge, et Lang on solvunud. Väga solvunud. Tema hing on haiget saanud, ega ta muidu sedasi märatseks. Sest olgem ausad - ühel niivõrd kõrgel riigiametnikul lihtsalt ei sobi nõnda ajakirjanike kohta öelda, ükskõik mis ta neist ka arvaks. Lang tikub vahepeal ära unsutama, et ta ei ole enam ajakirjanik, kellele oli selline sõim lubatud, sest ajakirjanik on valvekoer ning peabki haukuma. Tublil valvekoeral ei ole aga sageli mahti jälgida, kas ta haugub piisavalt viisaka tooniga. Ja kui ta seda juba jälgima hakkaks, siis olgem ausad - mis valvekoer ta enam on, tavaline ketipini.
Minister ei ole aga mitte mingisugunegi valvekoer. Mitte keegi ei ole volitanud Langi riiki valvekoerana ajakirjanike eest kaitsma. Teda on volitatud olema rahva teener, sest tuletagem meelde - ta on võimul rahva armust ning tema võim on ajalik. Lang ütleb küll, et tahab kaitsta üksikisiku huve ajakirjanike solvangute ja laimu eest, kuid sellisel juhul peaks ta korraldama rahvaküsitluse, kas ajakirjanikele on vaja päitsed pähe panna või mitte. Siis on kohe selge, kas rahvas tunneb end kuidagi ajakirjanduse poolt ohustatuna või mitte. Kui ta seda teha ei taha, siis on ta jutt üksikisiku huvide kaitsmisest silmakirjalik.
Kui rahvas Langi ajakirjanike peale haukuma ei volita, siis tal ei ole ajakirjanike piiramiseks mitte mingisugust õigust. Ega ka õigust ajakirjanikke arengupeetusega kirjatsuradeks sõimata.
Kas te kujutate ette, et Ameerika Ühendriikide president Barack Obama lubaks endale kunagi sellist sõnakasutust? Isegi George W Bush ei lubanud, kuigi temast kirjutati kohati lausa mõrvarlikke juhtkirju. Nende riikide juhid, mille demokraatia ajalugu on pikk, mõistavad juba ametisse astudes, mis on nende roll. Et nad on võimul kõigest rahva ning jah, ka selle rahva ajakirjanike armust ning nende esmane kohustus on seda rahvast ning jah, ka see rahva ajakirjanikke teenida. Pidada suu ka siis, kui neile liiga tehakse, sest erinevalt ajakirjanikest, kelle vabadus tuleneb demokraatia olemusest, on nemad kammitsetud ning see kammitsetus tuleneb nende võimust. Nendel on inimeste üle plju suurem või kui ajakirjanikel nende üle ning seepärast ei tohi nendel olla mitte mingisugust võimu ajakirjanike üle. Keegi peab olema, kellel on võim kõige suuremate võimukandjate üle. Muidu lõppeks demokraatia, mõistate?
Delfis oli Langi sõnavõtu kohta üks huvitav kommentaar: kui vaba ajakirjandus on arengupeetusega, siis Lang on demokraatia vikatimees.
Sõbrad, meil võib ajakirjandusele palju etteheiteid olla, ajakirjandus ei ole ega saagi olla ideaalne, aga kui me hakkame teda kammitsema, siis ühel hetkel ei ole enam kedagi, kel oleks võimu Langi ja teiste temasuguste üle.
Sinna majja, kus koer ketti pandud, ei karda, muide, enam ka vargad tulla, röövmõrtsukatest kõnelemata.
pühapäev, 28. märts 2010
Laulud tähtedega, Inno ja Irja žürii hindab
Esimene saade õnnestus meil maha magada, aga alakem hindamisega nüüd! :)
1. Margus Hanson & Tanja Mihhailova -
Irja: tohhooo! muidu välimuse järgi selline tagasihoidlik nohik, aga laval kui lõvi. Väga hea hääl!
Inno: väga kõva sõna, minu meelest on sel Margus Hansonil väga hea hääl. Talle võib kohe portfelli kaotamise andestada.
2. Tauri Tallermaa & Merlyn Uusküla -
Irja: kes see Tallermaa üldse on?
Inno: see on see mees, kes jättis mingeid numbreid meelde.
Irja: minu meelest see on hästi naljakas laul ja mina olen alati kuulnud, et lauldakse veritšitaa.
Inno: Tallermaal ei ole nii hea hääl, et kannaks välja seda laulu. Ta tegi sama vea mis Ingrid, ei vea välja seda laulu. Pealegi nad laulavad ühte häält, Tallermaa laulab liiga peenikese häälega.
Irja: minu meelest see on sellise machomehe laul.
Inno: ei no macho või mitte macho, aga see lugu nõuab väga head häält. Merlyn Uuskülal on väga hea hääl, aga Tauri Tallermaal pole.
3. Kirsti Timmer & Pearu Paulus
Irja: Kirsti Timmeri mehelt me ostsime ju oma jeep wrangleri, eks ole.
Inno: mk-m, Pisikeselt.
Irja: tuleta mulle meelde, miks me selle maha müüsime?
Inno: selle remont läks väga kalliks. Minu meelest see Kirsti Timmer ei pea üldse viisi, ma ei tea, mis tal viga on. Sellepärast ta ilmselt ei saanudki lauljaks. Lihtsalt keegi pole julgenud talle öelda, et ära parem laula. See oli nagu Britney Spears laulis päriselt, ilma tehniliste täiendusteta. Samasugune mögin tuli sealt.
Irja: võrdluses Timmer-Ingrid laulab paremini kes?
Inno: Ingrid kindlasti, ta valis lihtsalt valed loos. Ülehindas ennast. Timmer meenutab natuke Priimäge. Priimägi laulis sama hästi kui Timmer.
1. Margus Hanson & Tanja Mihhailova -
Irja: tohhooo! muidu välimuse järgi selline tagasihoidlik nohik, aga laval kui lõvi. Väga hea hääl!
Inno: väga kõva sõna, minu meelest on sel Margus Hansonil väga hea hääl. Talle võib kohe portfelli kaotamise andestada.
2. Tauri Tallermaa & Merlyn Uusküla -
Irja: kes see Tallermaa üldse on?
Inno: see on see mees, kes jättis mingeid numbreid meelde.
Irja: minu meelest see on hästi naljakas laul ja mina olen alati kuulnud, et lauldakse veritšitaa.
Inno: Tallermaal ei ole nii hea hääl, et kannaks välja seda laulu. Ta tegi sama vea mis Ingrid, ei vea välja seda laulu. Pealegi nad laulavad ühte häält, Tallermaa laulab liiga peenikese häälega.
Irja: minu meelest see on sellise machomehe laul.
Inno: ei no macho või mitte macho, aga see lugu nõuab väga head häält. Merlyn Uuskülal on väga hea hääl, aga Tauri Tallermaal pole.
3. Kirsti Timmer & Pearu Paulus
Irja: Kirsti Timmeri mehelt me ostsime ju oma jeep wrangleri, eks ole.
Inno: mk-m, Pisikeselt.
Irja: tuleta mulle meelde, miks me selle maha müüsime?
Inno: selle remont läks väga kalliks. Minu meelest see Kirsti Timmer ei pea üldse viisi, ma ei tea, mis tal viga on. Sellepärast ta ilmselt ei saanudki lauljaks. Lihtsalt keegi pole julgenud talle öelda, et ära parem laula. See oli nagu Britney Spears laulis päriselt, ilma tehniliste täiendusteta. Samasugune mögin tuli sealt.
Irja: võrdluses Timmer-Ingrid laulab paremini kes?
Inno: Ingrid kindlasti, ta valis lihtsalt valed loos. Ülehindas ennast. Timmer meenutab natuke Priimäge. Priimägi laulis sama hästi kui Timmer.
Mida Irja nüüd poliitikast arvab
Mõnus. Kui veel möödund nädalal oli Võrust Rakverre sõites selline tunne, et sõidad teise riiki, külmale põhjamaale, siis eile oli ka Rakvres jube soe, lausa suvi. Käisime Tammikus jalutamas ja selline tunne oli, et tahaks käia paljajalu. Ainuke takistus oli lumi. Tartus oli eile muidugi soojem ja täna Võrus ka.
Oleme nüüd end Võrus kenasti sisse seadnud ning ma pean ütlema, et me uus elu meeldib mulle väga. Arutasime just Innoga eile Rakverest Võru poole sõites ning Vanemuise Teatripeolt läbi põigates, et kui poliitikategemine pakub valdavalt negatiivseid emotsioone ning ainsad korrad, kus poliitik rõõmustada saab, on peod valimisteööl, kui nad saavad teada, et neil on hästi läinud, siis ajakirjanikul on hulga rohkem põhjust rõõmustada - kohtudes toredate inimsetega, kui oled kirjutanud hea loo ja sind selle eest kiidetakse.
Pollitik saab sõimata ajakirjanduselt, rahvalt, isegi omaenda erakonnakaaslastelt. Ma ei pea siin silmas ennast, aga olen kõrvalt näinud, kuidas inimesed poliitikas, ustavad parteisõdurid rabelevad endal teinekord erakonna valimisedu nimel nina verest välja, aga mitte keegi ei kiida neid selle eest. Sellised lihtsad, tavalised inimesed, kes teevad kampaaniate ajal kõige rohkem tööd.
Ma ei tea, miks see nii on, ilmselt on iga poiitik teisele poliitikule hunt. Ja veel üks huvitav mõte, mille Inno välja ütles - nimelt ei tea sa poliitikas olles iial, millisel redelipulgal sa parajasti oled. Kas ülemisel, alumisel või sootuks keskel. Samuti võid hullu hooga alumistelt pulkadelt ülemistele lennata või ülemistelt alumistele. Ja sel ei pruugi olla mingit pistmist sellega, kes või mis sa tegelikult oled, kui tark, ilus või hea. Poliitika on niisiis liig ettearvamatu, et seda võiks nautida. Kogu aeg on selline tunne, et kõnnid pimedal ööl kusagil kõrvaltänaval, tohtimata tagasi vaadata. Sulle seletatakse, et kõik on korras, niipea, kui kukkuma hakkad, püütakse sind kinni, aga kui see juhtub, siis pole su selja taga mitte kedagi peale irvitava kirvemõrtsuka.
Maret Maripuu, Mart Viisitamm, noored lootustandvad politiikud - kus on nad praegu? Üks on vait kui hiir ja teine kohtupingis. Oma hädas olid ja on nad üksi nagu viimased nässakad. Erakonnakaaslastel oleks võimaik neid kaitsta, nende heaks sütitavaid kõnesid pidada, seljad kokku panna, aga nad ei tee seda. Minejat vaadatakse haletsusega või antakse isegi jalaga.
Aga kui isegi oma erakond ei usu inimese süütusesse, siis kes usub? Ometigi oleks ju võimalik minna inimesele kohtuistungile toetust avaldama, kirjutada ta kaitseks artikleid, protestida tänavail.. Miks ei ole poliitikud kui ajakirjanikud, kes astusid Allikakaitse seaduse vastu kui üks mees, seistes õlg õla kõrval? :)
Niipalju kui ma oma lühiajalise poliitareenil gastroleerimise käigus olen mõistnud, ei toimu poliittandri kõige vihasemad võitlused mitte niivõrd parteide vahel, kuivõrd erakondade endi ees. Väga võimalik, et erakonnakaaslased "koputavad" ise teineteise peale, et tülikas konkurent jalust lükata ning parteihierarhias tõusta. Seepärast on ka mõisetatv, miks kohtupinki sattunud erakonnakaaslast ei kaitsta. Mida vähem meepoti ääres trügijaid, seda parem.
Eesti on väike ning siia ei mahu väga palju politiikuid. Vähemasti neid, kes tahavad meepotist osa saada. seepärast on vajalik mõned potilised aeg-ajalt niiütelda ära kaotada, et teistele ja tugevamatele ruumi teha. Ehk siis mingis mõttes on poliitika räme olelusvõitlus. Ainult et kui päris olelusvõitluses jäävad ellu füüsiliselt kõige tugevamad, siis poliitliidrite kehakaalu vaadates võib öelda, et siin loevad sootuks teised asjaolud.
Kui poliitikas osalemine on närvesööv ning loomingulise inimesele ka üsna nüri tegevus, siis poliitika jälgimine on küll väga põnev. Seda saangi nüüd mõnusasti teha. Ainult et nüüd ma tean telgitagustest tiba rohkem ja oskan arvata asjade põhjusi. Ma ei arva enam, et politiikud on parandamatult halvad inimsed. Ma arvan, et nad on sunnitud sellised olema, et ennast teiste omasuguste eest kaitsta, et end kuidagigi kaitsta. Ning see on nende traagika.
Ma saan aru, et see kõlab kui järjekordne hapud viinamarjad-loogika, aga mul on tõesti hea meel, et mul poliitikas sedasi läks. Et mind ei valitud volikokku, et mulle ei pakutud ühtki ametit linnavalitsuses. Jumal tänatud, et mitte. Ma tahaks väga loota, et ma poleks seda ka vastu võtnud, aga kes seda teab. Sõber Olavigi ütles, et miljoni eest murduda on inimlik :). Aga ma arvan, et minu puhul sai ikkagi takistuseks asjaolu, et mul ei ole parteisõduri iseloomu. Ma olen hästi isepäine ja ei tee kunagi nii, nagu mulle öeldakse. Sageli teen risti vastupidi, kui kiusuks. Innoga sama lugu.
Igaljuhul olen ma nüüd ajakirjandusjunts ning püüan olla nii objektiivne ja erapooletu kui võimalik. Vaatame, mis saab. Minu jaoks on see igatahes uus ja huvitav väljakutse.
Poliitikat ma muidugi täielikult ei välista ega saagi, sest kohvik hoiab endiselt poliitsündmustel silma peal. Ja stenbokkimas käime endise hooga. Seal saab nalja ja see mulle meeldib :)
Oleme nüüd end Võrus kenasti sisse seadnud ning ma pean ütlema, et me uus elu meeldib mulle väga. Arutasime just Innoga eile Rakverest Võru poole sõites ning Vanemuise Teatripeolt läbi põigates, et kui poliitikategemine pakub valdavalt negatiivseid emotsioone ning ainsad korrad, kus poliitik rõõmustada saab, on peod valimisteööl, kui nad saavad teada, et neil on hästi läinud, siis ajakirjanikul on hulga rohkem põhjust rõõmustada - kohtudes toredate inimsetega, kui oled kirjutanud hea loo ja sind selle eest kiidetakse.
Pollitik saab sõimata ajakirjanduselt, rahvalt, isegi omaenda erakonnakaaslastelt. Ma ei pea siin silmas ennast, aga olen kõrvalt näinud, kuidas inimesed poliitikas, ustavad parteisõdurid rabelevad endal teinekord erakonna valimisedu nimel nina verest välja, aga mitte keegi ei kiida neid selle eest. Sellised lihtsad, tavalised inimesed, kes teevad kampaaniate ajal kõige rohkem tööd.
Ma ei tea, miks see nii on, ilmselt on iga poiitik teisele poliitikule hunt. Ja veel üks huvitav mõte, mille Inno välja ütles - nimelt ei tea sa poliitikas olles iial, millisel redelipulgal sa parajasti oled. Kas ülemisel, alumisel või sootuks keskel. Samuti võid hullu hooga alumistelt pulkadelt ülemistele lennata või ülemistelt alumistele. Ja sel ei pruugi olla mingit pistmist sellega, kes või mis sa tegelikult oled, kui tark, ilus või hea. Poliitika on niisiis liig ettearvamatu, et seda võiks nautida. Kogu aeg on selline tunne, et kõnnid pimedal ööl kusagil kõrvaltänaval, tohtimata tagasi vaadata. Sulle seletatakse, et kõik on korras, niipea, kui kukkuma hakkad, püütakse sind kinni, aga kui see juhtub, siis pole su selja taga mitte kedagi peale irvitava kirvemõrtsuka.
Maret Maripuu, Mart Viisitamm, noored lootustandvad politiikud - kus on nad praegu? Üks on vait kui hiir ja teine kohtupingis. Oma hädas olid ja on nad üksi nagu viimased nässakad. Erakonnakaaslastel oleks võimaik neid kaitsta, nende heaks sütitavaid kõnesid pidada, seljad kokku panna, aga nad ei tee seda. Minejat vaadatakse haletsusega või antakse isegi jalaga.
Aga kui isegi oma erakond ei usu inimese süütusesse, siis kes usub? Ometigi oleks ju võimalik minna inimesele kohtuistungile toetust avaldama, kirjutada ta kaitseks artikleid, protestida tänavail.. Miks ei ole poliitikud kui ajakirjanikud, kes astusid Allikakaitse seaduse vastu kui üks mees, seistes õlg õla kõrval? :)
Niipalju kui ma oma lühiajalise poliitareenil gastroleerimise käigus olen mõistnud, ei toimu poliittandri kõige vihasemad võitlused mitte niivõrd parteide vahel, kuivõrd erakondade endi ees. Väga võimalik, et erakonnakaaslased "koputavad" ise teineteise peale, et tülikas konkurent jalust lükata ning parteihierarhias tõusta. Seepärast on ka mõisetatv, miks kohtupinki sattunud erakonnakaaslast ei kaitsta. Mida vähem meepoti ääres trügijaid, seda parem.
Eesti on väike ning siia ei mahu väga palju politiikuid. Vähemasti neid, kes tahavad meepotist osa saada. seepärast on vajalik mõned potilised aeg-ajalt niiütelda ära kaotada, et teistele ja tugevamatele ruumi teha. Ehk siis mingis mõttes on poliitika räme olelusvõitlus. Ainult et kui päris olelusvõitluses jäävad ellu füüsiliselt kõige tugevamad, siis poliitliidrite kehakaalu vaadates võib öelda, et siin loevad sootuks teised asjaolud.
Kui poliitikas osalemine on närvesööv ning loomingulise inimesele ka üsna nüri tegevus, siis poliitika jälgimine on küll väga põnev. Seda saangi nüüd mõnusasti teha. Ainult et nüüd ma tean telgitagustest tiba rohkem ja oskan arvata asjade põhjusi. Ma ei arva enam, et politiikud on parandamatult halvad inimsed. Ma arvan, et nad on sunnitud sellised olema, et ennast teiste omasuguste eest kaitsta, et end kuidagigi kaitsta. Ning see on nende traagika.
Ma saan aru, et see kõlab kui järjekordne hapud viinamarjad-loogika, aga mul on tõesti hea meel, et mul poliitikas sedasi läks. Et mind ei valitud volikokku, et mulle ei pakutud ühtki ametit linnavalitsuses. Jumal tänatud, et mitte. Ma tahaks väga loota, et ma poleks seda ka vastu võtnud, aga kes seda teab. Sõber Olavigi ütles, et miljoni eest murduda on inimlik :). Aga ma arvan, et minu puhul sai ikkagi takistuseks asjaolu, et mul ei ole parteisõduri iseloomu. Ma olen hästi isepäine ja ei tee kunagi nii, nagu mulle öeldakse. Sageli teen risti vastupidi, kui kiusuks. Innoga sama lugu.
Igaljuhul olen ma nüüd ajakirjandusjunts ning püüan olla nii objektiivne ja erapooletu kui võimalik. Vaatame, mis saab. Minu jaoks on see igatahes uus ja huvitav väljakutse.
Poliitikat ma muidugi täielikult ei välista ega saagi, sest kohvik hoiab endiselt poliitsündmustel silma peal. Ja stenbokkimas käime endise hooga. Seal saab nalja ja see mulle meeldib :)
laupäev, 27. märts 2010
Langi kaitseks...
Njah, vaatasin siis ka selle video üle, kus Lang väidetavalt räuskas ja segas etendust. Ning mis seal salata - ega ta ei seganud. Ju.
Muidugi võib väita, et Semper ja Ojasoo olid ilgelt kavalad ja lihtsalt eksperimenteerisid inimestega, et näha, kas "loll ajakirjandus" hakkab asjast kinni ja kukub Langi tümitama, mida ju oodatigi, ja et rahvusvahelise teatripäeva eel oli selline elulise teatri tegemine igati paslik, aga -
kohati on selline "eluteater" vastik. Lang on üleolev ja arrogantne muidugi ja ta on parim näide sellest, milline üks rahva teener olema ei peaks, aga mitte ükski inimene ei vääri seda, et temaga eksperimente korraldataks. Et tema kohta valet väidetaks, olgu eesmärk milline tahes.
Kui videot vaadata, siis on näha rõõmsatujulist Langi, kelle suhtumine teatritruppi on tegelikult ülimalt positiivne. Kui veel ausam olla, siis on seal näha sellist Langi, milline Lang võiks olla kogu aeg. Kui ta vaid julgeks selle vastiku arrogantsuse maski maha võtta. Kusagil kustumatu irve ja üleoleva silmavaate taga peab olema ju see päris Lang. Rein.
Mõtlen, et kui Langi järgmine kord Stenbock'i maja juures nägema juhtun, siis küsin talt otse, miks ta kunagi siiras ei ole. Miks ta ei ole selline nagu NO-teatri etendusse "sekkudes". Rõõmus, heatujuline, vaba, tore inimene.
Muidugi võib väita, et Semper ja Ojasoo olid ilgelt kavalad ja lihtsalt eksperimenteerisid inimestega, et näha, kas "loll ajakirjandus" hakkab asjast kinni ja kukub Langi tümitama, mida ju oodatigi, ja et rahvusvahelise teatripäeva eel oli selline elulise teatri tegemine igati paslik, aga -
kohati on selline "eluteater" vastik. Lang on üleolev ja arrogantne muidugi ja ta on parim näide sellest, milline üks rahva teener olema ei peaks, aga mitte ükski inimene ei vääri seda, et temaga eksperimente korraldataks. Et tema kohta valet väidetaks, olgu eesmärk milline tahes.
Kui videot vaadata, siis on näha rõõmsatujulist Langi, kelle suhtumine teatritruppi on tegelikult ülimalt positiivne. Kui veel ausam olla, siis on seal näha sellist Langi, milline Lang võiks olla kogu aeg. Kui ta vaid julgeks selle vastiku arrogantsuse maski maha võtta. Kusagil kustumatu irve ja üleoleva silmavaate taga peab olema ju see päris Lang. Rein.
Mõtlen, et kui Langi järgmine kord Stenbock'i maja juures nägema juhtun, siis küsin talt otse, miks ta kunagi siiras ei ole. Miks ta ei ole selline nagu NO-teatri etendusse "sekkudes". Rõõmus, heatujuline, vaba, tore inimene.
reede, 26. märts 2010
Luige ja Langi sõda? Tehkem panused!
Ok, paluks kõiki kohvikulisi vestlusringi! :)
Mul tuli täna säärane mõte, et on puhkenud sõda kunagiste kamraadide Hans H Luige ja Rein Langi vahel. Millest see alguse sai, mina ei tea, aga ühele Reinu poolt antud turmtulele olin tunnistajaks Ajakirjanike Liidu kongressil, kui Lang kostitas Luike väljendiga "mingi Luik", mis pole just teab kui sõbralik.
Nüüd promob Luik Ekspressis ja Värskes Ekpressis teatritegijaid, kel tekib kohe konflikt Langiga.
Millele Lang vastab omapoolse sarkasmiga, süüdistades Luigele kuuluvat Delfit mitte uudiste, vaid "uudiste" tootmises. Lang ütles ka, et tema suhtes on alustatud laimukampaaniat ning annab mõista, et võib kohtusse pöörduda, kuna kodanikul õigus sellise laimu eest kohtulikku kaitset otsida.
Mis toimub? Kas Luigel, kes ju koos ülejäänud meediaga Langi pukki upitas, on omaloodud frankensteini ülbusest lõppude lõpuks villand saanud ning ta on võtnud nõuks ta, maksku mis maksab, alla tirida? Või on kahe kunagise kamraadi vaenu põhjused muus?
Igal juhul - selles heitluses olen mina Luige poolel. Olen teda siin üksjagu kirunud (nagu ka Refi), aga praegu tuleb tunnistada, et Luik ajab õiget asja, võideldes söakalt ignorantsi ja arrogantsi vastu.
Kui Luik võitleb Langi vastu elegantselt ja intelligentselt, siis Langil pole talle mitte kui midagi vastu panna. Isegi oma kuulsa iroonia ja sarkasmi on ta minetanud ja lihtsalt laamendab ning pröökab. Nimetab kunagisi kolleege põlglikult "kellegiks" ja "mingiks", segab vahele etendusele, ründab loovisikute vabadust. Seejuures on naljakas, et mehel jääb enda arust õigust ülegi ning ta peab end ohvriks, kel on õigus kohtulikule kaitsele!
Armsad reformierakondlased. Lose Lang before it is too late. Peatage oma langus. Lang on langus, nagu üks kommentaator siin tabavalt märkis. Ei ole mõtet oma erakonda Langi suurele egole ohvriks tuua.
Teil on ju hulk toredaid inimesi ka.
Mul tuli täna säärane mõte, et on puhkenud sõda kunagiste kamraadide Hans H Luige ja Rein Langi vahel. Millest see alguse sai, mina ei tea, aga ühele Reinu poolt antud turmtulele olin tunnistajaks Ajakirjanike Liidu kongressil, kui Lang kostitas Luike väljendiga "mingi Luik", mis pole just teab kui sõbralik.
Nüüd promob Luik Ekspressis ja Värskes Ekpressis teatritegijaid, kel tekib kohe konflikt Langiga.
Millele Lang vastab omapoolse sarkasmiga, süüdistades Luigele kuuluvat Delfit mitte uudiste, vaid "uudiste" tootmises. Lang ütles ka, et tema suhtes on alustatud laimukampaaniat ning annab mõista, et võib kohtusse pöörduda, kuna kodanikul õigus sellise laimu eest kohtulikku kaitset otsida.
Mis toimub? Kas Luigel, kes ju koos ülejäänud meediaga Langi pukki upitas, on omaloodud frankensteini ülbusest lõppude lõpuks villand saanud ning ta on võtnud nõuks ta, maksku mis maksab, alla tirida? Või on kahe kunagise kamraadi vaenu põhjused muus?
Igal juhul - selles heitluses olen mina Luige poolel. Olen teda siin üksjagu kirunud (nagu ka Refi), aga praegu tuleb tunnistada, et Luik ajab õiget asja, võideldes söakalt ignorantsi ja arrogantsi vastu.
Kui Luik võitleb Langi vastu elegantselt ja intelligentselt, siis Langil pole talle mitte kui midagi vastu panna. Isegi oma kuulsa iroonia ja sarkasmi on ta minetanud ja lihtsalt laamendab ning pröökab. Nimetab kunagisi kolleege põlglikult "kellegiks" ja "mingiks", segab vahele etendusele, ründab loovisikute vabadust. Seejuures on naljakas, et mehel jääb enda arust õigust ülegi ning ta peab end ohvriks, kel on õigus kohtulikule kaitsele!
Armsad reformierakondlased. Lose Lang before it is too late. Peatage oma langus. Lang on langus, nagu üks kommentaator siin tabavalt märkis. Ei ole mõtet oma erakonda Langi suurele egole ohvriks tuua.
Teil on ju hulk toredaid inimesi ka.
Jürgen Ligi annab pea, et devalveerimist ei tule, euro-otsus tuleb 13. juulil
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=AESX1hk2B5E.
Rahandusminister Jürgen Ligi ütleb intervjuus, et on nõus andma pea, et devalveerimist ei tule. Tema sõnul tuleb otsus Eesti liitumise kohta eurotsooniga 13. juulil.
Seli valmistub osa Estiko tootmise üleviimiseks Pihkvasse
Nagu kirjutab venekeelne Tartu infoportaal Južnaja Stolitsa (Lõunapealinn), valmistub Tartu ettevõtja Neinar Seli kiletehase Estiko tootmise üleviimiseks Pihkvasse.
Seli kohtus Pihkva esindajatega ning ilmutas soovi rajada Pihkva oblastisse tütarettevõte. Seli ütles, et tema firma tahab vabaneda vahendajatest selleks, et vähendada kulusid ja ajada konkurentsivõimelist hinnapoliitikat. Samuti väljendas ta lootust, et taastub ettevõtjate huvi Tallinna sadama vastu, kus suureneks käive nii Eestist Venemaale kui ka vastupidi. "Sellega seoses hindab Ida-Euroopa suurim plastpakendite tootja Estiko Plastar võimalusi osa tootmise üleviimiseks Venemaale," ütles Seliga kohtunud Pihkva oblasti kaubanduskoja president Vladimir Zubov.
Vau! Juba saabuvad Londoni kirjad! Ja veel maakeelsed
Näiteks järgmine (subjecti real: Sõnum hr Kevin Brown):
Tere hea sõber,
Olen hr Kevin Brown juht Raamatupidamise auditi osakonna Nat West Bank Harlsden, North West London, siin Inglismaal. Kirjutan teile äri ettepaneku, mida on tohutu vastastikune kasu nii meile. Minu osakond, ma avastasin, summa £ 15 miljonit (viisteist miljonit naelsterling) kontole, mis kuulub üks meie välismaiste surnud klientidele miljardär Business Mogul Late Hr Moises Saba Masri, juut Mehhiko, kes oli kannatanuks aasta helikopteri crash selle aasta alguses, mille tulemusena tema surma ja tema pere liikmed. Saba oli 47-aastane. Ka chopper ajal crash oli tema naine, nende poeg Avraham (Albert) ja tema minia. Piloot oli samuti surnud.
Valik Teile on tekitanud alates geograafilist laadi kohta, kus te elate, eelkõige seetõttu, et tundlikkus ja tehingu konfidentsiaalsuse siin. Nüüd meie panga on oodanud ükskõik sugulaste ees-up tuleb nõuet, kuid keegi ei teinud seda. Mina isiklikult ei ole andnud leidmisel sugulaste, Ma otsin oma nõusoleku esitada teile kui Lähisugulane / Kas abisaaja surnud, nii et teel selle konto hinnatud 15 miljonit dollarit võib maksta teile.
See on välja makstud või jagada need protsendid, 60% mulle ja 40% sulle. Mul on tagatud kõik vajalikud juriidilised dokumendid, mida saab kasutada varundage see väide me tegemisel. All i need on täita oma nime dokumentide ja legaliseeriks need kohus siin tõestada teile õigustatud toetusesaajaga. All I nõuavad nüüd on teie ausad Co-, Konfidentsiaalsus ja Trust, mis võimaldavad meil näha selle tehingu läbi. I garanteerida teile, et see täide viia seaduslik korraldus, mis kaitseb teid mis tahes rikkumise korral õigust.
Palun, annavad mulle järgmist teavet, nagu me oleme 7 päeva kestab see läbi. See on väga kiiresti palun.
1. Täielik nimi:
2. Teie Direct Mobile arv:
3. Teie Kontakt Aadress:
4. Teie Amet:
5. Teie Kodakondsus:
6. Teie sugu ja vanust:
Võttes läbinud metoodiline otsida, otsustasin ma teiega loodame, et sa leiad selle ettepaneku huvitav. Palun teie kinnitus sellele kirjale ja näitab teie huvi, ma esitaks teile rohkem teavet. Endeavor lasta mul tunne oma otsuse pigem kui hoiab mind ootab. Allpool on saidi crash, http://www.5tjt.com/news/read.asp?Id=5591
Tänan teid oodates jaoks soodsa vastuse.
Regards,
Hr Kevin Brown
Tere hea sõber,
Olen hr Kevin Brown juht Raamatupidamise auditi osakonna Nat West Bank Harlsden, North West London, siin Inglismaal. Kirjutan teile äri ettepaneku, mida on tohutu vastastikune kasu nii meile. Minu osakond, ma avastasin, summa £ 15 miljonit (viisteist miljonit naelsterling) kontole, mis kuulub üks meie välismaiste surnud klientidele miljardär Business Mogul Late Hr Moises Saba Masri, juut Mehhiko, kes oli kannatanuks aasta helikopteri crash selle aasta alguses, mille tulemusena tema surma ja tema pere liikmed. Saba oli 47-aastane. Ka chopper ajal crash oli tema naine, nende poeg Avraham (Albert) ja tema minia. Piloot oli samuti surnud.
Valik Teile on tekitanud alates geograafilist laadi kohta, kus te elate, eelkõige seetõttu, et tundlikkus ja tehingu konfidentsiaalsuse siin. Nüüd meie panga on oodanud ükskõik sugulaste ees-up tuleb nõuet, kuid keegi ei teinud seda. Mina isiklikult ei ole andnud leidmisel sugulaste, Ma otsin oma nõusoleku esitada teile kui Lähisugulane / Kas abisaaja surnud, nii et teel selle konto hinnatud 15 miljonit dollarit võib maksta teile.
See on välja makstud või jagada need protsendid, 60% mulle ja 40% sulle. Mul on tagatud kõik vajalikud juriidilised dokumendid, mida saab kasutada varundage see väide me tegemisel. All i need on täita oma nime dokumentide ja legaliseeriks need kohus siin tõestada teile õigustatud toetusesaajaga. All I nõuavad nüüd on teie ausad Co-, Konfidentsiaalsus ja Trust, mis võimaldavad meil näha selle tehingu läbi. I garanteerida teile, et see täide viia seaduslik korraldus, mis kaitseb teid mis tahes rikkumise korral õigust.
Palun, annavad mulle järgmist teavet, nagu me oleme 7 päeva kestab see läbi. See on väga kiiresti palun.
1. Täielik nimi:
2. Teie Direct Mobile arv:
3. Teie Kontakt Aadress:
4. Teie Amet:
5. Teie Kodakondsus:
6. Teie sugu ja vanust:
Võttes läbinud metoodiline otsida, otsustasin ma teiega loodame, et sa leiad selle ettepaneku huvitav. Palun teie kinnitus sellele kirjale ja näitab teie huvi, ma esitaks teile rohkem teavet. Endeavor lasta mul tunne oma otsuse pigem kui hoiab mind ootab. Allpool on saidi crash, http://www.5tjt.com/news/read.asp?Id=5591
Tänan teid oodates jaoks soodsa vastuse.
Regards,
Hr Kevin Brown
neljapäev, 25. märts 2010
Ühtne Eesti on parem kui Minu Eesti!
Mulle Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo meeldivad. Vaatasin neid just praegu Mihkel Raua saatest ja minu meelest on nad palju sümpaatsemad kui musklimees Rainer Nõlvak, kes saamatult prügi koristas ning eestlaste ja venelaste lepitamise plaani pidas. Mis peamine, nad on kindlasti siiramad.
Intellektuaalid poliitikasse? Miks mitte? Poliitikas on siirust ja loomingulist lendu vähe ning kui seda õnnestub sinna kasvõi natukegi juurde transportida, siis on ju väga tore.
Intellektuaalid poliitikasse? Miks mitte? Poliitikas on siirust ja loomingulist lendu vähe ning kui seda õnnestub sinna kasvõi natukegi juurde transportida, siis on ju väga tore.
Refi kohta kiitvaid sõnu ka :)
Ma olen Refi ilget sõimand, aga tahaks öelda paar kiitvat sõna ka. Tasakaalustatuse mõttes. Sest ärge saage must valesti aru - ma olen liberaal ja sellisena ma tegelikult toetan Reformierakonna tõekspidamisi. Idee poolest. Aga - minu arust ei seisa Ref praegu liberaalsete väärtuste eest Eestis kuis peaks.
Ma ei tea, milles põhjus. Kipun arvama, et juhtkonnas, sest kala, teadagi, mädaneb peast. Ma küsin otse - mis on point, et meid pressikale ei lasta? Me küsime ju niikuinii omad küsimused ära. Kui sees ei saa, siis väljas. Ja seda vihasemalt.
Ok, käitumine ei ole kohane ja taade-riide-raa. Küsimused ei meeldi. Aga tugev valitsus suudab taluda ka teravaid küsimusi. Miks tahate end näidata nõrgana? Hr Ligi saab ju küsimustele vastamisega ilusti hakkama. Probleemi pole. Ka Lang võiks enne autosse peitu pugemist vähe oodata. Me ei tahtnud ju talle peksa anda. Lihtsalt küsida, et kuidas tema liberaalina (mis ta ju on) hindab seda, et vabakutselised ajakirjanikud ei tohi vabariigi valitsuse pressikonverentsidel küsimusi küsida. Oodand vähe, vastand, oleks saanud säradagi. Nüüd paistis kui argpüks.
Aga ma pidin ju kiitma ka, õige :). Urmas Paet oli eelmisel korral väga tubi, selgitas püüdlikult, pikalt ja laialt, miks Langi eelnõu hää on. Nagu Juks esimesest B-st. Tubli, nii peab. Jääb mulje, et poliitikul on südant ja vastutustunnet. Härra Ligist ma juba rääkisin, tema saab varsti meie kohviku sõbra auhinna :).
Nii. Aga kui teised reformikad saavad meiega ilusti suheldud (Langki poetab autoukse vahelt mõne sõna), siis miks Ansip ei saa. Ok, see fotomontaaž, aga kui sind solvab omaenese erakonnaliikme noks, mida's sellist tüüpi erakonda võtad? Oleks veel olnud võõras noks, kellegi suva pässi oma. See oli Refi omaenda liikme noks, mis Ansipile külge monteeritud sai.
Sedasi. Rohkem ma ei kiida. Liberaalsusest olete te ikkagi kaugel.
Ma ei tea, milles põhjus. Kipun arvama, et juhtkonnas, sest kala, teadagi, mädaneb peast. Ma küsin otse - mis on point, et meid pressikale ei lasta? Me küsime ju niikuinii omad küsimused ära. Kui sees ei saa, siis väljas. Ja seda vihasemalt.
Ok, käitumine ei ole kohane ja taade-riide-raa. Küsimused ei meeldi. Aga tugev valitsus suudab taluda ka teravaid küsimusi. Miks tahate end näidata nõrgana? Hr Ligi saab ju küsimustele vastamisega ilusti hakkama. Probleemi pole. Ka Lang võiks enne autosse peitu pugemist vähe oodata. Me ei tahtnud ju talle peksa anda. Lihtsalt küsida, et kuidas tema liberaalina (mis ta ju on) hindab seda, et vabakutselised ajakirjanikud ei tohi vabariigi valitsuse pressikonverentsidel küsimusi küsida. Oodand vähe, vastand, oleks saanud säradagi. Nüüd paistis kui argpüks.
Aga ma pidin ju kiitma ka, õige :). Urmas Paet oli eelmisel korral väga tubi, selgitas püüdlikult, pikalt ja laialt, miks Langi eelnõu hää on. Nagu Juks esimesest B-st. Tubli, nii peab. Jääb mulje, et poliitikul on südant ja vastutustunnet. Härra Ligist ma juba rääkisin, tema saab varsti meie kohviku sõbra auhinna :).
Nii. Aga kui teised reformikad saavad meiega ilusti suheldud (Langki poetab autoukse vahelt mõne sõna), siis miks Ansip ei saa. Ok, see fotomontaaž, aga kui sind solvab omaenese erakonnaliikme noks, mida's sellist tüüpi erakonda võtad? Oleks veel olnud võõras noks, kellegi suva pässi oma. See oli Refi omaenda liikme noks, mis Ansipile külge monteeritud sai.
Sedasi. Rohkem ma ei kiida. Liberaalsusest olete te ikkagi kaugel.
Kas meist saavad uuesti Saksamaa orjad? Üks huvitav raport Mitteleuropa taassünni kohta
Üks päris põnev STRATFORi raport Kreeka, euro ja Saksamaa kohta. Mis puudutab ka eurotsooniga uusi liitujaid Ida-Euroopas, muu hulgas Eestit. Kus siis Saksamaa juhitav ühisraha euro on viinud Saksa efektiivsuse tõusuni kõigi teiste arvel.
Raport ütleb: In essence, European states are borrowing money (mostly from Germany) in order to purchase imported goods (mostly from Germany) because their own workers cannot compete on price (mostly because of Germany). Mis tõlkes tähendab: Põhimõtteliselt, Euroopa riigid laenavad raha (põhiliselt Saksamaalt) selleks, et osta importkaupa (põhiliselt Saksamaalt), sest nende endi töölised ei suuda võistelda hinnaga (põhiliselt Saksamaa pärast).
Raportis on ka välja toodud paralleel, et täna teeb Saksamaa euro abil ära selle, mida ta relvadega ei suutnud viimase aastatuhande vältel. Ja see pole kaugeltki ELi liikmete huvides.
Kuuendat korda stenbokkimas. Kuidas tige Lang mu eest põgenes
Otsustasin, et nimetan seda me iganädalast Stenbock'i maja juures hängimist nüüdsest stenbokkimiseks. Mis võiks hakatagi tähistama ülbetelt võimuritelt face to face arupärimist, neil niiütelda käisest võtmist ning rahvale oluliste küsimuste esitamist.
Lähenesime Stenbock'i majale südame põksudes. Sest kaua see Ansip ikka pujäänitseb? Mis mõte on meid mitte sisse lasta, kui me esitame needsamad küsimused, mida küsiksime pressikal, nii või teisiti ukse taga? Ära me ju ei kao ning tuleme uuesti ja uuesti. Ehk oleksime sees isegi vähe viisakamad kui väljas, seal ju turva ja puha.
Astusime julgelt uksest sisse. Kuid ohoo - uks oli seekord lukus! Kõik varasemad korrad on uks olnud lahti ja ajakirjanikud on võinud sest vabalt sisse ja välja astuda, kuid nüüd peab ajakirjanik või kestahes enne ukse taga kellakest helistama, kuni blond valvelauatädi ta sisse lubab. Egas midagi, helistasime ka kella.
Tädi silmitses meid klaasi tagant, kuid ust lahti ei teinud.
Kuna koridoris on ka telefon, siis helistas Inno sellega.
Tädi vastas.
"Tere, ma olen ajakirjanik Inno Tähismaa ja tulin vabariigi valitsuse pressikonverentsile," ütles Inno.
"Teile öeldi ju, et ei saa. Miks on vaja käia nalja tegemas?" küsis ta rutiinset tööd tegeva inimese tüdind häälega.
"Aga miks ei saa?" küsis Inno.
Seepeale astus läbipaistva klaasiga uksest välja kirjus kampsunis muheda olemisega noormees, kes ütles, et meil pidi ju Inga Jagomäega "mingi teema" olema, et ta oli meile meili teel kõik ära seletanud.
"Aga sellega ongi nüüd sedasi, et minu viimasele meilile ta enam ei vastanud. Me tahakski nüüd temalt need küsimused ära küsida. Kas te võiksite ta siia kutsuda?"
Kampsunis mees läks asja uurima ja Inga Jagomäge otsima.
Ta tuli viie minuti pärast tagasi ja ütles, et Inga Jagomäge ei ole majas, aga ta meilib mulle.
Ütlesin kampsunis mehele, et Inga Jagomäe mu viimasele meilile ei vastanud.
Inno küsis, kes on Inga Jagomäe asendaja.
Kampsunis mees ütles, et Inga Jagomäe asendaja on Kateriin Leini.
Inno ütles, et kutsugu mees siis Kateriin Leini.
Mees läks Kateriin Leinit otsima.
Ta tuli viie minuti pärast tagasi ja ütles, et Kateriin Leini on küll majas, aga ta ei saa meiega praegu vestelda, sest ta valmistub vabariigi pressikonverentsiks, aga me võime talle helistada.
Mees läks minema ja Inno helistas Kateriin Leinile.
Vastas keegi teine.
Inno küsis, kas ta võiks Kateriin Leiniga rääkida.
See teine ütles, et võib küll, aga helistagu ta tema mobiiltelefonile.
Inno helistas, aga Kateriin Leini ei vastanud. Oli ilmselt juba pressikonverentsil.
Vahepeal astus Stenbock'i majast sisse morniilmeline Tõnis Lukas.
Siis Ligi. Ka tema oli sunnitud kellakest helistama.
"Tere, härra Ligi!" hüüdsin.
"Tere," ütles Ligi.
"Kas me võiksime teiega kaasa tulla?" küsisin.
"Mis teemal?" küsis Ligi, arvates vist, et tahan midagi küsida.
"Kas me võiks ka pressikonverentsile tulla?"
"Oot, räägime pärast," ütles Ligi.
"Aga te olete liberaal!" hüüdsin mina.
"Mis? Jah, ma olen liberaal," ütles Ligi, uks avanes ja ta astus uksest sisse.
Seejärel tuli hoogsal sammul Rein Lang, kustumatu irve suunurgis.
"Tere, härra Lang!" hüüdsin.
"Tere-tere!" ütles Lang, kes oli samuti sunnitud mõnda aega klaasist ukse taga passima.
"Kas me võiks ka pressikonverentsile tulla?" küsisin.
"Noo, seda ei otsusta mina," ütles Lang kavalalt.
"Aga te olete justiitsminister. Te olete liberaal!" hüüdsin mina.
Seepeale pani Lang ukse kinni.
_ _ _
Passisime kuni kella poole üheni Stenbock'i maja ukse taga ja ootasime Ligi ja Langi.
Esimsena tuli Ligi ja tahtis autosse istuda.
Inno küsis talt euro kohta ja Ligi siis seletas pikalt ja laialt. Ütles, et devalveerimist ei tule.
Kas annate oma pea, küsis Inno.
Ligi lubas oma pea anda.
"Kui just valitsust suvel maha ei võeta, aga ma arvan, et ei võeta."
Siis tuli Lang, kelle näolt oli irvitus haihtunud.
Tal oli peas väga tige nägu, nagu ta oleks pressikonverentsil peksa saanud.
"Härra Lang, kuidas teie liberaalina suhtute sellesse, et vabariigi valitsuse pressikonverentsidel tohivad küsimusi esitada vaid meediaväljaanded?" küsisin.
"Hästi!" ütles Lang, tuiskas must mööda, istus autosesse ja lõi autoukse kinni.
Tahtsin veel küsida, et miks vabakutselised ajakirjanikud küsimusi küsida ei tohi, aga ei jõudnud. Juba viis must auto tigeda Langi minema.
Tal ei olnud vist kõige parem päev.
Lähenesime Stenbock'i majale südame põksudes. Sest kaua see Ansip ikka pujäänitseb? Mis mõte on meid mitte sisse lasta, kui me esitame needsamad küsimused, mida küsiksime pressikal, nii või teisiti ukse taga? Ära me ju ei kao ning tuleme uuesti ja uuesti. Ehk oleksime sees isegi vähe viisakamad kui väljas, seal ju turva ja puha.
Astusime julgelt uksest sisse. Kuid ohoo - uks oli seekord lukus! Kõik varasemad korrad on uks olnud lahti ja ajakirjanikud on võinud sest vabalt sisse ja välja astuda, kuid nüüd peab ajakirjanik või kestahes enne ukse taga kellakest helistama, kuni blond valvelauatädi ta sisse lubab. Egas midagi, helistasime ka kella.
Tädi silmitses meid klaasi tagant, kuid ust lahti ei teinud.
Kuna koridoris on ka telefon, siis helistas Inno sellega.
Tädi vastas.
"Tere, ma olen ajakirjanik Inno Tähismaa ja tulin vabariigi valitsuse pressikonverentsile," ütles Inno.
"Teile öeldi ju, et ei saa. Miks on vaja käia nalja tegemas?" küsis ta rutiinset tööd tegeva inimese tüdind häälega.
"Aga miks ei saa?" küsis Inno.
Seepeale astus läbipaistva klaasiga uksest välja kirjus kampsunis muheda olemisega noormees, kes ütles, et meil pidi ju Inga Jagomäega "mingi teema" olema, et ta oli meile meili teel kõik ära seletanud.
"Aga sellega ongi nüüd sedasi, et minu viimasele meilile ta enam ei vastanud. Me tahakski nüüd temalt need küsimused ära küsida. Kas te võiksite ta siia kutsuda?"
Kampsunis mees läks asja uurima ja Inga Jagomäge otsima.
Ta tuli viie minuti pärast tagasi ja ütles, et Inga Jagomäge ei ole majas, aga ta meilib mulle.
Ütlesin kampsunis mehele, et Inga Jagomäe mu viimasele meilile ei vastanud.
Inno küsis, kes on Inga Jagomäe asendaja.
Kampsunis mees ütles, et Inga Jagomäe asendaja on Kateriin Leini.
Inno ütles, et kutsugu mees siis Kateriin Leini.
Mees läks Kateriin Leinit otsima.
Ta tuli viie minuti pärast tagasi ja ütles, et Kateriin Leini on küll majas, aga ta ei saa meiega praegu vestelda, sest ta valmistub vabariigi pressikonverentsiks, aga me võime talle helistada.
Mees läks minema ja Inno helistas Kateriin Leinile.
Vastas keegi teine.
Inno küsis, kas ta võiks Kateriin Leiniga rääkida.
See teine ütles, et võib küll, aga helistagu ta tema mobiiltelefonile.
Inno helistas, aga Kateriin Leini ei vastanud. Oli ilmselt juba pressikonverentsil.
Vahepeal astus Stenbock'i majast sisse morniilmeline Tõnis Lukas.
Siis Ligi. Ka tema oli sunnitud kellakest helistama.
"Tere, härra Ligi!" hüüdsin.
"Tere," ütles Ligi.
"Kas me võiksime teiega kaasa tulla?" küsisin.
"Mis teemal?" küsis Ligi, arvates vist, et tahan midagi küsida.
"Kas me võiks ka pressikonverentsile tulla?"
"Oot, räägime pärast," ütles Ligi.
"Aga te olete liberaal!" hüüdsin mina.
"Mis? Jah, ma olen liberaal," ütles Ligi, uks avanes ja ta astus uksest sisse.
Seejärel tuli hoogsal sammul Rein Lang, kustumatu irve suunurgis.
"Tere, härra Lang!" hüüdsin.
"Tere-tere!" ütles Lang, kes oli samuti sunnitud mõnda aega klaasist ukse taga passima.
"Kas me võiks ka pressikonverentsile tulla?" küsisin.
"Noo, seda ei otsusta mina," ütles Lang kavalalt.
"Aga te olete justiitsminister. Te olete liberaal!" hüüdsin mina.
Seepeale pani Lang ukse kinni.
_ _ _
Passisime kuni kella poole üheni Stenbock'i maja ukse taga ja ootasime Ligi ja Langi.
Esimsena tuli Ligi ja tahtis autosse istuda.
Inno küsis talt euro kohta ja Ligi siis seletas pikalt ja laialt. Ütles, et devalveerimist ei tule.
Kas annate oma pea, küsis Inno.
Ligi lubas oma pea anda.
"Kui just valitsust suvel maha ei võeta, aga ma arvan, et ei võeta."
Siis tuli Lang, kelle näolt oli irvitus haihtunud.
Tal oli peas väga tige nägu, nagu ta oleks pressikonverentsil peksa saanud.
"Härra Lang, kuidas teie liberaalina suhtute sellesse, et vabariigi valitsuse pressikonverentsidel tohivad küsimusi esitada vaid meediaväljaanded?" küsisin.
"Hästi!" ütles Lang, tuiskas must mööda, istus autosesse ja lõi autoukse kinni.
Tahtsin veel küsida, et miks vabakutselised ajakirjanikud küsimusi küsida ei tohi, aga ei jõudnud. Juba viis must auto tigeda Langi minema.
Tal ei olnud vist kõige parem päev.
Tubli, Mihkel Kärmas!
Möödunud aastal, kui kohvik peatus Ülle Kalviku teemal, alustas Mihkel Kärmas millegipärast Ekspressis nõiajahti kohvikule. Nüüd, tundub, on ka Kärmas aru saanud, mis värk käib, ning selle eest Kärmasele kohviku poolt entuasiastliku ajakirjaniku ergutusauhind! Tundub, et Mihkel on arenemisvõimeline.
Lühidalt öeldes saab Kalviku kaudu üks vanematest tellida teise kohta igasugust sitta, millega arvestavad ka Eesti kohtud. Kohvik on järjekindlalt toetanud üht Kalviku ohvrit, Juhan Saul Grossi (või õigemini Grossi tütart, sest tema ei näe Kalviku-suguste õigus-pättide tõttu oma isa), kelle ekskaasa tellis just Kalviku käest Juhanit halvustavaid iseloomustusi.
Riik, kaitse ometi kodutuid lapsi!
Loen hämmastusega Postimehest Nils Niitra artiklit esmaspäevases Postimehes, kus on juttu inimestest, kellelt oksjonihaamer kodu võtab. Seal kõneleb kohtutäitur Oksana Kutšmei, kes müüs reedel oma büroos peetud oksjonil uude elamurajooni rajatud elamut, kus elas mitme lapsega pere, kui muuseas, mokaotsast: "Nad on väljakolimise tähtaega kogu aeg pikendanud, sest omanik ütleb, et tal ei olekuhugi minna."
Ärgake, tahaks seepeale karjuda. Jutt käib lastest! Ma saan aru, et kohtutäitur ei ole lastekaitsja, talle ei ole seadusega seda kohustust pandud, tema asi on täita võlgniku nõue, aga kus on riigiametnike silmad? Absoluutselt igasse laste kodust väljatõstmise keissi peaks olema juba algusest peale kaasatud lastekaitsja, laste esindaja, nagu see on kohtus, kui vanemad lahutavad! Miks seda seniajani tehtdu ei ole?
Meil on lastekaitseseadus, aga ajal, kui lapsed seda kõige enam vajavad, kui neid nende kodudest välja tõstetakse, seda lihtsalt ei rakendata. Miks? Miks ei kaitse lastekaitsjad, kes kaasatakse lapse hooldusõiguse jagamise protsessei juba selle algusest peale, lapse õigusi neid kodudest välja tõstavate kohtutäiturite eest?
Olgem vähemalt nii palju ausad, et tunnistame - laps ei ole laenu võtnud. Laenu on võtnud tema vanemad, aga kas vanemate süü peab kinni maksma laps, kellele kodust ilmajäämine ilma igasuguse kahltuseta suuri hingelisi kannatusi põhjustab?
Eesti Vabariik on koolitanud terve armaada lastekaitsjaid. Saatke nad siis ometi sinna, kus neid kõige rohekm vajatakse!!! Appi lastele, keda ähavrdab kodust ilmajäämine. Lastekaitsja oleks siis lapse esindaja tema kodust väljatüstmise protsessis, kaitseks teda eelkõige kohtutäituri eest, keda huvitab vaid võlgniku nõude täitmine (see ei ole süüdistus, lihtsalt fakti nentimine).
On kummastav, et kui näiteks vanemate lahutusprotsessides on lastekaitsjad laste õiguste eest väljas kui lõvid, minnes nüanssideni selle väljaselgitamises, kus lapsel on kõige hubasem elada, siis praegu on nad täiuslikult rahul sellega, et väga paljude laste ulualusteks on edaspidi viletsad üürikorterid.
Ma arvan, et lastega perede kodudest välja tõstmise protsessides on väga võimalik tugineda LASTEKAITSESEADUSELE ning usun ka, et kohtunikud, kel endalgi lapsed, teevad lastega peredele soodsa otsuse, kuna a) laps ei ole tõepoolest laenu võtnud b) igal lapsel on õigus elada oma kodus, kui see on vähegi võimalik.
Ma arvan, et ka pangad on nõus - kui nende tähelepanu sellele juhtida - lastega pered oma kodudusse jätma. Tarvis on vaid kihutada tööle need riigi poolt volitatud asjamehed, kes praegu vaid lahutusprotsessides oma aega surnuks löövad ning seal pseudoprobleeme lahendavad - lastekaitsjad. See, millise vanema juures laps elab, on tähtusetu võrreldes sellega, kas laps saab oma koju edasi elama jääda või ta peab sealt välja kolima, sattudes võib-olla sootuks teistsugusesse, tema psüühikat laastavasse keskkonda.
Ehk siis - jalad perse alt välja! Ken-Marti Vaher või kes teil seal selle probleemiga tegeles. Esmajoones on vaja võtta kaitse alla lapsed. Lasteta inimesed, kes laenu võtsid, nemad ok, nemad saavad kuidagi ikka hakkama, aga lapsed peavad jääma oma kodudesse. Vähemasti tuleb selleks teha kõik (ja ma mõtlen tõepoolest - KÕIK), mis võimalik.
Ärgake, tahaks seepeale karjuda. Jutt käib lastest! Ma saan aru, et kohtutäitur ei ole lastekaitsja, talle ei ole seadusega seda kohustust pandud, tema asi on täita võlgniku nõue, aga kus on riigiametnike silmad? Absoluutselt igasse laste kodust väljatõstmise keissi peaks olema juba algusest peale kaasatud lastekaitsja, laste esindaja, nagu see on kohtus, kui vanemad lahutavad! Miks seda seniajani tehtdu ei ole?
Meil on lastekaitseseadus, aga ajal, kui lapsed seda kõige enam vajavad, kui neid nende kodudest välja tõstetakse, seda lihtsalt ei rakendata. Miks? Miks ei kaitse lastekaitsjad, kes kaasatakse lapse hooldusõiguse jagamise protsessei juba selle algusest peale, lapse õigusi neid kodudest välja tõstavate kohtutäiturite eest?
Olgem vähemalt nii palju ausad, et tunnistame - laps ei ole laenu võtnud. Laenu on võtnud tema vanemad, aga kas vanemate süü peab kinni maksma laps, kellele kodust ilmajäämine ilma igasuguse kahltuseta suuri hingelisi kannatusi põhjustab?
Eesti Vabariik on koolitanud terve armaada lastekaitsjaid. Saatke nad siis ometi sinna, kus neid kõige rohekm vajatakse!!! Appi lastele, keda ähavrdab kodust ilmajäämine. Lastekaitsja oleks siis lapse esindaja tema kodust väljatüstmise protsessis, kaitseks teda eelkõige kohtutäituri eest, keda huvitab vaid võlgniku nõude täitmine (see ei ole süüdistus, lihtsalt fakti nentimine).
On kummastav, et kui näiteks vanemate lahutusprotsessides on lastekaitsjad laste õiguste eest väljas kui lõvid, minnes nüanssideni selle väljaselgitamises, kus lapsel on kõige hubasem elada, siis praegu on nad täiuslikult rahul sellega, et väga paljude laste ulualusteks on edaspidi viletsad üürikorterid.
Ma arvan, et lastega perede kodudest välja tõstmise protsessides on väga võimalik tugineda LASTEKAITSESEADUSELE ning usun ka, et kohtunikud, kel endalgi lapsed, teevad lastega peredele soodsa otsuse, kuna a) laps ei ole tõepoolest laenu võtnud b) igal lapsel on õigus elada oma kodus, kui see on vähegi võimalik.
Ma arvan, et ka pangad on nõus - kui nende tähelepanu sellele juhtida - lastega pered oma kodudusse jätma. Tarvis on vaid kihutada tööle need riigi poolt volitatud asjamehed, kes praegu vaid lahutusprotsessides oma aega surnuks löövad ning seal pseudoprobleeme lahendavad - lastekaitsjad. See, millise vanema juures laps elab, on tähtusetu võrreldes sellega, kas laps saab oma koju edasi elama jääda või ta peab sealt välja kolima, sattudes võib-olla sootuks teistsugusesse, tema psüühikat laastavasse keskkonda.
Ehk siis - jalad perse alt välja! Ken-Marti Vaher või kes teil seal selle probleemiga tegeles. Esmajoones on vaja võtta kaitse alla lapsed. Lasteta inimesed, kes laenu võtsid, nemad ok, nemad saavad kuidagi ikka hakkama, aga lapsed peavad jääma oma kodudesse. Vähemasti tuleb selleks teha kõik (ja ma mõtlen tõepoolest - KÕIK), mis võimalik.
teisipäev, 23. märts 2010
Armastuseta abielud tuleks muidugi keelustada!
Ekspressi veebis on põnev artikkel Mikk Pärnitsalt, kes leiab, et armastuseta abielud tuleks keelustada, kuna juba Piiblis on kirjas, et õige abielu on vaid see, kus on armastus.
Võin kinnitada, et see jutt on jumala õige, sest armastuseta koos- ja abielu on üks piin ja viletsus nii ihule kui hingele.
Ei tohiks hukka mõista inimesi, kes soovivad lahutada, kuna abielus ei ole armastust, isegi kui peres on lapsed, sest armastuseta abielud on täis pingeid ning need pinged kanduvad üle ka lastele.
Ma ise olen olnud nii armastuseta kui armastusega kooselus ning võin öelda, et kui armastuseta kooselus olin ma kogu aeg närviline ja rahutu ega suutnud mitte millestki rõõmu tunda, siis armastusega kooselus olen õppinud elu ja hetke nautima. Olen ka rahunenud, Inno mõju on olnud selline. Kui varem oli see, kes mind oma tasase ja meloodilise häälega alati maha rahustas, isa, siis nüüd on see Inno. Mina jällegi ilmselt süstin tasse seda luuletajatele omast ärevust ja erutust. Nõnda olen mina tänu Innole natuke rahulikum ja tema tänu minule natuke ärevam ning see on hea, sest nõnda tekib harmoonia.
Mu isa ja ema sobisid ka selles mõttes, et isa oli selline hästi-hästi rahulik ja ema jällegi tohutult temperamentne, ning ma panin tähele, et kui isa isegi vahetevahel torises, et jälle see Toini (mu ema siis) tuuseldab, siis tegelikult see talle sisimas meeldis. Minu kohta ütles isa, et ma võtan asju liiga südamesse. Noh, see on muidugi õige. Varem olin ma eriti hull solvuja, läksin iga viimase kui tühja asja peale närvi. Kui keegi mind solvas, hakkasin kohe laamendama ja lõhkuma. Nüüd olen palju rahulikum. Vaatan Innot, kes oma maailma süvenenult midagi arvutist uurib, sealjuures midagi ega kedagi ei näe, ja rahunen ka. Inno on nagu vesi - kristalselt puhas, rahustav ja kosutav, jõudu ja energiat andev. Mina jällegi nagu tuli, kohati nii hirmus ja hävitav, kohati nii mõnus ja soojendav. Oleneb, millise leegiga põlen :). Tänu Innole olen nii mõnedki majad-osmikud-hurtsikud maha põletamata jätnud :)).
Me niisiis sobime ja sobime juba viis aastat. Kui koos elama hakkasime, siis ennustati, et ei pea aastatki vastu, aga näe. Iga päev on huvitav ja millegi poolest eelmisest erinev. Teine on nagu ammendamatu aardelaegas, millesse kogu aeg piiluda tahaks. Sellist tunnet ei ole mul kunagi varem olnud.
Tahaks nii väga, et ka kõikide teiste inimeste kooselud-abielud oleks sellised. Seepärast olen armastuseta abielude keelustamise mõttega kindlalt päri.
Võin kinnitada, et see jutt on jumala õige, sest armastuseta koos- ja abielu on üks piin ja viletsus nii ihule kui hingele.
Ei tohiks hukka mõista inimesi, kes soovivad lahutada, kuna abielus ei ole armastust, isegi kui peres on lapsed, sest armastuseta abielud on täis pingeid ning need pinged kanduvad üle ka lastele.
Ma ise olen olnud nii armastuseta kui armastusega kooselus ning võin öelda, et kui armastuseta kooselus olin ma kogu aeg närviline ja rahutu ega suutnud mitte millestki rõõmu tunda, siis armastusega kooselus olen õppinud elu ja hetke nautima. Olen ka rahunenud, Inno mõju on olnud selline. Kui varem oli see, kes mind oma tasase ja meloodilise häälega alati maha rahustas, isa, siis nüüd on see Inno. Mina jällegi ilmselt süstin tasse seda luuletajatele omast ärevust ja erutust. Nõnda olen mina tänu Innole natuke rahulikum ja tema tänu minule natuke ärevam ning see on hea, sest nõnda tekib harmoonia.
Mu isa ja ema sobisid ka selles mõttes, et isa oli selline hästi-hästi rahulik ja ema jällegi tohutult temperamentne, ning ma panin tähele, et kui isa isegi vahetevahel torises, et jälle see Toini (mu ema siis) tuuseldab, siis tegelikult see talle sisimas meeldis. Minu kohta ütles isa, et ma võtan asju liiga südamesse. Noh, see on muidugi õige. Varem olin ma eriti hull solvuja, läksin iga viimase kui tühja asja peale närvi. Kui keegi mind solvas, hakkasin kohe laamendama ja lõhkuma. Nüüd olen palju rahulikum. Vaatan Innot, kes oma maailma süvenenult midagi arvutist uurib, sealjuures midagi ega kedagi ei näe, ja rahunen ka. Inno on nagu vesi - kristalselt puhas, rahustav ja kosutav, jõudu ja energiat andev. Mina jällegi nagu tuli, kohati nii hirmus ja hävitav, kohati nii mõnus ja soojendav. Oleneb, millise leegiga põlen :). Tänu Innole olen nii mõnedki majad-osmikud-hurtsikud maha põletamata jätnud :)).
Me niisiis sobime ja sobime juba viis aastat. Kui koos elama hakkasime, siis ennustati, et ei pea aastatki vastu, aga näe. Iga päev on huvitav ja millegi poolest eelmisest erinev. Teine on nagu ammendamatu aardelaegas, millesse kogu aeg piiluda tahaks. Sellist tunnet ei ole mul kunagi varem olnud.
Tahaks nii väga, et ka kõikide teiste inimeste kooselud-abielud oleks sellised. Seepärast olen armastuseta abielude keelustamise mõttega kindlalt päri.
esmaspäev, 22. märts 2010
Äripäeval rasked ajad: firma koondas personalijuhi
Äripäeval on käes rasked ajad. Lisaks venekeelse nädalalehe Delovõje Vedomosti peatoimetajale Veera Prohhorovale, kes sisuliselt päevapealt kinga sai, lasti lahti ka personalijuht Malle Heerde. Nii Prohhorova kui Heerde olid Äripäevas tugevad spetsialistid, olnud ametis üle 10 aasta. Heerde tuli Äripäeva Hoiupanga personalijuhi kohalt ning tema õlul olid hiljutised koondamised. Nüüd lasti suure vaeva nägija ise lahti.
Äripäevas toimuv peegeldab ilmekalt olukorda Eesti meediaturul, kus keeled on nö viimseni pingul. Kus on asutud vallandama tugevaid spetsialiste. Käes on ilmselt suurimad muutused viimase 100 aasta meedia ajaloos, kus ajakirjandus muutub oluliselt efektiivsemaks ja kolib suures osas uude meediumi - internetti. Veebimeedia vajab aga oluliselt vähem tööjõuressurssi kui senine traditsiooniline pabermeedia. Esialgu, mis seal salata, on ka tulud pea olematud.
pühapäev, 21. märts 2010
Paksus: kas põhjus või tagajärg?
Üks päris huvitav artikkel nädalatagusest Economistist söömise ja paksuse teemal. Mis annab ülevaate USA Dallase teadlaste avastusest, et paksus pole mitte tervisehädade põhjus, vaid tagajärg. Ehk siis: nii paksus, kõrge vererõhk kui suhkruhaigus on kõik tagajärjed. Seni on paksust peetud mitmete haiguste, näiteks suhkruhaiguse põhjustajaks. Nagu aga välja tuleb, on kurja juur hoopis liigsöömine, või siis teatud toidu liigne tarbimine, mistõttu hakkab organism muu hulgas talletama rasva ning väheneb insuliini tootmine, mis omakorda on organismi kaitsereaktsioon teatud mürkide sattumise eest organismi. Ehk siis, nagu Dallase teadlaste avastusest järeldub, on arstid seni suhkruhaigust "ravides" hoopis organismi kahjustanud. Mis on kaasaja meditsiini puhul sümptomaatiline, et tegeletakse tagajärgede, mitte põhjustega. Või siis ei suudeta teha vahet tagajärgedel ja põhjustel.
Nüüd jääb ainult küsimus, millest tekib see nn liigsöömine?! Ma olen iseenda peal katsetades leidnud, et see tuleb vähese mineraali- ja vitamiinisisaldusega toidu tarbimisest, ehk siis liigsest teraviljatoodete nagu saiad-leivad ning muude tangainete nagu riis ülisuurest tarbimisest, millega organism ei suuda toime tulla. Kui süüa rohkem värsket aed- ja köögivilja (välja arvatud kartul) ning puuvilju, siis märkad peagi, et ei tahagi enam niipalju toitu sisse ahmida kui varem. Ning tervislik seisund paraneb märgatavalt. Liigsöömine tuleneb omakorda harjumusest, perekondlikest tavadest ja traditsioonidest. Paljudes peredes harjutatakse lapsi juba maast madalast suurte toiduainekogustega ning hiljem on sellisest harjumusest väga raske vabaneda.
Eesti taas esirinnas: ravile allumatu tuberkuloos
Eestil on põhjust taas rõõmustamiseks: väike Balti vabariik on maailmas esirinnas ravile allumatu ehk nn ravimiresistentse tuberkuloosi juhtude poolest, mis moodustavad 15%. Maailmas on keskmine näitaja 4%. Lätis on vastav protsent 12. Esirinnas on Kasahstan ja Tadžikistan vastavalt 25 ja 17 protsendiga. Eesti jääb vaid napilt maha.
Kas tõesti on raske märke jälgida?
AS Tallinna Vesi teatab: Seoses lennukiavarii ja kütuselekkega Ülemiste järvel lisandub alates aprillist vee hinnale kütuseaktsiis.
Rein Langi ettekanne, V
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=CIQWTakMEPg.
Justiitsminister Rein Lang vastab ajakirjanike küsimustele allikakaitse eelnõu teemal, ajakirjanike liidu kongressil 18.03.2010.
Rein Langi ettekanne, IV
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=UZgn7_zMNI0.
Justiitsminister Rein Lang vastab ajakirjanike küsimustele allikakaitse eelnõu teemal, ajakirjanike liidu kongressil 18.03.2010.
Rein Langi ettekanne, III
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=fRq5As6H82U.
Kolmas osa Rein Langi ettekandest allikakaitse eelnõu teemal, mille ta esitas ajakirjanike liidu kongressil 18.03.2010 Tallinnas vanas raadiomajas Eesti Raadio I stuudios. Ettekandjaid juhatab sisse ajakirjanike liidu juhatuse esimees Peeter Ernits. Oma seisukohad esitab Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi.
Rein Langi ettekanne, II
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=9Cp4F6j9l_Y.
Teine osa justiitsminister Rein Langi ettekandest allikakaitse eelnõu teemal, mille ta esitas 18.03.2010 Tallinnas vanas raadiomajas Eesti Raadio I stuudios.
Rein Langi ettekanne, I
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=F8OgW3aneYg.
Esimene osa Rein Langi ettekandest allikakaitse eelnõu teemal, mille ta pidas ajakirjanike liidu kongressil Tallinnas vanas raadiomajas Eesti Raadio I stuudios.
Aaviksoo: küberrünnakud Eestis sagenevad
Olukorras, kus paljud ettevõtjad näevad Eestis vaeva investeeringute saamiseks, edastab lugupeetud valitsuse liige, kaitseminister Jaak Aaviksoo maailma IT-keskuses Kalifornias sellist sõnumit:
3/19/2010 2:54:00 PM By: IDG News Service
Estonia predicts more economy-crippling cyber attacks
The small Baltic nation was hit by denial-of-service attacks three years ago that shut down its digital economy. Now the country's defence minister expects that will become more commonplace.3/19/2010 2:54:00 PM By: IDG News Service
Öelge nüüd mulle, kas keegi mõistusega olend toob selle jutu peale oma raha Eestisse?! Ja kust võetakse üldse selline jutt?! Kas on keegi näinud mingit küberrünnakut, ma mõtlen peale Aaviksoo? Pärast pronksiööd räägiti sellest küll, et nüüd hakkavad iga nädal Eestis toimuma pronksiööd ja küberrünnakud ja et kohe-kohe on Vene tankid Tallinna all, mistõttu on vaja valmistuda sõjaks ja hüppeliselt suurendada kõikvõimalikke kaitsekulutusi, muu hulgas kergitada makse, ning veel rohkem eesti poisse Lähis-Ida ristisõdadesse kaasata, mille peale terve rida investoreid kadus nelja tuule poole. Kas valitsuse eesmärk on iga viimne kui investor Eestist minema kupatada?
laupäev, 20. märts 2010
Entusiastliku ajakirjaniku auhind läheb ... Mart Kadastikule. Braavo, Mart!
Imesid juhtub. Tänase päeva peale võib kalendrisse teha suurte risti, kevade alguse kõrvale: Mart Kadastik kritiseerib Ansipi valitsust. Ja teeb seda nii hästi, et kohvik otsustas talle omistada entusiastliku ajakirjaniku auhinna. Südikuse eest allikakaitse seaduse vastu võitlemisel.
Kadastik kirjutab muu hulgas: "Justiitsminister Rein Lang on allikakaitset seadustades rääkinud vajadusest ajakirjanikke kaitsta. See jutt ei veena, sest ajakirjanikud ise ei ole säärast kaitset vajalikuks pidanud. Muidugi, ka vanglat võib käsitleda kaitsena – näiteks vihma ja lume eest." Kuldaväärt sõnad, mis võtavad hästi kokku selle nn Langi eelnõu olemuse.
Ent see pole veel kõik. Kadastik võtab oma kolumni kokku sõnadega: "Lang ajab oma asja nui neljaks edasi. Just see, poliitika kinnisideelisus ja poliitiku arrogants tekitavad ärevust. Nüüd juba rohkem kui allikakaitse ise." Jällegi, tunnustust vääriv tähelepanek. Mis näitab, et Kadastikus pole ajakirjanik päris surnud veel.
Võimalik, et Kadastik ei taha maha jääda oma rivaalist Hans H. Luigest, kes oma vana semu Rein Langi kritiseerides end tagasi ei hoidnud. Kadastik ei pidanud küll oma semu Andrus Ansipi tegevust arvustama, aga kokkuvõttes heidab ka Langi kriitika varju kogu valitsusele, kaasa arvatud Ansipile.
On ühtlasi selge, et nn allikakaitse eelnõu puhul ei hirmuta väljaandjaid mitte ajakirjanike vangipanek, vaid ennetavad trahvid ajakirjanduse hammasrataste vahele jäänud inimeste õiguste kaitseks ja Kadastik reageerib, kuna oma särk on ihule ikka kõige lähem, ent see ei muuda asja. Seadus sellisel kujul kahjustab oluliselt demokraatia alustugesid ja ajakirjanikel, olgu nad siis töötud, vabakutselised või suure meediagrupi juhid, on püha kohus selle vastu võidelda. Nii et, Braavo, Mart!
Entusiastliku ajakirjaniku auhind on Inno ja Irja kohviku välja antav rändauhind, millega ei kaasne rahalist preemiat ja mille varasemad laureaadid on:
- fotograaf Andres Putting (Delfi), kes pildistas üles kaubanduskeskuste juures ülbelt parkinud autosid, siis autosid, millega Riigikogu liikmed tööle tulevad ja kuidas Siim Kiisler lukspoodi külastas ning Edgar Savisaar kohtus Maardu linnapeaga.
- ajakirja Kroonika kollektiiv, kes lahkas tuntud lauljatari Maarja-Liis Ilusa poiss-sõbra Fred Kriegeri porno-äri.
- rahvusringhääling ja ajakirjanik Priit Luts, kes kirjutas sellest, kuidas Reformierakond loosib oma kampaanias välja europarlamendi rahastatud reise.
- Äripäeva ajakirjanik Ralf-Martin Soe artikli eest, mis näitab, kuidas Reformierakond pole ise puhas patust erakonna ajalehe rahastamise varjamisel, milles Reform muidu Keskerakonda süüdistab ja millega seoses on Kapo korraldanud Keskerakonna ajalehe juures läbiotsimisi.
- Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli, südikuse eest arvamuse avaldamisel Raadio 2 saates "Olukorrast riigis".
- Äripäeva ajakirjanik Kadri Paas innukuse eest ärimehe ja poliitiku Neinar Seli suhtes algatatud kriminaalasja tagamaade väljaselgitamisel.
- Eesti Ekspressi ajakirjanikud Krister Kivi ja Tarmo Vahter loomingulise lennu eest Tallinna linnapeakandidaatide Keit Pentuse ja Jüri Pihli intervjueerimisel.
- Päevalehe ajakirjanik Raimo Poom järjekindluse eest vabadussamba ehitusega kaasnevate üksikasjade valgustamisel.
- Õhtulehe toimetus, kes ainsana kritiseeris suurtest väljaannetest oma juhtkirjades regulaarselt valitsuse tegevust.
- Eesti väljaanded Äripäev, Õhtuleht ja Postimees, kes avaldasid üleni valge esikülje, väljaanded Eesti Ekspress, Maaleht ja Eesti Päevaleht, mis avaldasid üleni valge arvamuskülje, ning kõik teised väljaanded, kes on selle otsusega solidaarsed, et seista valitsuse kavandatava seaduse vastu, mis võimaldab uurivat ajakirjandust viljeleva ajakirjaniku tema töö eest vangi panna, kohustab teda välja andma allikate nimed ning annab võimaluse trahvida väljaannet hoiatuseks enne paljastavate artiklite ilmumist.
Müil saab Kroonikast kinga. Kellest saab uus peatoimetaja?
Ajakirjandusringkondades levib kulutulena uudis, et menuajakirja Kroonika peatoimetaja, rohkem tuntud kui punkbändi Psychoterror solist Margus "Müül" Müil saab kinga (kohvik püüdis Müililt endalt selle kohta lähemat infot saada, aga ta ei võta telefoni). Ja nüüd on küsimus, kellest saab uus Kroonika peatoimetaja. Kas juhtub nagu ajalehes Delovõje Vedomosti pärast peatoimetaja Veera Prohhorova suht ootamatut kingasaamist, et uut kõrgepalgalist juhti ei võetagi ametisse, vaid seda kohta hakkab täitma üks töötajatest, näiteks Sven Haljand, Jaanus Hämarsoo või Marilin Vikat, või siis tuuakse sisse võõras "liha", näiteks Anu Saagimi näol. Teada on, et Saagimile on seda kohta juba pakutud, ent ta ei olnud nõus. Ent on võimalik, et temaga on veel räägitud ja tehtud nö pakkumine, millest ei saa keelduda. Variant on veel, et võetakse tagasi ametisse endine peatoimetaja Ingrid Veidenberg (kelle nime pole enam viimases Arteris kuskil kirjas), ent see on väheusutav, sest ta sai alles mõned aastad tagasi sellelt kohalt kinga, kui olukord ajakirjandusturul oli palju parem. Ja isegi siis oli tal tegemist, et hakkama saada. Ingridil lihtsalt pole ideid. Tean seda omast käest sellest ajast, kui ta minu näpunäidete järgi Kroonikat tegi. Ning niipea, kui ma talle enam nõu ei andnud, käis ka Kroonika alla, nii et isegi Müil ei suutnud midagi ette võtta. Mis seal salata, tõeline Kroonika on üle kolinud Inno ja Irja kohvikusse, siin on kõik see kuum klatš, mis kunagi oli Kroonikas. Ja oleks veel rohkem, kui kohvikul oleks palgalisi töötajaid, nagu Kroonikal.
Nõnda, jäme ots on niisiis Ajakirjade Kirjastuse juhi Mart Luige käes. Ja Luigelt võib kõike oodata, see tähendab suurt eriti midagi, sest näiteks see uus naisteajakirja projekt, Anne & Stiil, mis on täielik ämber, nii et isegi Irja keeldub seda lugemast, rääkimata selle ajakirja arvustamisest, mida ma olen palunud tal teha, ent mida ta pole lihtsalt suutnud. Kuna see ajakirjaprojekt ei vääri isegi arvustamist. Irja on mulle rääkinud, et igatseb juba Tiina Langi ja Kristi Pärn-Valdojat tagasi, sest olid mis nad olid, aga tegid märksa paremat ajakirja kui see, mida praegu teeb Merle Liivak. Viimane on küll ilmselt igati vahva kamraad ning oskab kenasti naeratada, ning juttugi puhuda, aga see on ka kõik. Ta ei ole hea toimetaja.
Igatahes on ajakirjandusturul ees põnevad ajad. Mille kohta saab värskemat inffi ikka Inno ja Irja kohvikust.
Esimene kord Stenbocki majas: kuidas vabakutselistel ajakirjanikel keelati valitsuse pressikonverentsil küsimusi esitada
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=whNUWXeZtdg.
Kuivõrd on tekkinud kahtlus, kas Innol ja Irjal ikka keelati Stenbocki majas toimunud valitsuse pressikonverentsil küsimuste esitamine, siis siin on sele kohta tõestus: valitsuse pressiesindaja Liina Lepik ütleb otsesõnu välja, et küsimusi tohivad esitada vaid väljaannete esindajad. Mis tähendab, et vabakutselistel ajakirjanikel pole lubatud esitada küsimusi Eesti valitsuse pressikonverentsidel. Asi väärib tähelepanu veel seetõttu, et Eesti valitsuse pressikonverentsid ei saa just uhkustada ajakirjanike ning küsimuste rohkuse poolest, mistõttu paistab küsimuste ärakeelamine veelgi tobedam. Varem on olnud suisa kurtmist selle üle, et ajakirjanikud ei taha või ei oska poliitikutelt midagi küsida.
Tegelikult oleme Irjaga päris erinevad - Inno värske analüüs
Meil saab Irjaga tänavu 5 aastat kooselu, ja sellest oleme lahus olnud tõesti ainult mõne üksiku päeva, nagu olen ka kirjutanud, kui käisin ministeeriumiametnikuna ühel koolitusel. Ning mul on olnud suurepärane võimalus vaadata ennast kõrvalt, ning ka Irjat, ning meie suhet analüüsida. Ma arvan ühtlasi, et 5 aastat on juba selline periood, mille põhjal võib teatud järeldusi teha.
Esiteks, ja mis minu arvates on olnud suurim avastus, on see, et me oleme Irjaga ikka üpris erinevad. Mistõttu oli veidi ekslik minu algne arvamus, et oleme Irjaga väga sarnased ja seetõttu sobime. Meil on, tõsi, sarnased huvid ja sarnane huumorimeel, ning teatud sarnased omadused nagu uudishimu ja julgus, me innustume sarnastest asjadest, ent ent teatud olukordades käitume väga erinevalt. Mistõttu ma võin etteruttavalt öelda, et oma eelmise kaasa Ingridiga oli olukord vastupidine: me käitusime teatud olukordades ühtemoodi, ent meil polnud mitmeid sarnaseid omadusi ja huumorimeelt.
Mõned päevad tagasi just leidsime Irjaga, et näiteks teatud kriisi-situatsioonis, mille põhjused võivad olla erinevad, näiteks mõni väline ärritaja või teatud toit, muutun mina agressiivseks, hakkan ajama kiuslikku juttu ning tõstan häält. Ma ei kasuta küll füüsilist jõudu ega lõhu mööblit või nõusid, nagu see mõnedel inimestel esineb, ent võin olla päris tüütu kaaslane ja pool päeva sõna otseses mõttes jonnida. Või punnutada, nagu Irja selle kohta ütleb. Irja seevastu reageerib sellises olukorras vastupidiselt: kui ta muidu, normaalolekus on palju emotsionaalsem kui mina, jääb ta kriisiolukorras väga rahulikuks, justkui tardub (ta teeb seda, muide, samuti täiesti instinktiivselt, ja seda esineb ka siis, kui mina mingit agressiivsust ei ilmuta). Ja see aitab väga efektiivselt minu jonni-tuju maandada. Nii et meie tülid, kui neid üldse on, raugevad juba eos. Neid, mis seal salata, meil ei esinegi, sest pole seda teist poolt, kellega tülitseda. Ingridiga seevastu läks meil ikka tõsiseks sõnasõjaks, ja Ingrid andis ka kätele ning jalgadele voli, ning me kruttisime end ikka korralikult üles, nii et mul tuli mitmel korral suisa kodust põgeneda, et asi ei läheks omavaheliseks verevalamiseks. Selline tülitsemine polnud teab mis hea lahendus, eriti siis, kui meil tulid lapsed. Laste nähes ja kuuldes niimoodi kiselda. Seejuures, ma toonitan, ei allu sellised reaktsioonid kriisi-olukorras tahtele, need tulevad spontaanselt, ning alles hiljem saad aru, et midagi oli valesti. Mina suutsin küll pressida end kodust lahkuma, et vältida kõige hullemat, ent ka see oli kehv lahendus, sest pidin end pidevalt alla suruma. Sellisest allasurumisest tekkis pinge, mida omakorda olin sunnitud maandama alkoholiga, kuna miski muu lihtsalt ei aidanud. Või siis tegin suitsu. Ka Ingrid maandas pingeid alkoholi ja tubakaga, ja see mõjus omakorda halvasti tervisele. Olime pidevalt haiged.
Nõnda. Et kriisiolukorras käitume Irjaga erinevalt, ma mõtlen siin just spontaanset, lühiajalist käitumist, mis aga lähisuhtes omab määravat tähtsust. Samas tavaolukorras on jälle Irja palju emotsionaalsem ja agressiivsem, kui nii võib öelda, mis jällegi inspireerib mind, kes ma olen tavaolukorras rahulikum. Ingridiga aga oli meil tihti see lugu, kus me tavaolukorras vahtisime lihtsalt teineteisele otsa nagu tummahambad ning kummalgi oli justkui pea tühi. Ja kumbki meist ei tahtnud teha seda esimest sammu, et seda tardumust katkestada. Mistõttu muutus meie kooselu ajapikku väga üksluiseks, kus me teineteisega enam eriti ei suhelnudki ning koos elasime vaid nö harjumusest, laste pärast. Ehk siis: ühesugused inimesed, või siis need, kes reageerivad teatud olukordades ühtemoodi, suure tõenäosusega head paari ei moodusta. Sa elaksid nagu koos ise-endaga, mis ajab juba iseenesest närvi, ei loo mingit sünergiat. Või nagu Irja sõnastas: teine pool peab sinus looma tunde, et teisega koos oled sa üks tervik. Muidu on sul kogu aeg selline tunne, et midagi on puudu. Ja see on sulatõsi. Ingridiga koos elades tabasin end tihti mõttelt, et midagi on puudu, seevastu Irjaga koos elades olen end tabanud vahel mõttelt, et kõike on kogu aeg üle, nii et ma ei jaksa vahetevahel kõike vastugi võtta, mida elu pakub. Et jaksu suurendada, olen hakanud rohkem mõtlema oma tervise peale, mida ma Ingridiga koos elades üldse ei teinud. Siis ei hoolinud ma üldse endast, ega oma tervisest, mistõttu sain külge paljud tervisehädad, millest olen nüüd hakanud vaikselt vabanema. Vähemalt teen kõik endast oleneva, et nendest vabaneda.
Minu soovitus on teisega ikka mõne aasta koos elada, enne kui temaga seoses tõsisemaid plaane tegema hakkate. Sest esimene kiindumus saab nagunii õige pea otsa, ja kui sul teisega lihtsalt niisama pole hea koos olla, siis kujuneb kooselu väga vaevarikkaks. Kui muidugi on eesmärk pikemalt koos elada, sest tänapäeval on väga levinud ka lühikesed kooselud, mis on juba taotluslikult ajutise loomuga. Kui juba algul tõusevad tülid, nö tühjast-tähjast, siis ütleb minu kogemus, et need lähevad ajas üha suuremaks ja tüli võib tekkida juba valest silmapilgust. Kodu peaks samas olema turvaline oaas või kindlus, mis pakub nii sulle, sinu kaasale kui lastele turvalisust ja võimalust end taasatada ja laadida. Kus on hea olla ja kuhu on alati hea tulla. Kus sind alati oodatakse ja armastatakse.
Sotsid juba Langi vastu, mis teeb Laar, mis Savisaar???
Braavo, Eiki Nestor, suurepärase sõnavõtu eest blogis! Sotside üks juhtfiguure Eiki Nestor on viskunud vapralt ajakirjanduse kaitsele ning ütleb oma blogis välja kaks väga olulist tõsiasja. Nimelt - seaduseelnõud peavadki valmima avalikkuse ja ajakirjanduse surve all, teisiti ei oleks demokraatiat. Avalikkusel, inimestel peab olema võimalik välja öelda, mida nad uutest seadustest arvavad, sest vox populi vox dei. Nõnda on see igas demokraatlikus ühiskonnas ning kui Eesti soovib demokraatlikuks riigiks saada, siis nõnda peab see olema ka meil.
Teiseks - avalikkuse surveta valmisid seaduseelnõud CCCP-is. Kas me tahame seda aega tagasi?
Kui ei taha, siis peaksid ka kõik teised erakonnad kiiremas korras sotside eeskuju järgima ning ajakirjandusele appi tõttama. Kaalul on rohkem kui elu. Kaalul on vabadus,
vabadus üleüldse.
Teiseks - avalikkuse surveta valmisid seaduseelnõud CCCP-is. Kas me tahame seda aega tagasi?
Kui ei taha, siis peaksid ka kõik teised erakonnad kiiremas korras sotside eeskuju järgima ning ajakirjandusele appi tõttama. Kaalul on rohkem kui elu. Kaalul on vabadus,
vabadus üleüldse.
Postimees on ise identiteedivaras! Inno ja Irja prokuröride järelevalvekomisjon alustab menetlust
Lugesin tänasest Postimehest, et end naljasaate "Rahva Oma Kaitse" kommentaariumis Pulleritsuna esitlenud noormees peab tegema 20 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd. Kui noormees prokiratuuri ettepanekuga nõus pole, tuleb tal kohtu ette astuda.
Hea noormees! Soovitan sul prokuröri ettepanekuga mitte nõus olla, sest Rahva Oma Kaitse on naljasaade, mistõttu võib ka selle kommentaariumi käistada naljana, ning nagu ei saa süüdistust esitada Mart Juurele, kes tänases Postimehe Juurikas Kihnu Virvelt "Ühe küsimuse" küsib, nõnda ei saa ka prokurör esitada identiteedivarguse süüdistust naljasaate kommentaariumis kirjutatud libakommentaari kirjutajale.
Pangem tähele, asja prokurör soovib jääda anonüümseks. Ta ei taha, et saadaks teada, kes on inimesele tähtsa Postimehe ajakirjaniku nõudel sedavõrd absurdse süüdistuse esitanud. Igal juhul soovitan "identiteedivargal", kelle ainus süü seisneb selles, et ta kirjutas suhteliselt süütu sisuga kommentaari ja veel naljasaate kommentaariumis, kohtusse minna. Ei maksa lasta endal mütsi pähe tõmmata!
Ühtlasi võib välja öelda, et vähemasti kahel Postimehe ajakirjanikul ei ole mitte mingisugust huumorimeelt. Kõigepealt Ingrid Veidenberg, kes kaebas Delfi Publiku Pressinõukokku, kui seal spekuleeriti tema raseduse üle - pildi põhjal, kus ta hoidis kätt oma suurel kõhul, ning nüüd Pullerits, kes ärritus naljasaate kommentaariumi peale.
Identiteedivargus on kahtlemata tõsine asi, kui seda tehakse suhtlusportaalides ja mujal, kus eeldatakse, et inimesed räägivad tõsiselt, kuid naljasaate kommentaariumis postitatud kommentaar on samasugune "identiteedivargus" nagu Postimehe enda rubriik "Üks küsimus", kus tuntud inimeste suhu pannakse nalja pärast sõnu, mida nad ise ei ole välja öelnud.
Ehk siis Postimees tegeleb ise rahumeeles igalaupäevases Juurikas identiteedivargusega, kuid tema enda ajakirjanikud lasevad anonüümseks jääda soovivatel prokuröridel enda vähimagi torkimise puhul kriminaalmenetlusi alustada.
See on kohe kindlasti Inno ja Irja prokuröride järelevalve komisjoni keiss. Alustame siinkohal menetlust ning palume teada anda sellist ebaseaduslikku kriminaalmenetlust alustanud prokuröri nimi.
Hea noormees! Soovitan sul prokuröri ettepanekuga mitte nõus olla, sest Rahva Oma Kaitse on naljasaade, mistõttu võib ka selle kommentaariumi käistada naljana, ning nagu ei saa süüdistust esitada Mart Juurele, kes tänases Postimehe Juurikas Kihnu Virvelt "Ühe küsimuse" küsib, nõnda ei saa ka prokurör esitada identiteedivarguse süüdistust naljasaate kommentaariumis kirjutatud libakommentaari kirjutajale.
Pangem tähele, asja prokurör soovib jääda anonüümseks. Ta ei taha, et saadaks teada, kes on inimesele tähtsa Postimehe ajakirjaniku nõudel sedavõrd absurdse süüdistuse esitanud. Igal juhul soovitan "identiteedivargal", kelle ainus süü seisneb selles, et ta kirjutas suhteliselt süütu sisuga kommentaari ja veel naljasaate kommentaariumis, kohtusse minna. Ei maksa lasta endal mütsi pähe tõmmata!
Ühtlasi võib välja öelda, et vähemasti kahel Postimehe ajakirjanikul ei ole mitte mingisugust huumorimeelt. Kõigepealt Ingrid Veidenberg, kes kaebas Delfi Publiku Pressinõukokku, kui seal spekuleeriti tema raseduse üle - pildi põhjal, kus ta hoidis kätt oma suurel kõhul, ning nüüd Pullerits, kes ärritus naljasaate kommentaariumi peale.
Identiteedivargus on kahtlemata tõsine asi, kui seda tehakse suhtlusportaalides ja mujal, kus eeldatakse, et inimesed räägivad tõsiselt, kuid naljasaate kommentaariumis postitatud kommentaar on samasugune "identiteedivargus" nagu Postimehe enda rubriik "Üks küsimus", kus tuntud inimeste suhu pannakse nalja pärast sõnu, mida nad ise ei ole välja öelnud.
Ehk siis Postimees tegeleb ise rahumeeles igalaupäevases Juurikas identiteedivargusega, kuid tema enda ajakirjanikud lasevad anonüümseks jääda soovivatel prokuröridel enda vähimagi torkimise puhul kriminaalmenetlusi alustada.
See on kohe kindlasti Inno ja Irja prokuröride järelevalve komisjoni keiss. Alustame siinkohal menetlust ning palume teada anda sellist ebaseaduslikku kriminaalmenetlust alustanud prokuröri nimi.
Reportaaž Stenbocki maja eest, II
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=M7bqKKjZY6I.
Järkub reportaaž Stenbocki maja eest. Nn Langi eelnõu osas annab selgitusi välisminister Urmas Paet.
Reportaaž Stenbocki maja eest, I
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.co/watch?v=pbPDZBO368Y.
Reportaaž Stenbocki maja eest, kus astuvad üles õiguskantsler Indrek Teder, kultuuriminister Laine Jänes, valitsuse kommunikatsioonidirektor Inga Jagomäe, siseminister Marko Pomerants, rahandusminister Jürgen Ligi, välisminister Urmas Paet.
Kas blogi on ajakirjandus?
Kui ma ise blogimisega alustasin, ja kuigi olen õppinud ajakirjanikuks ja töötanud suurema osa oma elust ajakirjanikuna, meeldis mulle mõelda, et blogimine EI OLE ajakirjandus. Et see on pigem ilukirjandus, minu päevik, kus ma võin kirjutada, mida mõtlen, ja mida sülg parasjagu suhu toob, sest ilukirjandus paljuski seda on, puhas looming. Mis on seda väljapaistvam, mida vahetum ta on. Kus looja ei tohi end lasta mõjutada kõrvalistest teguritest, vaid tegutseb nii nagu looja temas talle ette ütleb.
Nii ma siis kirjutasin oma päevikut, mis oli ka teistele avatud, kuhu panin kirja juhtumisi oma elust ning seda, mida ümbritsevast arvasin. Idealistlikust soovist kirjutada asjadest nagu ma näen, et nad on. Ausalt ja avameelselt. Blogi andis selleks suurepärase võimaluse. Sest minu kogemus ajakirjandusväljaandes töötades seda ei võimaldanud, kuna sinu tekstist käis üle terve rida inimesi, kes sinu mõtteid ja teksti kohendasid, nii et sa ei pruukinud esialgset mõtet enam üleski leida, kui hiljem seda teksti lugesid. Ning siis pidid taluma kõiki neid kurje telefonikõnesid isikutelt, kes teatasid, et sa polnud ka nende mõtteid õieti tõlgendanud. Või õigemini, sina küll tõlgendasid, ent kui see tekst eri inimeste käest läbi käis, siis oli moondunud ka nende inimeste mõte, kellega sa olid vestelnud. Lisaks pidin ajakirjandusväljaandes arvestama teatud eetiliste normidega, mis seadsid oma piirangud, ning veel paljude muude asjadega, näiteks toimetaja või lehe omaniku eelistustega. Ühesõnaga, ma leidsin, et ajakirjandus pole kõige efektiivsem viis kirjutada asjadest nagu nad on, ja kuivõrd mul oli soov seda siiski teha, kirjutada asjadest nagu nad on, siis leidsin abivahendiks olevat sobiva blogi. Sellise minule teadaolevalt ilukirjandusliku žanri.
Kuni möödunud aasta kevadeni, kus minu koju tulid ametnikud, kel oli näpu vahel kohtuniku order, mis lubas mu kodu läbi otsida, leidmaks blogi kirjutamiseks kasutatud materjale ja seadmeid. Mu kodu tuhniti läbi ja teatud asju mitte ainult ei leitud, vaid need võeti ka iseenesest mõistetavalt kaasa. Seejuures ei antud mulle isegi õigust kutsuda kohale advokaati. Läbiotsimisele eelnes ja järgnes terve rida toiminguid Eesti vabariigi kohtus, ent see ei muuda asja sisu: Eesti riigi ametivõimud sundisid mind vastutama selle minu arvates ilukirjandusliku teksti, oma päeviku eest. Mille kohta ma ütlesin, et võibolla ei kirjutanud seda isegi mina. Mis ei ole ka vale, sest vabalt kirjutades annab sulle paratamatult inspiratsiooni mingi seletamatu jumalik alge. Sellele vaatamata pandi vastutama mind, läbi selle, et kasutati üht kõige karmimat inimese ellu tungimise viisi (vabaduse võtmise kõrval) - kodu läbiotsimist. Tavaliselt rakendatakse seda vaid nende puhul, keda kahtlustatakse mõrvas või terrorismis.
Kuigi kohtus on veel lõpuni läbi vaidlemata, kas blogitekst on ilukirjandus või mitte, kuna läbiotsimise käigus kaasa võetud asjade menetlemine (või ekspertiis, nagu seda nimetatakse) pole veel lõppenud, võib seniste kohtuotsuste valguses öelda, et ka kohus ei pea blogi teksti ilukirjanduseks, kuna seda võetakse kohtus kui asitõendit. Ok, on kohtunikke, kes seda ei tee, ent on terve rida kohtunikke, kes seda teevad. Kuni Riigikohtuni välja. Mistõttu võib öelda, et Eesti riik on läbi kohtusüsteemi, ning ka läbi eri ametkondade andnud mõista, et blogi EI OLE ilukirjandus. Või õigemini ta on küll, ta on puhas päevik, ent seda mitte ametkondade jaoks. Nii nagu kunagi pandi oma ilukirjandusliku teksti eest Venemaal istuma Vladimir Nabokov, nii karistab Eesti riik karmilt ka blogijat. Mis pole suur ime olukorras, kus Eesti riik tahab hakata ka ajakirjanikke karistama nende töö eest.
Nõndaks. Ja olukorras, kus Eestis pole blogi ilukirjandus, kuna kohus võtab blogi teksti tõendina ja ametnikud korraldavad blogija kodusse reide, tekib küsimus, misasi see blogi siis on? Kas ta on kaktus, piima-auto või misasi? Lähtuvalt siis sellest keskkonnast, kuhu blogija on parasjagu asetatud, mitte sellest, kellena blogija end ise ette kujutab või kes ta loogiliselt on. Ja sellest keskkonnast lähtuvalt, kus blogija parasjagu on, või kuhu ta on asetatud, SARNANEB TA KÕIGE ROHKEM AJAKIRJANIKUGA. Ehk siis, BLOGI ON AJAKIRJANDUS.
Põhjendan lähemalt. Esiteks on nii mulle kui ilmselt paljudele teistele blogijatele ette heidetud, miks ma ei pea kinni ajakirjanduseetika normidest. Kuigi olen sellisele kriitikale vastanud ülbelt, et kamoon, blogi pole ju ajakirjandus!, ei tehta sellest ometi välja. Ilmselt siis tulenevalt ettekujutusest, et kõik, mis on kirja pandud, on tõsi. Mis teha, eestlane on juba kord selline, usub kõike, mis on kirjas. Ja sellega tuleb arvestada! Kui Eestis toimetada. Sest, nagu öeldud, eksimuse korral leiad sa oma magamistoast hommikul ametnikud, kes sind su oma voodist välja käsutavad.
Nüüd edasi, kui kõik see, mis kirja pandud, on tõsi, või seda käsitletakse tõena, seda ka kohtus, siis pead sa hoolikalt järgima kõiki norme ja tavasid. Ning kuivõrd blogijal endal pole võimalik ühiskonnas oma norme läbi suruda, või on see pikk ja vaevarikas teekond, siis on tal lihtsam klammerduda nende normide külge, mis juba eksisteerivad ja mis on elujõulised. Ning sellest tulenevalt on blogijale kõige lähedasem just ajakirjaniku staatus. Millele on leitud isegi rahvusvaheliselt kasutatav termin - rahva-ajakirjandus (citizen journalism) - kus kodanikud teevad ISE ajakirjandust. Seda ei tohi segi ajada kodanikuajakirjandusega (civic journalism), kus rahvas, või siis kodanikud on ajakirjanduslikku protsessi kaasatud.
Ehk siis, Eestis välja kujunenud olukorras on blogija pigem rahva-ajakirjanik, aga ikkagi ajakirjanik, kui mingi kirjanik, kes võib suust välja pritsida, mida tahab. Lähtudes eelkõige sellest, et kirjanikku üldjuhul ei panda vastutama oma teksti eest, ajakirjanikku aga küll. Siinkohal tahaks meenutada Olavi Ruitlase juhtumit, kus tuntud ja armastatud kirjanik pidi kohtu survel oma, samuti ilukirjandusliku teksti oma blogist eemaldama (pärast mida ei julgenud Ruitlane mõnda aega üldse midagi kirjutada). Mis aga ei takistanud tal sedasama teksti avaldamast raamatuna, mida saatis suur menu. Mis omakorda näitab, et kohus tunnistab ilukirjanduslikku teksti küll raamatus avaldatuna, elektroonilisel kujul mitte. Ilmselt laheneb see vastuolu siis, kui Eestis saavutavad laiema leviku elektroonilised raamatud, mis näiteks USAs moodustavad juba suurema osa müüdavatest raamatutest. Elektrooniline raamat ei erine oma olemuselt blogist, või blogi on oma olemuselt elektrooniline raamat. Ent, nagu öeldud, Eesti kohus ja ametivõimud ei käsitle blogi elektroonilise raamatuna. Veel mitte. Ja kuni ta seda ei tee, peab blogija end suruma ajakirjanduslikesse raamidesse, kui ta ei taha leida oma magamistoast ametnikke, kes ta oma voodist hommikul välja käsutavad.
Mis blogija kui ajakirjaniku staatuse kasuks räägib, on praktika, kus blogijaid on hakatud võtma ajakirjanike liidu liikmeteks. Näiteks tuntud blogija Gerd Tarand, kes tunnistati ajakirjanikuks just blogijana. Mis näitab, et ka ajakirjanikud ise peavad blogijaid ajakirjanikeks. Teatud möödustega, aga ikkagi. Ilmselt johtuvalt sellest, et paljud ajakirjanikud on ise aktiivsed blogijad. Ja kui sa oled ise ajakirjanikuna blogija, miks ei võiks siis blogijana olla ajakirjanik. Pealegi, nii ajakirjanike kui tava-blogijate blogi-tekstid on väga sarnased. Mis omakorda lubab blogijaid pidada rahva-ajakirjanikeks, või lihtsalt ajakirjanikeks. Kes siis, vähemalt osaliselt, teevad kõige tavalisemat reporteritööd, kui kirjeldavad üksikasjalikult seda, mida enda ümber kogevad. Või avaldavad oma arvamusi. Ajakirjandus on väga lai mõiste, mis on ajas muutunud pea seinast seina. Eestis, kus puudub ajakirjandust reguleeriv seadusandlus, reguleerib ajakirjandus end ise, järgides ajakirjanduseetika koodeksi reegleid ning lahendades ajakirjandusega seotud vaidlusi läbi pressinõukogu (ajalehtede liidu liikmed) või avaliku sõna nõukogu (kõik väljaanded). Näiteks juhtum, kus Inno ja Irja kohvikust kadus sissekanne Marko Rose kohta, oli seotud just ajakirjanduseetika normide järgimisega, kus arvestasime Rose enda seletusega ning leidsime, et tema eksponeerimine pole õigustatud. Igal ajakirjandusväljaandel on see õigus - teatud põhjustel teatud info avaldamata jätta. Samuti on kohvik pakkunud võimalust vastulause esitamiseks ning eemaldanud või parandanud materjali, kui on selgunud, et see ei vasta tegelikkusele.
Nüüd jõuan vastuoluni: kui ametivõimud ühelt poolt käsitlevad blogijaid kui ajakirjanikke, pannes nad vastutama nende kirjutatud teksti eest, ehk pannes nende õlule terve rea kohustusi, siis teiselt poolt ei anna needsamad ametivõimud blogijale ajakirjanikega võrdväärseid õigusi. Näiteks osaleda valitsuse pressikonverentsil ja küsida seal küsimusi. Valitsuse pressibüroos öeldakse, et blogi ei ole ajakirjandus. Samas muidugi pole selle väite juures mingeid põhjendusi, lihtsalt lahmiv stiil, et, ähh, see pole ju ajakirjandus, lähemalt põhjendamata, mis ta siis on. Selline käitumine nõuab jälle pöördumist kohtu poole, kus peaks selgeks vaieldama, mis see blogi siis on: kas ilu- või ajakirjandus, kas mõlemad koos või ei kumbki. Ja kas sellest tulenevalt laienevad blogijale ajakirjanikega võrdväärsed õigused ja kohustused. Kuni selle ajani aga soovitan blogijatel pidada end ajakirjanikeks, näiteks blogi-ajakirjanikeks, jälgida ajakirjanduseetika reegleid ja olema valmis vastutama oma kirja pandud teksti eest. Ja viimase aja sündmuste valguses: olema valmis minema koos teiste ajakirjanikega vangi!!!
Nii ma siis kirjutasin oma päevikut, mis oli ka teistele avatud, kuhu panin kirja juhtumisi oma elust ning seda, mida ümbritsevast arvasin. Idealistlikust soovist kirjutada asjadest nagu ma näen, et nad on. Ausalt ja avameelselt. Blogi andis selleks suurepärase võimaluse. Sest minu kogemus ajakirjandusväljaandes töötades seda ei võimaldanud, kuna sinu tekstist käis üle terve rida inimesi, kes sinu mõtteid ja teksti kohendasid, nii et sa ei pruukinud esialgset mõtet enam üleski leida, kui hiljem seda teksti lugesid. Ning siis pidid taluma kõiki neid kurje telefonikõnesid isikutelt, kes teatasid, et sa polnud ka nende mõtteid õieti tõlgendanud. Või õigemini, sina küll tõlgendasid, ent kui see tekst eri inimeste käest läbi käis, siis oli moondunud ka nende inimeste mõte, kellega sa olid vestelnud. Lisaks pidin ajakirjandusväljaandes arvestama teatud eetiliste normidega, mis seadsid oma piirangud, ning veel paljude muude asjadega, näiteks toimetaja või lehe omaniku eelistustega. Ühesõnaga, ma leidsin, et ajakirjandus pole kõige efektiivsem viis kirjutada asjadest nagu nad on, ja kuivõrd mul oli soov seda siiski teha, kirjutada asjadest nagu nad on, siis leidsin abivahendiks olevat sobiva blogi. Sellise minule teadaolevalt ilukirjandusliku žanri.
Kuni möödunud aasta kevadeni, kus minu koju tulid ametnikud, kel oli näpu vahel kohtuniku order, mis lubas mu kodu läbi otsida, leidmaks blogi kirjutamiseks kasutatud materjale ja seadmeid. Mu kodu tuhniti läbi ja teatud asju mitte ainult ei leitud, vaid need võeti ka iseenesest mõistetavalt kaasa. Seejuures ei antud mulle isegi õigust kutsuda kohale advokaati. Läbiotsimisele eelnes ja järgnes terve rida toiminguid Eesti vabariigi kohtus, ent see ei muuda asja sisu: Eesti riigi ametivõimud sundisid mind vastutama selle minu arvates ilukirjandusliku teksti, oma päeviku eest. Mille kohta ma ütlesin, et võibolla ei kirjutanud seda isegi mina. Mis ei ole ka vale, sest vabalt kirjutades annab sulle paratamatult inspiratsiooni mingi seletamatu jumalik alge. Sellele vaatamata pandi vastutama mind, läbi selle, et kasutati üht kõige karmimat inimese ellu tungimise viisi (vabaduse võtmise kõrval) - kodu läbiotsimist. Tavaliselt rakendatakse seda vaid nende puhul, keda kahtlustatakse mõrvas või terrorismis.
Kuigi kohtus on veel lõpuni läbi vaidlemata, kas blogitekst on ilukirjandus või mitte, kuna läbiotsimise käigus kaasa võetud asjade menetlemine (või ekspertiis, nagu seda nimetatakse) pole veel lõppenud, võib seniste kohtuotsuste valguses öelda, et ka kohus ei pea blogi teksti ilukirjanduseks, kuna seda võetakse kohtus kui asitõendit. Ok, on kohtunikke, kes seda ei tee, ent on terve rida kohtunikke, kes seda teevad. Kuni Riigikohtuni välja. Mistõttu võib öelda, et Eesti riik on läbi kohtusüsteemi, ning ka läbi eri ametkondade andnud mõista, et blogi EI OLE ilukirjandus. Või õigemini ta on küll, ta on puhas päevik, ent seda mitte ametkondade jaoks. Nii nagu kunagi pandi oma ilukirjandusliku teksti eest Venemaal istuma Vladimir Nabokov, nii karistab Eesti riik karmilt ka blogijat. Mis pole suur ime olukorras, kus Eesti riik tahab hakata ka ajakirjanikke karistama nende töö eest.
Nõndaks. Ja olukorras, kus Eestis pole blogi ilukirjandus, kuna kohus võtab blogi teksti tõendina ja ametnikud korraldavad blogija kodusse reide, tekib küsimus, misasi see blogi siis on? Kas ta on kaktus, piima-auto või misasi? Lähtuvalt siis sellest keskkonnast, kuhu blogija on parasjagu asetatud, mitte sellest, kellena blogija end ise ette kujutab või kes ta loogiliselt on. Ja sellest keskkonnast lähtuvalt, kus blogija parasjagu on, või kuhu ta on asetatud, SARNANEB TA KÕIGE ROHKEM AJAKIRJANIKUGA. Ehk siis, BLOGI ON AJAKIRJANDUS.
Põhjendan lähemalt. Esiteks on nii mulle kui ilmselt paljudele teistele blogijatele ette heidetud, miks ma ei pea kinni ajakirjanduseetika normidest. Kuigi olen sellisele kriitikale vastanud ülbelt, et kamoon, blogi pole ju ajakirjandus!, ei tehta sellest ometi välja. Ilmselt siis tulenevalt ettekujutusest, et kõik, mis on kirja pandud, on tõsi. Mis teha, eestlane on juba kord selline, usub kõike, mis on kirjas. Ja sellega tuleb arvestada! Kui Eestis toimetada. Sest, nagu öeldud, eksimuse korral leiad sa oma magamistoast hommikul ametnikud, kes sind su oma voodist välja käsutavad.
Nüüd edasi, kui kõik see, mis kirja pandud, on tõsi, või seda käsitletakse tõena, seda ka kohtus, siis pead sa hoolikalt järgima kõiki norme ja tavasid. Ning kuivõrd blogijal endal pole võimalik ühiskonnas oma norme läbi suruda, või on see pikk ja vaevarikas teekond, siis on tal lihtsam klammerduda nende normide külge, mis juba eksisteerivad ja mis on elujõulised. Ning sellest tulenevalt on blogijale kõige lähedasem just ajakirjaniku staatus. Millele on leitud isegi rahvusvaheliselt kasutatav termin - rahva-ajakirjandus (citizen journalism) - kus kodanikud teevad ISE ajakirjandust. Seda ei tohi segi ajada kodanikuajakirjandusega (civic journalism), kus rahvas, või siis kodanikud on ajakirjanduslikku protsessi kaasatud.
Ehk siis, Eestis välja kujunenud olukorras on blogija pigem rahva-ajakirjanik, aga ikkagi ajakirjanik, kui mingi kirjanik, kes võib suust välja pritsida, mida tahab. Lähtudes eelkõige sellest, et kirjanikku üldjuhul ei panda vastutama oma teksti eest, ajakirjanikku aga küll. Siinkohal tahaks meenutada Olavi Ruitlase juhtumit, kus tuntud ja armastatud kirjanik pidi kohtu survel oma, samuti ilukirjandusliku teksti oma blogist eemaldama (pärast mida ei julgenud Ruitlane mõnda aega üldse midagi kirjutada). Mis aga ei takistanud tal sedasama teksti avaldamast raamatuna, mida saatis suur menu. Mis omakorda näitab, et kohus tunnistab ilukirjanduslikku teksti küll raamatus avaldatuna, elektroonilisel kujul mitte. Ilmselt laheneb see vastuolu siis, kui Eestis saavutavad laiema leviku elektroonilised raamatud, mis näiteks USAs moodustavad juba suurema osa müüdavatest raamatutest. Elektrooniline raamat ei erine oma olemuselt blogist, või blogi on oma olemuselt elektrooniline raamat. Ent, nagu öeldud, Eesti kohus ja ametivõimud ei käsitle blogi elektroonilise raamatuna. Veel mitte. Ja kuni ta seda ei tee, peab blogija end suruma ajakirjanduslikesse raamidesse, kui ta ei taha leida oma magamistoast ametnikke, kes ta oma voodist hommikul välja käsutavad.
Mis blogija kui ajakirjaniku staatuse kasuks räägib, on praktika, kus blogijaid on hakatud võtma ajakirjanike liidu liikmeteks. Näiteks tuntud blogija Gerd Tarand, kes tunnistati ajakirjanikuks just blogijana. Mis näitab, et ka ajakirjanikud ise peavad blogijaid ajakirjanikeks. Teatud möödustega, aga ikkagi. Ilmselt johtuvalt sellest, et paljud ajakirjanikud on ise aktiivsed blogijad. Ja kui sa oled ise ajakirjanikuna blogija, miks ei võiks siis blogijana olla ajakirjanik. Pealegi, nii ajakirjanike kui tava-blogijate blogi-tekstid on väga sarnased. Mis omakorda lubab blogijaid pidada rahva-ajakirjanikeks, või lihtsalt ajakirjanikeks. Kes siis, vähemalt osaliselt, teevad kõige tavalisemat reporteritööd, kui kirjeldavad üksikasjalikult seda, mida enda ümber kogevad. Või avaldavad oma arvamusi. Ajakirjandus on väga lai mõiste, mis on ajas muutunud pea seinast seina. Eestis, kus puudub ajakirjandust reguleeriv seadusandlus, reguleerib ajakirjandus end ise, järgides ajakirjanduseetika koodeksi reegleid ning lahendades ajakirjandusega seotud vaidlusi läbi pressinõukogu (ajalehtede liidu liikmed) või avaliku sõna nõukogu (kõik väljaanded). Näiteks juhtum, kus Inno ja Irja kohvikust kadus sissekanne Marko Rose kohta, oli seotud just ajakirjanduseetika normide järgimisega, kus arvestasime Rose enda seletusega ning leidsime, et tema eksponeerimine pole õigustatud. Igal ajakirjandusväljaandel on see õigus - teatud põhjustel teatud info avaldamata jätta. Samuti on kohvik pakkunud võimalust vastulause esitamiseks ning eemaldanud või parandanud materjali, kui on selgunud, et see ei vasta tegelikkusele.
Nüüd jõuan vastuoluni: kui ametivõimud ühelt poolt käsitlevad blogijaid kui ajakirjanikke, pannes nad vastutama nende kirjutatud teksti eest, ehk pannes nende õlule terve rea kohustusi, siis teiselt poolt ei anna needsamad ametivõimud blogijale ajakirjanikega võrdväärseid õigusi. Näiteks osaleda valitsuse pressikonverentsil ja küsida seal küsimusi. Valitsuse pressibüroos öeldakse, et blogi ei ole ajakirjandus. Samas muidugi pole selle väite juures mingeid põhjendusi, lihtsalt lahmiv stiil, et, ähh, see pole ju ajakirjandus, lähemalt põhjendamata, mis ta siis on. Selline käitumine nõuab jälle pöördumist kohtu poole, kus peaks selgeks vaieldama, mis see blogi siis on: kas ilu- või ajakirjandus, kas mõlemad koos või ei kumbki. Ja kas sellest tulenevalt laienevad blogijale ajakirjanikega võrdväärsed õigused ja kohustused. Kuni selle ajani aga soovitan blogijatel pidada end ajakirjanikeks, näiteks blogi-ajakirjanikeks, jälgida ajakirjanduseetika reegleid ja olema valmis vastutama oma kirja pandud teksti eest. Ja viimase aja sündmuste valguses: olema valmis minema koos teiste ajakirjanikega vangi!!!
reede, 19. märts 2010
Töökohad lähevad Eestist Indiasse ja Taimaale
Juhtmeva andmeside komponentide tootja Powervawe Technologies sulgeb Eestis juunikuus tehase, mille tulemusel kaob 150 töökohta, kirjutab delmaranow.com. Tootmine viiakse üle Indiasse ja Taimaale.
Kohvikule saabub inffi Rein Langi kohta: kuidas Lang autot ostis
Näiteks selline:
Aastal 94 v 95 ostis Lang omale Soomest auto ning tollis maksude deklareerimisel viskas paks jala üle põleve ning teatas: "Olen Rein Lang - Kuku raadio omanik, miks mina pean makse maksma?"
Lang on kogu kuuekümnendate komsomolipõlvkonna sümbol, mida iseloomustavad joodik-intelligentsi maneerid, segatuna tõusik-prole labasuse ja harimatusega, millele lisandub kompensatoorse vajadusena haiglane eneseimetlus. Vrd M. Raud
Aastal 94 v 95 ostis Lang omale Soomest auto ning tollis maksude deklareerimisel viskas paks jala üle põleve ning teatas: "Olen Rein Lang - Kuku raadio omanik, miks mina pean makse maksma?"
Lang on kogu kuuekümnendate komsomolipõlvkonna sümbol, mida iseloomustavad joodik-intelligentsi maneerid, segatuna tõusik-prole labasuse ja harimatusega, millele lisandub kompensatoorse vajadusena haiglane eneseimetlus. Vrd M. Raud
Eks igaüks kahtlustab teisi oma rikutuse piirides! - Rein Langi sõnum Eesti ajakirjandusele
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=vPm1fMsbmps.
Justiitsminister Rein Lang annab kommentaari endanimelisele seaduseelnõule.
Inno kommentaar valgetele lehekülgedele
Mul on heameel, et suur ajakirjandus, mis Eestis on viimastel aastatel olnud pigem sülekoera staatuses, ajas lõpuks oma selja sirgu. Kahju muidugi, et see alles nüüd juhtus ja et selleks oli vaja ajakirjandust tõsiselt hirmutada, ent ükskord pidi see juhtuma nagunii. Väga raskes olukorras on nüüd riiki valitseva Reformierakonna poliitikud, sest nad kaotasid peaaegu päevapealt oma kõige suurema liitlase. Seda võib võrrelda sammuga, kui nõuka aja lõpus hakkasid ilmuma komparteist sõltumatud väljaanded, näiteks Eesti Ekspress, mis hakkasid ainupartei võimu murendama. Rõõm tunnistada, et ka nüüd, 20 aasta hiljem on Ekspress ja selle peatoimetaja Priit Hõbemägi vaba ajakirjanduse esireas.
Olukorrast riigis
jah, huvitav, kuhu me sattunud oleme: ansip tahab just sellises kriisis elada, majandusminister on suur null, välisminister on kloun, justiitsminister muudaks kõik ajalehed valgeks, mis värk ??? kuhu jõuame ??? ida eestis tööd ei ole, rahvas toidab ennast salakaubaga ja toompea rotid peavad pidu, president kuseb kõikidele siberis hukkunutele... jne...jne ???
tundmatu autori kommentaar Inno ja Irja kohvikust
tundmatu autori kommentaar Inno ja Irja kohvikust
Üks Lang: "Kõik sõltub teie käitumisest!" (viies reportaaž Stenbock'i maja ukse tagant)
Nonii, aeg on anda ülevaade meie eilsest külaskäigust Stenbock'i maja juurde. Tegu on niisiis juba meie viienda katsega pääseda valitsuse pressikonverentsile. Seekord võtsime nõuks mitte turvameestega piike murdma hakata, sest valitsuse pressibüroo juht Inga Jagomäe saatis meile nädala alul meili, kus teatas resoluutselt, et meil on alaline keeld vabariigi valitsuse pressikonverentsidel osaleda.
"Ei hakka siis täna trügima," ütlesin ma Innole, kui eile hommikul taas Tallinna poole kihutasime.
"Jah, täna võiks keskenduda teiste ajakirjanike toetamisele," nõustus Inno.
Eile oli nimelt selline märgilise tähendusega päev, kus kõik Eesti suurimad päeva- ja nädalalehed panid vapralt seljad kokku ning väljendasid kui üks mees protesti justiitsminister Rein Langi plaani vastu ajakirjanikke vangi panema hakata. Sest uskuge või mitte, aga selline plaan näib Langil olevat. Lang oli kunagi ise tubli ajakirjanik, selline terava hambaga ja väga valitsuskriitiline, aga nüüd, kus mehel on endal õnnestunud pukki pääseda, on tal ajakirjandusaastad ja vanad kolleegid kui meelest pühitud ning mees mõtleb välja üha uusi mooduseid, kuidas ajakirjanikele päitseid pähe panna. Langi viha ajakirjanike vastu tuleb äsjasest viisaskandaalist, kus ajakirjanikel õnnestus ligi pääseda konfidentsiaalsetele materjalidele ning välja tulid asjad, mida Lang salajas hoida soovis - nimelt see, kuis tema ja välisminister Urmas Paet salaja Eestile küberrünnakud korraldanud Markovi ja Jakemenko viisakeelud tühistasid. Kuna nende seesugune tegu võinuks kutsuda esile rahva suure pahameele - tegu ju ikka Eestit rünnanud tegelelastega! - siis soovis tüse justiitsminister oma tegu iga hinna eest salajas hoida, aga ajakirjanikud eesotsas Postimehe ajakirjaniku Tuuli Koc'iga, nuhkisid selle ikka välja ja paiskasid lehtedesse. Lang sai seepeale väga pahaseks ja, nagu kurjad keeled kõnelevad, soovis ajakirjanikele selle eest kätte maksta.
Nüüd ongi tema ja ta meeskond väja mõelnud kavala plaani, kuidas ajakirjanikud esmalt haneks võtta ning neile seejärel päitsed lõplikult pähe panna. See haneksvõtmine seisneb selles, et ajakirjanikele presenteeritakse toda Allikakaitse eelnõud kui vabariigi valitsuse siirast soovi ajakirjanikud oma kaitse alla võtta, kuna neil ju ei ole kaitset. Justnagu ajakirjanikud oleks lapsekesed, kes ei suuda end ise kaitsta, või hullud, kes seda ei suuda. Haneksvõtmisele, mis eeldab seda, et ajakirjanikud ministrite juttu kaitse alla võtmisest ka uskuma jäävad, järgneks omakorda päitsete pähe ajamine. Nagu lapsed pannakse võrevoodisse ja hullud kummist seintega tuppa, nõnda on Langil kava ajakirjanike üle range järelevalve kehtestada. Allikakaitse eelnõu võimaldaks nimelt ajakirjanikke suhtes mitut sorti menetlusi alustada ning kui juba selline võimalus tekib, siis ei ole kahtlust, et ajakirjanike peale maruvihane olev justiitsminister ja tema erakond seda ka agaralt kasutama hakkavad.
Läksime niisiis ajakirjanikele toetust avaldama, sest meie arvates ei ole selline ajakirjanike teovõime piiramine õige. Ajakirjandusseadus on küll ühe demokraatliku õigusriigi õigusruumi normaalne osa, aga Eesti puhul peame arvsetama asjaoluga, et Eesti ei ole demokraatlik riik. Meie politsei, prokuratuur ja kohus ei saa juba praegu oma ülesannetega hakkama, sest kvaliteedikontroll riigi sunniaparaadi üle sisuliselt puudub. Paljud ametisolevad prokurörid ja kohtunikud on nõukaaegsed ning viivad menetlusi nõukaaegsete meetoditega, kopeerides liig sageli Stalinit ja Võšinskit. Prokuratuur on allutatud diktaatorikalduvustega justiitsministrile ning Riigikohtu esimeheks on tollesama justiitsministri vana sõber ja erakonnakaaslane. Sellistes tingimustes ei ole võimalik tagada, et võimalikud tulevased protsessid ajakirjanike üle oleks erapooletud, ausad ja objektiivsed.
Põhiprobleem ongi ses, et Eesti õigussüsteem ei ole sellise seaduse raskendamiseks valmis. Sellise seaduse vastuvõtmine, mille rakendamiseks õigussüsteem valmis ei ole, on aga sulaselge arutus. Enne tuleb õigussüsteem korda seada, tagada menetluste erapooletus, ausus ja objektiivsus vanade seaduste järgi, alles seejärel võib hakata kõnelema uutest seadustest.
Aga tuleme nüüd Stenbock'i maja sündmuste juurde.
"Peaks Langilt küsima, miks ta tahab ajakirjanikke vangi panema hakata," ütlesin ma Innole. "Võib-olla see tuleb sellest, et tema perekonnanimi riimub sõnaga "vang"?
"Jah, ma arvan, et see oli ka põhjus, miks ta ähvardas Tartus, klubi Maasika juures teda pildistanud inimese vangi panna. Langile paistavad vanglad väga meeldivat".
"Aga sellisel juhul võiks ju kõik Eesti vanglad langlateks ümber nimetada?" pakkusin mina. "Oleks nagu asjakohasem või nii?"
"Jaa, ja kõiki neid ajakirjanikud, kes neisse vanglatesse pannakse, võiks jällegi nimetada langideks!" ütles Inno.
Mina olin päri. Ja kui neid ajakirjanikke saab nii palju, et nad sinna langlatesse kuidagi ära mahtuda ei taha, siis võib ju kaaluda ka langilagrite loomist, mis võiksid võtta šnitti Hitleri koonduslaagritest ja Stalini vangilaagritest. Ja kui need langilaagrid, mida saab samuti ilmselt väga palju olema, sest lisaks ajakirjananikele paigutatakse sinna kindlasti ka kõik valitsusevaenulikud blogijad, enam Eestimaa peale ära ei mahu, siis Andrus Ansipi valitsus võib ju alati kaaluda mõnet teiselt riigilt maa juurde ostmist.
Et pilt oleks selge, otsustasime Stenbock'i maja ukse taga Reformierakonna ministritel natist võtta ning pärida neilt, miks nende erakond tahab hakata ajakirjanikke vangi panema.
Esimesena tuli uksest välja õiguskantsler Indrek Teder, kel oli lahe oravasabaga mütsike peas.
"Härra Teder, kuidas teie suhtute sellesse, et Reformierakond tahab hakata ajakirjanikke vangi panema hakata?" küsisime talt kohe.
"Mina ei tea sellest küll mitte midagi," seletas härra Teder naeratades. "Aga kui ma asjaoludega tutvun, küll ma siis oskan ka midagi arvata!"
Selge siis. Vähemasti õiguskantsler polnud langlate ja langilaagrite loomisest veel mitte tuhkagi kuulnud. Järelikult pole asi v e e l väga kriitline.
Järgmsena üritas meist mööda hiilida proua kultuuriminister Jänese Laine.
"Proua Jänes, kuidas teie liberaaline suhtute sellesse, et teie erakond tahab hakata ajakirjanikke vangi panema?" oli meil ka temale küsimus valmis.
"See ei vasta tõele," ütles proua Jänes hambaid kiristades. "Ja see on kõik, mis mul teile öelda on".
Selge siis. Proua Jäneseni ei olnud informatsioon langlate ja langilaagrite ehitamisest veel jõudnud. Ilmselt Ansip ja Lang ei usalda teda eriti ega pühenda teda seepärast tähtsatesse asjadesse.
Järgmiseks pistis Stenbock'i maja ukse vahelt pea välja keskkonnaminsiter Jaanus Tamkivi, kes üritas pugeda temaga samal ajal välujundu põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi selja taha.
"Seeder tuli esimesena välja, küsige temalt!" hädaldas Tamkivi, enne kui olime jõudnud talle küsimuse esitada.
"Aga ikkagi, härra Tamkivi, miks teie erakond tahab hakata ajakirjanikke vangi panema?" küsisime me temalt.
"Vangi? See ei vasta tõele," ütles härra Tamkivi oma uhkesse autosse sisenedes. "Vanglates pole nii palju ruumigi, et sinna ajakirjanikke panna".
Ahaa, Tamkivi järelikult midagi teab. Plaanis on ajakirjanikud ikkagi vangi panna, lihtsalt ruumi pole! Aga sel juhul on alati võimalik uusi vanglaid-langlaid ehitada ning spetsiaalselt ajakirjanike tarbeks mõeldud vangi-langilaagrite jaoks maad juurde osta.
Pärast Tamkivi püüdis meist mööda sörkida valitsuse pressibüroo juht Inga Jagomäe isiklikult. Lippasin talle järele.
"Proua Jagomäe, te kirjutasite, et meie keeld pressikonverentsil osaleda on alaline. Kas see tähendab alaline ses mõttes, et kehtib igavesti, või kuni Ansipi valitsuse lõpuni?"
"See kehtib seni, kuni te hakkate ajakirjanikele kohaselt käituma!" vastas Jagomäe jooksu pealt.
"Aga öelge palun, kas vabariigi valitsusel on üleüldse õigus otsustada, kas ajakirjanik käitub kohaselt või mitte?" küsisin mina, samuti jooksu pealt.
Seepeale andis Jagomäe veel kärmemalt jalgadele valu ning kuna ma ei jaksanud talle järele joosta, siis jäi see küsimus vastuseta. Valitsuse pressibüroo juht, kes on kohustatud ajakirjanike* küsimustele vastama, lihtsalt põgenes selle eest!
Seejärel astus Stenbock'i maja uksest välja meie vana tuttav Jürgen Ligi, kelle kiituseks tuleb öelda, et tema valmisolek meiega suhelda on iga korraga suurenenud. Ligi on ilmselt aru saanud, et me ei kao kuhugile ning poliitikul maksab igal juhul ajakirjanikuga suhelda, kasvõi siis selleks, et oma positsioone selgitada.
"Miks teie erakond tahab ajakirjanikke vangi panna?" küsisin ma talt alutuseks.
"Meie erakond ajakirjanikke vangi? Ei taha!" hüüatas Jürgen Ligim nagu talle poleks säärane mõte ealeski pähe tulnud.
"Siis ainult Lang tahab?" küsisin mina. Sest on ju võimalik, et see on puhtalt Langi ettevõtmine, niiütelda personaalne vendetta.
"Ei taha Lang ka," ütles Ligi. "Ajakirjanikke ei hakata kohe kindlasti vangi panema."
"Kas te annate oma sõna?" küsisin mina. Pärast ju hea aru pärida, kui neid langlaid ikkagi ehitama hakatakse.
"Jaa, mina annan küll oma sõna," ütles Ligi ja lisas: "Ajage kõik kohtute kaela!"
Ahaa, Ligi vastutas kogu vastutuse osavat kohtutele. Kohtud on meil aga teadagi küündimatud. Kohtunikud on pärit nõukaajast ja läheb hea hulk aega, kui meil hakatakse kriminaalasju menetlema euroopalikke inimeste põhiõigusi arvestades. Järelikult on Reformierakonnal ikkagi plaan ajakirjanikud vangi panna ning pärast kogu süü kohtunike kaela veeretada. Ligi ja Lang on seda ilmselt omavahel arutanud ning leidnud, et see on kõige kavalam plaan.
Rääkisime veel Marko Pomerantsi ja Urmas Paedaga. Pomerantsilt küsisime, kuidas tema IRLi liikmena suhtub Reformierakonna plaani ajakirjanikke vangi panema hakata.
Pomerants ütles, et ta on sellega (siis mitte vangipanemise, aga eelnõuga) printsiibis päri, aga et asi vajab veel arutamist ning teatavasti on Riigikogus enne seaduse vastuvõtmist kolm lugemist.
Ühesõnaga - karta on, et IRL või vähemasti osa IRList truu kannupoisina siiski ei reeda Langi ning tõstavad vajalikul ajal kätt. Kui nüüd just ei sekku Laar, kes on ainsana uue eelnõu suhtes kahtlust väljendanud. Inno ütles, et Laar on suurem liberaal kui kõik reformierakondlased kokku ning mina olin temaga sada protsenti päri. Laar on suurim liberaal Eestis, kuigi ta ei ole end üldse liberaalina defineerinud.
Urmas Paet oli väga sõbralik ja selgitas pikalt ja laialt oma nägemust asjast. Minu meelest peaks just tema olema Reformierakonna esimees, Siis saaks Reformis asjad korda ja erakonnast võiks jälle hakata lugu pidama. Urmas Paet oli seisukohal, et ajakirjanikud reageerisid valge esikülje avaldamisega üle ning et nüüd on oht, et tekib karjapoisi efekt. Et nad raiskasid ära oma võimaluse karjuda appi, kui hunt tuleb, ja kui nüüd peaks tulema tõeline hunt, siis neid ei pruugita enam nii tõsiselt võtta.
Urmas Paeda ilmest võis välja lugeda, et ega talle see eelnõu, Langi personaalne vendetta siis, tegelikult väga meedi, aga ta peab sellega nõus olema, sest Lang on Reformis kõva käpp, ikkagi üks nö Kuldse Trio - Ansip, Ligi, Lang - liige. Kusjuures ongi huvitav, et nii Lang kui Ligi olid enne normaalsed inimseed ja ajasid tarka juttu, aga niipea kui hakkasid Ansipiga asju ajama, pöörasid ära ja muutusid niipea ülbeteks kui Ansip. Ligi teeb juba esimesi arglikke samme paramise suunas, aga Langiga on lood päris hullud.
Läksime pärast Stenbock'i maja juures passimist Ajakirjanike Liidu 23ndale Kongressile. Meid võeti nimelt kolmapäeva õhtul juhatuse koosolekul liidu liikmeteks ning Inno sealjuures pea ühehäälselt, vaid üks juhatuse liige oli erapooletu. Mitte keegi ei kahelnud selles, et Inno on ajakirjanik. Oleme nüüdsest Ajakirjanike Liidu juhatuse poolt ajakirjanikeks tunnustatud.
Kongress oli huvitav. Esimees (Peeter Ernits) pidas kõnet ja tekkis ärev tulevahetus Eesti Ekspressi ajakirjaniku Priit Hõbemäe ja ajakirjanikke vanmgi panna tahtva justiitsminsiter Rein Langi vahel. Esimene oli sealjuures väga väljapeetud ja viisakas, teine aga kõrk ja ülbe ning nimetas härra Hõbemäge "keegi Hõbemäeks" ja Hans H Luike "mingiks Luigeks".
Ei ole vist raske märgata, et "ühel Langil" on võim pähe löönud.
Saime ta kätte, kui ta koos bloni assistendiga Raadiomaja uksest välja tuiskas.
"Härra Lang, kas meie keeld valitsuse pressikonverentsil osaleda on igavene?" küsisin talt.
"See sõltub teie käitumisest!" teatas Lang lõbusalt.
Härrased ajakirjanikud, ma arvan, et ma ei eksi, kui prognoosin, et ka teie VANGIPANEK sõltub tegelikult vaid TEIE ENDA KÄITUMISEST.
Finis
"Ei hakka siis täna trügima," ütlesin ma Innole, kui eile hommikul taas Tallinna poole kihutasime.
"Jah, täna võiks keskenduda teiste ajakirjanike toetamisele," nõustus Inno.
Eile oli nimelt selline märgilise tähendusega päev, kus kõik Eesti suurimad päeva- ja nädalalehed panid vapralt seljad kokku ning väljendasid kui üks mees protesti justiitsminister Rein Langi plaani vastu ajakirjanikke vangi panema hakata. Sest uskuge või mitte, aga selline plaan näib Langil olevat. Lang oli kunagi ise tubli ajakirjanik, selline terava hambaga ja väga valitsuskriitiline, aga nüüd, kus mehel on endal õnnestunud pukki pääseda, on tal ajakirjandusaastad ja vanad kolleegid kui meelest pühitud ning mees mõtleb välja üha uusi mooduseid, kuidas ajakirjanikele päitseid pähe panna. Langi viha ajakirjanike vastu tuleb äsjasest viisaskandaalist, kus ajakirjanikel õnnestus ligi pääseda konfidentsiaalsetele materjalidele ning välja tulid asjad, mida Lang salajas hoida soovis - nimelt see, kuis tema ja välisminister Urmas Paet salaja Eestile küberrünnakud korraldanud Markovi ja Jakemenko viisakeelud tühistasid. Kuna nende seesugune tegu võinuks kutsuda esile rahva suure pahameele - tegu ju ikka Eestit rünnanud tegelelastega! - siis soovis tüse justiitsminister oma tegu iga hinna eest salajas hoida, aga ajakirjanikud eesotsas Postimehe ajakirjaniku Tuuli Koc'iga, nuhkisid selle ikka välja ja paiskasid lehtedesse. Lang sai seepeale väga pahaseks ja, nagu kurjad keeled kõnelevad, soovis ajakirjanikele selle eest kätte maksta.
Nüüd ongi tema ja ta meeskond väja mõelnud kavala plaani, kuidas ajakirjanikud esmalt haneks võtta ning neile seejärel päitsed lõplikult pähe panna. See haneksvõtmine seisneb selles, et ajakirjanikele presenteeritakse toda Allikakaitse eelnõud kui vabariigi valitsuse siirast soovi ajakirjanikud oma kaitse alla võtta, kuna neil ju ei ole kaitset. Justnagu ajakirjanikud oleks lapsekesed, kes ei suuda end ise kaitsta, või hullud, kes seda ei suuda. Haneksvõtmisele, mis eeldab seda, et ajakirjanikud ministrite juttu kaitse alla võtmisest ka uskuma jäävad, järgneks omakorda päitsete pähe ajamine. Nagu lapsed pannakse võrevoodisse ja hullud kummist seintega tuppa, nõnda on Langil kava ajakirjanike üle range järelevalve kehtestada. Allikakaitse eelnõu võimaldaks nimelt ajakirjanikke suhtes mitut sorti menetlusi alustada ning kui juba selline võimalus tekib, siis ei ole kahtlust, et ajakirjanike peale maruvihane olev justiitsminister ja tema erakond seda ka agaralt kasutama hakkavad.
Läksime niisiis ajakirjanikele toetust avaldama, sest meie arvates ei ole selline ajakirjanike teovõime piiramine õige. Ajakirjandusseadus on küll ühe demokraatliku õigusriigi õigusruumi normaalne osa, aga Eesti puhul peame arvsetama asjaoluga, et Eesti ei ole demokraatlik riik. Meie politsei, prokuratuur ja kohus ei saa juba praegu oma ülesannetega hakkama, sest kvaliteedikontroll riigi sunniaparaadi üle sisuliselt puudub. Paljud ametisolevad prokurörid ja kohtunikud on nõukaaegsed ning viivad menetlusi nõukaaegsete meetoditega, kopeerides liig sageli Stalinit ja Võšinskit. Prokuratuur on allutatud diktaatorikalduvustega justiitsministrile ning Riigikohtu esimeheks on tollesama justiitsministri vana sõber ja erakonnakaaslane. Sellistes tingimustes ei ole võimalik tagada, et võimalikud tulevased protsessid ajakirjanike üle oleks erapooletud, ausad ja objektiivsed.
Põhiprobleem ongi ses, et Eesti õigussüsteem ei ole sellise seaduse raskendamiseks valmis. Sellise seaduse vastuvõtmine, mille rakendamiseks õigussüsteem valmis ei ole, on aga sulaselge arutus. Enne tuleb õigussüsteem korda seada, tagada menetluste erapooletus, ausus ja objektiivsus vanade seaduste järgi, alles seejärel võib hakata kõnelema uutest seadustest.
Aga tuleme nüüd Stenbock'i maja sündmuste juurde.
"Peaks Langilt küsima, miks ta tahab ajakirjanikke vangi panema hakata," ütlesin ma Innole. "Võib-olla see tuleb sellest, et tema perekonnanimi riimub sõnaga "vang"?
"Jah, ma arvan, et see oli ka põhjus, miks ta ähvardas Tartus, klubi Maasika juures teda pildistanud inimese vangi panna. Langile paistavad vanglad väga meeldivat".
"Aga sellisel juhul võiks ju kõik Eesti vanglad langlateks ümber nimetada?" pakkusin mina. "Oleks nagu asjakohasem või nii?"
"Jaa, ja kõiki neid ajakirjanikud, kes neisse vanglatesse pannakse, võiks jällegi nimetada langideks!" ütles Inno.
Mina olin päri. Ja kui neid ajakirjanikke saab nii palju, et nad sinna langlatesse kuidagi ära mahtuda ei taha, siis võib ju kaaluda ka langilagrite loomist, mis võiksid võtta šnitti Hitleri koonduslaagritest ja Stalini vangilaagritest. Ja kui need langilaagrid, mida saab samuti ilmselt väga palju olema, sest lisaks ajakirjananikele paigutatakse sinna kindlasti ka kõik valitsusevaenulikud blogijad, enam Eestimaa peale ära ei mahu, siis Andrus Ansipi valitsus võib ju alati kaaluda mõnet teiselt riigilt maa juurde ostmist.
Et pilt oleks selge, otsustasime Stenbock'i maja ukse taga Reformierakonna ministritel natist võtta ning pärida neilt, miks nende erakond tahab hakata ajakirjanikke vangi panema.
Esimesena tuli uksest välja õiguskantsler Indrek Teder, kel oli lahe oravasabaga mütsike peas.
"Härra Teder, kuidas teie suhtute sellesse, et Reformierakond tahab hakata ajakirjanikke vangi panema hakata?" küsisime talt kohe.
"Mina ei tea sellest küll mitte midagi," seletas härra Teder naeratades. "Aga kui ma asjaoludega tutvun, küll ma siis oskan ka midagi arvata!"
Selge siis. Vähemasti õiguskantsler polnud langlate ja langilaagrite loomisest veel mitte tuhkagi kuulnud. Järelikult pole asi v e e l väga kriitline.
Järgmsena üritas meist mööda hiilida proua kultuuriminister Jänese Laine.
"Proua Jänes, kuidas teie liberaaline suhtute sellesse, et teie erakond tahab hakata ajakirjanikke vangi panema?" oli meil ka temale küsimus valmis.
"See ei vasta tõele," ütles proua Jänes hambaid kiristades. "Ja see on kõik, mis mul teile öelda on".
Selge siis. Proua Jäneseni ei olnud informatsioon langlate ja langilaagrite ehitamisest veel jõudnud. Ilmselt Ansip ja Lang ei usalda teda eriti ega pühenda teda seepärast tähtsatesse asjadesse.
Järgmiseks pistis Stenbock'i maja ukse vahelt pea välja keskkonnaminsiter Jaanus Tamkivi, kes üritas pugeda temaga samal ajal välujundu põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi selja taha.
"Seeder tuli esimesena välja, küsige temalt!" hädaldas Tamkivi, enne kui olime jõudnud talle küsimuse esitada.
"Aga ikkagi, härra Tamkivi, miks teie erakond tahab hakata ajakirjanikke vangi panema?" küsisime me temalt.
"Vangi? See ei vasta tõele," ütles härra Tamkivi oma uhkesse autosse sisenedes. "Vanglates pole nii palju ruumigi, et sinna ajakirjanikke panna".
Ahaa, Tamkivi järelikult midagi teab. Plaanis on ajakirjanikud ikkagi vangi panna, lihtsalt ruumi pole! Aga sel juhul on alati võimalik uusi vanglaid-langlaid ehitada ning spetsiaalselt ajakirjanike tarbeks mõeldud vangi-langilaagrite jaoks maad juurde osta.
Pärast Tamkivi püüdis meist mööda sörkida valitsuse pressibüroo juht Inga Jagomäe isiklikult. Lippasin talle järele.
"Proua Jagomäe, te kirjutasite, et meie keeld pressikonverentsil osaleda on alaline. Kas see tähendab alaline ses mõttes, et kehtib igavesti, või kuni Ansipi valitsuse lõpuni?"
"See kehtib seni, kuni te hakkate ajakirjanikele kohaselt käituma!" vastas Jagomäe jooksu pealt.
"Aga öelge palun, kas vabariigi valitsusel on üleüldse õigus otsustada, kas ajakirjanik käitub kohaselt või mitte?" küsisin mina, samuti jooksu pealt.
Seepeale andis Jagomäe veel kärmemalt jalgadele valu ning kuna ma ei jaksanud talle järele joosta, siis jäi see küsimus vastuseta. Valitsuse pressibüroo juht, kes on kohustatud ajakirjanike* küsimustele vastama, lihtsalt põgenes selle eest!
Seejärel astus Stenbock'i maja uksest välja meie vana tuttav Jürgen Ligi, kelle kiituseks tuleb öelda, et tema valmisolek meiega suhelda on iga korraga suurenenud. Ligi on ilmselt aru saanud, et me ei kao kuhugile ning poliitikul maksab igal juhul ajakirjanikuga suhelda, kasvõi siis selleks, et oma positsioone selgitada.
"Miks teie erakond tahab ajakirjanikke vangi panna?" küsisin ma talt alutuseks.
"Meie erakond ajakirjanikke vangi? Ei taha!" hüüatas Jürgen Ligim nagu talle poleks säärane mõte ealeski pähe tulnud.
"Siis ainult Lang tahab?" küsisin mina. Sest on ju võimalik, et see on puhtalt Langi ettevõtmine, niiütelda personaalne vendetta.
"Ei taha Lang ka," ütles Ligi. "Ajakirjanikke ei hakata kohe kindlasti vangi panema."
"Kas te annate oma sõna?" küsisin mina. Pärast ju hea aru pärida, kui neid langlaid ikkagi ehitama hakatakse.
"Jaa, mina annan küll oma sõna," ütles Ligi ja lisas: "Ajage kõik kohtute kaela!"
Ahaa, Ligi vastutas kogu vastutuse osavat kohtutele. Kohtud on meil aga teadagi küündimatud. Kohtunikud on pärit nõukaajast ja läheb hea hulk aega, kui meil hakatakse kriminaalasju menetlema euroopalikke inimeste põhiõigusi arvestades. Järelikult on Reformierakonnal ikkagi plaan ajakirjanikud vangi panna ning pärast kogu süü kohtunike kaela veeretada. Ligi ja Lang on seda ilmselt omavahel arutanud ning leidnud, et see on kõige kavalam plaan.
Rääkisime veel Marko Pomerantsi ja Urmas Paedaga. Pomerantsilt küsisime, kuidas tema IRLi liikmena suhtub Reformierakonna plaani ajakirjanikke vangi panema hakata.
Pomerants ütles, et ta on sellega (siis mitte vangipanemise, aga eelnõuga) printsiibis päri, aga et asi vajab veel arutamist ning teatavasti on Riigikogus enne seaduse vastuvõtmist kolm lugemist.
Ühesõnaga - karta on, et IRL või vähemasti osa IRList truu kannupoisina siiski ei reeda Langi ning tõstavad vajalikul ajal kätt. Kui nüüd just ei sekku Laar, kes on ainsana uue eelnõu suhtes kahtlust väljendanud. Inno ütles, et Laar on suurem liberaal kui kõik reformierakondlased kokku ning mina olin temaga sada protsenti päri. Laar on suurim liberaal Eestis, kuigi ta ei ole end üldse liberaalina defineerinud.
Urmas Paet oli väga sõbralik ja selgitas pikalt ja laialt oma nägemust asjast. Minu meelest peaks just tema olema Reformierakonna esimees, Siis saaks Reformis asjad korda ja erakonnast võiks jälle hakata lugu pidama. Urmas Paet oli seisukohal, et ajakirjanikud reageerisid valge esikülje avaldamisega üle ning et nüüd on oht, et tekib karjapoisi efekt. Et nad raiskasid ära oma võimaluse karjuda appi, kui hunt tuleb, ja kui nüüd peaks tulema tõeline hunt, siis neid ei pruugita enam nii tõsiselt võtta.
Urmas Paeda ilmest võis välja lugeda, et ega talle see eelnõu, Langi personaalne vendetta siis, tegelikult väga meedi, aga ta peab sellega nõus olema, sest Lang on Reformis kõva käpp, ikkagi üks nö Kuldse Trio - Ansip, Ligi, Lang - liige. Kusjuures ongi huvitav, et nii Lang kui Ligi olid enne normaalsed inimseed ja ajasid tarka juttu, aga niipea kui hakkasid Ansipiga asju ajama, pöörasid ära ja muutusid niipea ülbeteks kui Ansip. Ligi teeb juba esimesi arglikke samme paramise suunas, aga Langiga on lood päris hullud.
Läksime pärast Stenbock'i maja juures passimist Ajakirjanike Liidu 23ndale Kongressile. Meid võeti nimelt kolmapäeva õhtul juhatuse koosolekul liidu liikmeteks ning Inno sealjuures pea ühehäälselt, vaid üks juhatuse liige oli erapooletu. Mitte keegi ei kahelnud selles, et Inno on ajakirjanik. Oleme nüüdsest Ajakirjanike Liidu juhatuse poolt ajakirjanikeks tunnustatud.
Kongress oli huvitav. Esimees (Peeter Ernits) pidas kõnet ja tekkis ärev tulevahetus Eesti Ekspressi ajakirjaniku Priit Hõbemäe ja ajakirjanikke vanmgi panna tahtva justiitsminsiter Rein Langi vahel. Esimene oli sealjuures väga väljapeetud ja viisakas, teine aga kõrk ja ülbe ning nimetas härra Hõbemäge "keegi Hõbemäeks" ja Hans H Luike "mingiks Luigeks".
Ei ole vist raske märgata, et "ühel Langil" on võim pähe löönud.
Saime ta kätte, kui ta koos bloni assistendiga Raadiomaja uksest välja tuiskas.
"Härra Lang, kas meie keeld valitsuse pressikonverentsil osaleda on igavene?" küsisin talt.
"See sõltub teie käitumisest!" teatas Lang lõbusalt.
Härrased ajakirjanikud, ma arvan, et ma ei eksi, kui prognoosin, et ka teie VANGIPANEK sõltub tegelikult vaid TEIE ENDA KÄITUMISEST.
Finis
Tellimine:
Postitused (Atom)
