Öelge, palun, Margus Oopkaup'ile, et ta jätaks piimatooted ära!

Väljavõte viimasest Naistelehest.

Ega muud polegi, et kel võimalik, öelge Margus Oopkaupile edasi, et ta jätaks ära piimatooted.

Irjal oli täpselt sama asi, mis Oopkaupil (kelle hädadest kirjutab viimane Naisteleht), ja teda ootas juba ratastool, sest jalg tõmbus kangeks ja valutas, nii et käimine muutus põrgupiinaks. Irjat uurinud arstid nii Eestis kui Portugalis ei osanud mingit lahendust leida, ainult hoiatasid, et asi läheb aastatega üha hullemaks. Irja ei saanud vahel 50 meetritki kõnida, jalutuskäikudest rääkimata. Siis aga jättis ta paar aastat tagasi ära piimatoodete söömise ja jalavalu kadus nagu imeväel. Loetud päevadega. Nüüd teeb mitmekümne kilomeetri pikkuseid jalutuskäike ja ei mingit probleemi.

Piimatooted tekitavad inimestel, vähemalt osal neist väga tõsiseid põletikke. Ka nüüd, kui Irja vahel piimatoodetega patustab, tekib jalga põletik ja see teeb valu.

Omalt poolt soovitan (oma kogemusele tuginedes): kui on tervisega probleeme, minge üle värskele taimetoidule (NB! Toit olgu rangelt taimne!!!), ning märkate positiivseid muutusi juba nädalatega. Võib ka nii öelda, et rohi (roheline) on sõna otseses mõttes rohi (tervendavate omadustega). Täiskasvanud inimesed peaks terviseprobleemide korral ära jätma piima ja piimatooted (milleks üldse täiskasvanud inimesele vasikatoit???), kui see ei aita, siis ka liha, ja kui see ei aita, siis ka jahutooted.

Paksud inimesed on tegelikult näljas

Armastatakse rääkida sellest, et paksud inimesed on täissöönud. Tegelikkuses ei vasta see tõele - paksus on nälja tunnus.

Nälgiv inimene ahmib meeleheitlikult toitu, et saada toitaineid, ent kaasaegne tsivilisatsioon ei paku inimesele täisväärtuslikku toitu. Suurem osa toidust, mis inimesele ette satub, on oma olemuselt rämps, nagu saepuru, mis heal juhul läheb ühest otsast sisse, ja teisest välja, halvemal juhul aga ladestub organismis, kuna organism jääb jänni selle saasta töötlemisega. Ning nõnda on järjest rohkem pakse inimesi, kes ahmivad pidevalt toitu, aga kõht kunagi täis ei saa, kuna nad on pidevas näljas. Sest ei saa kätte toitaineid.

Kuidas näljast jagu saada? Kahtlemata pole see lihtne, sest tervislik ja täisväärtuslik on kallis, inimene eelistab paraku osta rämpstoitu, mis on odav. Ilmselt on lahendus selles, et riik juhib senisest enam tähelepanu täisväärtuslikule toidule, või maksab sellele vajadusele peale, näiteks puu- ja juurviljadele, et inimestel oleks võimalik oma näljast jagu saada.

Eesti tervislikul toitumisel on järgijaid kogu maailmas

Väljavõte New York Times'i veebist.

Siin üks lugu sellest, kuidas üks Miami baar võtab naturaalsete jookide segamisel eeskuju ... Eestist. Päris vahva, et loomulikkus tteeb võidukäiku ka USAs, mis on üks võltsinduse kantse kogu maailmas, alates võlts-toidust ja lõpetades võlts-välimusega. Ning kus inimesed on hakanud sellesse võltsindusse surema nagu kärbsed, vaatamata maailma parimale meditsiinile.

Toitumise aabits

Rimis müüdav "Peipsi kurk" on pärit Hispaaniast.

Talleggi mune pestakse pesupulbriga.

Valio juust käib läbi mürgivannist, et hallitust ära hoida.

Valio jogurtites kasutatav moos kubiseb säilitusainetest ja seisab toatemperatuuril aastaid.

Juustuvabrikud müüvad sama juustu kümne eri nime all.

Piimakombinaadid lisavad jogurititele säilitus"baktereid", mis sisuliselt nullivad kogu probiootiliste bakterite "kasu".

Vabrikutes toodetud jäätis ei "sula ära".

Vähk- maailma suurim ahviäri

Kas te annaksite oma auto parandada kellelegi, kes autot parandada ei oska? Loomulikult mitte!

Meditsiinimaailmas aga antakse, lausa jagatakase kamaluga raha vähi ravimiseks neile, kes tegelikult vähki ravida ei oska.

Vähk on muutunud maailma suurimaks ahviäriks.

Euro või tervis?

Väljavõte Postimehe veebist.

Kaja Koovit kirjutab Postimehes, et hinnatõus võib euro-ukse Eesti ees kinni lüüa. Ent kui vaada lähemalt seda hinnatõusu, siis on see pigem rõõmustav, olenemata selle eurost, mis laias plaanis nagunii midagi inimese elus ei muuda. Mis aga muudab, on tervis ja nagu näitab hinnatõusu statistika, on inimesed hakanud toituma tervislikult, ega muidu ei kallineks värske köögivili (hind kujuneb nõudmise-pakkumise vahekorra tukemusel) ja ei odavneks sai ning jahu.

Muud tõusud nagu kütus tuleneb valitsuse aktsiisipoliitikast, mis on olnud idiootne, sest maksutõus on alati vähendanud laekumisi. Seda peaks reformierakondlastest valitsusjuhid une pealt teadma.

Kui on valida, kas euro või tervis, siis valiks igal juhul tervise. Valitsusjuhid peaks pigem kärpima maksusid, eriti värske köögivilja osas. Tervis peaks olema riigijuhtide prioriteet nr 1.

Allergiast nii- ja naapidi

Telekast on päris põnev jälgida reklaame: ühelt poolt Actimel jms piimatooted, teiselt poolt Flixonase jms allergiarohud.

Minul on näiteks nii, et piimatooted tekitavad allergiat, muu hulgas nohu, aga ka kõiksugu muid põletikke hingamisteedes, ligestes, siseorganites, ja ma kujutan ette, et samamoodi reageerivad ka paljud teised inimorganismid. Oleneb muidugi kogusest ka, aga mul tekitab juba väike kogus piima või piimatooteid kergeid allergilisi nähte, nina läheb kinni, rinnus hakkab valus, kõhtu tekivad gaasid, pähe tekib kõõm jms sümptomid. Varem kasutasin nende nähtude leevendamiseks kõiksugu allergiaravimeid nagu seesama Flixonase, mis aga pani südame puperdama. Ning kõõma vastu kõiksugu šampoone, mis aga ei mõjunud. Nüüd ei tarbi piimatooteid ja pole ka vaja mingeid allergiarohtusid.

Kui piima puhul tekitab põletikulisi nähtusid juba väike kogus, siis näiteks muna võin aeg-ajalt süüa, nii üks muna nädalas, suuremas koguses tekitab teatud kõrvalnähtusid, nagu piima puhul.

Samas kala ning värsket juur- ja puuvilja võin näost sisse ajada niipalju kui tahan, ja ilma mingite jamadeta.

Niipalju olen veel targemaks saanud, et kui varem arvasin, et olen mingi eriti allergiline tegelane, siis nüüd tean, et lihtsalt teatud asjadest peab hoiduma. Olen sageli mõelnud, et miks peaks üks imetaja, inimene üldse tarbima teise imetaja, lehma vasika toitu. Kergelt perversne nagu. Pealegi veel lehmalt vägivaldselt, ütleks, et lausa brutaalselt ära võetud lehma lapse, või imiku toitu. Mõelgem, kui inim-naised pandaks nõnda sõimedesse kinni, seemendatakse neid kunstlikult, sunnitakse aastas korra sünnitama ning aetakse siis mingid imurid mitu korda päevas tisside otsa.

Kummaline on see, et kui inimene on teinud teaduses üsna märkimisväärseid edusamme, näiteks jõudnud Kuule, siis toitumises ollakse ikka kuskil pimedas keskajas, kus aetakse näost sisse ühekülgset ja kahtlase väärtusega toitu.

Nädala paar

Modell Shauna Sands imetlemas Beach Bunny rannarõivaste kollektsiooni (vasakul, Õhtulehe veebist) ja Sylvester Stallone vaatamas Lakersi mängu (Õhtulehe veebist).

Kõhugaasid

Nonii.

Nüüd olen juba ligi 3 aastat oma toitumist jälginud, põhjuseks erinevad tervisehädad, mis ei tahtnud kuidagi kaduda. Ma ei hakka siin oma odüsseiat põhjalikumalt kirjeldama, eks sellest või kunagi terve raamatu kirjutada, või isegi mitu, küll aga olen teinud mõned tähelepanekud, millest olulisemad välja toon. Lootuses, et ehk keegi, kellel on samasugused hädad, võiks sellest mingit leevendust leida.

Nimelt, asi millele ma varem tähelepanu ei pööranud, aga mis on oluline, ja millega maadlevad paljud väikeste laste vanemad, on kõhugaasid. Aga nagu enda puhul märkasin, on gaasid täiesti teema ka täiskasvanuna. Ma tuvastasin, et teatud toiduained põhjustavad kõhus gaase, mis oluliselt mõjutab enesetunnet, muudab närviliseks, tekitab stressi, võiks isegi öelda. Ja kõhugaase tekitab, üllatus-üllatus, piim. Tavaline lehmapiim. Mis ajab ikka kõhu korralikult punni. Igast piimatooted muidugi ka, isegi parmesani juust. Samuti näiteks õlu. Ja millegipärast ka loomaliha, sealiha muidugi ka. Ja ka pakimahlad. Ning mis huvitav, sellised tangained nagu tatar ja riis, ning ka kartul ei tekita ise küll gaase, aga pärsivad oluliselt gaaside väljutamist. Mistõttu olen loobunud ka nendest, igaks juhuks.

Mida ma siis söön? Hea küsimus. Kõigepealt muidugi kala. Selline võimalikult värske kala, soovitavalt äsja püütud, ja see siis kas koduses suitsuahjus suitsutatud või ahjus grillitud või lihtsalt pannil küpsetatud. Enne muidugi võtan sisikonna välja.

Siis sellised asjad nagu sibul, kurk ja tomat. Olen hakanud sööma apelsine, mis mõjuvad väga hästi. Samuti banaanid. Loomulikult ka kodumaised värsked marjad, hooajal muidugi, ja muul ajal külmutatuna. Olen avastanud kodumaised naturaalsed mahlad, näiteks Rõngu omad, siis Marjamaa talu omad. Ilma suhkru vms lisanditeta, ja keele viivad alla!

Samuti avastasin, et mingeid vaevusi ei tekita muna. Mistõttu olen seda ikka aeg-ajalt omale praadinud.

Ja siis igasugu salatid, ma mõtlen siis värskeid salatilehti. Kusjuures isegi võilill on täiesti ok süüa, ja pidi olema väga kasulik, isegi kevadel. Väga palju vitamiine, kuigi on sellise ebameeldiva mõru maitsega. Ilmselt oleneb inimesest, mulle see võilill eriti ei istu, aga mis mulle alati on meeldinud, on näiteks oblikad. Ja muidugi seened, kui nad tulevad.

Ehk siis, olen hakanud eelistama sellist loodusinimese, võiks isegi öelda, et kiviaja inimese dieeti. Kus põhitoit oli kala. Ning sinna juurde kõiksugu metsa-annid. Kindlasti ootab mind veel palju avastamisrõõmu, ent seni saavutatuga olen väga rahul. Igal juhul on enesetunne tublisti paranenud ja seda ilma ühegi tabletita. Mis oli ka minu eesmärk - püüda ilma tablettideta hakkama saada.

Irjake on ka minust eeskuju võtnud (kuigi ta vandus veel mõni aeg tagasi, et - kasvõi nui neljaks - aga jäätisest ja kohvikoorest ta ei loobu, loomalihast samuti) ja tema enesetunne on veelgi rohkem paranenud, minu enda tähelepanekute põhjal. Tal on kadunud sellised kroonilised hädad, nagu liigesepõletikud ja astma, mis tema puhul olid juba päris karmilt välja kujunenud, nii et tal esines tõsiseid eluohtlikke lämbumishooge ja arstid ennustasid peatset ratastooli jäämist. Ning tema kehakaal on samuti saavutanud, ma ütleks, ideaalse mõõtme. Ning nagu olen juba ka märkinud, on nn tselluliit täiesti kadunud, seda ilma igasuguste kreemide vms asjadeta, puhtalt toitumise pinnalt. Paari aasta jooksul siis.

Džiisös! Kati Murutar veel hullem kui Ingrid!

Tänase Kroonika esikaas.

Tundub, et Kroonika vastne toimetaja Krista Lensin on asja päris rajult käima pannud. Tubli! Nüüd pole muud, kui hoida pöialt, et asi ka sama vingeks jääks, et esialgne hoog ei raugeks.

Täna oli päris raju lugu Kati Murutariga, keda samuti siin kohvikus kiitsin, et on leidnud lõpuks ometi oma elu armastuse, ent kes, nagu välja tuleb, ei osanud oma õnne hoida. Nagu ta ise ütles, kukkus oma kalli mehe suunas taldrikuid lennutama, nii et mehel verd lendas. Selle eest siis, et mees tundis end kehvasti ja ei tahtnud sõita Kati auto kumme vahetama. Ja Kati ise oli veel oma raevuhoo üle uhke. Mulle tundub, et Kati vajaks ravi, päris tõsiselt. Ja oli Ingrid mis ta oli, aga Kati vastu ta küll ei saa. Vähemalt selle info põhjal, mis nüüd Kroonikas ilmus.

Huvitav oleks lugeda sellest, kuidas Katil nüüd asjad edasi lähevad, keda ta järgmisena veristab.

Ise mõtlen, et jumala õnn, et ma ise pole Murutari-sugusega kokku sattunud. Ning õnn on ka see, et ta mind vaid limaseks tropiks sõimas. See tähendab, et ta taldrikuga mul varvast puruks ei peksnud.

Kati mehele pole midagi ette heita. Kui naine ikka hakkab märatsema, pole muud kui jalga lasta. Ma tegin ise samuti ja ei kahetse.

Jälle Rimis halvaksläinud kaup!

Tundub, et Rimi teemal võib lausa eraldi rubriigi avada. Irja ostis eile Rimist (Rakvere Põhjakeskus) virsikuid, mis olid soodushinnaga. Ent täna neid sööma hakates, selgus, et nad on seest täiesti mädad. Ja üks ka veidi hallitanud.

Mis kuramuse värk on?! Halvaks läinud kaup tuleb minema visata, mitte soodushinnaga inimesi lõksu meelitada. Ma tõesti ei saa aru, kas Rimi tegelased on päris ära pööranud?!

Varem olen Rimi kiitnud, ent tundub, et latt on alla lastud. Minu kogemus ütleb, et isegi Säästukast saab kvaliteetsemat kaupa kui Rimist. Seejuures veel odavamalt. Mina nimetaks Rimi käitumist vastutustundetuks. Sest kui halvaks läinud puuvilju sööb näiteks laps, kes ei oska välimuse järgi toidu kvaliteeti hinnata, võivad tagajärjed olla väga koledad.

Või on see tõesti Rimi omalaadne kättemaks eestlastele, kes nõudsid kodumaise liha tagasitoomist poelettidele?!

Ettevaatust! Rimi on asunud eestlasi mürgitama!

Vähe sellest, et Rimi asus, keel põses uuesti eestimaist liha müüma (kuna maarahvas tõstis hirmsat kisa), on see kaubanduskett asunud nüüd (võimalik, et eelmainitu tõttu) eestlasi mürgitama. Kuidagi teisiti ei saa põhjendada seda, et Rimi müüs täna Rakvere poes täiesti halvaks läinud toitu. See on siis salatit, itaalia ja ruccola, firma Dole toodang, mis oli müügis krõbeda hinnaga, 31 krooni pakk, ja säilivustähtaeg oli täna ümber saanud. Ning see kaup polnud isegi alla hinnatud! Või mis alla, see oli täiesti halvaks läinud, kodus pakki avades täitus köök vänge hapu haisuga. Ning alles siis vaatasin, muidugi, silti pakil. Mis ütles: best before 18.04.2010. Ehk siis tähtaeg kukkus eile.

Ma ütlen ausalt, pettumus on suur, sest olin ostnud neid salateid mitu pakki, mitmeks päevaks ette. Ja Rimist poleks sellist asja osanud oodata. Tundub, et Rimi asjad on täiega alla käinud. Ma ei kujuta ette, mis kala või liha nad müüvad, ka see võib olla halvaks läinud.

Olen seda salatit ostnud juba kuu aja vältel ja veel kordagi pole sellist jama olnud. Näiteks Maximas oli sarnane kaup müügil paar nädalat tagasi ja täiesti värske ja Maxima hindas kauba alla juba mitu päeva enne tähtaja möödumist, viidates allahindlusega ilusti tähtaja möödumisele. Ostsin ka allahindlusest, ja isegi siis oli see veel täiesti värske. Samuti on sama kaup olnud täiesti värske Selveri poodides.

Mis toimub, Rimi?! Aga pidage meeles, eestlane pole nii hella seedimisega nagu somm või svedu, kes sellise triki peale kiirelt otsad annab. Teil ei õnnestu eestlasest nii kergesti lahti saada! Pidage seda meeles.

Muide, mulle meenub, et paar päeva tagasi ostsin Rimist võrgus apelsine, kus pooled olid mädanema läinud. Samas on mind üha enam üllatanud viimasel ajal Maxima, eriti Võrus, kus see pood annab Rimile silmad ette. Maxima müüb edukalt eestimaist liha, miks see Rimile või Säästukale ei kõlba, on täiesti arusaamatu.

Ja üldse, mõni eesti firma võiks võtta lehtsalatite tootmise ja müügi tõsiselt käsile. Praegu on normaalne valik vaid Stockmannis, mujal otsi teisi tikutulega taga, ma mõtlen lisaks petersellile ja rohelisele sibulale ka teisi vahemerepäraseid salateid, mis on, muide, väga tervislikud. Nagu ütleb minu kogemus.

Siin veel üks halvaks läinud salatipakk:

Inimene kui masin

Inimest võib kategoriseerida erinevalt, et ta on, ütleme, loom, või siis lind, või kala, olenevalt tema arenguastmest, mõni inimene võib olla lausa siga, ent vaadelgem inimest kui masinat. Mis siis on üles ehitatud mingite teatud tehnoloogiliste iseärasuste alusel, mis kui liik on üles ehitatud laias laastus ühesuguselt ja mille toimimine on parasjagu nii efektiivne, kui hea on tema hooldus. Ehk vaadelgem inimest kui ... ütleme, autot.

Kõik teame, et auto võib väga erinevalt vastu pidada. Kui auto puhul kasutada head kütust ning teda regulaarselt hooldada, võib auto eluiga olla väga pikk, koguni 100 aastat või isegi kauem. Samas teame olukordi, kus auto ei pea vastu aastatki, näiteks siis, kui temast saab mõne õnnestuse tagajärjel plekihunnik. Nii et teda pole enam võimalik taastada.

Inimese kui masina puhul, nagu olen täheldanud, on hooldus väga oluline. Ent olulisem veel on kütus, mida inimene toimimiseks kasutab. Kui tarbida kõrge vitamiini- ja mineraalisisaldusega toitu, siis tuksub mootor ühtlaselt ning võtab pöördeid kui Ferrari. Kui pidada inimest intelligentseks, mõtlevaks masinaks, looduslikuks kompuutriks, siis vajab ka see kompuuter kütust. Ning, mis seal salata, sõltub ka kompuutri võimekus sellest, milline see kürus on. Kui ikka ajada sisse madala toiteväärtusega tangaineid, näiteks, kulub enamik energiat sellest toiduhunnikust vajalike ainete kättesaamiseks, ning masina efektiivsus on väga madal. Selline masin suudab töötada vaid madalatel pööretel ja ilma erilise jõudluseta.  Samas kui toita sedasama masinat värske aedvilja ning ilma säilitusaineteta kala või lihaga, võib see masin teha imesid. Kes ei usu, võb omal nahal proovida. Võimekus sõltub väga laias ulatuses sellest, mida kasutada selle masina kütuseks. Seejuures pole kogused üldse olulised. Väike kogus head kütust võib anda palju rohkem energiat kui suur kogus kehva kütust. Lisaks võib kehv kütus masina üldse rikkuda, nii et see lakkab töötamast. Ja remont võib olla väga kulukas, kui üldse võimalik, ning masin võib minna utiili, varuosadeks.

Mis on aga inimese kui masina puhul tähelepanuväärne, ja isegi hämmastav, et kui kütus omab väga olulist tähtsust, siis pööratakse sellele ääretult vähe tähelepanu. Õigem oleks öelda, et masinatele antakse massiliselt rämpskütust. Mistõttu pole ime, et masinad on üha rohkem korrast ära. See on kindlasti hea remonditöökodadele, ning remondimehi ja -naisi tuleb üha enam juurde, ning üha enam masinaid veedab suure osa ajast töökodades, ent kas see peab siis nii olema - et masina mõte on veeta aega töökodades.

Võib muidugi öelda, et masinaid on niigi palju, ning pole hullu, kui suur osa neist lakkab töötamast, seda siis näiteks kehva kütuse tõttu, või siis sellest, et nad ei saa piisavalt head hooldust. Ning kui masinate arv jääb väiksemaks, siis on ka nende efektiivsus parem. Mis oleks ehk ka lahendus. Et kui seni on peetud masinate paljusust vooruseks, masinale on reproduktsioon justkui sisse programmeeritud, siis mingist hetkest saavad masinad sellest veast aru ning massiline taastootmine lakkab. Kuni ajani, mil masinate arv ja hooldus on tasakaalus.

Leedus hüppas enesetappude arv lakke, kuidas Eestis?

Väljavõte New York Times'i veebist.

New York Times pühendas põhjaliku artikli Leedule, kus on enesetappude arv hüpanud lakke ning enesetapu äärel olevate inimeste kõnede arv usaldustelefonidele on kahekordistunud. Huvitav, kuidas on olukord Eestis, mis niigi on olnud tuntud enesetappude kõrge arvu poolest?!

Artiklis on Leedu kohta toodud veel üks huvitav paralleel: kui veel mõned aastad tagasi emigreerusid inimesed täis lootust, siis nüüd emigreeruvad inimesed lootusetusest. See on ilmselt nii ka Eestis, kust inimesed, eriti noored massiliselt põgenevad.

Paksus: kas põhjus või tagajärg?

Väljavõte Economisti veebist.

Üks päris huvitav artikkel nädalatagusest Economistist söömise ja paksuse teemal. Mis annab ülevaate USA Dallase teadlaste avastusest, et paksus pole mitte tervisehädade põhjus, vaid tagajärg. Ehk siis: nii paksus, kõrge vererõhk kui suhkruhaigus on kõik tagajärjed. Seni on paksust peetud mitmete haiguste, näiteks suhkruhaiguse põhjustajaks. Nagu aga välja tuleb, on kurja juur hoopis liigsöömine, või siis teatud toidu liigne tarbimine, mistõttu hakkab organism muu hulgas talletama rasva ning väheneb insuliini tootmine, mis omakorda on organismi kaitsereaktsioon teatud mürkide sattumise eest organismi. Ehk siis, nagu Dallase teadlaste avastusest järeldub, on arstid seni suhkruhaigust "ravides" hoopis organismi kahjustanud. Mis on kaasaja meditsiini puhul sümptomaatiline, et tegeletakse tagajärgede, mitte põhjustega. Või siis ei suudeta teha vahet tagajärgedel ja põhjustel.

Nüüd jääb ainult küsimus, millest tekib see nn liigsöömine?! Ma olen iseenda peal katsetades leidnud, et see tuleb vähese mineraali- ja vitamiinisisaldusega toidu tarbimisest, ehk siis liigsest teraviljatoodete nagu saiad-leivad ning muude tangainete nagu riis ülisuurest tarbimisest, millega organism ei suuda toime tulla. Kui süüa rohkem värsket aed- ja köögivilja (välja arvatud kartul) ning puuvilju, siis märkad peagi, et ei tahagi enam niipalju toitu sisse ahmida kui varem. Ning tervislik seisund paraneb märgatavalt. Liigsöömine tuleneb omakorda harjumusest, perekondlikest tavadest ja traditsioonidest. Paljudes peredes harjutatakse lapsi juba maast madalast suurte toiduainekogustega ning hiljem on sellisest harjumusest väga raske vabaneda.

Eesti taas esirinnas: ravile allumatu tuberkuloos

Väljavõte Washington Posti veebist.

Eestil on põhjust taas rõõmustamiseks: väike Balti vabariik on maailmas esirinnas ravile allumatu ehk nn ravimiresistentse tuberkuloosi juhtude poolest, mis moodustavad 15%. Maailmas on keskmine näitaja 4%. Lätis on vastav protsent 12. Esirinnas on Kasahstan ja Tadžikistan vastavalt 25 ja 17 protsendiga. Eesti jääb vaid napilt maha.

Tegelikult oleme Irjaga päris erinevad - Inno värske analüüs

Meil saab Irjaga tänavu 5 aastat kooselu, ja sellest oleme lahus olnud tõesti ainult mõne üksiku päeva, nagu olen ka kirjutanud, kui käisin ministeeriumiametnikuna ühel koolitusel. Ning mul on olnud suurepärane võimalus vaadata ennast kõrvalt, ning ka Irjat, ning meie suhet analüüsida. Ma arvan ühtlasi, et 5 aastat on juba selline periood, mille põhjal võib teatud järeldusi teha.

Esiteks, ja mis minu arvates on olnud suurim avastus, on see, et me oleme Irjaga ikka üpris erinevad. Mistõttu oli veidi ekslik minu algne arvamus, et oleme Irjaga väga sarnased ja seetõttu sobime. Meil on, tõsi, sarnased huvid ja sarnane huumorimeel, ning teatud sarnased omadused nagu uudishimu ja julgus, me innustume sarnastest asjadest, ent ent teatud olukordades käitume väga erinevalt. Mistõttu ma võin etteruttavalt öelda, et oma eelmise kaasa Ingridiga oli olukord vastupidine: me käitusime teatud olukordades ühtemoodi, ent meil polnud mitmeid sarnaseid omadusi ja huumorimeelt.

Mõned päevad tagasi just leidsime Irjaga, et näiteks teatud kriisi-situatsioonis, mille põhjused võivad olla erinevad, näiteks mõni väline ärritaja või teatud toit, muutun mina agressiivseks, hakkan ajama kiuslikku juttu ning tõstan häält. Ma ei kasuta küll füüsilist jõudu ega lõhu mööblit või nõusid, nagu see mõnedel inimestel esineb, ent võin olla päris tüütu kaaslane ja pool päeva sõna otseses mõttes jonnida. Või punnutada, nagu Irja selle kohta ütleb. Irja seevastu reageerib sellises olukorras vastupidiselt: kui ta muidu, normaalolekus on palju emotsionaalsem kui mina, jääb ta kriisiolukorras väga rahulikuks, justkui tardub (ta teeb seda, muide, samuti täiesti instinktiivselt, ja seda esineb ka siis, kui mina mingit agressiivsust ei ilmuta). Ja see aitab väga efektiivselt minu jonni-tuju maandada. Nii et meie tülid, kui neid üldse on, raugevad juba eos. Neid, mis seal salata, meil ei esinegi, sest pole seda teist poolt, kellega tülitseda. Ingridiga seevastu läks meil ikka tõsiseks sõnasõjaks, ja Ingrid andis ka kätele ning jalgadele voli, ning me kruttisime end ikka korralikult üles, nii et mul tuli mitmel korral suisa kodust põgeneda, et asi ei läheks omavaheliseks verevalamiseks. Selline tülitsemine polnud teab mis hea lahendus, eriti siis, kui meil tulid lapsed. Laste nähes ja kuuldes niimoodi kiselda. Seejuures, ma toonitan, ei allu sellised reaktsioonid kriisi-olukorras tahtele, need tulevad spontaanselt, ning alles hiljem saad aru, et midagi oli valesti. Mina suutsin küll pressida end kodust lahkuma, et vältida kõige hullemat, ent ka see oli kehv lahendus, sest pidin end pidevalt alla suruma. Sellisest allasurumisest tekkis pinge, mida omakorda olin sunnitud maandama alkoholiga, kuna miski muu lihtsalt ei aidanud. Või siis tegin suitsu. Ka Ingrid maandas pingeid alkoholi ja tubakaga, ja see mõjus omakorda halvasti tervisele. Olime pidevalt haiged.

Nõnda. Et kriisiolukorras käitume Irjaga erinevalt, ma mõtlen siin just spontaanset, lühiajalist käitumist, mis aga lähisuhtes omab määravat tähtsust. Samas tavaolukorras on jälle Irja palju emotsionaalsem ja agressiivsem, kui nii võib öelda, mis jällegi inspireerib mind, kes ma olen tavaolukorras rahulikum. Ingridiga aga oli meil tihti see lugu, kus me tavaolukorras vahtisime lihtsalt teineteisele otsa nagu tummahambad ning kummalgi oli justkui pea tühi. Ja kumbki meist ei tahtnud teha seda esimest sammu, et seda tardumust katkestada. Mistõttu muutus meie kooselu ajapikku väga üksluiseks, kus me teineteisega enam eriti ei suhelnudki ning koos elasime vaid nö harjumusest, laste pärast. Ehk siis: ühesugused inimesed, või siis need, kes reageerivad teatud olukordades ühtemoodi, suure tõenäosusega head paari ei moodusta. Sa elaksid nagu koos ise-endaga, mis ajab juba iseenesest närvi, ei loo mingit sünergiat. Või nagu Irja sõnastas: teine pool peab sinus looma tunde, et teisega koos oled sa üks tervik. Muidu on sul kogu aeg selline tunne, et midagi on puudu. Ja see on sulatõsi. Ingridiga koos elades tabasin end tihti mõttelt, et midagi on puudu, seevastu Irjaga koos elades olen end tabanud vahel mõttelt, et kõike on kogu aeg üle, nii et ma ei jaksa vahetevahel kõike vastugi võtta, mida elu pakub. Et jaksu suurendada, olen hakanud rohkem mõtlema oma tervise peale, mida ma Ingridiga koos elades üldse ei teinud. Siis ei hoolinud ma üldse endast, ega oma tervisest, mistõttu sain külge paljud tervisehädad, millest olen nüüd hakanud vaikselt vabanema. Vähemalt teen kõik endast oleneva, et nendest vabaneda.

Minu soovitus on teisega ikka mõne aasta koos elada, enne kui temaga seoses tõsisemaid plaane tegema hakkate. Sest esimene kiindumus saab nagunii õige pea otsa, ja kui sul teisega lihtsalt niisama pole hea koos olla, siis kujuneb kooselu väga vaevarikkaks. Kui muidugi on eesmärk pikemalt koos elada, sest tänapäeval on väga levinud ka lühikesed kooselud, mis on juba taotluslikult ajutise loomuga. Kui juba algul tõusevad tülid, nö tühjast-tähjast, siis ütleb minu kogemus, et need lähevad ajas üha suuremaks ja tüli võib tekkida juba valest silmapilgust. Kodu peaks samas olema turvaline oaas või kindlus, mis pakub nii sulle, sinu kaasale kui lastele turvalisust ja võimalust end taasatada ja laadida. Kus on hea olla ja kuhu on alati hea tulla. Kus sind alati oodatakse ja armastatakse.

Teateid koduvabariigist

Enam kui aasta tagasi Sillamäe haiglast kadunuks jäänud eakas mees leiti eelmisel nädalal haiglahoone pööningult surnuna.

Eestil taas hõbe: Retseptiravimite hind haige jaoks

Väljavõte Postimehe veebist.

Retseptiravimite hinnas haige jaoks on Eesti taas medalikohal, napilt Taani järel. Kuivõrd Eestis on sissetulekud mitu korda väiksemad kui Taanis, pole raske arvata, miks Eestis inimesed nii haiged on ja varakult maha koolevad - neil lihtsalt pole rohtude ostmiseks raha.

Rasked õnnetused töö juures - kuldmedal taas Eestile

Väljavõte Eurostati veebist.

Eestil pole põhjust kurta - rasketes õnnetustes töö juures on Eesti kindel liider. Ei saa öelda, et Eesti pole esimese viie hulgas. On, ja kuidas veel!