Moodsad Medeiad

Medeia on Euripidese kõige kuulsama tragöödia peategelanna ja Vana-Kreeka mütoloogia üks põnevamaid persoone. Hell hath no fury like a woman scorned, öeldakse, ehk: ei ole midagi hirmsamat mahajäetud naise vihast. Ja see on sageli tõsi. On palju maha jäetud naisi naisi, kelle ainsaks sooviks on oma eksmees hävitada ja nad on selle nimel valmis kõigeks. K õ i g e k s.

Ka Medeia oli selline naine. Kui Iason ta ühe teise naise pärast maha jättis, oli Medeia viha nii suur, et ta tappis enda ja Iasoni pojad.

Kuna ta ei saanud hävitada meest ennast, siis ta hävitas enda ja mehe lapsed, sest see oli ainus viis, kuidas mehele haiget teha. Iason armastas oma poegi ja osa temast suri koos nendega.

Medeia ei mõelnud oma lapsi tappes sellele, et hävitab neid hävitades ka tükikese iseenesest, või kui ta isegi mõtles, siis ta ei hoolinud sellest, sest tema viha Iasoni vastu oli suurem kui tema armastus tema enda laste vastu.

Kõik need naised, kes oma endistel meestel ühiste lastega kohtuda ei lase ja kes ütlevad oma lastele, et nende isa ei olegi enam nende isa, et neil on uus isa, on Medeia mantlipärijad. Ja niisama rumalad kui tema. Sest millest Medeia aru ei saanud, oli see, et Iasonit õnnestus tal küll haavata, aga lapsed ta hävitas. See oli Iasonile haiget tegemise hind.

Täpselt nõnda hävitavad oma lapsi, päev-päevalt ja tund-tunnilt need naised, kes neid nende isadest eemal hoiavad.

Oleme siin blogis nende isade võitlustest kirjutanud ja kirjutame ka edaspidi. Vaatasin just Juhani ja ta tütre pilte orkutis ja mõtlesin, et ühel päeval hakkab see väike tüdruk oma ema vihkama. Tütred jumaldavad oma isasid, sinna ei ole mitte kui midagi parata.

Medeia ei saanud kunagi teada, mis ta pojad ta kättemaksust nende isale Iasonile arvasid, sest ta kustutas nende eluküünla igaveseks, aga moodsad Medeiad saavad seda kindlasti teada, sest oma isadest eemal hoitud ja seeläbi vaimselt sandistatud pojad ja tütred pärivad neit ühel päeval aru. Ja häda Medeiadele, kui nad siis neile vastata ei oska.

Üks päris meeleolukas intervjuu Robert Antropoviga enne valimisi

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Kus siis Virumaa Teataja ajakirjanik küsis, et kas Antropov ei karda avalikkuse tähelepanu. Millele mees vastas, et:

Minevikuprobleeme ega nende uuesti pinnale kerkimist ma ei karda, sest mul pole midagi varjata ega salata. Olgem ausad – väga paljud probleemid olid ju meedial tegelikult pastakast välja imetud ja mulliks puhutud.
Ühel hetkel ma mõistsin, et pole mõtet meediaga võidelda: kui kellelgi on kindel plaan midagi kirjutada, siis üldjuhul ta seda ka teeb, ükskõik kas sellel on tegelikult alust või mitte.
Kui mõni ajakirjanik tahab maastikuautoga sõitmisest või millestki taolisest ka edaspidi kirjutada, siis las ta teeb seda. Tegelikult näitab ta sellega oma rumalust ja minul tekib ainult küsimus, kas selline ongi siis meie meedia tase.

Minu meelest  päris kõnekas, või kõnekad tsitaadid. Et mees, kes peab ajakirjandust millekski, mis imeb pastakast asju välja ja puhub mulli. Ja ta ise andis nõusoleku, et temast võib kirjutada. Nüüd millegipärast kirub takka. Nii pole ilus, Robert!

Antropov ka mujale võlgu

Väljavõte zone.ee veebist.

Robert Antropovi kodukalt Reformi veebis on link piltidele, ent seal teatab zone.ee tekst, et lehekülg on võlgnevuse tõttu suletud. Nii et Droom pole ainus, kellele Antropov võlgu on. Tundub, et asi ikka haiseb päris koledalt.

Robert Antropov - pilk ajas tagasi

Väljavõte Reformi veebist.

Päris huvitav on vaadata praeguse, Äripäevas avaldatud info taustal Reformi Lääne-Virumaa infolehte aastast 2007. Et mida kõike see mees siis kokku lubas, ja kuidas ta nüüd käitub. Kuidas lubas, et talle võib helistada ka pärast valimisi, ent nüüd ei vasta küsimustele ka siis, kui tema juurde kohale minna, helistamisest rääkimata. Selline mees siis.

Ta olevat Rakvere gümnaasiumile kinkinud ka 10 ID-kaardi lugejat, selleks, et ajalehte pääseda. Huvitav, kas seda kajastati ka? Ma ise ei leidnud kuskilt infot. Stsenaarium oli selline: "Teie koostaksite selle kohta artikli ning Robert astuks 10 minuti pärast Gümnaasiumist läbi ja annaks direktorile Aivar Pardile need üle. Teeksime kiirelt paar õnneliku näoga pilti ja laseksime stoori lehte. See oleks selline lühike ja lööv artikkel. Arvan, et selle võiks ajastada nädal-poolteist enne valimisi. Ma ei tea küll teie ID-kaardi ostuhinda ega oska nii lennult hinnata taolise ürituse kasulikkust aga põhimõtteliselt võiks asi kõlapinda peale leheveergude ka kooli personali seas leida. See oleks selline kiire shot. Gümnaasiumi direktor on nõus, infojuht samuti. Tingimus on see, et selle artikli tahaks direktor enne läbi lugeda. Robert peaks ise õpetajatega kohtuma ja ise need üle andma – see on just see, mida me vajame tema propagandaks."

Kusjuures see Part on Reformierakonna liige. Päris huvitav, kuidas manipuleeritakse õpetajatega. Huvitav, mis näoga direktor nüüd õpetajatele otsa vaatab? Täielik porno käib.

Huvitav oli Antropovi valimisürituste nimetus- CSI. Mis tähendab siis Crime Scene Investigation - kriminalistika, Antropovi eriala.

Kusjuures mis huvitav veel, nii Rahumägi kui Antropov, kes nagu õiged rullnokad Riigikokku kandideerisid, on mõlemad suured Hummeri-fännid. Rahumägi ise sõidab ka Hummeriga, aga arveid ei jõua maksta, kas Antropov ka Hummeriga sõidab, seda ei tea.

Ingrid hoiab Arteris elus buumniaegset bling-eufooriat

Väljavõte Postimehe veebist.

Olen nüüd jälginud ka Postimehe Arterit, mida toimetab Toptopi-Ingrid, ja mis silma torkab, et ta üritab teha endises Postimehe kultuuri-lisast glamuuri-väljaannet, midagi Buduaari-taolist, mis siis näib justkui nostalgiliselt taga igatsevat buumiaegset bling-eufooriat.

Ja mõjub seetõttu veidi koomiliselt, kuna viimase aja ajakirjade ja moe trend on loomulikkuse ning lihtsuse suunas. Aga las ta olla, eks sellist glam-lugemist peab ka olema. Mingi nišš tal kindlasti on. Näiteks viimases numbris oli üks mesilugu Toomas Tooli eksi Jane Tool'iga, vahva tibiga, kes siis rääkis, kui uhke ja viimase peal tal kõik on. Samasse kategooriasse kuulub lugu SEB-panga analüütikust Ruta Arumäe'st, kellest kirjutab Arteri tipp-reporter Priit Pullerits. Tipp-reporter intervjueeris tipp-analüütikud. Tõeline tippude tipp! Ja seda kõike paneb kokku tipp-peatoimetaja.

Siis on üks kummaline lugu ühest Eesti teadlasest, kes Soomes narko eest poolteiseks aastaks kinni pandi.  Kummaline lugu ses mõttes, et kogu lugu on sellest, kui vinge mees ikka kinni pandi. Info pärineb ühelt allikalt. Jääb mulje, justkui oleks Soome uurimisorganid ja kohus mingid pooletoobised. Kuidas juleti nii vinget meest üldse karistada! No Eestis oleks ta ilmselt tõesti nn oportuniteedi põhimõttel süüst vabastatud, aga soomlased, raisad, ei tea sellest midagi.

Siis kirjutab tipp-reporter Pullerits Carla Bruni'st, ühest glamuuri-tibide suurest eeskujust.

Ja siis lugu veel eestiaegsetest funkvilladest. Ning kuidas teha tuntud tiramisu kooki.

Üks küsimus vabariigi valitsusele seoses parteide rahastamisega

Pärit Äripäeva kommentaariumist:

Euroopa Nõukogu korruptsiooni vastase võitlusega tegelevate riikide ühenduse (GRECO) eksperdid andsid 2008a. aprillis Eestile kohustusliku soovituse anda parteide rahastamise kontrollimine üle sõltumatule organile. Soovituse elluviimise tähtajaks anti 2009a. 31.okt. Siiani ei ole GRECO poolt antud kohustusliku soovitust täidetud. Kuidas reformierakonna suhete juht Silver Pukk seda kommenteerib?

Noh?

No comments

 

Postimehe veebist.

Üks väike ühevaatuseline näitemäng

- Mis mees sa küll oled?
- Olen tavaline eesti mees!
- Närakas oled, mitte mees. Kaltsakas, vaata ennast!
- Kus ma siis kaltsakas olen?
- Joodik oled, raisk! Palju sai eile õhtul raha maha jõid?
- Midagi ei joonud. Teised tegid välja.
- Valetad, raisk!
- Ei valeta.
- Valetad küll! Näita rahakott siia!
- Näe. (otsib) Kus ta mul ongi nüüd.
- Näe, rahakoti oled ka ära kaotanud. Oi-jummal. Mis ma sinusugusega küll peale hakkan?!
- Alles ta oli mul siin. Alles vaatasin ju.
- Näe, ei ole ju! Kus ta sis on?
- Ma ei tea, võibolla teises taskus.
- Kus teises takus?
- Jope taskus.
- Kus su jope on? Sa tulid eile ilma jopeta!
- Tulin vä?
- Sa, raisk, ei mäleta isegi seda! Joodikunarts sihuke!
- Ma enda arust tulin koos jopega.
- Polnud sul mingit jopet. Selle oled ka ära kaotanud. Oi-õudust. Mina pean sinusugusega koos elama!
- Sa ei pea ju. Lahutame siis ära, kui sulle ei meeldi.
- Või seda tahad sa, lahutada, närukael. Seda ma sulle ei kingi. Või tema tahab lahutada!
- No aga siis sa ei peaks minuga jändama.
- Vait! Sa raibe julged veel siin seletada. Kus sa eile olid? Mis kõrtsus?
- Mitmes.
- Issand, mitmes ka veel. Tuleta nüüd meelde, kus sa olid.
- Ma ei mäleta.
- Oi-jummal. Mis mehega ma olen küll kokku sattunud. Mis mees sa oled?
- Tavaline eesti mees, noh.
- Kuradi kaltsakas oled, mitte mees. Näru oled!
- Ju siis olen näru.
- Joodikukalts!
- Olen siis kalts. Ja joodik.
- Kõik raha jood maha.
- No siis joon.
- Ja kõik oma riided kaotad ära.
- Ju siis kaotan.
- Issand, ja mina pean sinusugusega koos elama.
- Ju siis pead elama.
- Vaiki, õnnetu. Mis sa kordad nagu papagoi!
- Mis ma pean siis tegema.
- Vaiki, õnnetu!
- Sa ise küsisid, et mis mees ma olen.
- Sa polegi mees, narts oled, mitte mees!
- No siis olen narts.
- Oled jah!
- Olen siis.
- Värdjas. Miks ma küll sinusugusega abiellusin?
- Ma ei tea.
- Kurat, sa ei tea midagi.
- Ei tea jah.
- Mis mind küll sinusugusega kokku viis?!
- Sa ise tahtsid?
- Tahtisin! See on olnud mu kõige suurem viga. Sina!
- No aga, lahutame siis ära.
- Vait, raisk! Meil on lapsed. Mõtle nende peale!
- No aga mis elu neil on niimoodi.
- Vaata ennast, sa oled ju joodik, mis eeskuju sa neile oled?!
- Ma ütlengi, et pole. Lahutame siis ära.
- Tahad lapsed isata jätta, jah? Närukael!
- Kas neil on siis sedasi parem, joodikust isaga elada?
- Kes sul käsib siis juua?
- Keegi ei käsi.
- Miks sa siis jood?
- Ma ei tea. Teised võtsid ka.
- Teised. Teised. Ma ütlen, ma keelan sul kodust välja minna.
- No aga tööle pean ikka minema.
- Kurat, et sind juba töölt pole lahti lastud selle joomise pärast!
- Tööl ka võtavad, ma koos ülemusega eile võtsin. Ta ise kutsus.
- Sellised need ülemused siis on! Meelitavad teisi jooma.
- Ikka natuke võetakse. Kui on sünnipäev või nii.
- Kurat, sa vaata ennast, sa vaata ennast, kõik riided on mustad ja lõhki.
- Ma pesen puhtaks.
- Need ei lähe puhtaks!
- Kuidas ei lähe?
- Näedsa, õliplekid on sees, ja siin koniauk, neid ei saa välja. Kõik riided on rikutud. Rahakott ka kadunud. Mille eest me sulle nüüd uued riided ostame?
- Ma võtan töö juurest avanssi.
- Kurat, et sulle ka kogu aeg sealt raha antakse. Sa ei oska ju selle rahaga midagi peale hakata!
- Aga sa ise tahtsid, et ma rohkem teeniksin.
- Ma tahtsin, et sa raha koju tood!
- Aga ma toongi.
- Aga kus siis on, näita ette, kus on rahakott!
- Ma ei tea.
- No näedsa!
- Seal rahakotis polnud midagi.
- Kuidas polnud?
- No nii. Ei olnud. Kakskümmend viis krooni vast oli.
- Kus sul siis raha on?
- Siin. Kodus. kapis.
- Millal sa selle sinna panid?
- Eile, enne kui välja läksin.
- Miks sa siis välja läksid?
- Ütlesin ju. Ülemus kutsus. Sünnipäev oli.
- Ja palju sa raha kaasa võtsid?
- Kakskümmend viis krooni.
- Nii vähe?
- Nojah, ma ütlesin ju, ülemus tegi välja.
- Kõik tegi välja?
- Jah, kõik. Mul endal ei kulunud midagi.
- Kuidas sa koju said?
- Taksoga.
- Kes takso kinni maksis?
- Ülemus.
- Kus see sünnipäev oli?
- Ülemuse juures.
- Kuhu su jope siis jäi?
- No siis jäi ülemuse juurde.
- Ja rahakott?
- See jäi jope taskusse.
- Ja see on ka ülemuse juures?
- Jah?
- Mine too see siis ära, mis sa passid.
- Seda ma tahtsingi sulle öelda.
- Aga miks sa siis ei öelnud?
- Sa ei lasknud ju, hakkasid kohe tänitama, et mis mees ma olen. Ma ei saanud midagi öelda.

THE END.

Kilde Robert Antropovilt: „Appi, kas jäigi marju kuut????:))))“

Tsitaate Robert Antropovilt (ja tema abilt) Äripäeva veebist:

„Seljale: Robert Antropov, nimele juurde trendikalt kujutatud 392, nagu sportsärk ja kuskil võib olla ka orav, näiteks kaeluse juures või selja peal kaeluse juures nagu sportsärkidel firmamärk."

„Mida aeg edasi seda nõmedamaks need Oiku üritused tunduvad, eriti kui lugesin Viksi reklaami projekti, lapsik ja labane või eksin."

„Kui sünna tuleb kaaslastega, siis peaks nimekirja ülevaatama (paljud on lihtsalt tööpartnerid – poolvõõrad), vaja ka meelelahutust (naistele). Kui ilma, siis on lihtsalt tööalane treff, 2 tundi juttu."

„Appi, kas jäigi marju kuut????:))))“

„Tere ja tänud nädalavahetusel tehtu eest! Kahjuks või õnneks pidin veetma aega suusvaõistlusel, kus suhtlemine oli tähtsaim muust seal toimuvast ja teie tegite tööd pc ees. /---/ Algavad kiired valimisjada, rahu ja kannatlikkust… siis VÕIDAME kindlasti!“

Inno: mis see "pc ees töö" endast kujutas? Kas kommide kribamist?

"Jällegi, esimene kiirmärkus: Robert on ANTROPOV."

Kuidas saada täiuslikuks?

Väljavõte Delfi Naisteka veebist.

Delfi Naistekas on üks põnev lugu naisest, kellel on justkui kõik olemas, aga kes pole ikka rahul. Artiklis on seletatud, et see on ühiskonna poolt naistele peale surutud nö supernaise fenomen, millest aitab välja, kui end lõdvaks lasta.

Mina ei ole naine, ent ma tundsin end mõned aastad tagasi samasuguses olukorras: kõik oli justkui olemas, aga oli selline tunne, et midagi ei ole. Mõned nimetavad seda keskea kriisiks, aga minul algas see juba 27-aastaselt. Kus mul olid olemas kõik need asjad, mida üldiselt peetakse kaasaja mõistes nö õnneliku elu alusteks: naine, laps, hea töökoht, peres mitu autot, kõik kodumasinad jne. Ja edasi polnudki justkui enam millegi nimel elada. Kõik tundus tühine. Noh, naine rääkis, et õnnest on puudu veel uhkem maja, veel uhkem auto, veel paremad riided, veel rohkem raha panga-arvel, veel üks laps. Ma algul justkui uskusin seda juttu, aga mida aeg edasi, seda vähem. Ja see miski, millest ma puudust tundsin, andis end üha rohkem tunda. Ja ma ei suutnud ise ära mõistatada, mis see miski on. Mõistus ei võtnud seda kinni.

Alles peale Irjaga kohtumist mõistsin, mis see miski on. See on selline seletamatult hea tunne, kui saad koos olla inimesega, kellega sul on hea olla. Me oleme Irjaga vehl arutanud, et varem oli meil olnud mitmeid suhteid, kus me olime hoopis teistsugused inimesed, sellised tõredad ja kiuslikud. Ent Irja pole näinud sellist Innot, kuigi oleme juba pea 5 aastat koos olnud, ja Inno pole näinud sellist Irjat. See tõre, lootusetu tegelane on justkui surnud. Ja mis paradoks, pärast Irjaga kohtumist tundsin, et nüüd võin rahulikult surra. Oli selline naljaks vaba tunne. Kuigi tegelikkuses muidugi oli asi sellest kaugel, pigem vastupidi, ma hakkasin tähelepanelikult jälgima oma tervist, et seda erilist tunnet koos Irjaga nautida võimalikult kaua. Sellest ka kõik need jutud tervislikust toitumisest, millest ma varem midagi ei teadnud, ent millega ma nüüd väga hoolsalt tegelen. Kuulan oma keha üha tähelepanelikumalt ja reageerin igale häirekellale. Varem lihtsalt neelasin sel puhul tablette, või tarbisin alkoholi. Tuimestasin nõnda keha signaale, mis tegelikkuses on pigem sinu abilised, ja kui neid sugnaale kuulda võtad, siis on ka tervis palju parem.

Aga tulen tagasi artikli juurde. Minu arvates pole see super-fenomen ainult naiste "häda". See puudutab ka mehi. Ja seda süvendab kaasaja meedia, mis jälitab sind igal pool, järgneb sulle isegi magamistuppa, vannituppa ja vetsu. Kõikjale. Ja mis konstrueerib sinu jaoks uut reaalsust, uut sind, mida sa hakkad lõpuks uskuma, et see uus sina oled päris, ja päris sina pole õige sina. Kusjuures selle kõige juurde käib sõnum, et kui oled muutunud selleks uueks sinaks, ainult siis saad olla päris õnnelik. Paradoks on see, et sa ei saa kunagi päris õigeks uueks sinaks, ikka jääb midagi puudu, aint et sa saad sellest aru alles veidi aega enne surma, või ei saa seda kunagi teada. Kuna tunned end olevat sedavõrd jõuetuna, luuserina, et tapad kas iseenda, või tapetakse sind. Või jääd haigeks ja kaotad samuti lootuse, neelad elu lõpuni tablette ning rahustad end mõttega, et kui sa poleks teinud seda ja seda viga, siis oleks kõik läinud teisiti ja sa oleks saanud õnnelikuks. Niisiis elad elu lõpuni oma süütundega, tige ja kibestunud. Nii elab väga palju inimesi, see peegeldub vastu kasvõi kommentaaridest, kus oma sappi välja elatakse, kus juletakse öelda välja seda, mida mõeldakse. Sest teistele avatud elus ei saa isegi seda teha, öelda välja, mida mõtled. Kuna siis peetakse sind lihtsalt hulluks. Ja nii valetavad kõik endale ja teistele, ning saavad ausad olla vaid kommentaariumides. Ja see "ausus" on väga traagiline, kui olla aus.

Niimoodi. See Delfi Naisteka artikkel, mis tugineb ühe psühholoogi arvamusele, on küll põnev, aga kokkuvõttes ei pane mind uskuma, et see on lahendus, mida psühholoog pakub: et lihtsalt aeg maha võtta ja endasse vaadata. See aitab küll ületada suuremaid kriise, kuhu ilmselt paljud inimesed on praeguses olukorras langenud, ent ei aita kuidagivõrd pikemas perspektiivis. Ei aita välja sellest rattast, kuhu paljud psühholoogid ja psühhiaatrid inimesi tõmbavad: et neelad lõpuks hommikust õhtuni rahusteid, et saada mõneks tunnikski sõba silmale. Nagu juhtus lõpuks Michael Jacksoniga, kes oli täiuslikkusest vaid mõne "sammu" kaugusel.

Mis aitab? Minu meelest aitab see, kui end esiteks meediast välja lülitad. Ei loe lehti, ei kuula raadiot, ei vaata telekat, unustad interneti, kõik need orkutid, feisbukid ja reitid. Ei kasuta telefoni. Näiteks lähed tiibeti-reisile, või kolid sügavale metsa, või saare peale. Siis saad jälle kontakti iseendaga, mitte selle tegelasega, kelle meedia on sinu jaoks sinust loonud. Ja tegelt saabub see kontakt üllatavalt ruttu, juba pärast mõnepäevast eemalolekut meediaruumist. Saad jälle aru, mis on päris ja mis mitte. Ja saad ka aru, mida sa elult tahad ja mida mitte. Nüüd edasi oleneb sust endast, kas julged endale tõtt tunnistada ja talitada nii nagu ise õigeks pead. Või naased tagasi oma endisesse ellu, ning jätkad pärast väikest pausi selle meedia poolt loodud sinu poole püüdlemist.

Ma võin enda kogemusest öelda, et minul ei õnnestunud endale, ja ka teistele valetamist lõpetada enne, kui kohtusin Irjaga. Ma lihtsalt ei suutnud. Sestap arvan mina, et inimene ei leia enne rahulolu enda ega maailmaga kui kohtub elus sobiva partneriga. Minu enda kogemus ütleb, et siis kaotavad tähenduse kogu ümbritsev meedia, raha, asjad, välimus, karjäär jms, mida üldiselt peetakse oluliseks. Siis hakkad mõtlema selle peale, kuidas säilitada võimalikult pikalt seda heaolu, ehk mõtled nii enda kui oma partneri tervise peale. Ja muu tegelikult polegi oluline. Ning püüad ka maailma muuta, niipalju kui suudad, selliseks, et ta mõtleks rohkem inimeste tervise kui inimest ümbritsevate asjade peale. Ses mõttes täiesti vastandlik üldlevinud filosoofiale, et võitja on see, kel on surres kõige rohkem asju. Mis omakorda justkui kiidab takka ebatervislikele eluviisidele ja igasugu meeletustele. Hea näide on siin Britney Spears.

Kui nüüd eelmainitud artikli juurde taas tagasi tulla, siis tegelikkuses ei paku psühholoogid puntras inimestele mingit lahendust. Ok, õnn ei ole rahas, või asjades, lastes, karjääris, autos ega majas. Aga ei öelda ka, milles see õnn siis on. Kui inimeselt ära võtta kõik need asjad, mis talle siis järele jääb?! Enne olid vähemalt asjad, lapsed, positsioon ja karjäär, millest ta sai kinni hoida. Kui ta kõigest loobub, siis pole tal enam midagi ja selline inimene muutub ühiskonnas naerualuseks. Mis süvendab veelgi depressiooni.

Ja mis täiuslikkusse puutub, siis loomulikult on ka see "täiuslikkus" üks paras müüt. Inimene on täiuslik just sellisena nagu ta on. Nagu ta on siia ilma sündinud. Paradoksaalne, aga nii see on. Tõsi, inimest hakatakse juba lapsena pommitama sõnumitega, et ta pole sellisena täiuslik, ning hakatakse ette lükkama retsepte, kuidas saada täiuslikuks. Millega tehakse karuteene: inimesel ei lasta välja areneda sellisena nagu ta on. Mistõttu jäävad sageli välja arendamata ja kängu inimese tugevad küljed. Inimene hakkab lõpus päris ennast häbenema, ja liigub pidevalt selle kujuteldava enda suunas, mis on üks paras liikuv märklaud, sest meedia poolt konstrueeritud ideaalid pidevalt muutuvad. Piltlikult öeldes, oled lõpuks nagu see ära lõigutud nn kass-naine, nii väljast kui ka seest.

Delfi veebist.

Või Michael Jackson (dinandnoise.com veebist):

No comments

 

Väljavõtted Postimehe veebist.

Lätist lahkub aastas 30 000 inimest, kui palju Eestist?

Väljavõte Postimehe veebist.

Lätist lahkub sel aastal 30 000 inimest, mida peetakse emigratsiooni teiseks laineks maailmasõja järel. Mistõttu võib praegust olukorda Lätis pidada samuti sõjaks, kus siis osa elanikkonnast on sunnitud lahkuma.

Kas sama olukord pole mitte Eestis?! Minu arust küll. Ja ma pakun, et ka Eestist lahkub sel aastal suurusjärgus 30 000 inimest. Juba kuulsustest lahkujaid on päris palju. Mis sisuliselt nullib ära emapalgad jms sammud iibe tõstmiseks. Kntrollimatu buum ja sellele järgnenud kontrollimatu kriis hävitab rahvastikku sama laastavalt kui sõda.

Ka minu soovitus on noortele: kui võimalik, siis laske Eestist jalga. See on ühe klanni käes olev banaanivabariik, kus pole mõtleval ja edasipüüdlikul inimesel suurt midagi teha.

Kuidas on Eesti korruptsioonivõrdlustes nii kõrgel kohal?

Saabus selline huvitav tähelepanek:
Kuuldes lugusid Pärnu kohta, Tallinna kohta, lugedes II kommentaare Rakvere kohta ja veel mõnest vallast, kus tuttavaid evin, tekib küsimus kuidas saab Eesti olla korruptsioonivõrdlustes nii kõrgel kohal. Huvitab kas annab veel rohkem varastada, kui Eestis seda tehakse? Ja veel tekib küsimus, et kas on üldse teoreetiliselt võimalik, et omavalitsuse tegelased tegeleksid omavalitsuse huvide, mitte enda omadega?

Inno kommentaar:
Mind on see ka imestama pannud. Eriti seda, miks väikestes kohtades toimuvast ei kirjutata. Olen ka ajakirjandusjuhtidele öelnud, pealinna omadele, et saatke ajakirjanikke väikestesse kohtadesse, sealt tuleks selliseid lugusid, et hoia ja keela. Ometi seda ei tehta, ilmselt sellest, et kulud on maru suured. Ja nii istuvad kõik Tallinnas ja passivad Savisaart nagu kassid ühte hiirt. Samas jookseb väiksemates kohtades ringi mustmiljon hiirt, isegi lihavaid rotte ja võhrusid.

Väikeste kohtade ajakirjanikud ei saa ise asjadest kirjutada, kuna siis...

Ja sealt tuleb ka see korruptsiooni teema. Kui asjadest ei kirjutata, siis nendega ei tegeleta, ja tundubki kõik ok. Korruptsiooni mõõdetakse läbi arvamusküsitluste. Tegelikkuses, muidugi, lokkab paljudes kohtades ikka korralik korruptsioon, näiteks Rakveres. Aga laiem avalikkus pole sellest teadlik. Kitsas ring teab küll, aga hoiab info enda teada. Eestis on kohalikud lehed väga nõrgad. Näiteks Rakveres oli kohaliku lehe tähtis uudistetoimetaja Andres Pulver veel äsja sotside erakonna liige, tema kajastab ka kohaliku võimu uudiseid, ja sotsid on võimuliidus. No mis ajakirjandusest me siin räägime? See oleks sama, kui Jaak Juske on, ütleme, Postimehe uudistetoimetaja ja ainult tema kirjutab Postimehes Riigikogu ja valitsuse uudiseid.

Üks tagasiside meedia kallutatuse kohta, ja Inno kommentaar

Väljavõte Äripäeva veebist.

Saabus selline tagasiside meedia kallutatuse kohta (lähtuvalt ülaltoodud Aivar Hundimägi kommentaarist Äripäevas):

“Oleks tore, kui sel teemal tekiks diskussioon ja vaikivad meediaväljaanded vähemalt selgitaksid avalikkusele, miks nad vaikivad.”

viide: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ap-miks-osa-ajakirjandusest-vaikib-reformierakonna-skandaalidest.d?id=26574359

Inno, kas annad oma kommentaarid või ülevaate, kuhu ja miks on erinevad meediakanalid kallutatud? Võiks teha kohe mingi tabeli, hea kohe vahel üle vaadata.

Noh Postimees on reformi poole kaldu, Teie olete Keski. Kuhu huvitav Äripäev ise on? Kas tõesti siis narkoärikate poole? Äripäev ju otsustajate ehk firmajuhtide leht. Kas Ansipi arvates on kõik Eesti suuremad ettevõtete juhid ja ärimehed narkoärikad jne? Kelle kuradi huve ta nüüd seal valituses esindab? Reform on ju ettevõtjate erakond, Äripäev on ettevõtjate ajaleht. Minu meelest nimetas ta oma valijaid narkariteks...

Inno kommentaar:
meedia kallutatuse teemat analüüsisime Irjaga põhjalikumalt Vaba ühiskonna raamatus. Ent lühidalt ütleks nii:
Ekspress Grupp (Eesti Ekspress, Päevaleht, Delfi) on kaldu IRLi suunas, kuna selle grupi juht Hans Luik toetab IRLi.
Postimehe grupp (Postimees, kohalikud lehed, Kanal 2, Kuku raadio) on kaldu Reformierakonna suunas, kuna Mart Kadastik toetab Reformierakonda.
Äripäev on kaldu nende suunas, kes lubavad madalamat maksukoormust, ehk siis IRLi ja Reformi suunas.
ERR (ETV, Eesti Raadio) on kaldu võimuloleva valitsuse suunas, kuna valitsus maksab ERRi töötajatele palka ja tellib muusika.
Inno ja Irja kohvik on kaldu Keskerakonna suunas, kuna see on kõige lihtsam: mitte ükski teine kanal pole selles suunas kaldu, nišš on tühi juba aastaid.

Mis puutub Aivari kommentaari, siis väidab ta kohe algul, et pole 16 aasta jooksul kogenud nii suurt survet ühe artikli ilumise takistamiseks, ent kirjutab hoopis sellest, et teised väljaanded ei tsiteeri. Aga mis oli see surve artikli ilmumise takistamiseks? Kust see surve tuli? Sellest võiks pikemalt kirjutada.

Kas IRLi pedofiil Rene Truber valetas oma hariduse kohta?

Rene Truber, väljavõte IRLi veebist.

Saabus selline vihje:

Muuseas, Raasiku vallas levitatud IRL reklaamil väidab Truber ennast olevat kõrgharidusega:
Haridus: Kõrgharidus, piima laborant ja tehnoloog.
Tegelikult ta ju kõrgkooli vist lõpetanud pole?

Inno kommentaar:

tõepoolest, ma pole tuvastanud kuskilt, et Rene Truber'il, sellel IRLi pedofiilil oleks kõrgharidus. Varem on väitnud, et omab eriharidust piimanduses. Kas ta siis valetas oma valijatele?