Nagu kaks lestakala

Nagu kaks lestakala, vasakult Fred Krieger (Facebookist) ja lest (kalale.ee veebist).

Sahin: Eesti kohalikud lehed on müügis

Väljavõte Eesti Meedia veebist.

Ajakirjandusringkondades sahistatakse üha valjemini, et Norra Schibsted on pannud müüki neile kuuluva osaluse kohalikes lehtedes Eestis. Seda on mõista antud ka väljaannete töötajatele. Stiilis, et kui ostjat ja lisaraha ei leita, siis pannakse lehed üldse kinni. Põhjus on selles, et kohalike lehtede reklaami- ja müügitulud on hüppeliselt vähenenud, samal ajal püsivad toimetuse- ja trükikulud kõrged. Ajakirjandusjuhid on selle info seni ümber lükanud.

Veel üks kõnekas fakt Rakvere Teatri debattide kohta

Rakvere Teatri nooruke teatrijuht Joonas Tartu (26) on populaarses suhtlusportaalis Facebook märkinud, et on Toomas-Hendrik Ilvese fänn.

Mida sest järeldada? Noormees on ilmselt sotsiaaldemokraatlike vaadetega ning põhjust, miks valimisdebatid just Rakvere Teatris korraldada otsustati, ei pea kaugelt otsima. Sotsid, kelle hulka kuulub ka Rakvere Teatri endine juht Indrek Saar, tunnevad end seal väga mõnusalt, ikkagi kodumuru.

Joonas Tartu, kes tegi Virumaa Teatajale ettepaneku korraldada debatid just nende pool, rõhutas Virumaa Teatajale antud intervjuus, et peab kõige olulisemaks debatti kultuuri teemal, kus sotside nimel kõneleb sellesama teatri endine direktor Indrek Saar.

Sotsid on ka ainsad, kes on Virumaa Teatajale välja öelnud, et kavatsevad valimised Rakveres võita. Soov võita on nõnda suur, et riskida ei juleta eriti millegagi. Debatid korraldatakse enda kodus, vastaskandidaatidega suhtleb ajakirjanik, kes on endine erakonnakaaslane, ning ka debattide teemade valikul surutakse läbi oma tahe. Sotside tahtmine, küllakutsumise eeltingimus olevat nimelt olnud, et debateeritakse ka kultuuri teemadel.

Kelle kodus oled, selle pilli järgi tantsid.

Tegelikult on muidugi nõnda, et praegusel suure kriisi ajal on kultuurist rääkida häbitu. Rääkida tuleks majandusest, kuidas seda päästa, kuidas luua uusi töökohti, kuidas teha nii, et inimestel poleks kõht tühi ja neid ei tõstetaks nende kodudest välja. Aga selleteemalist debatti millegipärast kavas pole.

Vägisi hakkab tunduma, et Virumaa Teataja tahe ausaid debatte korraldada on küll suur, kuid koht, kus need toimuvad, ja sotside kui peremeeste õigus teemade valikul kaasa rääkida teevad sellest tahes tahtmata sotside valimisürituse.

Minu tagasihoidlik arvamus on, et debatid võiksid toimuda keset Turuplatsi, kuhu võiks olla üles seatud poodium ja kus linnaelanikud, keda mahuks sinna hulga rohkem kui väiksesse ja umbsesse Teatrikohvikusse, saaksid meerikandidaatidele küsimusi esitada. Oleks tõeline rahvaüritus, mitte alandlik külaskäik sotside juurde, kes tunnevad end Teatris peremeestena.

Võiks mõelda selle üle. Et kas poleks siiski targem toimumiskohta muuta. Oleks palju ausam ja ma arvan, et rahvalgi huvitavam - on ju Turuplats Rakvere süda, kuhu rahvale on ikka meeldinud kokku tulla. Ka Vana-Kreekas võtsid riigimehed üksteisest mõõtu just linna keskväljakul agoraal, kus kaubeldi ja peeti koosolekuid. Vana-Roomas nimetati sellist keskväljakut foorumiks.

Miks jätta niivõrd tähtsate sündmuste nagu seda on linnapeade debatt, puhul kasutamata Turuplats, mis on rakverlaste üks armastatumaid kooskäimiskohti, ja vaielda elitaarses Teatrikohvikus, kuhu lihtrahval praegusel raskel ajal vaevalt asja on?

Vihje: kultuurileht Sirp osaleb suures poliitikas

Väljavõte Ekspressi veebist.

Kohvikule saabus vihje, et linnulennul Europarlamenti siirdunud telesaatejuhi Indrek Tarandi väike vend Kaarel Tarand on asunud, ilmselt mõningasest kadedusest ise väikestiviisi poliitikat tegema, seda tema toimetatavas ajalehes Sirp, mida antakse välja maksumaksja raha eest.

Nimelt ajas Tarand sõrad vastu Tallinna ülikooli professorile Rein Ruutsoole, kes tahtis kõigepealt Sirbis avaldada loo nn Balti tee'st (mille tuntuim väljendusvorm oli Balti kett), mis on kantud lausa UNESCO kultuuripärandisse. Nii et oleks just nagu kultuurisündmus küll. Sama loo avaldas näiteks ilma mingi jututa ajaleht Eesti Ekspress.

Ruutsoo sai pahaseks ja saatis Sirbile avaldamiseks sellise avaliku kirja:
Avalik kiri Kaarel Tarandile

Seoses suursüdmusega,  –  ÜRO  egiidi all töötav väärikas kultuuriorganisatioon UNESCO otsustas  „Balti Tee” nime ajalukku läinud Baltimaade vabadusvõitluse tähise 30. juulil 2009 kanda maailmapärandi  nimekirja, tegin ajalehe Sirp toimetusele Valle-Sten Maiste isikus  E-posti teel pakkumise selle otsuse tausta avamiseks - pakkusin praktiliselt valmis esseed nö töösse võtmiseks. Lugupeetud toimetustöötaja teatas järgmisel päeval telefoni teel, et sedalaadi materjal Sirpi ei huvita ja seda pole mõtet saata:  seda ei avaldata. Selle telefonikõne ja edasise ulatusliku kirjavahetuse  käigus esitati kaastöö tagasilükkamisele järgnevaid põhilisi selgitusi, (oli ka muid, mille juurde saab tulla tulevikus, nad kirjalikult olemas)

1.     Sirbil olevat põhimõte ja toimetuse otsus nö oluliste kultuurisündmuste tähtpäevi sh näiteks loomeliitude pleenumit mitte tähistada (Sirbis selle kohta ka midagi ei ilmunud).

2.     Argumendi, et UNESCO tunnustus on erakordne sündmus, mida tuleks ära märkida,  ja tähtpäev on kõrvaline, tõrjus toimetuse kontaktisik Valle-Sten Maiste viitega UNESCO otsuste mitte-olulisusele või mittepädevusele  

Sedalaadi argumendid hämmastavad mind  kui eestlast, kui kodanikku ja kui EL elanikku, sest nad ei haaku hästi Eesti Vabariigi deklareeritud kultuuripoliitika printsiipidega, väärtustega, jne, mis on ka Eesti kultuuri sh Sirbi rahastamise aluseks maksumaksja rahast ja millesse uskudes olen siiani elanud.

Seoses selle toimetuse positsiooniga näen järgmisi põhimõttelisi probleeme

 1. Näib, et Sirbi toimetusel ja maailma kultuuriavalikkuse olulistel organisatsioonidel, nagu UNESCO, milles ka Eestis osaline ja kellelt Eesti taotles väga kõrgel tasemel Balti tee pärandisse arvamist (sellele keskendus paljude teadlaste ja asutuste mitme aasta pikkune pingutus) on erinevad VÄÄRTUSED. Ei tahaks uskuda.

2. Kui tõesti ajalooliste tähiste ja kultuuri südmuste  tähistamist Eesti ja Baltimaade ajaloos oluliseks  ei peeta, siis tõstatub probleem: kas kultuurimälu hoidmine ei kuulu tõesti kultuurilehe funktsioonide hulka või puudutab see vaid valitud sündmusi. Kuna paljusid tähtpäevi märgatakse, siis tekib küsimus valiku printsiipidest.

3.  Kolmas küsimus oleks Sirbi töö läbipaistvus. Kui sedalaadi otsuseid vastu võetakse ja need on kultuurilehe poliitika  alustalad – siis oleks hea ka teada, kuidas, ja kes sedalaadi printsiipe välja töötavad – see tõstaks lehe töö läbipaistvust.

Põhjus on tõsine - sest Valla Sten Maiste vahendatud põhimõtted näivad oluliselt erinevat nö traditsioonilistest kultuurilehe toimetamise printsiipidest.

Võimalik, et seda laadi, katse-eksituse metoodil ilmsiks tulevaid  Sirpi toimetamise põhimõtteid on muidki. Kaastööliste vaeva säästmiseks ja ka koostöö tõhustamiseks võiks  sedalaadi põhimõtted -  kui need  on -  kaastöölistele hoiatuseks ära trükkida, näiteks lehe sabas -„kultuurimälu” ja  UNESCO tegevust jne käsitlevad materjale Sirp ei avalda, mitte pakkuda.

Näen esitatud tõrjumisargumentatsioonis kahte alternatiivi

1. Kui Sirbi mulle esitatud põhimõtted, väärtused, arusaamad ei ole just need, millega tõrjuti Balti teed käsileva materjali avaldamine, siis tuleks avaldada tõelised põhjused

2. Kui toodud põhjendused on toimetuse töö alustalad, siis  tundub mulle  maksmaksjana, et need pole päris need, mille alusel Sirbi tegutsemist rahastatakse
 
Probleem pole mitte Sirbilt saamata jäänud honoris, vaid selles, et Sirbi arusaamad ja väärtused näivad erinevat Eesti avalikkuse väärtustest. See on ohtlik Eesti kultuurile ja demokraatiale. Pealagi pole see esimene kord.

 „Balti tee” leidis meedias palju tähelepanu. Mitmed ajalehed avaldasid kas minu algatusel või siis nende pöördumisel ka minu sulest 3 „Balti tee” kultuurilist, ajaloolist  ja ühiskondikku tausta avavat kirjatööd. Sirbi poolt ad hoc tagasi lükatu – ilmus esseena Kohvri (Areeni) kaante vahel (Honorar on vähemalt kaks kord kõrgem)

 Kehv läbinähtavus ja selguse puudumine Sirbi väärtustest raskendab kaastööd. Seoses sellega paluks neid selgitada lahkesti ka mulle, aga ehk tunneb Sirbi töö aluste ja väärtuste vastu huvi ka laiem avalikkus.   

 Ei seaks  end tõstatatud küsimuses eksperdiks - Sirbi  peatoimetaja Kaarel Tarand on isiklikult mind taandanud debati õigustatud osapoolte hulgast – olen sama lehe veergudel saanud punaprofessori ja Upa küla mehe (st rahvusreeturi), tiitli, siis ei pruugi minu arvamus ja pädevus üldse kõne alla tulla. Seetõttu tuleb paluda  abi teistelt. 


Rein Ruutsoo

maksumaksja


Koopia:

ajaleht Sirp Toimetuse kolleegium

ja avalikustamise huvides kõik, keda see probleem võiks puudutada või kes võiks probleemi avalikustamisele kaasa aidata

Ning siin Tarandi vastus:

Kaarel Tarand <kaarel@sirp.ee>adressaatideleRein Ruutsoo <ruutsoo@tlu.ee <http://ruutsoo@tlu.ee> >,

 reet@sirp.ee <http://reet@sirp.ee>
 kuupäev14 september 2009 17:38teemaRE: Avalik kiri
Kaarel Tarand
 saajale Rein, sirje, jyrgen, margot.visnap, tiina, valle, tarmo, jan, reet    
  
Hea Rein!

(loodan, et Sind ülemäära ei ärrita see meie poliitilises kirjavahetuses kuulsust kogunud pöördumisviis)

Tänan avalikku kirja pakkumast, aga paraku juhtub jälle nii, et Sirbis seda avaldada pole põhjust.Kahtlemata jääb kultuurielu praeguse rikkuse ja mitmekesisuse juures väga suur osa sellest Sirbi veergudel kajastamata. See seab toimetuse mõnigi kord keeruliste valikute ette. Rohkem jääb alati lehest välja kui mahub sisse. Rõõmustav on aga vabas maailmas see, et „igaühe jaoks on kuskil keegi“ ja head ning isegi mitte nii head lood lõpuks ikka kuskil avaldatakse.


 Toimetuse tegevuse põhialus on väga lihtne: toimetajad tellivad ise autoritelt kaastöid nähtuste ja sündmuste kohta ning teemadel, mis vastava valdkonna toimetaja hinnangul on hetkel kõige olulisemad. Muidugi pole ükski toimetaja kõikenägev ja eksimatu ning seetõttu leiab nii mõnigi kord käsitlemist teema, mis toimetajal silma alt välja jäänud, mida aga mõni autor on ise pakkuda mõistnud.


 Aga ühelgi inimesel, ei Eesti ega mõne muu riigi kodanikul, ei Eesti presidendil, ülikooli rektoril või loomeliidu juhil pole õigust nõuda oma kirjutiste avaldamist ajakirjanduses. Vabade riikide vabas ajakirjanduses kehtivad ühesugused mängureeglid ja Sirp, hoolimata avalikust eelarvest saadavast osalisest toetusest, pole siin erand. Toimetusel on lõplik ja täielik otsustusõigus ajalehe sisu üle – teisiti pole vaba ajakirjandus mõeldav. Et toimetuse valikud ei saa 100% meeldida kõigile väljaande lugejatele, on ka ilmselge. Aga ses osas kehtivad vabaturureeglid ja ka Sirbi ostusundust Eesti Vabariigis ei kehti.


 Igasuguse tootmise puhul kajastuvad tootja väärtused tootes. Ajakirjanduses tuleb see eriti lihtsalt välja, mistõttu toimetus/väljaanne ei pea eraldi sõnastama missiooni-visiooni-väärtusi, nagu seda juhtimiskoolitustel ettevõtjatele soovitatakse. Toimetuse „väärtused“ ja „poliitika“ ongi see, mis ajalehes ilmub. Kõige tähtsam ilmub, natuke vähem tähtis ilmub siis, kui juhtumisi ruumi on. Ja palju lihtsalt tähtsat jääb ilmumata, sest „maksumaksjad“ ei ole just eriti heldekäelised kultuuriajakirjanduse finantseerimisel.

Kahju küll, et ühe kaastööpakkumise tagasilükkamine on Sind viinud sedavõrd ulatuslikele mõttelistele eksirännakutele ja tarbetu kirjatööni. Hoolimata sellest, et minu ja Sinu vaated Eesti lähiminevikule ja olevikule lahknevad mõneski tähtsas küsimuses, on Sirp Sinult kirjutisi tellinud ning avaldanud nii enne kui pärast „Upa sündmusi“ aastal 2007, sealhulgas tänavu vähemalt 3 artiklit. Ja seda hoolimata sellest, et väga harvad kirjutajad peavad võimalikuks või julgevad saata toimetusele sedavõrd kehva tehnilise kvaliteediga kaastöid nagu Sina seda järjekindlalt teed. Nii toimetaja kui eriti keeletoimetaja jaoks on Sinu kirjutised keskmisest tohutult palju töömahukamad. Soovida jätavad nii õigekiri, lauseehitus, mõtteselgus kui ka faktitäpsus (käesolev avalik kiri on isegi veel keskmisest parema tasemega, kuid siiski üsna vigane kirjaoskaja inimese kohta). Kui oma algtoodangut, mille toimetusse saadad, ja ilmunud lõppvarianti vähegi enesekriitiliselt võrdleksid, siis ehk lõikaks see Sult suust ka tänamatud sõnad Sinu avaldamisõiguse nimel aastaid usinasti pingutanud toimetaja Valle-Sten Maiste aadressil.   

Rohkem mul midagi lisada ei ole.

Heasoovlikult,

Kaarel Tarand

  
     saatja   Valle Maiste <valle@goodwin.ee <http://valle@goodwin.ee> >  
  adressaatidele   ruutsoo@tlu.ee <http://ruutsoo@tlu.ee>    
  kuupäev   21 september 2009 18:50   
  teema   valle-sten maiste  

Tere
Kummaline, et kommunistlik partei ja süsteem on suutnud Teid sedavõrd
paranoiliseks muuta, et Te ei suuda uskuda lihtsat asja - Kaarel Tarand ei
ei käse ega keela toimetusetöös, vaid respekteerib oma toimetajate
arvamust. Enne Teie kirju polnud ta Teie nimetatud artiklipakkumisest
teadlikki.
Mind lihtsalt ei huvitanud lugu, mida Te juhatate sisse hoiakuga, et
Rahvarinnet peetakse meil KGB käsilaseks ja ei hinnata vääriliselt. Olin
arvamusel, et Sirbi lugejad ei esinda seda Teie poolt nimetatud peetust ja
Sirbi lugejaile pole sellist lugu vaja.

Lugedes teistest lehtedest seda, pugejalikku Savisaarehaipi, mida Te ikka perioodiliselt harrastate, sain ka kinnitust, et sai talitatud õigesti Teilt seda lugu mitte vastu võttes. Jube, et olete osutunud inimeseks, kes ei suuda tõsiasja, et arvukate
lehtede seast üks ei soovi ühte Teie arvukatest lugudest avaldada, alla neelata ja selle peale hüsteeritsema kukub.


Olen Teie vaadetest ja lugudest aastaid lugu pidanud. Kuid põgus suhtlus
on näidanud, et olete isikuomaduste poolest sedavõrd põrguline tegelane,
et oleks heameel, kui mu edasine tööelu kulgeks ilma Teie ja Teie
asjadeta.
Õli tulle, kui Te tõesti kuidagi ilma ei saa.
valle-sten maiste

Veel kuuma inffi Ain-Villu Parveti kohta: lisaks Maarja-Liis Ilusale on temaga seotud Carmen Kass

Väljavõte no.spam.ee veebist.

Spämmiblog on asunud tegema tänuväärset tööd ka uuriva ajakirjanduse vallas.  Nimelt, nagu kirjutab spämmiblog, on tuntud nö vändagängster Ani-Villu Parvetiga seotud kuulsustest lisaks Maarja-Liis Ilusale ka Carmen Kass. Panen siia teksti otse spämmiblogist:

Spämmer Ain-Villu Parvet

Teade Ain-Villu Parveti pornotööst tekitas minus suurt rõõmu. Järjekordselt sai kinnitust  hüpotees, et spämmer tegeleb kinnisvara, SMS laenu, kodulehtedega ning suure tõenäosusega hakkab pornot tootma. See, kuidas Porno-Villul kodulehtedega läks võib lugeda siit, kuidas kinnisvaraga läks saab teada siit. Pornoga läks ka halvasti, mille kohta võib uurida siit. Küll aga ei tea me eriti Tillu-Villu seoseid spämmimise, SMS laenu  andmise ja võlgade väljapeksmise osas.
Spämmimise jaoks on Villu teinud firma Lamp Media OÜ, milles osalesid veel Magnus Pruul ja Fred Krieger. Fred Krieger’i praegune spämmiteenus on kolinud next.ee alla. Ring saab siinkohal täis. Aprillis 2009 (pool aastat enne Tillu-Villu saatuslikku vahelejäämist Pealtnägijale!) eitab Fred Krieger porno tegemist Love.ee OÜ nime all. Fred Krieger on foto peal koos Maarja-Liis Ilus’ga kuna nad on paar.
Villu Parveti pornotegemistest käib vahel läbi nimi tema firma Pure Play Company OÜ nimi, kelle tellimusel Love.ee OÜ sisu tootis. Pure Play Company omanikud on 50% Mindpower OÜ ehk Ain-Villu Parvet ja teine 50% kuulub Miudig Trust OÜ-le, mis on Kari Kadak’u oma. Siit tuleb ka Villu võimalik seos SMS laenude andmisega. Kari Kadak on SMS laenukontori Creditmarket tegevjuht. Creditmarket omakorda on pressi väitel Carmen Kass’i osalusega.
Ootame huviga edasisi arenguid. Ain-Villu Parvet on meie skaalal kõige arenenum ja me ei tea, mida ta järgmisena teeb. Minu pakkumine on, et hakkab analoogselt paljude seniste petturitega usumeheks.

Inno kommentaar:
minu meelest väga heal tasemel ajakirjanduslik töö! Tubli, spämmiblog!

Veidi spämmi-infot ka!

Väljavõte no.spam.ee kodukalt.

Spämmiblog saidil no.spam.ee on võtnud ette tänuväärse töö, et välja tuua Eesti suuremad spämmarid. Küllap on nii mõnigi teist, kallid kohvikulised, saanud pühapäeva hommikul postkasti mõne e-sigareti teemalise kirja, või rämpspostituse. Ja spämmiblog siis valgustab, kes on selle taga. Minu meelest väga hea algatud, et veidigi distsiplineerida arvutikasutajaid. Või vähemalt siis informeerida inimesi, anda teada, kes nende postkaste risustavad. Sest enamasti on saadetud spämmikirjad anonüümsed, suunatud vaid konkreetsele tootele või teenusele.

Aarne Mäe kommentaar: "Rääkisin Võsaga vaid viis minutit juttu!"

Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe, kes saabus just ajakirjanduskonverentsilt Serbiast, oli lahkesti nõus asja kommenteerima ning tunnistas, et astus nädalat paar-kolm tagasi tõepoolest Virma pubist läbi ja rääkis seal ka linnapeakandidaat Peeter Võsaga paar sõna juttu, kuid igasuguse "kaelas rippumise" lükkas ta kindlalt ümber.

"Olen viimase paari aasta jooksul üldse väga vähe väljas käinud, paar-kolm korda. Olen seda teadlikult vältinud, sest pärast võidakse jumal teab mida väita," sõnas Mäe. "Tegemist ei olnud kindlasti mingi ühisjoominguga, minu arust oli Võsa tookord isegi kaine". Aarne Mäe ütles ka, et kunagi on ta tõepoolest Võsaga koos pidu pannud, aga seda ülikooliajal, kui nad koos Pedas õppisid.

Andres Pulveri tõreda kirja kohta ütles Aarne Mäe, et tegemist on ilmselt arusaamatusega ning kindlasti ei maksaks sellest välja lugeda vaenulikku hoiakut Keskerakonna või Peeter Võsa suhtes. Ta ütles, et debattidel kellelegi "ära panema" ei hakata ning küsimused linnapeakandidaatidele puudutavad peaasjalikult linnavalitsemist. Küsimusi on palutud modereerima Tauno Teder, kes olevat väga asjatundlik.

Küsimusele, miks valiti toimumiskohaks just Rakvere Teater ning kas siin pole tegemist sotside eelistamisega, vastas Mäe, et kuna Rakvere Teater sellise ettepaneku tegi, siis Virumaa Teataja ei näinud põhjust keelduda. "Kui oleksime korraldanud Aqua Veekeskuses, siis oleks öeldud, et eelistame Roman Kusmat, ja kui kuuse all, siis oleks võidud hakata ütlema, et Allan Jaakust (roheliste linnapeakandidaat - kohviku täpsustus)". "Ei maksa näha tonti seal, kus seda ei ole," ütles Aarne Mäe lõpetuseks. "Virumaa Teataja on avaliku arvamuse foorum ja me püüame olla nii objektiivsed kui võimalik".

Sedasi siis. Selline oli Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe seisukoht. Vaatame, kuidas asjad edasi arenevad. Kas Andres Pulver ja Peeter Võsa lepivad ära või läheb karmiks kätšiks?

Konflikt! Virumaa Teataja contra Peeter Võsa!

Meie armsas väikses Rakveres on tekkinud tuline vastasseis. Homme, 29. veebruaril toimub Rakvere Teatri kohvikus Virumaa Teataja korraldatud valimisdebattide sarja esimene debatt ehk linnapeakandidaatide mõõduvõtmine. Erakonnad on välja pannud järgmised mehed: Andres Jaadla (Reformierakond), Mihkel Juhkami (IRL), Peeter Võsa (Kesk), Allan Jaakus (rohelised), Rannar Vassiljev (sotsid) ja Udo Klopets (VL Rakvere).

Kuid nüüd on tekkinud konflikt. Nimelt on kohvik saanud info, et Virumaa Teataja, kes debatte korraldab, suhtub juba ette erapoolikult Keskerakonna linnapeakandidaat Peeter Võsasse. Kui Peeter Võsa täna hommikul Virumaa Teataja uudistetoimetaja Andres Pulveri poole pöördus,

küsides talt viisakalt, millised on debati teemad, sai ta vastuseks järgmise, üsnagi pahura tooniga kirja (allpool on toodud Võsa enda kiri Andres Pulverile):

Saatja: Andres Pulver <andres.pulver@virumaateataja.ee>
Kuupäev: 28 september 2009 11:23
Teema: Re: muutus debattide kellaajas
Saaja: peeter võsa <vosapets@gmail.com>


Tere
I debatt - linnapeakandidaadid-esinumbrid 29.09 kell 19
II debatt - naised 6.10 kell 19
III debatt - kultuur 13.10 kell 19
debati pikkuseks ca 1,5 tundi, sellest osa saalist tulevatele küsimustele vastamiseks
debattides osalejate nimed on ilmunud Virumaa Teatajas ja saadaval ka teatri kodulehel.
debatid on avalikud kõigile
pildistamine ja filmimine on lubatud
käsitletavaid küsimusi kellegile ei edastata
ap

peeter võsa wrote:

Tere.

Tänan meeldiva võimaluse eest osaleda Teie poolt korraldataval debatil. Et me saaksime end paremini ette valmistada, palun saata mulle kõigi debattide ajaline plaan ning eesmärgi selgitus. Samuti küsimused, mida käsitlema hakatakse. Palun samuti teatada kõigis debattides osalejate nimed ning kas debatte võivad tulla jälgima ka linnakodanikud või muud huvilised? Kas saalipublikuks tohib kaasa võtta oma sõpru? Kas pildistamine ja filmimine debati ajal on lubatud?

Kas tohime ka ise teha arutletavate teemade ja küsimuste osas ettepanekuid, mis elavdaksid arutelu ja oleksid praeguses situatsioonis meie arvates aktuaalsemad?

Vastust ootama jäädes

Peeter Võsa

_ _ _

Kas kirja pahur toon on tingitud sest, et Virumaa Teataja uudistetoimetaja Andres Pulver on ise kuulunud Sotsiaaldemokratliku erakonna ridadesse või oli tal täna hommikul lihtsalt paha tuju? Mine sa tea, kuid kandidaadi viisakale pöördumisele oleks lugupeetud ajakirjanik ju küll vähe viisakamalt vastata võinud.

Lisandub veel üks pikantne asjaolu: nimelt on Rakvere Teater teada-tuntud sotside kants, kuna Rakvere Teatri endine direktor Indrek Saar, kes väitleb sotside nimel debattidesarja kolmandal debatil kultuuriküsimustes, on sots - seega on ta oma nn koduväljakul ning tal on vastaskandidaatide ees kindel eelis. Ka IRL võib end Teatrikohvikus teistest turvalisemalt tunda, kuna teatri kunstiline juht Üllar Saaremäe kandideerib IRL-i nimekirjas.

Pole midagi teha, tuleb Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe poole pöörduda ja temalt selgitust nõuda. Seda nüüd teemegi. Kohvik on saanud ka ühe kelmika vihje: nimelt olevat Aarne Mäe, nagu tähelepanelikud rakverlased meile teada annavad, nädalat paar-kolm tagasi Peeter Võsaga Virma pubis kokku saanud ja tal vihje saatja sõnade kohaselt tal lausa "kaelas rippunud". "Mis see siis olgu," kurjustab stseeni pealtnägija, "lehes kirub Võsa, aga vabal ajal paneb temaga koos tina ja kaelustab!".

Otsustasime Aarne Mäelt järele uurida, kas sellised süüdistused vastavad tõele või mitte.

Ago Press tervitab kõiki Reformierakonna valijaid!

No comments!

Juhan Saul Grossi laps lasteaias tagasi!

Video vaatamiseks klikka pildil või sellel lingil: http://www.youtube.com/watch?v=QwZvbVSXSu0.

Juhan Saul Gross, kes peab võitlust oma lapsega suhtlemise nimel, annab teada rõõmusõnumist, et ema on toonud lapse lasteaeda tagasi. Möödunud nädalal võttis ema lapse lasteaiast ära, mis jättis Grossi võimaluseta oma last näha. Gross tänab kohvikut teema tõstatamise eest.

Sahin: Villu Parvetil sohilaps Triinu Rogenbaum'iga

Väljavõte nupsu.ee veebist.

Nagu sahistavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, et Eesti vändagängstril nr 2 (nr 1 on Ago Press) Villu Parvetil on sohilaps Triinu Rogenbaum'iga. Siis praeguseks 8-kuune tütar.

Rogenbaum töötab Parveti firmas CMA konsultandina:

Kui kellelgi lisainfot, andke julgesti teada! Parvet paistab olevat kuum poiss, teda jätkub küll lausa igale poole. Saabus info, et 1998. aastal lõpetas ta Mustamäe Gümnaasiumi c-klassi. Ja pärast seda pole tema haridusteest enam jälgi. Kas käis USAs raamatuid müümas, nagu kunagi Peep "Peebik" Vain? Ja siis jätkas Vainu firmas? Kuni tegi oma, nö "firma".

Rakvere linna juhid Jaadla ja Juhkami ei tea bussipileti hinda

Väljavõte ERRi veebist.

Rakvere linna juhid Andres Jaadla ja Mihkel Juhkami on nagu kaks parajat juhmardit, kes teevad oma linnale pigem häbi kui toovad mingit au. Näiteks 16. septembril toimunud valimisdebatil ETVs ei teadnud neist kumbki, kui palju maksab Rakveres bussipilet (võin öelda, see on 10 krooni).

Rääkimata muust. Kahe juhmardi juhtimisel on Rakvere linna areng jäänud kängu. Prügimajandusega ei tegeleta, nii et kui prügimägi pandi kinni, peavad inimesed on prügi vedama 100 kilomeetri kaugusele ja maksma selle eest peale suuri summasid. Kuigi ümberkaudsed vallad on juba aastaid püüdnud jäätmekäitlusprojekti käivitada, ent see on jäänud Rakvere linna vastuseisu taha. Samas näiteks põletab lähedalasuv Kunda tehas tonnide viisi Skandinaaviast kohale veetud prügi.

Samuti on Rakveres sooja hind üks kõrgemaid, kui mitte kõrgem kogu Eestis, ulatudes koos käibemaksuga 980 kroonini megavatt-tunni eest. Võrdluseks: Tartus on see neljandiku võrra väiksem, 740 krooni. Rakveres on aastaid räägitud soojamajanduse üleviimisest gaasilt odavamatele kütteliikidele, kasvõi sellesama prügi põletamisele, ent juttudest pole kaugemale jõutud.

Rakvere linna juhid Jaadla ja Juhkami uhkustavad, et tegid linnale veekeskuse. tegelikult pole neil sellega mingit pistmist, see on volikogu liikme, ettevõtja Roman Kusma eraprojekt. Mis müüb linnale teenust. Pole mõtet end võõraste sulgedega ehtida, härrased. Teie kaks pole MITTE KUI MIDAGI suutnud ära teha. Ja pole ka ime. Jaadla reisib enamuse ajast mööda maailma ringi, kuuldavasti oma armukestega, ning võtab linna kassast ainult raha välja, nii endale kui oma firmadele, mis elavad linna seljas nagu puugid. Juhkami näeb seda kõike pealt ja ei tee mitte midagi sellise minnalaskmise lõpetamiseks.

Juhkami ja Jaadla põhjendasid seda, miks nad ei tea, palju maksab linnas bussipilet, et käivad põhiliselt jala! No tohho tillaja, mis vale! Kui ma ise Juhkamilt mõni aeg tagasi küsisin, milleks tal on vaja uhket ametiautot, linnas saab ju ka jala käia, ütles ta, et on vaja teha tähtsaid sõite autoga. Vaadake, talle buss ei kõlba. Linnaelanike raha eest vaja autoga ringi sõita mööda Eestit! Samasugune mees on Jaadla, keda linnas praktiliselt ei näegi, ei jala ega autoga, sest tema veedab enamuse ajast välismaal. Jällegi, Rakvere linna elanike raha eest.

Rakvere linn on õnnega koos, kui sellistest puukidest lahti saab nagu seda on Juhkami ja Jaadla.

Juhan Saul Gross räägib oma võitlusest tütrega suhtlemise saavutamiseks, IV

Video vaatamiseks klikka pildil või otselingil: http://www.youtube.com/watch?v=0jGMDBzTBAs.

Juhan Saul Gross räägib oma võitlusest tütrega suhtlemise saavutamiseks. Gross peatub lähemalt oma endisel ämmal, Krista Einama'l, kes kasutab kõiki vahendeid, et takistada lapsel isa näha.

Gross kutsub kõiki isasid üles võitlema selle nimel, et näha oma last ja osaleda lapse kasvatustöös.

Vaata ka ülejäänud osa Juhan Saul Grossi pihtimusest:
Juhan Saul Gross räägib oma võitlusest tütrega suhtlemise saavutamiseks, I
Juhan Saul Gross räägib oma võitlusest tütrega suhtlemise saavutamiseks, II
Juhan Saul Gross räägib oma võitlusest tütrega suhtlemise saavutamiseks, III
Juhan Saul Gross räägib oma võitlusest tütrega suhtlemise saavutamiseks, V (viimases osas peatub Gross laste esindajatel ja vastaspoole advokaadil Tiina-Mare Hiobil, kes pole mitte midagi teinud selleks, et saavutada kokkulepet, vaid kasutab kõiki vahendeid, et venitada kohtuasju pikemaks).

Vau! Ago Pressi pildi teema isegi suures meedias

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Ei juhtu just iga päev, et suur meedia kohvikut mainib. Seekord on seda tehtud seoses Reformi noorpoliitiku Ago Pressi alastipildiga, mis sai kohvikusse koos selgitava tekstiga mõned päevad tagasi üles pandud ja mis oli selline (kohvik on kujutist pisut tsenseerinud, "õige" pildi saab alla laadida siit):

Ago Press on ise kinnitanud, et sellel pildil on tõesti tema ja ta lasi selle pildi endast teha tutvumisportaali jaoks. Press kirjutab sellest ka oma blogis:

Hea point Savisaarelt: Kas viimnepäev ongi käes?

Väljavõte Edgar Savisaare blogist.

Minu meelest hea point Edgar Savisaarelt tema blogis: et kas viimnepäev on käes, et kõik, mis müüa on läheb võileivahinnaga müügiks.

See on tõesti nii, nagu on ka kirjeldatud, et Eesti riik käitub justkui inimene, kes müüb oma viimast lauahõbedat hinge tagant. Stiilis, et pärast meid tulgu või uputus.

Ja mis müüki puutub, siis kindlasti on teatud olukorras müük õigustatud, näiteks ettevõtete edukamaks juhtimiseks, lisakapitali kaasamiseks. Aga praegusel juhul lihtsalt müüakse mis müüa annab esimese ettejuhtuva hinnaga, ainsale pakkujale, müügi jaoks kõige ebasobivamas olukorras. Mida võib ehk soovitada mõnele sms-laenudega hätta sattunud perekonnale, aga mida ei saa endale lubada riik.

Kui väljapoole vaadata, siis riigid, vastupidi, ostavad ise üles hätta sattunud ettevõtteid, et säilitada tööhõivet ja majanduse stabiilsust. Eestis on ses osas lastud rihm täiesti lõdvaks. Stiilis, et las minna!, nagu ütles Jorh Adniel Kiir ühes loos Joosep Tootsile, kui kuulis, et Teele ka Tootsi ei taha.

Olukord on väga sarnane 1939-1940. aastaga. Kus Eesti võetakse üle, okupeeritakse. Seda küll mitte territoriaalselt, sest keda see territoorium tänapäeval ikka niiväga huvitab, vaid majanduslikult. Kaasaja okupatsioonid on majanduslikud. Ent võtted on samad: ühiskond aetakse nurka, ja siis tõmmatakse müts pähe.

Ja tulevikus ei puhka Nizzas mitte Eesti pesnionifondide kliendid (kes on, vastupidi, kõigest ilma jäänud), vaid Skandinaavia pensionärid-hoiustajad, kelle puhkuseraha eestlased-laenajad oma tööga välja teenivad.