Pildil: Innoke Võrumaa muuseumi teadete tahvlit uurimas
Mõned aastad tagasi, kui Contra kandis veel punast särki kirjaga Antsla Inno, sai nalja tehtud, et küll see Inno ükskord Võrumaale kolib ja ka ise Anstla Innoks hakkab. Siis naersime mõnuga, aga näe - Innost ongi saanud peaaegu et Antsla Inno. Täpsemalt Võru Inno, kes on end Võru linnas juba mõnusasti sisse seadnud ega mõtlegi kuhugile lahkuda. Võrumaa Teatajas arvati alguses, et Inno teeb nalja, kui ütles, et tahab neile tööle tulla, aga mina tean, et Inno selliste asjadega ei naljata.
Tal on Võrumaa ammu südames. Tema kallis vanaema, kelle juures ta oma lapsepõlve suved veetis, elas ju üsna siin lähedal, Tartu külje all Aravul. Ja väike Inno käis koos oma vanaemaga sagedasti Räpinas poes ja turu peal ning jäätisekohvikust jäärtist ostmas. Kuna Inno vanaema rääkis võru murrakut, siis ta oli ka nagu võrukene.
Ka Inno mõlemad naised on Lõuna-Eestist pärit, Ingrid Setu- ja mina Võrumaalt. Ainult et kui Setumaa Ingrid ei tahtnud oma setu sugulastest midagi kuulda ja häbenes neid, siis mina tarisin Innot kogu aeg Võrru. Juba kui tuttavaks saime, siis võtsime minu isa ja Innoga ette sõidu Võrumaale. Käisime ära Munamäel, kus mu 78-aastane isa nõudis, et ta tahab selle otsa ise minna ehk ronida ning seda ka tegi - suure ähkimise ja puhkimisega, aga ära tegi ning oli pärast oma vägitüki üle väga uhke. Sõitsime läbi Rõugest, kus jõime kohvi ühes armsas kohvikus, ja mõistagi käisime ära ka Osula vana koolimaja juures, kus mu isa on sündinud. Meil oli isaga varem selline traditsioon, et me käisime igal aastal Osulas ja tegime siis alati tiiru ümber selle vaja koolimaja. See oli meil nagu palverännak - ühtki aastat ei jäänud vahele ja mulle tundus siis alati, et isa, kelle isa oli pärit Navist ja ema Kärgulast, igatses Võrumaale tagasi.
Mind üllatas, et ka Innole meeldis väga Võrumaal käia. Ta käis lausa ise peale, et lähme Lõuna-Eestisse. Seepärast käisime üsna sageli Võrus. Üks kord käisime näiteks lihtsalt Osulas metsmaasikaid korjamas ja palju kordi oleme käinud Taarapõllu talu peremehelt maitsvaid mahlu ja moose ostmas.
Tartu oli Inno jaoks selgelt liiga kärarikas. See on naljakas (või siis üldse mitte?), aga Tallinna linnas sündinud ning seal hulka aega elanud mees armastab üle kõige maailmas vaikust ja rahu. Innole meeldib Tamula järve ääres ja Roosisaarel jalutada, vees toimetavaid luiki vaadata ja linnulaulu kuulata. Ta ei salli müra, kära ja närvilisust - ilmselt seepärast, et seda on tema elus liigagi palju olnud.
Seepärast oli ta õnnelik kui poisike, kui sai teada, et teda oodatakse Võrumaa Teatajasse tööle. Rakvere on kena kant, vaikne ja rahulik pealekauba, aga Innol ei ole temaga hingesidet. Ka minu isa on tegelikult sinna sisserännanu, nõukaajal ülikoolist Rakvere Metsamajandisse suunatud. Isa unistas kuni surmani, et kolib lõpuks Tartu tagasi, aga suri enne ära, kui seda teha jõudis.
Ma poleks kunagi uskunud (ja arvan, et ka Inno), et meid Võrumaal nii hästi vastu võetakse. Võin kätt südamele pannes öelda, et ma olen siin iga päev NII õnnelik (suured tähed on taotluslikud), ja tean, et Inno on ka. Tööl käia on puhas rõõm, inimestega suhelda on vapustavalt tore. Ja mul oli siia tulles juba esimesel päeval tunne, et see koht tunnistas mind kohe omaks. Ehk tuleb see sellest, et mu suguvõsa, Vaherid on siin elanud aastasadu, Rakveres aga vaid viiskümmend aastat.
Ka Inno on alles teist põlve tallinlane, sest ka tema ema ja isa rändasid sinna sisse nõukaajal. Tegelikult on Inno ema Mall pärit Pärnumaalt, Häädemeeste vallast, suurest Laulaste talust Massiaru külje all, ning tema isa Mati Tartumaalt Aravult. Ka need suguvõsad on seal ilmselt aastasadu elanud.
Vaatab praegu me väikses armsas toakeses ringi tatsavat Innot ja mul on tunne, et tal on siin Võrus isegi juuksed rohkem krussi läinud. Inno juuste järgi saab muide suurepäraselt aru, mis tujus ta on. Kui juuksed on ludus, siis ta on õnnetu või haige. Kui uljalt krussis, siis ta on eluga rahul nagu olümpiamiška. Ja praegu paistab hommikusöögiks seeni, muna ja kurke sööv Inno eluga ülirahul olevat.
Ehk peitubki üks õnne saladusi (peale selle nautimiseks sobiva kaaslase leidmise muidugimõista) oma õigete juurte ülesleidmises ning oma esivanemate maale elama asumises? Ma ei oska seda tunnet, mis mind siin Võru tänavatel astudes valdab, õieti sõnadesse panna, aga võin öelda, et see tunne on vägev. Nagu... oleks lõpuks ometi koju jõudnud, endale midagi väga lähedast, varem nii kättesaamatut puudutanud. Lõuna-Eesti on meil mõlemal väga pikka aega südames olnud, me oleme ta poole heldinult õhanud ja mõelnud, et kunagi, ükspäev me tuleme, aga NÜÜD ME OLEME SIIN JA PÄRISELT.
Inno on selles mõttes kummaline mees, et ta ei vanane üldse. Ta on täpselt niisama poisikeselik kui sel päeval, kui me kohtusime. Ja mulle see nii meeldib, sest ka mina olen hinges väike tüdruk, kellele meeldib elust rõõmu tunda ja mängida. Vahepeal krahmasime endale liiga palju kohustusi kokku ja saime masu tulles ka mõned nätakas, aga lõppkokkuvõttes on kõik siiski hästi läinud, isegi Tartu maja on tervenisti alles :). Kuidagi suutsime ikka pinnale purjetada, üheskoos. Arvan, et tean ka põhjust. See on tänu Innole, sest kus mina olen tuulepea ja külvan kaost, seal on Inno vana rahu ise ning väga osav tuuletaltsutaja. Nii me sobimegi.
Ma olen sulle väga tänulik, armas Inno, et sa mind Võrru, mu esivanemate maale tõid. Ma ei teadnudki, kui väga ma teda (ja sind!) armastan. Palju õnne, nubi!
