Ebaefektiivne Eesti kohus (Inno vaimne testament)

Ma olen sellest juba kirjutanud, ja kirjutan veel, et Eesti riigi üks arengu pidureid on ebaefektiivne kohus.

Võtame näiteks sellise lihtsa asja nagu lahutus ja ühisvara jagamine. 2006. aasta 6. jaanuaril olin kutsutud Tallinna, Harju maakohtu Kentmanni tänava majja abielu lahutuse ja ühisvara jagamise istungile. Selleks ajaks oli abielu selgelt läbi, nii et suurt arutada polnud enam midagi, taustaks mainin niipalju, et minu endine abikaasa, tähtis seltskonna-ajakirjanik ja staar, toona Kroonika peatoimetaja Ingrid Tähismaa, kes oli ühelt poolt vägivaldne, ei soovinud teiselt poolt lahutusega poolte kokkuleppel, mistõttu tuli lahutus vormistada kohtus. Arvasin siis, et leian kohtus kaitset oma naise eest. Ma leidsin, et kuivõrd olin Eesti Vabariigi, sealhulgas kohtusüsteemi ülesehitamise nimel töötanud järjepanu 13 aastat, maksnud korralikult makse ning täitnud kõik kohustused riigi ees, teinud palju vabatahtlikku ja ühiskondlikku tööd, et siis on mul õigus saada Eesti Vabariigilt kaitset ja tuge siis kui seda vajan. Antud juhul siis lahutuse puhul vägivaldseks muutunud naisest.

Niisiis. Kohtus vaadati mind nagu kurjategijat, see tähendab kohtunik Epp Haabsaar ja tema sekretär ning Ingrid Tähismaa ja tema advokaat Üllar Talviste. Kes istusid kõik minu vastas. Mina üksi nende nelja vastu. Mis oli üllatav, aga mis ikka, mõtlesin. Parem õudne lõpp kui lõputa õudus selle naisega. Ja mis ikka juhtuda saab, kohus ju kaitseb ausat inimest. Kohtunik Epp Haabsaar ütles, et ok, abielu võib lahutada. Hingasin kergendatult. Taotlesin ühisvara jagamist. Kohtunik Epp Haabsaar pani kohe paika ka ühisvara jaotuse: Ingridile jääb maja ja mina saan autoraha, kakssada tuhat krooni. Ma ütlesin selle peale, et oot-oot, mis see siis olgu. Et ma tahan ise lapsi kasvatada, pigem saagu Ingrid autoraha, kes seda nagunii vajaks, kuna peab palju ringi sõitma seoses töökohustustega ja ta on unistanud kogu aeg ilusast autost, minu jaoks on lapsed autost tähtsamad. Mille peale ütles Haabsaar, et mina olen ju võitja, mul on uus naine, seetõttu peab vana naine rohkem saama. Mulle tehti selgeks, et Eesti Vabariigi kohus ei jäta lapsi isa kasvatada. Ma ütlesin seepeale, et naine oli vägivaldne, mis ei paistnud Haabsaart eriti huvitavat. Tema ütles vaid, et kui ma oma jonni ei jäta, venib kohtupidamine väga pikaks ning see on kõigile osapooltele kurnav. Ütlesin, et olen sellise varade "jagamisega" nõus ainult siis, kui mu endine naine loobub elatise nõudmisest. Sellega olid kõik nõus. Ingridi advokaat Üllar Talviste pakkus veel lisaks 250 tuhat krooni. Ma ütlesin, et ei soovi seda raha endale, vaid jäägu see järgmise 5 aasta jooksul lastele sümboolseks elatiseks. Et keegi ei saaks öelda, et ma lastele midagi ei maksa. Andsin ka teada, et kuivõrd olen algaja ettevõtja, siis puudub mul 5 aasta jooksul sissetulek elatise maksmiseks. Kõik paistsid olevat sellise lahendusega päri, ja ma ise ka, kuna nägin, et kõik tegid kompromisse, mina loobusin õigusest lapsi kasvatada ning Ingrid loobus elatise nõudest. Lisaks jäi talle maja. Kõik selle nimel, et kohtupidamine ei veniks pikaks, ei läheks inetuks kätte, et säästa kõiki osapooli.

Ja ei läinudki palju aega mööda, kõigest kümmekond päeva, kui sai selgeks, et Ingrid ei võta tagasi elatise nõuet. Mis oli mulle löök allapoole vööd. Võtsin ühendust kohtunik Epp Haabsaarega, kurtsin oma muret, et kuidas nii saab, oli ju kokkulepe, et elatist ei nõuta, et mina loobusin selle nimel oma varast, mille peale teatas Haabsaar oma kirjas, et tema ei saa midagi teha, et sellel läheb kokkuvõttes halvasti, kes kokkuleppeid rikub. Jah, nii kirjutaski.

Mina olin muidugi endast väljas. Et kuidas nii saab? Ja mis ettevõtlusega ma nii tegelen, kui käin kohut Kroonika peatoimetajaga laste elatise pärast vaidluses, mis võib venida aastate pikkuseks. Käisin läbi mõned advokaadid, kes loobusid, kui kuulsid, et vastaspooleks on Ingrid Tähismaa. Pöördusin Irja poole, kes ütles, et tema ei jaksa, kuna peab igapäevaselt tegelema oma haige isa lohutamise ja abistamisega. Mis siis ikka, mõtlesin, haaran ise härjal sarvist. Töötasin läbi vastavad seadused ning kirjutasin vastuhagi, kus taotlesin lapsi enda juurde ning Ingridilt elatist, seejuures poole väiksemas summas. Kui Ingrid nõudis minu käest 12 000 krooni kuus, siis mina temalt 6 000 krooni kuus. Alustasin sel ajal ka blogipidamist, mingist töö tegemisest või otsimisest ei saanud juttugi olla. Elasin esialgu oma säästudest, siis Irja isa kulul ja pärast seda, kui Irja sai päranduse, Irja kulul. Minu eesmärk oli saada lapsed enda juurde.

Käisin läbi kõik kohtuastmed, ent ei saanud oma õigust. Kohus ei võtnud üldse vaevaks tegeleda Ingrid Tähismaa vägivaldsuse teemaga, kuigi ta oli tarvitanud vägivalda ka laste peal. Seetõttu jäid lapsed Ingridi hoole alla. Mis tähendas tegelikkuses seda, et lapsed ei näe oma ema ega isa ja nendega tegelevad tädid-onud, sest Ingridil pole töökohustuste tõttu aega lastega tegelemiseks. Mina lastega tegelemise õigust ei saanud ja minult mõistis kohus välja elatise, 7500 krooni kuus, kuigi mul polnud mingit sissetulekut.

Aga see pole veel kõik, nagu ütleb levinud reklaamlause. Kuivõrd mul sissetulekut pole olnud, siis ei ole ma saanud tasuda ka kohtu poolt välja mõistetud elatist. Ning elatisena pole arvestatud ka seda raha, mis ma kokkuleppel jätsin Ingridilt välja nõudmata (5 aasta jooksul 250 000 krooni, igakuiselt 4166 krooni puhtalt kätte). Mistõttu esitas Ingrid politseile avalduse kaitsmaks kohtu otsust, mis mult mõistis igakuiselt välja 7500 krooni (otsus jõustus 2009. aasta algul) alates 2005. aasta novembrist, mille võlg on kasvanud 370 000 kroonini. Politsei algatas kriminaalasja, selle põhjal, et ma olen pahatahtlikult hoidnud kõrvale elatise maksmisest ning mind on kahtlustatavana üle kuulatud. Kui süüdi mõistetakse, ähvardab mind reaalne vanglakaristus.

Ehk kokkuvõtteks, ma läksin 4 aastat tagasi heauskselt Eesti Vabariigi kohtust omale õigust nõudma ning tulemus on see, et võin lõpetada vanglas. Umbes nagu nõuka ajal ironiseeriti arstiabi teemal, et lähed mingi väikse kaebusega arsti juurde ja sind tuuakse haiglast lõpuks jalad ees välja. Siit moraal: mõtle enne hoolikalt, kui lähed kohtusse õigust nõudma. Õigus on viimane asi, mida kohtust saad, vähemalt Eesti Vabariigi kohtust. Eesti Vabariik ei ole suuteline oma kodanikku kaitsma.

Ja ka see pole veel kõik. Saatuse iroonia on see, et seesama kohtunik Epp Haabsaar, kes ütles, et sellel läheb halvasti, kes kokkuleppeid rikub, tegi hiljuti otsuse, millega võttis minult vanemlikud õigused. Selle eest, et ma olen julgenud kirjutada, et minu eksabikaasa Ingrid Tähismaa kasutas vägivalda oma laste peal.