Väljavõte WSJ veebist.
ELi juhid, kes tahavad Kreekas teha Eestit, on põrganud kohalike elanike teravale vastuseisule, nagu teatavad väljaanded üle maailma. Mnajh, pole nii kerge teha Kreekas Eestit. Tekib küsimus, kas seda on üldse võimalik kuskil teha. Iraagis ja Afganistanis pole see selgelt õnnestunud, samuti mitte Lõuna-Euroopas. Nii jääbki, et Eestit saab teha ainult Eestis. Ja see ongi ilmselt see kauaotsitud Eesti nokia.
kolmapäev, 5. mai 2010
Sitad naised, kellele eksmehed elatist ei maksa
Täna oli siis delfis jälle üks elatisevõlgnik võlla tõmmatud. Sedapuhku siis Mait Trink, kes oli, nagu Kroonika kirjutab, teisele naisele lapse tennü, mispeale tema naine Külliki andis sisse lahutuse. Ja ajab nüüd oma eksi kohtutäituriga taga, sest mees ei taha talle elatist maksta.
See elatisejant hakkab minu arust juba jaburaks kiskuma. Ei, ma saan aru, mis on asja üdi. Asja üdi on ses, et riigil on sitt majas, ei ole raha mahajäetud naisi toetada. Suures hädas ongi välja mõeldud plaan: panna maksma need naised maha jätnud mehed. Ja kes ei maksa, see riputatakse jalgupidi puuoksa külge. Teistele hoiatuseks.
Juba on suu lahti teinud eurosaadik Siiri Oviir, kes kirjutas Õhtulehte manitseva lookese: „Tähelepanu, rongaisad!". Justkui need mehed, kes oma naised maha jätsid ja neile elatise maksmiseks piisavalt raha ei teeni, peaksid nüüd irrrrmsasti häbenema ja rahakotirauad vallale lööma.
Justiitsministeeriumi legendarse elatisevõlgnike nimekirja pääle ei saa aga muud teha kui röökides naerma hakata. No keda te loodate selle „schindleri listiga" maksma panna? Too peab küll eriline loll olema, kes peale seesugust avalikku häbistamist veel midagi maksma hakkab.
Ja õige kah. Väljapressijatele ei ole tarvis mitte midagi maksta. Egas ükski mees ilmaasjata oma naisele maksmata jäta. On normaalne naine, maksab mees rõõmuga. Maksmata jäetakse tavaliselt siis, kui naine on mehe elu põrguks teinud. Sellisele on alandav midagi maksta.
Argumendi „aga lapsed tahavad ju süüa" toovad siinkohal ainult nürimeelsed. Kui ei jaksa last kasvatada, anna ta mehele. Meestel on (enamasti) nõnda palju selgroogu, et nad ei hakka eksnaiselt elatiseraha kerjama. Kui ei taha anda, siis pea suu ja kasvata ise. Ennekõike - ära sünnita rohkem lapsi, kui jõuad ise ära toita. Seda elatise lauskerjamist on õõvastav vaadata.
Mõned eksid, kes juba, kerjakott käes, eksmeestele turja karand - Gunnar Loho eks Estin, Mait Tringi eks Küllike, Dimka Linteri eks... (ei mäleta), üks Ingrid Veidenberg. Natuke naljakas kamp. Lähevad ajalukku selliste kurjade naistena. Kellest kõik mehed võimalikult kaugele hoiavad.
Irene,
(emantsipeerunud naine). Ma ise pole üheltki eksmehelt elatist nõudnud ega nõuaks ka. Mitte iialgi. Sest see on nagu selle mehe külge rippuma jäämine. Ma arvan, et need naised, kes oma meestelt raha kerjavad, pole lihtsalt neist veel üle saanud. Armastavad neid ikka veel sõgedalt. Elatise nõudmine on üks viis säilitada sidet enda ja eksmehe vahel, sundida meest endaga suhtlema. Külmade pangaarvete kaudu, aga mis siis! Ikkagi midagit! Seegi aitab mahajäetud naise üksildast hinge ning külma voodit soojendada.
See elatisejant hakkab minu arust juba jaburaks kiskuma. Ei, ma saan aru, mis on asja üdi. Asja üdi on ses, et riigil on sitt majas, ei ole raha mahajäetud naisi toetada. Suures hädas ongi välja mõeldud plaan: panna maksma need naised maha jätnud mehed. Ja kes ei maksa, see riputatakse jalgupidi puuoksa külge. Teistele hoiatuseks.
Juba on suu lahti teinud eurosaadik Siiri Oviir, kes kirjutas Õhtulehte manitseva lookese: „Tähelepanu, rongaisad!". Justkui need mehed, kes oma naised maha jätsid ja neile elatise maksmiseks piisavalt raha ei teeni, peaksid nüüd irrrrmsasti häbenema ja rahakotirauad vallale lööma.
Justiitsministeeriumi legendarse elatisevõlgnike nimekirja pääle ei saa aga muud teha kui röökides naerma hakata. No keda te loodate selle „schindleri listiga" maksma panna? Too peab küll eriline loll olema, kes peale seesugust avalikku häbistamist veel midagi maksma hakkab.
Ja õige kah. Väljapressijatele ei ole tarvis mitte midagi maksta. Egas ükski mees ilmaasjata oma naisele maksmata jäta. On normaalne naine, maksab mees rõõmuga. Maksmata jäetakse tavaliselt siis, kui naine on mehe elu põrguks teinud. Sellisele on alandav midagi maksta.
Argumendi „aga lapsed tahavad ju süüa" toovad siinkohal ainult nürimeelsed. Kui ei jaksa last kasvatada, anna ta mehele. Meestel on (enamasti) nõnda palju selgroogu, et nad ei hakka eksnaiselt elatiseraha kerjama. Kui ei taha anda, siis pea suu ja kasvata ise. Ennekõike - ära sünnita rohkem lapsi, kui jõuad ise ära toita. Seda elatise lauskerjamist on õõvastav vaadata.
Mõned eksid, kes juba, kerjakott käes, eksmeestele turja karand - Gunnar Loho eks Estin, Mait Tringi eks Küllike, Dimka Linteri eks... (ei mäleta), üks Ingrid Veidenberg. Natuke naljakas kamp. Lähevad ajalukku selliste kurjade naistena. Kellest kõik mehed võimalikult kaugele hoiavad.
Irene,
(emantsipeerunud naine). Ma ise pole üheltki eksmehelt elatist nõudnud ega nõuaks ka. Mitte iialgi. Sest see on nagu selle mehe külge rippuma jäämine. Ma arvan, et need naised, kes oma meestelt raha kerjavad, pole lihtsalt neist veel üle saanud. Armastavad neid ikka veel sõgedalt. Elatise nõudmine on üks viis säilitada sidet enda ja eksmehe vahel, sundida meest endaga suhtlema. Külmade pangaarvete kaudu, aga mis siis! Ikkagi midagit! Seegi aitab mahajäetud naise üksildast hinge ning külma voodit soojendada.
ID-kaardi tarkvara macile
kangesti ära peidetud, aga siin: https://id.eesti.ee/idtrac/wiki/PaigaldusPaketid#MacOSX.
Sealt võimalik installida nii ID-kaardi utiliit kui DigiDoc klient. Pluss updater.
teisipäev, 4. mai 2010
Millal Pomerants Bäckmanile õlled välja teeb?
Tänase päeva kahtlemata naljakaim uudis oli kahtlemata Delfi uudis, mille peakiri oli: "Keskerakondlane nimetas ministrit lolliks". Tegu siis Keski peasekretäri Priit Toobaliga, kes ütles "lollim andis järele", pidades "lolli" all silmas sotsminister Hanno Pevkuri.
Mulle meeldib Toobal, sest tal on huumorimeelt. Kui tabav märkus! Ministrid on alati lollid. Või vähemasti paistavad lollina, sest erinevalt opositsioonist, mis teeb teravmeelset kriitikat ning tallub valitsuse konnasilmadel, tegeleb valitsus peaasjalikult vaid enese imetlemisega ning valitsuse liikmetel ei ole mitte mingisugust huumorimeelt. Kui sa viskad nalja, siis ta jääb sind lolli näoga, mokk töllakil vahtima. Opositsioon on enamasti alati heatujuline. Kui valitsuse liige teeb nalja, siis ta ironiseerib. Paneb niiütelda ära. Sellist mõnusat vabanenud nalja ei tee ta kunagi. No millal Ansip viimati nalja tegi? Isegi ta suu ei veni enam naeratuseks, sest ta ei ole nii kaua aega loomulikult naeratanud.
Ilmselt on asi ses, et valitsuse liikmed ei saa end mitte yhekski hetkeks lõdvaks lasta. Ning peavad olema alati valvel. Sest iga hetk võib juhtuda nõnda, et keegi üritab parasjagu sinu selja taga võimupööret ning parem olla ettevaatlik, kui jääda lolliks, on ju nii?
Seepärast on ka üsna arusaadav, miks Rein Lang ajakirjanikega sõdides nii lollina paistis. Ajakirjanikud ju kangutasid Langi, tahtsid talle sule sappa pista. Ja kuna Lang oli ametis enese positsioonide kaitsmise ja tagala kindlustamise, siis ta ei saanud end hetkekski lõdvaks lasta ning oli kogu aeg närviline ja krampis. Endisest lahedast-muhedast ajakirjanikust polnud enam jälgegi järel.
See on valitsuse traagika. Kuna ministrid ei suuda end hetkekski lõdvaks lasta, vabaneda, siis nad ei mõju seksikalt ja neid ei valita tagasi. Jürgen Ligi on inimesena on tore ja teravmeelne, aga rahandusminister Ligi on väike tige vanamees. Marko Pomerants on inimesena tore ja ümmargune värsisepp, aga ministrina talumatu maniakk, kes peab vajalikuks vaimukatele soome teadlastele maaletulekukeeldusid kehtestada.
Ma juba ootan, et Reformierakond ja IRL opositsiooni kukuks. Mitte et mul oleks midagi nende vastu. Aga ma tahaks näha sellist Langi, kes naerab südamest, ja sellist Ligi, kes saab naljast aru. Samuti oleks äraütlemata vahva kohata sellist Pomerantsi, kes teeks heal meelel Johan Bäckmanile mõnes Talna kõrtsus kannu õlut välja ning arutleks Max Reva ja Dimka Linteriga Eesti ajaloo põhiprobleemide üle - mõnusalt, vabanenult, eelarvamustevabalt.
Poliitikud ei erine üksteisest. Mõningasi erinevusi on erakondade asjaajamiskultuuris. Arusaamine eetikast on aga täpselt üks ja seesama. Poliitikul ei ole eetikat, selle asemele kasvas juba tükk aega tagasi midagi muud, nii et saage sest valgete ja mustade jõudude nõmedast vastandamisest juba ükskord ometi üle.
Ainus asi, mis poliitikas tore, on see, et ükski inimene ei püsi igavesti võimul. See on ajaloos miljoneid kordi tõestamist leidnud, kuigi mõne eeslid on üritanud sellele vääramatule jõule väljakutseid esitada. Ja seejärel alati perseli kukkunud.
Seega võib olla üsna kindel, et aeg, mil Pomerants Bäckmanile õlled välja teeb, ei ole enam kaugel.
Mulle meeldib Toobal, sest tal on huumorimeelt. Kui tabav märkus! Ministrid on alati lollid. Või vähemasti paistavad lollina, sest erinevalt opositsioonist, mis teeb teravmeelset kriitikat ning tallub valitsuse konnasilmadel, tegeleb valitsus peaasjalikult vaid enese imetlemisega ning valitsuse liikmetel ei ole mitte mingisugust huumorimeelt. Kui sa viskad nalja, siis ta jääb sind lolli näoga, mokk töllakil vahtima. Opositsioon on enamasti alati heatujuline. Kui valitsuse liige teeb nalja, siis ta ironiseerib. Paneb niiütelda ära. Sellist mõnusat vabanenud nalja ei tee ta kunagi. No millal Ansip viimati nalja tegi? Isegi ta suu ei veni enam naeratuseks, sest ta ei ole nii kaua aega loomulikult naeratanud.
Ilmselt on asi ses, et valitsuse liikmed ei saa end mitte yhekski hetkeks lõdvaks lasta. Ning peavad olema alati valvel. Sest iga hetk võib juhtuda nõnda, et keegi üritab parasjagu sinu selja taga võimupööret ning parem olla ettevaatlik, kui jääda lolliks, on ju nii?
Seepärast on ka üsna arusaadav, miks Rein Lang ajakirjanikega sõdides nii lollina paistis. Ajakirjanikud ju kangutasid Langi, tahtsid talle sule sappa pista. Ja kuna Lang oli ametis enese positsioonide kaitsmise ja tagala kindlustamise, siis ta ei saanud end hetkekski lõdvaks lasta ning oli kogu aeg närviline ja krampis. Endisest lahedast-muhedast ajakirjanikust polnud enam jälgegi järel.
See on valitsuse traagika. Kuna ministrid ei suuda end hetkekski lõdvaks lasta, vabaneda, siis nad ei mõju seksikalt ja neid ei valita tagasi. Jürgen Ligi on inimesena on tore ja teravmeelne, aga rahandusminister Ligi on väike tige vanamees. Marko Pomerants on inimesena tore ja ümmargune värsisepp, aga ministrina talumatu maniakk, kes peab vajalikuks vaimukatele soome teadlastele maaletulekukeeldusid kehtestada.
Ma juba ootan, et Reformierakond ja IRL opositsiooni kukuks. Mitte et mul oleks midagi nende vastu. Aga ma tahaks näha sellist Langi, kes naerab südamest, ja sellist Ligi, kes saab naljast aru. Samuti oleks äraütlemata vahva kohata sellist Pomerantsi, kes teeks heal meelel Johan Bäckmanile mõnes Talna kõrtsus kannu õlut välja ning arutleks Max Reva ja Dimka Linteriga Eesti ajaloo põhiprobleemide üle - mõnusalt, vabanenult, eelarvamustevabalt.
Poliitikud ei erine üksteisest. Mõningasi erinevusi on erakondade asjaajamiskultuuris. Arusaamine eetikast on aga täpselt üks ja seesama. Poliitikul ei ole eetikat, selle asemele kasvas juba tükk aega tagasi midagi muud, nii et saage sest valgete ja mustade jõudude nõmedast vastandamisest juba ükskord ometi üle.
Ainus asi, mis poliitikas tore, on see, et ükski inimene ei püsi igavesti võimul. See on ajaloos miljoneid kordi tõestamist leidnud, kuigi mõne eeslid on üritanud sellele vääramatule jõule väljakutseid esitada. Ja seejärel alati perseli kukkunud.
Seega võib olla üsna kindel, et aeg, mil Pomerants Bäckmanile õlled välja teeb, ei ole enam kaugel.
esmaspäev, 3. mai 2010
Nõmme turu põlengu esimesed minutid
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=f9hSb7HLVyY.
30. aprilli hilisõhtul kella 23.36 ajal sai häirekeskus teate Nõmme turuhoone põlengust. Muinsuskaitse all olnud turuhoone hävis tulekahju tagajärjel täielikult. Sündmuskohal käis kuus päästemeeskonda, kolm paakautot, üks redelauto ja kaks kiirabibrigaadi.
Linnaosa vanem Rainer Vakra jõudis sündmuspaigale samal ajal päästeautodega ning filmis oma mobiiltelefoniga tulekahju algusfaasi ning päästjate kustutustööd.
Tundub, et signalisatsioon töötas hoones, ent põleng algas järsku ja oli väga intensiivne, nii et ka kiirest reageerimisest polnud kasu. Väga kahtlane juhtum igatahes, lõhnab vägagi süütamise järele.
Allergiast nii- ja naapidi
Telekast on päris põnev jälgida reklaame: ühelt poolt Actimel jms piimatooted, teiselt poolt Flixonase jms allergiarohud.
Minul on näiteks nii, et piimatooted tekitavad allergiat, muu hulgas nohu, aga ka kõiksugu muid põletikke hingamisteedes, ligestes, siseorganites, ja ma kujutan ette, et samamoodi reageerivad ka paljud teised inimorganismid. Oleneb muidugi kogusest ka, aga mul tekitab juba väike kogus piima või piimatooteid kergeid allergilisi nähte, nina läheb kinni, rinnus hakkab valus, kõhtu tekivad gaasid, pähe tekib kõõm jms sümptomid. Varem kasutasin nende nähtude leevendamiseks kõiksugu allergiaravimeid nagu seesama Flixonase, mis aga pani südame puperdama. Ning kõõma vastu kõiksugu šampoone, mis aga ei mõjunud. Nüüd ei tarbi piimatooteid ja pole ka vaja mingeid allergiarohtusid.
Kui piima puhul tekitab põletikulisi nähtusid juba väike kogus, siis näiteks muna võin aeg-ajalt süüa, nii üks muna nädalas, suuremas koguses tekitab teatud kõrvalnähtusid, nagu piima puhul.
Samas kala ning värsket juur- ja puuvilja võin näost sisse ajada niipalju kui tahan, ja ilma mingite jamadeta.
Niipalju olen veel targemaks saanud, et kui varem arvasin, et olen mingi eriti allergiline tegelane, siis nüüd tean, et lihtsalt teatud asjadest peab hoiduma. Olen sageli mõelnud, et miks peaks üks imetaja, inimene üldse tarbima teise imetaja, lehma vasika toitu. Kergelt perversne nagu. Pealegi veel lehmalt vägivaldselt, ütleks, et lausa brutaalselt ära võetud lehma lapse, või imiku toitu. Mõelgem, kui inim-naised pandaks nõnda sõimedesse kinni, seemendatakse neid kunstlikult, sunnitakse aastas korra sünnitama ning aetakse siis mingid imurid mitu korda päevas tisside otsa.
Kummaline on see, et kui inimene on teinud teaduses üsna märkimisväärseid edusamme, näiteks jõudnud Kuule, siis toitumises ollakse ikka kuskil pimedas keskajas, kus aetakse näost sisse ühekülgset ja kahtlase väärtusega toitu.
Minul on näiteks nii, et piimatooted tekitavad allergiat, muu hulgas nohu, aga ka kõiksugu muid põletikke hingamisteedes, ligestes, siseorganites, ja ma kujutan ette, et samamoodi reageerivad ka paljud teised inimorganismid. Oleneb muidugi kogusest ka, aga mul tekitab juba väike kogus piima või piimatooteid kergeid allergilisi nähte, nina läheb kinni, rinnus hakkab valus, kõhtu tekivad gaasid, pähe tekib kõõm jms sümptomid. Varem kasutasin nende nähtude leevendamiseks kõiksugu allergiaravimeid nagu seesama Flixonase, mis aga pani südame puperdama. Ning kõõma vastu kõiksugu šampoone, mis aga ei mõjunud. Nüüd ei tarbi piimatooteid ja pole ka vaja mingeid allergiarohtusid.
Kui piima puhul tekitab põletikulisi nähtusid juba väike kogus, siis näiteks muna võin aeg-ajalt süüa, nii üks muna nädalas, suuremas koguses tekitab teatud kõrvalnähtusid, nagu piima puhul.
Samas kala ning värsket juur- ja puuvilja võin näost sisse ajada niipalju kui tahan, ja ilma mingite jamadeta.
Niipalju olen veel targemaks saanud, et kui varem arvasin, et olen mingi eriti allergiline tegelane, siis nüüd tean, et lihtsalt teatud asjadest peab hoiduma. Olen sageli mõelnud, et miks peaks üks imetaja, inimene üldse tarbima teise imetaja, lehma vasika toitu. Kergelt perversne nagu. Pealegi veel lehmalt vägivaldselt, ütleks, et lausa brutaalselt ära võetud lehma lapse, või imiku toitu. Mõelgem, kui inim-naised pandaks nõnda sõimedesse kinni, seemendatakse neid kunstlikult, sunnitakse aastas korra sünnitama ning aetakse siis mingid imurid mitu korda päevas tisside otsa.
Kummaline on see, et kui inimene on teinud teaduses üsna märkimisväärseid edusamme, näiteks jõudnud Kuule, siis toitumises ollakse ikka kuskil pimedas keskajas, kus aetakse näost sisse ühekülgset ja kahtlase väärtusega toitu.
Suu kinni, kirik!
Loll kirik, sul pole poliitikasse mingit asja. Sinu asi on oma kogudust karjatada ja vaeseid patuseid õigele teele juhatada, aga poliitikast hoia kaugele. Võta eeskuju Soomest, kes on poliitikasse kippuvate kirikutegelaste suhtes väga resoluutne. Põhja kirikuõpetaja Juha Molari sai lausa ametist kinga, kui söandas kaitsta tavalisi inimesi, kellele riik liiga tegi.
Nüüd on pistnud karjuma Eesti kirikutegelased, kellele jäid ette Keski valimisplakatid. Ma olen räigelt ebapiopulaarne praegu, aga mulle need plakatid meeldisid. Miks? Aga seks, et nad olid nii lõbusad. Tehke järgi, Reform ja IRL. Mis mölisete? Tehke järgi! Valimised ongi sõda. Uskumatu, et mõned ootavad, et sõda peetakse valgete kinnastega. Sõda peetakse kaevikuis ning sõja ajal pori lendab. See on selge kui aamen kirikus.
Seda ei muuda mitte miski, sest iga partei soov on iga hinna eest võimule pääseda. IGA HINNA EEST. Siin ei ole mõtet teha nägu, et Kesk on oma võimupüüdlustes kuidagi erinev kui teised. Kõik on täpselt ühesugused. Poliitika teeb inimesest looma, sest seda nõuavad olud. Kui sa ei ründa, siis sind rünnatakse. Seal ei saa heaga, sest head pannakse puuri või süüakse ära.
Seepärast on ka mõttetu ning rumal kedagi valimiskampaania ajal poriloopimises süüdistada. Nõme ei ole mitte loopija, vaid süüdistaja, kes teeb kära mittemillestki.
Viha Keski plakatite pärast on niisiis sama, mis vihastamine sügise pärast, mis viib minema kauni suveilma. Milleks vihastada? Parem nautige. Nautige algavat valimiskampaaniat kui üht põnevat teatritükki, kus ka publik võib ootamatult tomatiga pihta saada.
Eesootav tõotab tulla veel närvekõditavam kui NO-teatri paroodia, sest panused on väga kõrged ning kaalul on rohkem kui hea elu. Kaalul on peaministri ja presidendi tiitel ning palju-paljud muud. Otsustatakse ju finišijoonel ka see, kelle suhtes järgmised neli aastat kriminaalmenetlusi alustatakse. Siiani on olnud tule all peaasjalikult Kesk. Kelle käed pannakse aga järgmisena raudu, kellele tullakse ukse taha, kelle kodus tehakse läbiotsimisi, keda küsitleb politsei? Kõik see pannakse järgmise aasta sügisel paika.
Nii et ärge mölisege, rahvas, vaid võtke pimedas teatrisaalis istet ja oodake sähvatusi...
Nädala paar
Modell Shauna Sands imetlemas Beach Bunny rannarõivaste kollektsiooni (vasakul, Õhtulehe veebist) ja Sylvester Stallone vaatamas Lakersi mängu (Õhtulehe veebist).
Nõmme turg süüdati põlema kättemaksuks?
Liiguvad jutud, et Nõmme turg süüdati põlema kättemaksuks, selle eest, et linn andis Nõmme turule ka võimaluse laieneda Lasnamäele, tõmmates nii vaiba alt ära Keskturult.
Tundub kummaline, et värskelt remonditud hoone, kus peaks olema korralikud valvesüsteemid, nii järsku ise süttis.
Tundub kummaline, et värskelt remonditud hoone, kus peaks olema korralikud valvesüsteemid, nii järsku ise süttis.
No nii
Väljavõte Delfi veebist.
No nii, tundub, et lisaks sõjaväelastele, kes viimasel ajal teevad Eestis poliitilisi avaldusi, on avastanud võimuliidu ideoloogilise vaakumi ka kirikumehed, kes on saanud suu nii-ütelda seks.
Minu meelest pole siin Keskil mõtet väga pabistada, see sõjaväe- ja kirikumeeste sekkumine poliitikasse ei näita muud kui valitsuse nõrkust, või täpsemalt jõuetust. Kellest peale euro-teema ei tule muud kui sooja auru. Küll aga peaks olema tähelepanelikud eestimaalsed ise, sest need juhud ajaloos, kus riike on asunud valitsema sõjaväelased või kirikumehed, pole lõppenud hästi, ma mõtlen siin rahva jaoks. Sõjaväe ja kiriku tõus (Eesti kontekstis tuleb siin mõista ühte sõjaväge ja ühte kirikut) tähendab paratamatult taganemist demokraatlikest väärtustest.
Eks Irja kirjutab lähemalt, aga Soomes oli hiljuti juhus, kus poliitikasse sekkunud pastor jäi oma kohast ilma. Eestis, tundub, lähevad asjad vastupidist rada.
No nii, tundub, et lisaks sõjaväelastele, kes viimasel ajal teevad Eestis poliitilisi avaldusi, on avastanud võimuliidu ideoloogilise vaakumi ka kirikumehed, kes on saanud suu nii-ütelda seks.
Minu meelest pole siin Keskil mõtet väga pabistada, see sõjaväe- ja kirikumeeste sekkumine poliitikasse ei näita muud kui valitsuse nõrkust, või täpsemalt jõuetust. Kellest peale euro-teema ei tule muud kui sooja auru. Küll aga peaks olema tähelepanelikud eestimaalsed ise, sest need juhud ajaloos, kus riike on asunud valitsema sõjaväelased või kirikumehed, pole lõppenud hästi, ma mõtlen siin rahva jaoks. Sõjaväe ja kiriku tõus (Eesti kontekstis tuleb siin mõista ühte sõjaväge ja ühte kirikut) tähendab paratamatult taganemist demokraatlikest väärtustest.
Eks Irja kirjutab lähemalt, aga Soomes oli hiljuti juhus, kus poliitikasse sekkunud pastor jäi oma kohast ilma. Eestis, tundub, lähevad asjad vastupidist rada.
Üks põhjus soetada omale iPhone
Väljavõte Postimehe veebist.
Siin üks konkreetne põhjus soetada omale iPhone: kui sinu telefoniga midagi juhtub, isegi, kui ta ära kaob, näiteks, on võimalik taastada suurem osa selle sisust. Sest kogu kupatus on paralleelselt salvestatud arvutisse, või soovi korral .mac võrgukeskkonda.
Nokia puhul on aga tõesti nii, võin seda kinnitada ka oma kogemusele tuginedes, et kui aparaadiga midagi juhtub, on sellest lõpuks järel ainult mäluta kest.
Mina pean iPhone, ja üldse Apple'i toodete eeliseks nende töökindlust, ja ma ei mõtle siin riistvaralist kindlust, riistvara on ikka ühesugune, ja sellega võib juhtuda igasugu asju, vaid just tarkvaralist kindlust, mis tagab kokkuvõttes kasutusmugavuse. Seda eelkõige tööriistana. Kel aga on vaja edvistamiseks riista, või niisama näppimiseks, ja kel on selle jaoks piiramatult aega, nende jaoks kõlbab loomulikult ka Nokia.
Ma mäletan ise ka neid aegu, kui tuli Nokiast kontaktid või mõni muu info vahel kuhugi kopeerida, näiteks remondi ajaks, ja siis uude telefoni saada. Ohh, ma parem ei kirjelda, mis sellega kõik kaasnes, ja mis tulemus lõpuks oli. Igatahes tähendas see mitut PÄEVA tõsist tööd, et kõik endine jälle taastatud saaks. Või mis hullem, paljud kontaktid läksid üldse kaduma, täiesti seletamatul põhjusel. iPhone'iga ei pea selle peale üldse mõtlema, kõik on kogu aeg olemas. Näiteks kui andmekaitse mult aasta tagasi telefoni minema viis, sain ma viivitusteta analoogse asja taastada, muretsedes lihtsalt uue analoogse riista.
Nokia ja Apple'i puhul torkab silma mõttemaailma suur erinevus. Kui Apple'i kasutajaid peetakse riista-pededeks, on Apple'i puhul just tarkvara see, mis teda eristab konkurentidest, ja kasutusmugavus, Apple on hea tööriist, kuigi teda peetakse imetlusobjektiks. Aga kas pole seegi suur saavutus: muuta hea tööriist imetlusobjektiks?! Sest tavaliselt on vastupidi: imetlusobjektid enamasti kasutamiseks ei kõlba. Nokia seevastu toodab sõna otseses mõttes kummikuid, ehk firma müüb oma tooteid kui tööriistu, mis aga pole tegelikult head tööriistad, ehk need kummikud on pehmed nagu kondoomid, piltlikult öeldes. Ent kuna need kondoomid näevad välja nagu kummikud, ja firma kulutab suuri summasid, et tarbijaid uskuma panna, et need kummikud on ikka kummikud, siis on nad saanud endale hulga kasutajaid, kes aga kasutamisel tihtipeale oma juukseid katkuvad. Sest, nagu sellest Postimehe vahendatud loost ka välja tuleb, on telefonist aeg-ajalt järel vaid tühi kest. Ehk, Nokia väärtustab aparaati ennast, see on selline vana mõtteviis, ajast, kui vaid aparaat omas tähtsust ning kõik muu polnud oluline, Apple väärtustab aga kasutajat, inimest, ja kõike seda, mida inimene selle aparaadiga teeb, ehk uuemat mõtteviisi.
Sama lugu on tegelikult ka PC ja Apple'i arvutite võrdluses. Kuigi jamasid juhtub nii PC kui maci masinatega, on millegipärast nii, et PC aparaadiga jäin ma tihtilugu oma kirjutatud tekstidest lihtsalt ilma, maciga pole seda MITTE KUNAGI juhtunud. Ja mul on nii PC kui maci puhul 5-aastane kasutuskogemus. Põhjus on jällegi tarkvaraline: Apple'i tarkvara kaitseb inimese tööd ja loomingut, PC omal on sellest sügavalt pohh.
pühapäev, 2. mai 2010
Kalevipoeg kui õpetus
Lugesin uuesti, nö värske pilguga Kalevipoega, veebis on sellest üleval nii esialgne versioon, kui ka hilisem, parandatud ja täiendatud variant. Ja mis torkas silma, või õigemini meelde, et Kalevipoeg, pärast vana Kalevi vanadussurma ja tema mehe, tedre tütre Linda surma välgu läbi, sel ajal kui Soome tuuletark Tuuslar teda varastada püüdis, läks oma ema Soome otsima, seksis ta Saare piigaga ja too uputas end suurest häbist pärast seda ära. Mida Kalevipojas on korduvalt esile tõstetud kui suurt patutegu, niiviisi mehega kohe pärast kohtumist seksida.
Samuti õpetab Kreutzwald, läbi Kalevipoja, et niisama heast peast, õlleuimasena teise tapmine on halb, nagu juhtus siis, kui Kalevipoeg oli Soome Tuuslari tapnud ja läks sepa juurde mõõka ostma, kus kohtus Soome sepa pojaga, kes olevat ise heitnud pilku Saare piigale ja kes, kuuldes, et Kalevipoeg oli piigaga seksutanud ning piiga seepeale hinge heitnud, läks Kalevipojale kallale, mispeale Kalevipoeg ta pea otsast lõi, kuulamata sepa sajatusi. Nii määris Kalevipoeg mõõga, mis ta sepa käest sai, verega, mida talle mitmel korral ette heidetakse.
Samuti, kui Kalevipoeg oli oma vendadega üle Saadjärve liisku heitnud ja Kalevipoja kivi kõige kaugemale lendas, sai ta ise maa valitsejaks ning kukkus kohe põldu kündma, mis siis peaks olema eesti rahva roll siin ilmas: ennastsalgavalt põllutööd teha.
Samuti, nagu näis, kui Kalevipoeg käis Pepsi tagant Pihkva saeveskist linnade kindlustamise tarvis laudu toomas, siis kõditas vesi tema mune, ent Kalevipoeg punnis vastu:
“Oi, oi! waata oidokesta!
Kipub kastma kellokesta!
Toho, toho! perse lompi
Ära tõuse meehe tilli!”
Mis siis peaks mõista andma, et mees ei tohi iga asja peale lasta oma riistal kõvaks minna.
Kui Peipsi järve sorts oli Kalevipoja mõõga varastanud ja kuningas lõpuks mõõga Kääpa järvest leidis, kurtis mõõk, et teda teeb nukraks see, kui Kalevipoeg suures vihas oma sugulase tapab, vihjates jällegi purjus peaga Soome sepa poja tapmisele. Mispeale ütles Kalevipoeg, et tõesti, ta saab hakkama ka ilma mõõgata, et mõõk võib rahulikult vees puhata.
Kui siis Kalevipoeg oli lauakoormaga teel tagasi, tulid teda kimbutama sortsi pojad, ning kui Kalevipoeg oli neid eemale peletades kõik lauad lapiti puruks peksnud, kostis metsast hääl, et Kalevipoeg serviti lööks. Ning sellest oli abi, saigi kohe kõik sortsid minema peletatud. Peenikese häälega nõuandja osutus hiljem väikseks siilipoisiks, kellele Kalevipoeg andis tänutäheks osa oma okkalisest kasukast, mis tänaseni siili kaitseb.
Õpetlik on ka see, kui mees (see, kes oli pidanud ühes metsatalus üle elama selsete perepoegade võimsaid peeretusi, mis omakorda tulenesid hernesupist, ja mis vaest mehikest vastu seinu põrgatasid), kes puges Kalevipoja märssi, lootuses sealt varju ja toidupoolist leida, hoopis hukka sai, kui Kalevipoeg sortsi poegadega võitles.
Huvipakkuv on ka see, et kuigi Kalevipoeg teadis, et rahval on raske aeg käes ja vaenlane maale tulnud, ei suutnud ta kiusatusele vastu panna, käis põrgupiigadel külas ja kimbutas Sarvikut ennast. Ent küllap oli Kalevipoeg taas armunud, sest ajal kui nägi und neist põrgupiigadest, kelle ta põrgust kaasa võttis, siis juhtus säärane asi:
Ei weel olnud kuigi kaua
Kallis Kalewide poega
Sambla sängis suigunenud,
Kui tal pahemade poole
Külge märga hakas kastma,
Isewärki soea märga
Niudesida niisutama.
ja siis säärane:
Kalewide poega oli
Unenäo naljatusel
Praego põrgo piigasida,
Sarwik taadi tüterida
Omas kaisus ellatanud;
Mis ehk mõnda soonekesta
Unes pani paisomaie. –
Sellepärast soea märga,
Poole keha kastijada
Tema tähäle ei pannud,
Ega unepaelust peäsnud.
ning edasi kirjeldab Kreutzwald, see vana vembumees, kõige ehtsamat creampie'd:
Üks neist nõia neitsidesta,
Sortsilase tüterista
Istus praego kükitelles,
Soea märga sünnitamas.
Neitsi jalga seisis künkal,
Teine jalga teisel künkal,
Laia reite wahe lookab
Kummil üle kitsast orgo.
Kreutzwald ütleb, et kes Piibe maanteed mööda peaks Raudoja kõrtsi juures peatust tegema, need võiks küsida neitsivitu allikaid, ehk kivipragu, mis pidi seal vana juhtumist meenutama. See ei tohiks keeruline olla, praegu toimetab selles Tallinnast 45 km kaugusel asuvas kõrtsis (Piibe maantee ääres, Anija vallas) kunstnik Ave Nahkur.
Põrgupiigad, kelle Kalevipoeg Sarviku enda juurest ära tõi, kosisid omale Kalevipoja kaaslased Alevipoeg ja Sulevipoeg ning ehitusmeister Olevipoeg.
Kreutzwaldi järgi sai praeguse Tallinna nimeks Lindanisa, Kalevi ema toitva rinna mälestuseks.
Õpetlik on ka Kalevipoja mõõga lugu, kus ta, pärast seda, kui sorts oli üritanud mõõka varastada, andis mõõgale käsu, et kui mõõga kandja veel jala Kääpa jõkke tõstab, lõikab mõõk ta jalad alt. Kuigi Kalevipoeg oli selle seaduse loonud sortsi tarbeks, lõikas mõõk ka Kalevipojal endal jalad alt, kui viimane jõest läbi läks. Nii sai Kalevipoeg otsa omaenda seatud reegli tõttu. Taevatarkade otsusel pandi ta pärast surma põrgu väravasse valvesse, et Sarvik ahelatest lahti ei pääseks.
Samuti õpetab Kreutzwald, läbi Kalevipoja, et niisama heast peast, õlleuimasena teise tapmine on halb, nagu juhtus siis, kui Kalevipoeg oli Soome Tuuslari tapnud ja läks sepa juurde mõõka ostma, kus kohtus Soome sepa pojaga, kes olevat ise heitnud pilku Saare piigale ja kes, kuuldes, et Kalevipoeg oli piigaga seksutanud ning piiga seepeale hinge heitnud, läks Kalevipojale kallale, mispeale Kalevipoeg ta pea otsast lõi, kuulamata sepa sajatusi. Nii määris Kalevipoeg mõõga, mis ta sepa käest sai, verega, mida talle mitmel korral ette heidetakse.
Samuti, kui Kalevipoeg oli oma vendadega üle Saadjärve liisku heitnud ja Kalevipoja kivi kõige kaugemale lendas, sai ta ise maa valitsejaks ning kukkus kohe põldu kündma, mis siis peaks olema eesti rahva roll siin ilmas: ennastsalgavalt põllutööd teha.
Samuti, nagu näis, kui Kalevipoeg käis Pepsi tagant Pihkva saeveskist linnade kindlustamise tarvis laudu toomas, siis kõditas vesi tema mune, ent Kalevipoeg punnis vastu:
“Oi, oi! waata oidokesta!
Kipub kastma kellokesta!
Toho, toho! perse lompi
Ära tõuse meehe tilli!”
Mis siis peaks mõista andma, et mees ei tohi iga asja peale lasta oma riistal kõvaks minna.
Kui Peipsi järve sorts oli Kalevipoja mõõga varastanud ja kuningas lõpuks mõõga Kääpa järvest leidis, kurtis mõõk, et teda teeb nukraks see, kui Kalevipoeg suures vihas oma sugulase tapab, vihjates jällegi purjus peaga Soome sepa poja tapmisele. Mispeale ütles Kalevipoeg, et tõesti, ta saab hakkama ka ilma mõõgata, et mõõk võib rahulikult vees puhata.
Kui siis Kalevipoeg oli lauakoormaga teel tagasi, tulid teda kimbutama sortsi pojad, ning kui Kalevipoeg oli neid eemale peletades kõik lauad lapiti puruks peksnud, kostis metsast hääl, et Kalevipoeg serviti lööks. Ning sellest oli abi, saigi kohe kõik sortsid minema peletatud. Peenikese häälega nõuandja osutus hiljem väikseks siilipoisiks, kellele Kalevipoeg andis tänutäheks osa oma okkalisest kasukast, mis tänaseni siili kaitseb.
Õpetlik on ka see, kui mees (see, kes oli pidanud ühes metsatalus üle elama selsete perepoegade võimsaid peeretusi, mis omakorda tulenesid hernesupist, ja mis vaest mehikest vastu seinu põrgatasid), kes puges Kalevipoja märssi, lootuses sealt varju ja toidupoolist leida, hoopis hukka sai, kui Kalevipoeg sortsi poegadega võitles.
Huvipakkuv on ka see, et kuigi Kalevipoeg teadis, et rahval on raske aeg käes ja vaenlane maale tulnud, ei suutnud ta kiusatusele vastu panna, käis põrgupiigadel külas ja kimbutas Sarvikut ennast. Ent küllap oli Kalevipoeg taas armunud, sest ajal kui nägi und neist põrgupiigadest, kelle ta põrgust kaasa võttis, siis juhtus säärane asi:
Ei weel olnud kuigi kaua
Kallis Kalewide poega
Sambla sängis suigunenud,
Kui tal pahemade poole
Külge märga hakas kastma,
Isewärki soea märga
Niudesida niisutama.
ja siis säärane:
Kalewide poega oli
Unenäo naljatusel
Praego põrgo piigasida,
Sarwik taadi tüterida
Omas kaisus ellatanud;
Mis ehk mõnda soonekesta
Unes pani paisomaie. –
Sellepärast soea märga,
Poole keha kastijada
Tema tähäle ei pannud,
Ega unepaelust peäsnud.
ning edasi kirjeldab Kreutzwald, see vana vembumees, kõige ehtsamat creampie'd:
Üks neist nõia neitsidesta,
Sortsilase tüterista
Istus praego kükitelles,
Soea märga sünnitamas.
Neitsi jalga seisis künkal,
Teine jalga teisel künkal,
Laia reite wahe lookab
Kummil üle kitsast orgo.
Kreutzwald ütleb, et kes Piibe maanteed mööda peaks Raudoja kõrtsi juures peatust tegema, need võiks küsida neitsivitu allikaid, ehk kivipragu, mis pidi seal vana juhtumist meenutama. See ei tohiks keeruline olla, praegu toimetab selles Tallinnast 45 km kaugusel asuvas kõrtsis (Piibe maantee ääres, Anija vallas) kunstnik Ave Nahkur.
Põrgupiigad, kelle Kalevipoeg Sarviku enda juurest ära tõi, kosisid omale Kalevipoja kaaslased Alevipoeg ja Sulevipoeg ning ehitusmeister Olevipoeg.
Kreutzwaldi järgi sai praeguse Tallinna nimeks Lindanisa, Kalevi ema toitva rinna mälestuseks.
Õpetlik on ka Kalevipoja mõõga lugu, kus ta, pärast seda, kui sorts oli üritanud mõõka varastada, andis mõõgale käsu, et kui mõõga kandja veel jala Kääpa jõkke tõstab, lõikab mõõk ta jalad alt. Kuigi Kalevipoeg oli selle seaduse loonud sortsi tarbeks, lõikas mõõk ka Kalevipojal endal jalad alt, kui viimane jõest läbi läks. Nii sai Kalevipoeg otsa omaenda seatud reegli tõttu. Taevatarkade otsusel pandi ta pärast surma põrgu väravasse valvesse, et Sarvik ahelatest lahti ei pääseks.
laupäev, 1. mai 2010
Inno ja Irja Tartus: Suudlevaid Tudengeid ei soovita vaenlaselegi
Nonii! Inno ja Irja alustavad nüüdsest Eestimaa kohvikute läbikäimist ning neile igati subjektiivse hinnangu andmist. Eelmisel nädalal käisime Crepis, mis pälvis meie ovatsioonid, kuna teenindus oli superhea ning meil oli võimalik tellida just seda, mida ise tahtsime. Menüüs oli küll tavaline hommikusöök, aga mulle toodi minu soovil praemuna, värske kurk, tomat ja lehtsalat. Kuna väljas oli kõle ilm, siis oli nii mõnus küünlavalgel teed/kohvi rüübata ning ajalehti lugeda.
Käisime ka eile Tartus asju ajamas ning tahtsime ka seekord Creppi minna, aga kahjuks kohvik polnud veel jõudnud toole ja laudu välja panna. Meil oli aga kange tahtmine just väljas istuda. Nii et seadsime sammud Suudlevatesse Tudengitesse, kus mäletasime varasematest aegadest küllaltki hea teeninduse olevat. Suur oli aga meie üllatus, kui pidime seal enne oma pool tundi passima, kui Innol kannatus katkes ning ta pöördus ühe ettekandjanäitsiku poole. „Kas peab seest tellima või?" küsis ta. Seepeale pöördus too ettekandjanäitsik ühe teise näitsiku poole, et miks too oma lauda ei teeninda. „See ei ole minu laud, see on Marko laud," ütles ta. Ootasime oma kümme minutit veel, siis tuligi Marko, üleolev naeratus näol, ja jäi meie laua ette seisma. Menüüd ei toonudki. „Paluks kohvi," ütles Inno.
„Kas ma saaks, palun, praemuna tellida?" küsisin mina. „Ei saa," vastas Marko, „meil on siin hästi kiire praegu ja selle valmistamine võtaks väga kaua aega. Ma tean, et mõned restoranid siin pakuvad sellist võimalust, aga meil on a'la carte, meil ei saa".
Ahah, selge siis. Vaatasin, et mitmed teised inimesed küünitasid ka pahaselt ettekandjate järele, keda ei tulnud ega tulnud, ning jätsin Marko rahule. Ilmselt juhtkonna otsus, et lihtsalt praemuna ei saa. Mõne aja pärast toodigi kohvid, mida oli üpris mõru juua. Mõtlesin, et kui oleks teadnud, et Suudlevad on nii alla käinud, siis oleks parem Mäksi läinud ja sealt endale papptopsiga kohvi kaasa ostnud. Ja Emajõe ääres ära joonud. Oleks vähemalt elamus olenud, oeh. Nüüd sitsi siin ja ole tänulik, et kelneril su jaoks viis mintsi aega jagus. Mnjah. Maksime arve ja tulime tulema.
Tagasi jalutasime Toomemäe kaudu ja see oli elamus. Kui 2005. aastal tuttavaks saime, siis jalutasime ka hästi palju Toomemäel. Nüüd jälle :). Tartust eemalolek on meile head teinud. Nüüd vaatame seda linna jälle teise pilguga.
Elu on mõnusasti paika loksunud jälle.
Käisime ka eile Tartus asju ajamas ning tahtsime ka seekord Creppi minna, aga kahjuks kohvik polnud veel jõudnud toole ja laudu välja panna. Meil oli aga kange tahtmine just väljas istuda. Nii et seadsime sammud Suudlevatesse Tudengitesse, kus mäletasime varasematest aegadest küllaltki hea teeninduse olevat. Suur oli aga meie üllatus, kui pidime seal enne oma pool tundi passima, kui Innol kannatus katkes ning ta pöördus ühe ettekandjanäitsiku poole. „Kas peab seest tellima või?" küsis ta. Seepeale pöördus too ettekandjanäitsik ühe teise näitsiku poole, et miks too oma lauda ei teeninda. „See ei ole minu laud, see on Marko laud," ütles ta. Ootasime oma kümme minutit veel, siis tuligi Marko, üleolev naeratus näol, ja jäi meie laua ette seisma. Menüüd ei toonudki. „Paluks kohvi," ütles Inno.
„Kas ma saaks, palun, praemuna tellida?" küsisin mina. „Ei saa," vastas Marko, „meil on siin hästi kiire praegu ja selle valmistamine võtaks väga kaua aega. Ma tean, et mõned restoranid siin pakuvad sellist võimalust, aga meil on a'la carte, meil ei saa".
Ahah, selge siis. Vaatasin, et mitmed teised inimesed küünitasid ka pahaselt ettekandjate järele, keda ei tulnud ega tulnud, ning jätsin Marko rahule. Ilmselt juhtkonna otsus, et lihtsalt praemuna ei saa. Mõne aja pärast toodigi kohvid, mida oli üpris mõru juua. Mõtlesin, et kui oleks teadnud, et Suudlevad on nii alla käinud, siis oleks parem Mäksi läinud ja sealt endale papptopsiga kohvi kaasa ostnud. Ja Emajõe ääres ära joonud. Oleks vähemalt elamus olenud, oeh. Nüüd sitsi siin ja ole tänulik, et kelneril su jaoks viis mintsi aega jagus. Mnjah. Maksime arve ja tulime tulema.
Tagasi jalutasime Toomemäe kaudu ja see oli elamus. Kui 2005. aastal tuttavaks saime, siis jalutasime ka hästi palju Toomemäel. Nüüd jälle :). Tartust eemalolek on meile head teinud. Nüüd vaatame seda linna jälle teise pilguga.
Elu on mõnusasti paika loksunud jälle.
Tellimine:
Postitused (Atom)







