esmaspäev, 3. mai 2010
Nädala paar
Nõmme turg süüdati põlema kättemaksuks?
Liiguvad jutud, et Nõmme turg süüdati põlema kättemaksuks, selle eest, et linn andis Nõmme turule ka võimaluse laieneda Lasnamäele, tõmmates nii vaiba alt ära Keskturult.
Tundub kummaline, et värskelt remonditud hoone, kus peaks olema korralikud valvesüsteemid, nii järsku ise süttis.
Tundub kummaline, et värskelt remonditud hoone, kus peaks olema korralikud valvesüsteemid, nii järsku ise süttis.
No nii
No nii, tundub, et lisaks sõjaväelastele, kes viimasel ajal teevad Eestis poliitilisi avaldusi, on avastanud võimuliidu ideoloogilise vaakumi ka kirikumehed, kes on saanud suu nii-ütelda seks.
Minu meelest pole siin Keskil mõtet väga pabistada, see sõjaväe- ja kirikumeeste sekkumine poliitikasse ei näita muud kui valitsuse nõrkust, või täpsemalt jõuetust. Kellest peale euro-teema ei tule muud kui sooja auru. Küll aga peaks olema tähelepanelikud eestimaalsed ise, sest need juhud ajaloos, kus riike on asunud valitsema sõjaväelased või kirikumehed, pole lõppenud hästi, ma mõtlen siin rahva jaoks. Sõjaväe ja kiriku tõus (Eesti kontekstis tuleb siin mõista ühte sõjaväge ja ühte kirikut) tähendab paratamatult taganemist demokraatlikest väärtustest.
Eks Irja kirjutab lähemalt, aga Soomes oli hiljuti juhus, kus poliitikasse sekkunud pastor jäi oma kohast ilma. Eestis, tundub, lähevad asjad vastupidist rada.
Üks põhjus soetada omale iPhone
Siin üks konkreetne põhjus soetada omale iPhone: kui sinu telefoniga midagi juhtub, isegi, kui ta ära kaob, näiteks, on võimalik taastada suurem osa selle sisust. Sest kogu kupatus on paralleelselt salvestatud arvutisse, või soovi korral .mac võrgukeskkonda.
Nokia puhul on aga tõesti nii, võin seda kinnitada ka oma kogemusele tuginedes, et kui aparaadiga midagi juhtub, on sellest lõpuks järel ainult mäluta kest.
Mina pean iPhone, ja üldse Apple'i toodete eeliseks nende töökindlust, ja ma ei mõtle siin riistvaralist kindlust, riistvara on ikka ühesugune, ja sellega võib juhtuda igasugu asju, vaid just tarkvaralist kindlust, mis tagab kokkuvõttes kasutusmugavuse. Seda eelkõige tööriistana. Kel aga on vaja edvistamiseks riista, või niisama näppimiseks, ja kel on selle jaoks piiramatult aega, nende jaoks kõlbab loomulikult ka Nokia.
Ma mäletan ise ka neid aegu, kui tuli Nokiast kontaktid või mõni muu info vahel kuhugi kopeerida, näiteks remondi ajaks, ja siis uude telefoni saada. Ohh, ma parem ei kirjelda, mis sellega kõik kaasnes, ja mis tulemus lõpuks oli. Igatahes tähendas see mitut PÄEVA tõsist tööd, et kõik endine jälle taastatud saaks. Või mis hullem, paljud kontaktid läksid üldse kaduma, täiesti seletamatul põhjusel. iPhone'iga ei pea selle peale üldse mõtlema, kõik on kogu aeg olemas. Näiteks kui andmekaitse mult aasta tagasi telefoni minema viis, sain ma viivitusteta analoogse asja taastada, muretsedes lihtsalt uue analoogse riista.
Nokia ja Apple'i puhul torkab silma mõttemaailma suur erinevus. Kui Apple'i kasutajaid peetakse riista-pededeks, on Apple'i puhul just tarkvara see, mis teda eristab konkurentidest, ja kasutusmugavus, Apple on hea tööriist, kuigi teda peetakse imetlusobjektiks. Aga kas pole seegi suur saavutus: muuta hea tööriist imetlusobjektiks?! Sest tavaliselt on vastupidi: imetlusobjektid enamasti kasutamiseks ei kõlba. Nokia seevastu toodab sõna otseses mõttes kummikuid, ehk firma müüb oma tooteid kui tööriistu, mis aga pole tegelikult head tööriistad, ehk need kummikud on pehmed nagu kondoomid, piltlikult öeldes. Ent kuna need kondoomid näevad välja nagu kummikud, ja firma kulutab suuri summasid, et tarbijaid uskuma panna, et need kummikud on ikka kummikud, siis on nad saanud endale hulga kasutajaid, kes aga kasutamisel tihtipeale oma juukseid katkuvad. Sest, nagu sellest Postimehe vahendatud loost ka välja tuleb, on telefonist aeg-ajalt järel vaid tühi kest. Ehk, Nokia väärtustab aparaati ennast, see on selline vana mõtteviis, ajast, kui vaid aparaat omas tähtsust ning kõik muu polnud oluline, Apple väärtustab aga kasutajat, inimest, ja kõike seda, mida inimene selle aparaadiga teeb, ehk uuemat mõtteviisi.
Sama lugu on tegelikult ka PC ja Apple'i arvutite võrdluses. Kuigi jamasid juhtub nii PC kui maci masinatega, on millegipärast nii, et PC aparaadiga jäin ma tihtilugu oma kirjutatud tekstidest lihtsalt ilma, maciga pole seda MITTE KUNAGI juhtunud. Ja mul on nii PC kui maci puhul 5-aastane kasutuskogemus. Põhjus on jällegi tarkvaraline: Apple'i tarkvara kaitseb inimese tööd ja loomingut, PC omal on sellest sügavalt pohh.
pühapäev, 2. mai 2010
Kalevipoeg kui õpetus
Lugesin uuesti, nö värske pilguga Kalevipoega, veebis on sellest üleval nii esialgne versioon, kui ka hilisem, parandatud ja täiendatud variant. Ja mis torkas silma, või õigemini meelde, et Kalevipoeg, pärast vana Kalevi vanadussurma ja tema mehe, tedre tütre Linda surma välgu läbi, sel ajal kui Soome tuuletark Tuuslar teda varastada püüdis, läks oma ema Soome otsima, seksis ta Saare piigaga ja too uputas end suurest häbist pärast seda ära. Mida Kalevipojas on korduvalt esile tõstetud kui suurt patutegu, niiviisi mehega kohe pärast kohtumist seksida.
Samuti õpetab Kreutzwald, läbi Kalevipoja, et niisama heast peast, õlleuimasena teise tapmine on halb, nagu juhtus siis, kui Kalevipoeg oli Soome Tuuslari tapnud ja läks sepa juurde mõõka ostma, kus kohtus Soome sepa pojaga, kes olevat ise heitnud pilku Saare piigale ja kes, kuuldes, et Kalevipoeg oli piigaga seksutanud ning piiga seepeale hinge heitnud, läks Kalevipojale kallale, mispeale Kalevipoeg ta pea otsast lõi, kuulamata sepa sajatusi. Nii määris Kalevipoeg mõõga, mis ta sepa käest sai, verega, mida talle mitmel korral ette heidetakse.
Samuti, kui Kalevipoeg oli oma vendadega üle Saadjärve liisku heitnud ja Kalevipoja kivi kõige kaugemale lendas, sai ta ise maa valitsejaks ning kukkus kohe põldu kündma, mis siis peaks olema eesti rahva roll siin ilmas: ennastsalgavalt põllutööd teha.
Samuti, nagu näis, kui Kalevipoeg käis Pepsi tagant Pihkva saeveskist linnade kindlustamise tarvis laudu toomas, siis kõditas vesi tema mune, ent Kalevipoeg punnis vastu:
“Oi, oi! waata oidokesta!
Kipub kastma kellokesta!
Toho, toho! perse lompi
Ära tõuse meehe tilli!”
Mis siis peaks mõista andma, et mees ei tohi iga asja peale lasta oma riistal kõvaks minna.
Kui Peipsi järve sorts oli Kalevipoja mõõga varastanud ja kuningas lõpuks mõõga Kääpa järvest leidis, kurtis mõõk, et teda teeb nukraks see, kui Kalevipoeg suures vihas oma sugulase tapab, vihjates jällegi purjus peaga Soome sepa poja tapmisele. Mispeale ütles Kalevipoeg, et tõesti, ta saab hakkama ka ilma mõõgata, et mõõk võib rahulikult vees puhata.
Kui siis Kalevipoeg oli lauakoormaga teel tagasi, tulid teda kimbutama sortsi pojad, ning kui Kalevipoeg oli neid eemale peletades kõik lauad lapiti puruks peksnud, kostis metsast hääl, et Kalevipoeg serviti lööks. Ning sellest oli abi, saigi kohe kõik sortsid minema peletatud. Peenikese häälega nõuandja osutus hiljem väikseks siilipoisiks, kellele Kalevipoeg andis tänutäheks osa oma okkalisest kasukast, mis tänaseni siili kaitseb.
Õpetlik on ka see, kui mees (see, kes oli pidanud ühes metsatalus üle elama selsete perepoegade võimsaid peeretusi, mis omakorda tulenesid hernesupist, ja mis vaest mehikest vastu seinu põrgatasid), kes puges Kalevipoja märssi, lootuses sealt varju ja toidupoolist leida, hoopis hukka sai, kui Kalevipoeg sortsi poegadega võitles.
Huvipakkuv on ka see, et kuigi Kalevipoeg teadis, et rahval on raske aeg käes ja vaenlane maale tulnud, ei suutnud ta kiusatusele vastu panna, käis põrgupiigadel külas ja kimbutas Sarvikut ennast. Ent küllap oli Kalevipoeg taas armunud, sest ajal kui nägi und neist põrgupiigadest, kelle ta põrgust kaasa võttis, siis juhtus säärane asi:
Ei weel olnud kuigi kaua
Kallis Kalewide poega
Sambla sängis suigunenud,
Kui tal pahemade poole
Külge märga hakas kastma,
Isewärki soea märga
Niudesida niisutama.
ja siis säärane:
Kalewide poega oli
Unenäo naljatusel
Praego põrgo piigasida,
Sarwik taadi tüterida
Omas kaisus ellatanud;
Mis ehk mõnda soonekesta
Unes pani paisomaie. –
Sellepärast soea märga,
Poole keha kastijada
Tema tähäle ei pannud,
Ega unepaelust peäsnud.
ning edasi kirjeldab Kreutzwald, see vana vembumees, kõige ehtsamat creampie'd:
Üks neist nõia neitsidesta,
Sortsilase tüterista
Istus praego kükitelles,
Soea märga sünnitamas.
Neitsi jalga seisis künkal,
Teine jalga teisel künkal,
Laia reite wahe lookab
Kummil üle kitsast orgo.
Kreutzwald ütleb, et kes Piibe maanteed mööda peaks Raudoja kõrtsi juures peatust tegema, need võiks küsida neitsivitu allikaid, ehk kivipragu, mis pidi seal vana juhtumist meenutama. See ei tohiks keeruline olla, praegu toimetab selles Tallinnast 45 km kaugusel asuvas kõrtsis (Piibe maantee ääres, Anija vallas) kunstnik Ave Nahkur.
Põrgupiigad, kelle Kalevipoeg Sarviku enda juurest ära tõi, kosisid omale Kalevipoja kaaslased Alevipoeg ja Sulevipoeg ning ehitusmeister Olevipoeg.
Kreutzwaldi järgi sai praeguse Tallinna nimeks Lindanisa, Kalevi ema toitva rinna mälestuseks.
Õpetlik on ka Kalevipoja mõõga lugu, kus ta, pärast seda, kui sorts oli üritanud mõõka varastada, andis mõõgale käsu, et kui mõõga kandja veel jala Kääpa jõkke tõstab, lõikab mõõk ta jalad alt. Kuigi Kalevipoeg oli selle seaduse loonud sortsi tarbeks, lõikas mõõk ka Kalevipojal endal jalad alt, kui viimane jõest läbi läks. Nii sai Kalevipoeg otsa omaenda seatud reegli tõttu. Taevatarkade otsusel pandi ta pärast surma põrgu väravasse valvesse, et Sarvik ahelatest lahti ei pääseks.
Samuti õpetab Kreutzwald, läbi Kalevipoja, et niisama heast peast, õlleuimasena teise tapmine on halb, nagu juhtus siis, kui Kalevipoeg oli Soome Tuuslari tapnud ja läks sepa juurde mõõka ostma, kus kohtus Soome sepa pojaga, kes olevat ise heitnud pilku Saare piigale ja kes, kuuldes, et Kalevipoeg oli piigaga seksutanud ning piiga seepeale hinge heitnud, läks Kalevipojale kallale, mispeale Kalevipoeg ta pea otsast lõi, kuulamata sepa sajatusi. Nii määris Kalevipoeg mõõga, mis ta sepa käest sai, verega, mida talle mitmel korral ette heidetakse.
Samuti, kui Kalevipoeg oli oma vendadega üle Saadjärve liisku heitnud ja Kalevipoja kivi kõige kaugemale lendas, sai ta ise maa valitsejaks ning kukkus kohe põldu kündma, mis siis peaks olema eesti rahva roll siin ilmas: ennastsalgavalt põllutööd teha.
Samuti, nagu näis, kui Kalevipoeg käis Pepsi tagant Pihkva saeveskist linnade kindlustamise tarvis laudu toomas, siis kõditas vesi tema mune, ent Kalevipoeg punnis vastu:
“Oi, oi! waata oidokesta!
Kipub kastma kellokesta!
Toho, toho! perse lompi
Ära tõuse meehe tilli!”
Mis siis peaks mõista andma, et mees ei tohi iga asja peale lasta oma riistal kõvaks minna.
Kui Peipsi järve sorts oli Kalevipoja mõõga varastanud ja kuningas lõpuks mõõga Kääpa järvest leidis, kurtis mõõk, et teda teeb nukraks see, kui Kalevipoeg suures vihas oma sugulase tapab, vihjates jällegi purjus peaga Soome sepa poja tapmisele. Mispeale ütles Kalevipoeg, et tõesti, ta saab hakkama ka ilma mõõgata, et mõõk võib rahulikult vees puhata.
Kui siis Kalevipoeg oli lauakoormaga teel tagasi, tulid teda kimbutama sortsi pojad, ning kui Kalevipoeg oli neid eemale peletades kõik lauad lapiti puruks peksnud, kostis metsast hääl, et Kalevipoeg serviti lööks. Ning sellest oli abi, saigi kohe kõik sortsid minema peletatud. Peenikese häälega nõuandja osutus hiljem väikseks siilipoisiks, kellele Kalevipoeg andis tänutäheks osa oma okkalisest kasukast, mis tänaseni siili kaitseb.
Õpetlik on ka see, kui mees (see, kes oli pidanud ühes metsatalus üle elama selsete perepoegade võimsaid peeretusi, mis omakorda tulenesid hernesupist, ja mis vaest mehikest vastu seinu põrgatasid), kes puges Kalevipoja märssi, lootuses sealt varju ja toidupoolist leida, hoopis hukka sai, kui Kalevipoeg sortsi poegadega võitles.
Huvipakkuv on ka see, et kuigi Kalevipoeg teadis, et rahval on raske aeg käes ja vaenlane maale tulnud, ei suutnud ta kiusatusele vastu panna, käis põrgupiigadel külas ja kimbutas Sarvikut ennast. Ent küllap oli Kalevipoeg taas armunud, sest ajal kui nägi und neist põrgupiigadest, kelle ta põrgust kaasa võttis, siis juhtus säärane asi:
Ei weel olnud kuigi kaua
Kallis Kalewide poega
Sambla sängis suigunenud,
Kui tal pahemade poole
Külge märga hakas kastma,
Isewärki soea märga
Niudesida niisutama.
ja siis säärane:
Kalewide poega oli
Unenäo naljatusel
Praego põrgo piigasida,
Sarwik taadi tüterida
Omas kaisus ellatanud;
Mis ehk mõnda soonekesta
Unes pani paisomaie. –
Sellepärast soea märga,
Poole keha kastijada
Tema tähäle ei pannud,
Ega unepaelust peäsnud.
ning edasi kirjeldab Kreutzwald, see vana vembumees, kõige ehtsamat creampie'd:
Üks neist nõia neitsidesta,
Sortsilase tüterista
Istus praego kükitelles,
Soea märga sünnitamas.
Neitsi jalga seisis künkal,
Teine jalga teisel künkal,
Laia reite wahe lookab
Kummil üle kitsast orgo.
Kreutzwald ütleb, et kes Piibe maanteed mööda peaks Raudoja kõrtsi juures peatust tegema, need võiks küsida neitsivitu allikaid, ehk kivipragu, mis pidi seal vana juhtumist meenutama. See ei tohiks keeruline olla, praegu toimetab selles Tallinnast 45 km kaugusel asuvas kõrtsis (Piibe maantee ääres, Anija vallas) kunstnik Ave Nahkur.
Põrgupiigad, kelle Kalevipoeg Sarviku enda juurest ära tõi, kosisid omale Kalevipoja kaaslased Alevipoeg ja Sulevipoeg ning ehitusmeister Olevipoeg.
Kreutzwaldi järgi sai praeguse Tallinna nimeks Lindanisa, Kalevi ema toitva rinna mälestuseks.
Õpetlik on ka Kalevipoja mõõga lugu, kus ta, pärast seda, kui sorts oli üritanud mõõka varastada, andis mõõgale käsu, et kui mõõga kandja veel jala Kääpa jõkke tõstab, lõikab mõõk ta jalad alt. Kuigi Kalevipoeg oli selle seaduse loonud sortsi tarbeks, lõikas mõõk ka Kalevipojal endal jalad alt, kui viimane jõest läbi läks. Nii sai Kalevipoeg otsa omaenda seatud reegli tõttu. Taevatarkade otsusel pandi ta pärast surma põrgu väravasse valvesse, et Sarvik ahelatest lahti ei pääseks.
laupäev, 1. mai 2010
Inno ja Irja Tartus: Suudlevaid Tudengeid ei soovita vaenlaselegi
Nonii! Inno ja Irja alustavad nüüdsest Eestimaa kohvikute läbikäimist ning neile igati subjektiivse hinnangu andmist. Eelmisel nädalal käisime Crepis, mis pälvis meie ovatsioonid, kuna teenindus oli superhea ning meil oli võimalik tellida just seda, mida ise tahtsime. Menüüs oli küll tavaline hommikusöök, aga mulle toodi minu soovil praemuna, värske kurk, tomat ja lehtsalat. Kuna väljas oli kõle ilm, siis oli nii mõnus küünlavalgel teed/kohvi rüübata ning ajalehti lugeda.
Käisime ka eile Tartus asju ajamas ning tahtsime ka seekord Creppi minna, aga kahjuks kohvik polnud veel jõudnud toole ja laudu välja panna. Meil oli aga kange tahtmine just väljas istuda. Nii et seadsime sammud Suudlevatesse Tudengitesse, kus mäletasime varasematest aegadest küllaltki hea teeninduse olevat. Suur oli aga meie üllatus, kui pidime seal enne oma pool tundi passima, kui Innol kannatus katkes ning ta pöördus ühe ettekandjanäitsiku poole. „Kas peab seest tellima või?" küsis ta. Seepeale pöördus too ettekandjanäitsik ühe teise näitsiku poole, et miks too oma lauda ei teeninda. „See ei ole minu laud, see on Marko laud," ütles ta. Ootasime oma kümme minutit veel, siis tuligi Marko, üleolev naeratus näol, ja jäi meie laua ette seisma. Menüüd ei toonudki. „Paluks kohvi," ütles Inno.
„Kas ma saaks, palun, praemuna tellida?" küsisin mina. „Ei saa," vastas Marko, „meil on siin hästi kiire praegu ja selle valmistamine võtaks väga kaua aega. Ma tean, et mõned restoranid siin pakuvad sellist võimalust, aga meil on a'la carte, meil ei saa".
Ahah, selge siis. Vaatasin, et mitmed teised inimesed küünitasid ka pahaselt ettekandjate järele, keda ei tulnud ega tulnud, ning jätsin Marko rahule. Ilmselt juhtkonna otsus, et lihtsalt praemuna ei saa. Mõne aja pärast toodigi kohvid, mida oli üpris mõru juua. Mõtlesin, et kui oleks teadnud, et Suudlevad on nii alla käinud, siis oleks parem Mäksi läinud ja sealt endale papptopsiga kohvi kaasa ostnud. Ja Emajõe ääres ära joonud. Oleks vähemalt elamus olenud, oeh. Nüüd sitsi siin ja ole tänulik, et kelneril su jaoks viis mintsi aega jagus. Mnjah. Maksime arve ja tulime tulema.
Tagasi jalutasime Toomemäe kaudu ja see oli elamus. Kui 2005. aastal tuttavaks saime, siis jalutasime ka hästi palju Toomemäel. Nüüd jälle :). Tartust eemalolek on meile head teinud. Nüüd vaatame seda linna jälle teise pilguga.
Elu on mõnusasti paika loksunud jälle.
Käisime ka eile Tartus asju ajamas ning tahtsime ka seekord Creppi minna, aga kahjuks kohvik polnud veel jõudnud toole ja laudu välja panna. Meil oli aga kange tahtmine just väljas istuda. Nii et seadsime sammud Suudlevatesse Tudengitesse, kus mäletasime varasematest aegadest küllaltki hea teeninduse olevat. Suur oli aga meie üllatus, kui pidime seal enne oma pool tundi passima, kui Innol kannatus katkes ning ta pöördus ühe ettekandjanäitsiku poole. „Kas peab seest tellima või?" küsis ta. Seepeale pöördus too ettekandjanäitsik ühe teise näitsiku poole, et miks too oma lauda ei teeninda. „See ei ole minu laud, see on Marko laud," ütles ta. Ootasime oma kümme minutit veel, siis tuligi Marko, üleolev naeratus näol, ja jäi meie laua ette seisma. Menüüd ei toonudki. „Paluks kohvi," ütles Inno.
„Kas ma saaks, palun, praemuna tellida?" küsisin mina. „Ei saa," vastas Marko, „meil on siin hästi kiire praegu ja selle valmistamine võtaks väga kaua aega. Ma tean, et mõned restoranid siin pakuvad sellist võimalust, aga meil on a'la carte, meil ei saa".
Ahah, selge siis. Vaatasin, et mitmed teised inimesed küünitasid ka pahaselt ettekandjate järele, keda ei tulnud ega tulnud, ning jätsin Marko rahule. Ilmselt juhtkonna otsus, et lihtsalt praemuna ei saa. Mõne aja pärast toodigi kohvid, mida oli üpris mõru juua. Mõtlesin, et kui oleks teadnud, et Suudlevad on nii alla käinud, siis oleks parem Mäksi läinud ja sealt endale papptopsiga kohvi kaasa ostnud. Ja Emajõe ääres ära joonud. Oleks vähemalt elamus olenud, oeh. Nüüd sitsi siin ja ole tänulik, et kelneril su jaoks viis mintsi aega jagus. Mnjah. Maksime arve ja tulime tulema.
Tagasi jalutasime Toomemäe kaudu ja see oli elamus. Kui 2005. aastal tuttavaks saime, siis jalutasime ka hästi palju Toomemäel. Nüüd jälle :). Tartust eemalolek on meile head teinud. Nüüd vaatame seda linna jälle teise pilguga.
Elu on mõnusasti paika loksunud jälle.
reede, 30. aprill 2010
Mare Lustil on tekkinud maksuvõlg
Braviuurikal vandeadvokaadil Mare Lustil, kes ei pane paljuks ka vastaspoolele kohtusaalis kätega kallale minna, on tekkinud maksuvõlg.
Kohvik hoiab Lusti tegemistel tähelepanelikult silma peal.
Eesti Energia on juba ette ära müüdud
Täna hommikul oli vahva jälgida hommiku-TVs kahe ajakirjaniku, Meelis Mandeli (Äripäev) ja Aivar Reinapi (Postimees) väitlust (kus Reinap oli tituleeritud Postimehe vastutavaks väljaandjaks - palju õnne!), milles Mandel kaitses Eesti Energia mahamüümist ehk viimist börsile ja Reinap oli sellele vastu.
Ent tegelikkuses on Eesti Energia juba ette ära müüdud, sest euroga liitumise nimel võttis valitsus sealt välja 3 miljardit, nii nagu võttis valitsus 2 miljardit välja Eesti Telekomist, seda kõige ebasobivamal ajal.
Ka mina olen Reinapiga nõus, et Eesti Energia müümiseks pole ebasobivamat aega, ent valitsus eesotsas Andrus Ansipiga on nüüd nõus kasvõi oma ämma ohverdama euro altarile, piltlikult öeldes, nii et kahjuks siin targutamisest enam ei aita. Otsus on juba ette ära tehtud. Kui Reform ka teeb nägu, et tegelikult on müümise vastu, siis on see vaid poos, et mitte rahva meelepaha endale tõmmata. Tundub, et patuoinaks avalikkuse ees tehakse firma juht Sandor Liive, kes kannatab kisa oma paari miljoni kroonise aastapalga nimel ära, lisaks veel boonus aktsiate näol.
Ent tegelikkuses on Eesti Energia juba ette ära müüdud, sest euroga liitumise nimel võttis valitsus sealt välja 3 miljardit, nii nagu võttis valitsus 2 miljardit välja Eesti Telekomist, seda kõige ebasobivamal ajal.
Ka mina olen Reinapiga nõus, et Eesti Energia müümiseks pole ebasobivamat aega, ent valitsus eesotsas Andrus Ansipiga on nüüd nõus kasvõi oma ämma ohverdama euro altarile, piltlikult öeldes, nii et kahjuks siin targutamisest enam ei aita. Otsus on juba ette ära tehtud. Kui Reform ka teeb nägu, et tegelikult on müümise vastu, siis on see vaid poos, et mitte rahva meelepaha endale tõmmata. Tundub, et patuoinaks avalikkuse ees tehakse firma juht Sandor Liive, kes kannatab kisa oma paari miljoni kroonise aastapalga nimel ära, lisaks veel boonus aktsiate näol.
Miks ei käivitunud Nõmme turuhoones valvesignalisatsioon?
Lugesin äärmise kurbusega uudist Nõmme ajaloolise turuhoone põlengu kohta ja uudiseid jälgides tundub kummaline, et hoones ei käivitunud valvesignalisatsioon, vaid tuletõrje saabus sealtsamast nurga tagant kohale inimeste telefonikõnede peale.
Mis toimub, käes on 21. sajand, kus elektroonika on abiks selliste hoonete säilitamisel, hoone ju värskelt renoveeritud veel.
neljapäev, 29. aprill 2010
Miks on alfa-naised õnnetud?
Irja tutvustas mulle huvitavat artiklit värskest ajakirjast Marie Claire, kus kirjanikust autor Judith Newman kirjutab alfa-naistest (nagu ta ise) ning sellest, et kuigi naiste sissetulekud on viimase 40 aastaga kasvanud ligi 60% ning Washingtoni Pew Institute'i uuringu põhjal teenib 22% abielus naistest vanuses 30-44 rohkem kui nende mehed, võrreldes 4%ga 1970. aastal. Niisiis on feminism (nii vist nimetatakse alfa-emasuse diskursust- Inno märkus) oluliselt tõstnud naiste elatustaset, andes neile rohkem võimalusi võrreldes meestega. Ent, nagu kirjutas Wharton School'i professor Betsey Stevenson oma uurimustöös "Naiste õnne allakäigu paradoks", on naised vaatamata elatustaseme tõusule oma eluga üha õnnetumad. Naiste õnnetunne on kukkunud nii absoluutarvudes kui ka võrreldes meestega. Mis meestesse puutub, siis on nemad sama õnnelikud või õnnetud kui aastakümneid tagasi. Ja õnnetud pole mitte ainult abielus naised või kõrge palgaga naised, vaid kõik naised.
Newman toob artiklis mitmeid näiteid, kus naised räägivad, et naised pole sugugi rahul sellega, et nad rohkem teenivad. Mis ongi kummaline: et ühelt poolt nad tahavad rohkem teenida (kui mehed), mis annab neile rohkem võimalusi, ent teiselt poolt pole nad sellega üldse rahul.
Betsey Stevenson väidab, et naistel on küll palju raha, ent nad on segaduses, milline peaks olema nende roll. Üks paariteraapiaga tegelev psühholoog väidab, et kui mees teenib rohkem, käivad vaidlused perekonnas raha kulutamise üle, kui aga naine rohkem teenib, vaieldakse võimu üle, ehk selle üle, kes ja mida otsustab.
Ühe 2007. aasta uuringu põhjal teevad naised nädalas 12 tundi vähem kodutöid kui 40 aastat tagasi, samas mehed teevad kodutöid vaid 4,5 tundi rohkem. Kuhu jäävad need vahepealsed 7,5 tundi? Kahtlus on, et naised seda tööd ei tee, kuigi tahaksid seda teha, ja tunnevad end süüdi.
Mulle tuli see artikkel väga tuttav ette. Ma nägin kõrvalt, et minu eks Ingrid maadles täpselt sama asjaga: ühelt poolt tahtis ta teenida rohkem kui mina, ent teiselt poolt polnud rahul sellega, kui mina temast vähem teenisin. Küllalt perversne olukord, millele mina ei leidnudki lahendust, kuigi püüdsin seda otsida. Teisalt ega ma eriti vaeva ka ei näinud, sest see polnud minu probleem. Mind näiteks ei häirinud absoluutselt, et naine rohkem teenis. Mul oli pigem hea meel, kui nägin, et naine saab end tööalaselt teostada ja ka teenistus on korralik. Ma kohanesin ilusti sellise olukorraga, olin valmis võtma lisaks koduseid töid ja tundsin end väga hästi. Minu üllatuseks aga muutus naine kõrval üha närvilisemaks, ilmselt sellest, et tegelikult tahtis ka tema teha neid koduseid töid. Aga samas tahtis teha ka hästitasuvat palgatööd. Ta oli ikka väga puntras oma asjadega, ma küll püüdsin teda aidata, aga mis kummaline, ta ei soovinud ka seda, et teda aidatakse.
Ingrid pole kindlasti ainus selline naine. Täpselt samad probleemid olid tema korporatsioonikaaslasel Veronika Elmetil, kellega me elasime kunagi Tartus ühes majas (see oli 15 aastat tagasi) ja koguni ühes trepikojas ja kes käis aeg-ajalt meie juures kurtmas, kuidas tema mees, noor arst üldse ei teeni. Et arstide palgad on ikka väga väiksed jne. Kusjuures ta rääkis seda ka siis, kui mees oli ka seltskonnas. Ma nägin, kuidas mees tundis end ebamugavalt ja vajus üha enam kössi, mistõttu püüdsin olukorda lahendada nõnda, et ütlesin, et igal pool maailmas teenivad arstid väga hästi, nagu ka advokaadid ja küll ka Eestis saab see niimoodi olema. Mispeale hööritas Veronika vaid oma suuri silmi ja ütles, et tema seda küll ei jõua ära oodata. Mis oli üllatav, sest tema mees tegi kõvasti tööd ja pidevalt öövalveid, et rohkem teenida, lisaks ehitas töö kõrvalt Tartusse maja, ja ainus tänu oli vaid naise tänitamine.
Hiljem kuulsin Ingridilt, siis kui me olime juba Tallinna ära kolinud, et Veronika oli mehe asjad ukse taha tõstnud ja läks mehest lahku, kuna mees olevat öövalves olles teda ühe teise naisega petnud. Või, nagu veel hiljem välja tuli, tegelikult ei olnud ka petnud, aga Veronika oli sellele vaatamata mehe asjad ukse taha tõstnud, mistõttu mees koliski minema ja lahutas naisest ära. Ja elas pärast seda mõnda aega sootuks üksi, kuni leidis uue naise. Mille peale oli Veronika veel õnnetum ja painas Ingridit, et las Inno otsib talle EÜSist mõne uue mehe. Mina mõtlesin selle peale, et džiisös, sellist õnnetust nüüd seltsikaaslastele veel vaja!!! Hiljem olin veel enam üllatunud, kui sellestsamast Veronika Elmetist oli saanud paariterapeut. Mõtlesin, et appi!!! Minu meelest peaks ta ise abi saama, mitte teisi abistama, aga Eesti on kord juba selline imede maa, kus juhtub kurioosumeid nagu see, et kurjategijad juhivad riiki ja süütud istuvad vangis.
Irja on samuti alfa-emane, kui nii võib öelda, väga emantsipeerunud naine, ja seda juba mitmendat põlve, tema vanaema oli Eesti üks esimesi naiskoolidirektoreid ja tädi töötas end keskkooli matemaatikaõpetajana üles USAs. Irja puhul pole ma täheldanud sellist puntrasse jooksmist, isegi siis mitte, kui ta sai välismaalt suure päranduse (ma kujutan ette, et Ingrid oleks mind kodust välja tõstnud, nii härga täis läinud, kui ta oleks mingi päranduse saanud). Irja ütleb, et kannab heameelega seelikut edasi. Ja on rahul sellega, kui saame kõik otsused teha koos. Seejuures on tähelepanuväärne, et juba tema vanaisa ei teinud oma naisele mingeid takistusi karjääri tegemisel, ning juba vanaisa peres ei tuntud kehalist karistust, see on siis ligemale 100 aastat tagasi.
Oleme Irjaga arutanud, et kaasaegse feminismi üks põhilisi vigu on see, et naised üritavad iga hinna eest saada meesteks, ent see ei õnnestu, sest see on loodusega vastuolus. Naine pole loodud olema mees. Ta on naine ja peab jääma naiseks, isegi siis, kui teenib mehest rohkem. Tundub, et mehel on olnud lihtsam jääda meheks, kui on võtnud omale kodutöid ning isegi siis, kui teenib naisest vähem ja laseb naisel teha olulised otsused. Mees on olnud kohanemisvõimelisem. Kuigi naised on väitnud, et neile pole tulevikus enam mehi vaja, sest teadus võimaldab lapsi saada ka ilma meest omamata, on see ometi kaheldav, kui naised on sellisena üha õnnetumad. Nad siiski vajavad meest, selleks et olla naine. Kelleks nad on loodud.
Ma kujutan ette, et peagi hakatakse seda lausa koolitustel õpetama, kuidas olla kaasajal naine. Paljud naised on selle ära unustanud. Irja võiks sel teemal loenguid anda, ta on selle ala proff.
Kriitika puudumine on toonud stagnatsiooni
Mingis mõttes sarnaneb praegune Eesti ühiskond 1980ndate alguse NLiiduga. Kus siis oli ühiskonna kriitika pea olematu, ülikoolides olid kinni pandud koguni sotsiaalteaduskonnad, mis uurisid avalikku arvamust. Kiusati taga nn teisitimõtlejaid ja paljusid kirjanikke, kelle teosed levisid põranda all. Levinud oli kriitika tembeldamine ohtliku välisvaenlase propagandaks ning kõiki kritiseerijaid vaadati kui rahvavaenlasi, kes ihkavad oma kodumaa hukku. Kriitika puudumine tõi omakorda kaasa stagnatsiooni, kuna mitte keegi ei julgenud enam tähelepanu pöörata ühiskonna tegelikele probleemidele, mis oli plaanimajandusest tingitud majanduse kokkuvarisemine ning üheparteisüsteemi kriis. Samuti lämmatas igasuguse kriitika vastane võitlus initsiatiivi, keegi ei julgenud enam välja tulla uuenduslike ideedega, kuna seegi võidi tembeldada rahvavaenulikuks. Käibele tuli väljend: initsiatiiv on karistatav. Ometi on initsiatiiv olnud aegade hämarusest see hoob, mis on inimkonda edasi viinud. Initsiatiivi puudumine omakorda toonud kaasa ühiskonna kängumise.
Kas ei tule tuttav ette?! Ka Eestis tembeldatakse kõik kriitikud, kes midagi julgevad välja öelda, rahvavaenlasteks, või suisa Kremli käsilasteks ja keda hakkab jälitama ning pealt kuulama Kapo. Võimuliidu poliitilisi vastaseid tehakse maha, kasutades selleks valitsuse käsutuses olevat riigi ressurssi. Ainuõigeks on kuulutatud vaid üksainus poliitika ning üksainus mõtlemine, kõiki kõrvalekaldujaid peetakse kui mitte vaenlase käsilasteks siis vähemalt vaenlase kasuks tegutsejateks. Valitsus on suutnud samamoodi mõtlema panna ka meedia, mis on kaotanud igasuguse kriitikameele ning kiidab takka igale valitsuse otsusele, kartusest, et vastasel korral võib Eesti kaotada oma iseseisvuse, kuigi Eestist on saanud NATO ja Euroopa Liidu liige, millega seoses on eesti rahvas toonud ohvreid just selleks, et kindlustada iseseisvust ning võimaldada elada ilma pidevalt vaenlast otsimata ja kartmata. Ent nüüd, kus Eesti iseseisvus peaks olema kindlam kui kunagi varem, levitab valitsus nägemust, et Eesti isesesivus ripub ikka juuksekarva otsas. Mis hoiab inimesi samasuguses hirmu-õhkkonnas, nagu oli omane ka NLiidus 1980ndatel, kus jäi mulje, et vaenlane luurab iga põõsa taga ning sepitseb kodumaa õõnestamist. Sellises olukorras on loomulik, et inimesed on hirmul ja ei julge kõvasti rääkida ega midagi ette võtta, istuvad vaikselt oma säästude otsas ja hoiavad hinge kinni. Sest olukorras, kus vaenlane võib kohe-kohe maale tulla ning kõik ära võtta, pole ju mõtet investeerida mingisse ettevõtlusse. Kui pole teada, mis Eestist üldse saab.
Loomulikult on see šokk neile inimestele, kes lootsid, et Eestist saab normaalne Euroopa riik selles mõttes, et siin mitte ainult ei eksiteeri, vaid ka kaitstakse selliseid demokraatlikule ühiskonnale omaseid väärtusi nagu arvamuste ja mõtete, religiooni vabadus ning rahvusliku ning rassilise diskriminiseerimise puudumine. Tegelikkus on hoopis vastupidine, ning mis kõige absurdsem, selle asemel, et lahkuksid, või meelitataks lahkuma siia kunagi saabunud venekeelsed inimesed, sunnitakse lahkuma eestlasi, kes olude sunnil peavad asuma elama teistesse riikidesse ning suure tõenäosusega enam Eestisse elama ei naase. Eesti riik sarnaneb oma Euroopa kolleegidega vaid selle poolest, et siin tegutseb parlament ja valitsus ning ametisse pannakse president. Kõik muu on aga puudu. Eestis puudub täiesti arvamuste vabaduse kaitse. Näiteks blogijad, kes demokraatia lipulaevas USAs on samamoodi kaitstud nagu ajakirjandusväljaanded, on Eestis jäetud täiesti saatuse hooleks. Kelle kodusid otsitakse läbi ja parastatakse veel takkaotsa. Niisamamoodi kiusatakse lausa riiklikul tasemel taga neid, kes avaldavad arvamusi, mis lähevad ametlikust joonest lahku. Selline arvamuste paljusus, mis peaks demokraatlikus ühiskonnas olema kaitstud kui kõige suurem vara, olulisem kui presidendi institutsioon, on Eestis jäänud ilma igasuguse kaitseta. Mistõttu on üha sagedasemad juhtumid, kus inimesi võetakse vastutusele ja kuulatakse üle puhtalt nende arvamuste või veendumuste pärast ning välisriikide kodanikke, kes julgevad Eesti valitsuse suhtes kriitiliselt arvamust avaldada, ei lasta karistuseks lihtsalt maale.
Rääkimata vabadusest meelt avaldada. Igasugune meeleavaldus tembeldatakse juba eos riigivastaseks teoks ning selles osalejad pannakse vangi, umbes nagu sada aastat tagasi, kui demokraatlikud väärtused Euroopas alles kanda kinnitasid.
Mis mind kummastama paneb, on see, et sellised demokraatlikud maad kui ütleme USA või siis Põhjamaad vaatavad seda kõike pealt, nii Eestis kui ka Lätis, kus demokraatlikke väärtusi samamoodi jalge alla tallatakse, ning nii vaikides kiidetakse justkui kõik heaks. Ma ei saa aru, miks on see nii, kas tõesti usutakse, et nõnda jätkates suudab Eesti jätkuvalt säilitada oma nö imelapse positsiooni?! Kuigi kõik näevad, et see nii pole. Läti, mis imiteeris Eesti majandusmudelit, on praegu omadega täiesti pees. Ning Gruusia, mis kopeeris poliitilist mudelit, on kaotanud igasuguse tõsiseltvõetavuse, on muutunud maailmapoliitikas kahetsusväärseks "juhtumiks". Eesti "ime" on olnud teistest parem võimekus ehitada Potjomkini küla, mille fassaad on võõbatud küll ilusaks, ent mille sisemus on läbinisti mäda, millele on juhtinud tähelepanu Eesti olusid hästi tundev Soome ajakirjanik Sami Lotila. Ka eurotsooniga liitumise protsess on puhas potjomkinlus, kus vajalikud numbrid lihtsalt mehaaniliselt kokku aetakse, mõtlemata tagajärgedele, näiteks sellele, et Eestis saab peagi olema Euroopa kõige kallim toit, elekter ja autokütus. Eesti traagika on see, et see potjomkinlus ei avaldu kõigepealt mitte Eestis, vaid neis riikides, mis on suurte lootustega Eestist eeskuju võtnud, ent mis on selle tõttu ebaõnnestunud.
Kas ei tule tuttav ette?! Ka Eestis tembeldatakse kõik kriitikud, kes midagi julgevad välja öelda, rahvavaenlasteks, või suisa Kremli käsilasteks ja keda hakkab jälitama ning pealt kuulama Kapo. Võimuliidu poliitilisi vastaseid tehakse maha, kasutades selleks valitsuse käsutuses olevat riigi ressurssi. Ainuõigeks on kuulutatud vaid üksainus poliitika ning üksainus mõtlemine, kõiki kõrvalekaldujaid peetakse kui mitte vaenlase käsilasteks siis vähemalt vaenlase kasuks tegutsejateks. Valitsus on suutnud samamoodi mõtlema panna ka meedia, mis on kaotanud igasuguse kriitikameele ning kiidab takka igale valitsuse otsusele, kartusest, et vastasel korral võib Eesti kaotada oma iseseisvuse, kuigi Eestist on saanud NATO ja Euroopa Liidu liige, millega seoses on eesti rahvas toonud ohvreid just selleks, et kindlustada iseseisvust ning võimaldada elada ilma pidevalt vaenlast otsimata ja kartmata. Ent nüüd, kus Eesti iseseisvus peaks olema kindlam kui kunagi varem, levitab valitsus nägemust, et Eesti isesesivus ripub ikka juuksekarva otsas. Mis hoiab inimesi samasuguses hirmu-õhkkonnas, nagu oli omane ka NLiidus 1980ndatel, kus jäi mulje, et vaenlane luurab iga põõsa taga ning sepitseb kodumaa õõnestamist. Sellises olukorras on loomulik, et inimesed on hirmul ja ei julge kõvasti rääkida ega midagi ette võtta, istuvad vaikselt oma säästude otsas ja hoiavad hinge kinni. Sest olukorras, kus vaenlane võib kohe-kohe maale tulla ning kõik ära võtta, pole ju mõtet investeerida mingisse ettevõtlusse. Kui pole teada, mis Eestist üldse saab.
Loomulikult on see šokk neile inimestele, kes lootsid, et Eestist saab normaalne Euroopa riik selles mõttes, et siin mitte ainult ei eksiteeri, vaid ka kaitstakse selliseid demokraatlikule ühiskonnale omaseid väärtusi nagu arvamuste ja mõtete, religiooni vabadus ning rahvusliku ning rassilise diskriminiseerimise puudumine. Tegelikkus on hoopis vastupidine, ning mis kõige absurdsem, selle asemel, et lahkuksid, või meelitataks lahkuma siia kunagi saabunud venekeelsed inimesed, sunnitakse lahkuma eestlasi, kes olude sunnil peavad asuma elama teistesse riikidesse ning suure tõenäosusega enam Eestisse elama ei naase. Eesti riik sarnaneb oma Euroopa kolleegidega vaid selle poolest, et siin tegutseb parlament ja valitsus ning ametisse pannakse president. Kõik muu on aga puudu. Eestis puudub täiesti arvamuste vabaduse kaitse. Näiteks blogijad, kes demokraatia lipulaevas USAs on samamoodi kaitstud nagu ajakirjandusväljaanded, on Eestis jäetud täiesti saatuse hooleks. Kelle kodusid otsitakse läbi ja parastatakse veel takkaotsa. Niisamamoodi kiusatakse lausa riiklikul tasemel taga neid, kes avaldavad arvamusi, mis lähevad ametlikust joonest lahku. Selline arvamuste paljusus, mis peaks demokraatlikus ühiskonnas olema kaitstud kui kõige suurem vara, olulisem kui presidendi institutsioon, on Eestis jäänud ilma igasuguse kaitseta. Mistõttu on üha sagedasemad juhtumid, kus inimesi võetakse vastutusele ja kuulatakse üle puhtalt nende arvamuste või veendumuste pärast ning välisriikide kodanikke, kes julgevad Eesti valitsuse suhtes kriitiliselt arvamust avaldada, ei lasta karistuseks lihtsalt maale.
Rääkimata vabadusest meelt avaldada. Igasugune meeleavaldus tembeldatakse juba eos riigivastaseks teoks ning selles osalejad pannakse vangi, umbes nagu sada aastat tagasi, kui demokraatlikud väärtused Euroopas alles kanda kinnitasid.
Mis mind kummastama paneb, on see, et sellised demokraatlikud maad kui ütleme USA või siis Põhjamaad vaatavad seda kõike pealt, nii Eestis kui ka Lätis, kus demokraatlikke väärtusi samamoodi jalge alla tallatakse, ning nii vaikides kiidetakse justkui kõik heaks. Ma ei saa aru, miks on see nii, kas tõesti usutakse, et nõnda jätkates suudab Eesti jätkuvalt säilitada oma nö imelapse positsiooni?! Kuigi kõik näevad, et see nii pole. Läti, mis imiteeris Eesti majandusmudelit, on praegu omadega täiesti pees. Ning Gruusia, mis kopeeris poliitilist mudelit, on kaotanud igasuguse tõsiseltvõetavuse, on muutunud maailmapoliitikas kahetsusväärseks "juhtumiks". Eesti "ime" on olnud teistest parem võimekus ehitada Potjomkini küla, mille fassaad on võõbatud küll ilusaks, ent mille sisemus on läbinisti mäda, millele on juhtinud tähelepanu Eesti olusid hästi tundev Soome ajakirjanik Sami Lotila. Ka eurotsooniga liitumise protsess on puhas potjomkinlus, kus vajalikud numbrid lihtsalt mehaaniliselt kokku aetakse, mõtlemata tagajärgedele, näiteks sellele, et Eestis saab peagi olema Euroopa kõige kallim toit, elekter ja autokütus. Eesti traagika on see, et see potjomkinlus ei avaldu kõigepealt mitte Eestis, vaid neis riikides, mis on suurte lootustega Eestist eeskuju võtnud, ent mis on selle tõttu ebaõnnestunud.
Eurotoetused on tapnud Tartu Ülikooli ja Tartu linna
Nüüd veidi ka armsast Tartu linnast, samuti Tartu Ülikoolist, mille areng, nagu ka teadlased on märganud, on läinud viimastel aastatel isevoolu teed ja kahjuks väga ohtlikus suunas. Nagu ütles täna ETV hommikutelevisioonis kunstiakadeemia professor Toomas Tammis, on Tartu Ülikool kummalisel moel laienenud linnaäärsetele põldudele, samas on vana ülikooli keskus, kesklinn jäänud täiesti tühjaks. Ning nagu ütles arhitektuurikeskuse linnafoorumite projekti eestvedaja Kaja Pae, on sellise arengu põhjuseks eurotoetused, mille taotlemine pidi toimuma ruttu ning lihtsam oli linnaäärsetele põldudele karpe püsti panna kui ehitada midagi linna sisse.
Kahju on muidugi sellest, et selline arutelu toimub alles nüüd, kus kõik on juba tehtud, ja midagi muuta või aega tagasi keerata on ülimalt keeruline et mitte öelda võimatu.
Seda võis täheldada juba aastaid tagasi, et Tartu Ülikooli kummaline areng on hävitanud nii ülikooli kui ka Tartu linna. Praegune Tartu linn on selgelt kujunenud ülikooli ümber, ülikooli-keskseks, ülikooli teenindavaks. Ent olukorras, kus ülikooli asutused üksteise järel linna südamest välja kolivad, on linna keskus jäänud tühjaks. Ja kuivõrd loodus tühja kohta ei salli, on koha linna südames võtnud need, kes ülikoolist või üliõpilaskonnast kaugel.
Olen ise Tartus käies tähele pannud, et kesklinnas, näiteks Raekoja platsil kohtab üha vähem üliõpilasi, seal on koha sisse võtnud seltskond, mis pigem peletab sealt viimasedki üliõpilased. Ülikooli peahoone ümbrus on täiesti tühi, samas kui mina veel ülikoolis käisin, vähemasti esimestel aastatel on ülikooli ümbrus loengu vaheaegadel üliõpilasi täis, kes omavahel aktiivselt diskuteerisid ja maailma asju arutasid, ning need arutelud jätkusid hiljem legendaarsetes Tartu söögikohtades nagu Humal või Püss. Või isegi Volga. Nüüdseks Humalat enam pole, ja teised kohad on jäänud täiesti tühjaks, või käivad seal kõike muud kui üliõpilased.
Tartus elades täheldasin ise, et üliõpilaselu annab linnas ühe vähem tooni, mis oli minu jaoks kerge šokk, sest vana armas Tartu oli selline just üliõpilaslinnana. Mingist hetkest aga polnud tudengeid enam näha, küll aga täitusid tänavad igal sügisel autodega, mis näisid kõik midagi linnas otsivat. Selline sagimine katkes vaid nädalavahetustel ja suveajal. Ja pole ka ime, sest üle linna ning isegi linna äärde laiali puistatud ülikoolis pidid üliõpilased ostma omale autod, millega nad siis linnas edasi-tagasi ringi sagides õiget kohta otsisisid, või ühest loengust teise sõitsid. Isegi Tartu linnas vahepeal populaarsust kogunud jalgrattad kadusid vähehaaval linnapildist.
Selline areng on loomulikult kaugel klassikalisest ülikoolis ja selle vahetus ümbruses asuvast campusest. Mullegi üllatuseks on sellist arenguteed läinud Tallinna tehnikaülikool, mis varem oli üle linna laiali pillatud, ent mis on end keskendanud Mustamäe mändide alla. Kus nii õppehooned kui ühiselamud asuvad kõik koos. Mis loob sellise armsa ülikooli-linnaku tunde, mis annab omakorda võimenduse sünergia näol. Tartus saavad eri erialade tudengid kokku vaid tudengite kevad- ja sügispäevadel, näiteks paadirallil ning mõned aktiivsemad ka seltside või korporatsioonide kaudu. Ent laiem mass on kapseldunud igaüks oma kaarbikesse kuskil linna otsas, mis omakorda on hakanud tervet Tartu linna võõrutama ülikoolilinna staatusest. Tartut peetakse küll ülikoolilinnaks, ent seda ülikooli on linnas üha vähem märgata. Võtame kasvõi volbriöö, kus akadeemiliselt organiseerunud noored käivad korra sipsti läbi linna, pesevad Toomel Baeri pead ja kuulavad linnapea ning ülikooli rektori pöördumist, ent hiljem kaovad oma "urgastesse" ja pärast seda neid enam linnas ei näe. Ja linn täitub jumal teab kust kokku sõitnud tegelastega, kes kraaklevad, lärmavad ja jauravad. Ma olen käinud vaatamas, mis linnas volbriööl toimub, pärast rongkäiku. Ja ma ei tundunud oma Tartut ära. See polnud enam see linn, kuhu ma kunagi õppima tulin ja kus ma nautisin ülikooli peahoone ümbruse murul, või Toome mätastel ühiseid erutelusid eri teaduskondade õliõpilastega. See oli lihtne, sest kõik olid koos, ainult arstid olid kupatatud kusagile kaugele Nooruse tänavale. Ent vastupididelt lootusele, et ka arstid kunagi Toomele tagasi kolivad, on nüüd kõik kupatatud jumal teab kuhu. Mistõttu on peahoone ümbrusest kõik kadunud ja sellega on surnud nii see ülikool kui ka see linn, mis mind kunagi võlusid.
Ahjaa, põhjenduseks, miks see kõik sündis, tuuakse eurotoetused, mis tuli kiiresti ära kasutada ja mistõttu oli lihtsam panna linna äärde maha suuri karpe kui proovida midagi linna sisse ehitada või seal korda teha. Nojah, kui kunagi tõid majandusinimesed halvaks eeskujuks Jaapanit, kus vahepeal ehitati suisa teid ja sildu, mis mitte kuhugi ei viinud ning mis veelgi kurnasid majandust ja kogu ühiskonda, siis nüüd tundub, et suure eurorahaga on toetatud sama mõttetuid asju. Mis on tehtud vaid tegemise, mitte reaalse vajaduse pärast. Kus enne on asjad ära tehtud, ja alles siis mõeldud. Mistõttu võib Eestist, või kogu Ida-Euroopast saada tulevikus suurte tühjade karpide maa. Euro-karpide.
Kahju on muidugi sellest, et selline arutelu toimub alles nüüd, kus kõik on juba tehtud, ja midagi muuta või aega tagasi keerata on ülimalt keeruline et mitte öelda võimatu.
Seda võis täheldada juba aastaid tagasi, et Tartu Ülikooli kummaline areng on hävitanud nii ülikooli kui ka Tartu linna. Praegune Tartu linn on selgelt kujunenud ülikooli ümber, ülikooli-keskseks, ülikooli teenindavaks. Ent olukorras, kus ülikooli asutused üksteise järel linna südamest välja kolivad, on linna keskus jäänud tühjaks. Ja kuivõrd loodus tühja kohta ei salli, on koha linna südames võtnud need, kes ülikoolist või üliõpilaskonnast kaugel.
Olen ise Tartus käies tähele pannud, et kesklinnas, näiteks Raekoja platsil kohtab üha vähem üliõpilasi, seal on koha sisse võtnud seltskond, mis pigem peletab sealt viimasedki üliõpilased. Ülikooli peahoone ümbrus on täiesti tühi, samas kui mina veel ülikoolis käisin, vähemasti esimestel aastatel on ülikooli ümbrus loengu vaheaegadel üliõpilasi täis, kes omavahel aktiivselt diskuteerisid ja maailma asju arutasid, ning need arutelud jätkusid hiljem legendaarsetes Tartu söögikohtades nagu Humal või Püss. Või isegi Volga. Nüüdseks Humalat enam pole, ja teised kohad on jäänud täiesti tühjaks, või käivad seal kõike muud kui üliõpilased.
Tartus elades täheldasin ise, et üliõpilaselu annab linnas ühe vähem tooni, mis oli minu jaoks kerge šokk, sest vana armas Tartu oli selline just üliõpilaslinnana. Mingist hetkest aga polnud tudengeid enam näha, küll aga täitusid tänavad igal sügisel autodega, mis näisid kõik midagi linnas otsivat. Selline sagimine katkes vaid nädalavahetustel ja suveajal. Ja pole ka ime, sest üle linna ning isegi linna äärde laiali puistatud ülikoolis pidid üliõpilased ostma omale autod, millega nad siis linnas edasi-tagasi ringi sagides õiget kohta otsisisid, või ühest loengust teise sõitsid. Isegi Tartu linnas vahepeal populaarsust kogunud jalgrattad kadusid vähehaaval linnapildist.
Selline areng on loomulikult kaugel klassikalisest ülikoolis ja selle vahetus ümbruses asuvast campusest. Mullegi üllatuseks on sellist arenguteed läinud Tallinna tehnikaülikool, mis varem oli üle linna laiali pillatud, ent mis on end keskendanud Mustamäe mändide alla. Kus nii õppehooned kui ühiselamud asuvad kõik koos. Mis loob sellise armsa ülikooli-linnaku tunde, mis annab omakorda võimenduse sünergia näol. Tartus saavad eri erialade tudengid kokku vaid tudengite kevad- ja sügispäevadel, näiteks paadirallil ning mõned aktiivsemad ka seltside või korporatsioonide kaudu. Ent laiem mass on kapseldunud igaüks oma kaarbikesse kuskil linna otsas, mis omakorda on hakanud tervet Tartu linna võõrutama ülikoolilinna staatusest. Tartut peetakse küll ülikoolilinnaks, ent seda ülikooli on linnas üha vähem märgata. Võtame kasvõi volbriöö, kus akadeemiliselt organiseerunud noored käivad korra sipsti läbi linna, pesevad Toomel Baeri pead ja kuulavad linnapea ning ülikooli rektori pöördumist, ent hiljem kaovad oma "urgastesse" ja pärast seda neid enam linnas ei näe. Ja linn täitub jumal teab kust kokku sõitnud tegelastega, kes kraaklevad, lärmavad ja jauravad. Ma olen käinud vaatamas, mis linnas volbriööl toimub, pärast rongkäiku. Ja ma ei tundunud oma Tartut ära. See polnud enam see linn, kuhu ma kunagi õppima tulin ja kus ma nautisin ülikooli peahoone ümbruse murul, või Toome mätastel ühiseid erutelusid eri teaduskondade õliõpilastega. See oli lihtne, sest kõik olid koos, ainult arstid olid kupatatud kusagile kaugele Nooruse tänavale. Ent vastupididelt lootusele, et ka arstid kunagi Toomele tagasi kolivad, on nüüd kõik kupatatud jumal teab kuhu. Mistõttu on peahoone ümbrusest kõik kadunud ja sellega on surnud nii see ülikool kui ka see linn, mis mind kunagi võlusid.
Ahjaa, põhjenduseks, miks see kõik sündis, tuuakse eurotoetused, mis tuli kiiresti ära kasutada ja mistõttu oli lihtsam panna linna äärde maha suuri karpe kui proovida midagi linna sisse ehitada või seal korda teha. Nojah, kui kunagi tõid majandusinimesed halvaks eeskujuks Jaapanit, kus vahepeal ehitati suisa teid ja sildu, mis mitte kuhugi ei viinud ning mis veelgi kurnasid majandust ja kogu ühiskonda, siis nüüd tundub, et suure eurorahaga on toetatud sama mõttetuid asju. Mis on tehtud vaid tegemise, mitte reaalse vajaduse pärast. Kus enne on asjad ära tehtud, ja alles siis mõeldud. Mistõttu võib Eestist, või kogu Ida-Euroopast saada tulevikus suurte tühjade karpide maa. Euro-karpide.
kolmapäev, 28. aprill 2010
Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank ei tohiks Eestit veel eurotsooni lasta
Kuigi majanduslikult mõeldes oleks Eesti eurotsooniga liitumine hea (sama käib loomulikult ka Läti ja Leedu kohta), siis ei tohiks Euroopa Komisjon ja Euroopa keskpank veel Eestit eurotsooni lasta. Kohe põhjendan, miks.
Eesti, või õigemini selle valitsus on olnud, või käitub nagu koer, kes on valmis end, piltlikult öeldes surnuks hüppama, või kaela paigast sikutama, et kätte saada vorstitükike, mida peremees tema nina all hoiab, ja seda pidevalt kergitab, nii et koer seda kätte ei saaks. Samalaadne asi käib praegu Eesti liitumisel eurotsooniga, kus tingimused on masuaega arvestades otse põrgulikud, ent valitsus on sellele vaatamata otsustanud muudkui hüpata, tähele panemata seda, et inimesed kõrval kannatavad. Kus euro altarile toodavad ohvrid on selgelt ebaproportsionaalselt suured võrreldes eurost saadava võimaliku kasuga.
Ok, eestlane on harjunud kannatama, aga see pole vabandus selleks, et eestlast ikka ja jälle kannatama panna. Kui Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank võtavad Eesti eurotsooni vastu, siis nad justkui õigustavad selliseid kannatusi, mis lõhnavad otseselt inimõiguste rikkumise järele. Kus rahva keerulisse olukorda viinud riigi juhid võidakse tulevikus koguni kohtu alla anda. Kui Eesti nüüd eurotsooni vastu võetakse, legaliseeritakse kannatused ja fikseeritakse need veel pikkadeks aastateks ning inimestel puudub võimalus lähema kümnekonna aasta jooksul hinge tõmmata. See võib tähendada muu hulgas Eestist massilist väljarännet. Ning suurt suremust. Kuigi Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga ametnikel pole kohustust mõelda eesti rahva peale, ent inimlikult ilus oleks seda siiski teha. Lasta eesti rahval veidi hinge tõmmata ja kosuda enne euro-maratoni, kus paljud on sunnitud surnult tee kõrvale maha pudenema. Ja ma ei kujuta ette, kes need inimesed, nimetagem neid siis töötuteks või haigeteks, et kes need inimesed siis üles korjab.
Loomulikult on ka mitmeid majanduslikke argumente, mis räägivad euro kasutuselevõtu vastu. Esiteks valitsuse ühekordsed trikid eelarvega, mille kohta öeldi, et seda on teinud ka kõik teised. Kõige kuulsam trikitaja on olnud Kreeka, mille jamadega peavad nüüd maadlema kõik Euroopa riigid, maksma kinni seda trikitamist. Mistõttu on põhjust olla selliste trikitamiste suhtes väga ettevaatlik. Loomulikult võib siin öelda, et sellisel juhul ei pääseks enam naljalt keegi eurotsooni, aga tekib küsimus, kes võidab üha uutest ja uutest "kreekadest" sellest rahaliidus?! Sellest ei võidaks isegi need, kes seisavad veel ukse taga, sest kokkuvõttes tulevad uute liikmete nn eurotoetused ju ühest ja samast euro-rahakotist. Mis on ühine nii neil, kes eurotsoonis kui neil kes seal pole. Jamad eurotsoonis kahandavad võimalusi maksta välja misiganes eurotoetusi. Ilmselt pole kellegi huvides eurotsooni kollaps, millise võimalusega on juba spekuleeritud. Mis kasu oleks praegu Eesti vastuvõtmisest eurotsooni, kui mõne aasta pärast võib selguda, et Eesti vajab oma kohustuste katmiseks, näiteks arstide palkade või pensionide väljamaksmiseks, või siis töötute ülalpidamiseks miljardeid eurosid lisaraha?!
Teiseks muidugi Eesti suutlikkus tagada majanduslik areng. Praegust olukorda Eesti majanduses ei saa kaugeltki pidada normaalseks, sest ühelt poolt on teatud osa eraisikute ja ettevõtete säästud otsakorral, need on neelanud laenu tagasimaksed pankadele, teiselt poolt pole sääste omavad inimesed valmis neid investeerima, kuni olukord pole stabiliseerunud. Ent see stabiliseerumine võib kesta mitu aastat. Kus tööpuudus ja maksukoormus püsivad jätkuvalt kõrged ning majanduse struktuur hakkab alles kohanema muutustega. Võib võtta terve aastakümme, enne kui riik suudab koolitada välja majanduse uue struktuuri tarbeks vajaminevad spetsialistid. Võimalik, et euro kasutuselevõtu venimine aitab kiirendada majanduse kohanemist uue olukorraga. Sest euro kasutuselevõtt võib tekitada ajutise eufooria, mis lükkab edasi Eesti jaoks olulisi reforme, millena on enim nimetatud haridus- ning omavalitsusreformi. Mis siis maakeeli tähendab õpetajate palkade ja kooliõpetuse efektiivsuse tõstmist ning omavalitsuste tegevuskulude vähendamist. Mis peaks võimaldama suunada raha minupärast kasvõi töötute ümberõppe tarbeks, sest on selge, et olukorras, kus Eestis on hulganisti müümata kinnisvara, ja seda kogu maailmas, ei teki niipea vajadust varasemast tuttava suure hulga ehitajate järele. Ning niisama kodus istuda eesti mehepullid kah pikalt ei suuda. Neil on tegelikult kaks võimalust: kas minna kuritegelikule teele või õppida mõni muu tasuv amet. Esimene variant ei ole pikalt mõeldav, ning juba on üle Euroopa vangistatud palju eesti mehi, mistõttu jääbki see teine - ümberõpe. On selge, et euro kasutuselevõtuga seotud püksirihma pingutamise ajajärgul ei tule sellised ümberõpped kõne allagi. Valitsus soovitab küll asutada ettevõtteid, ent mis ettevõtlust sa teed, kui valitsus maksudena ja pangad intressidena kõik raha ära korjavad. Ettevõtluse aluseks on ikkagi säästud, ent olukorras, kus inimesed massiliselt pankrotis, tundub ettevõtjaks hakkamise soovitamine pigem inimeste üle irvitamisena. Või kui, siis soovitaks hakata ettevõtjaks hästi makstud riigiametnikel, sest sellega vabaneks oluline ressurss kogu ühiskonna jaoks.
Ning, last but not least, vaadata tasub Eesti positsiooni kaardil. Kuigi Eesti üritab end vägisi positsioneerida Põhjamaana, millel pole Läti ja Leeduga midagi ühist, on Eesti ikkagi üks kolmest Balti riigist, mis sai kiiremini turumajandusele üle mindud, paljuski tänu sidemetele soomlastega, ent kes sellele vaatamata on kaugel Soome või Rootsi ühiskonnamudelist. Olgem ausad, Eesti oli veel mõni aeg tagasi, ning on ka praegu veel suure osa maailma jaoks Venemaa, või osake Venemaast, mis mõni aeg tagasi eraldus. Mis ei ole samas üldse paha iseloomustus, sest praeguses kriisis nähakse just Venemaad kui üht maailma majanduse mootorit, koos Hiina ja Indiaga. Ent mis on siiski kaugel pikaajaliste demokraatliku ja turumajandusliku traditsiooniga riikidest nagu Soome või Rootsi. Eestlased küll irvitasid soomlaste üle, kelle areng oli aeglane, ent kelle tugeva vundamendiga ühiskond on kriisiga väga hästi toime tulnud. Eesti majandus on sama kiiresti alla tulnud nagu ta ka üles läks, ses mõttes sarnaneb Eesti rohkem Läti ja Leeduga. Ja see näitab ka nii Eesti kui teiste Balti riikide majanduste vähest stabiilsust ning suurt haavatavust, mis omakorda teeb neist riikidest praegu halvad eurotsooni kandidaadid. Eurotsoonile pole vaja võtta uut suurt riski, pigem tuleks nüüd kindla peale minna.
Kui aus olla, siis oli Eesti jaoks parim hetk liitumiseks eurotsooniga 2006-2007. aasta. Mil majanduslik olukord soosis sellist üleminekut. Ent kiirest kasvust eufooriasse sattunud Eesti valitsusel oli käimas võistlus tont teab kellega, ilmselt siis Läti või koguni Hiinaga. Kus peaminister Andrus Ansip ütles otse välja, et mingeid takistusi kiirele kasvule ei tehta, isegi kui see peaks tähendama euro kasutuselevõtust loobumist. See oli tolle hetke poliitiline otsus, mille eest peavad selle otsuse tegijad kandma nüüd poliitilist vastutust. Eurotsooniga liitumise edasilükkamine lihtsustab märkimisväärselt selle vastutuse kandmist.
Eesti, või õigemini selle valitsus on olnud, või käitub nagu koer, kes on valmis end, piltlikult öeldes surnuks hüppama, või kaela paigast sikutama, et kätte saada vorstitükike, mida peremees tema nina all hoiab, ja seda pidevalt kergitab, nii et koer seda kätte ei saaks. Samalaadne asi käib praegu Eesti liitumisel eurotsooniga, kus tingimused on masuaega arvestades otse põrgulikud, ent valitsus on sellele vaatamata otsustanud muudkui hüpata, tähele panemata seda, et inimesed kõrval kannatavad. Kus euro altarile toodavad ohvrid on selgelt ebaproportsionaalselt suured võrreldes eurost saadava võimaliku kasuga.
Ok, eestlane on harjunud kannatama, aga see pole vabandus selleks, et eestlast ikka ja jälle kannatama panna. Kui Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank võtavad Eesti eurotsooni vastu, siis nad justkui õigustavad selliseid kannatusi, mis lõhnavad otseselt inimõiguste rikkumise järele. Kus rahva keerulisse olukorda viinud riigi juhid võidakse tulevikus koguni kohtu alla anda. Kui Eesti nüüd eurotsooni vastu võetakse, legaliseeritakse kannatused ja fikseeritakse need veel pikkadeks aastateks ning inimestel puudub võimalus lähema kümnekonna aasta jooksul hinge tõmmata. See võib tähendada muu hulgas Eestist massilist väljarännet. Ning suurt suremust. Kuigi Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga ametnikel pole kohustust mõelda eesti rahva peale, ent inimlikult ilus oleks seda siiski teha. Lasta eesti rahval veidi hinge tõmmata ja kosuda enne euro-maratoni, kus paljud on sunnitud surnult tee kõrvale maha pudenema. Ja ma ei kujuta ette, kes need inimesed, nimetagem neid siis töötuteks või haigeteks, et kes need inimesed siis üles korjab.
Loomulikult on ka mitmeid majanduslikke argumente, mis räägivad euro kasutuselevõtu vastu. Esiteks valitsuse ühekordsed trikid eelarvega, mille kohta öeldi, et seda on teinud ka kõik teised. Kõige kuulsam trikitaja on olnud Kreeka, mille jamadega peavad nüüd maadlema kõik Euroopa riigid, maksma kinni seda trikitamist. Mistõttu on põhjust olla selliste trikitamiste suhtes väga ettevaatlik. Loomulikult võib siin öelda, et sellisel juhul ei pääseks enam naljalt keegi eurotsooni, aga tekib küsimus, kes võidab üha uutest ja uutest "kreekadest" sellest rahaliidus?! Sellest ei võidaks isegi need, kes seisavad veel ukse taga, sest kokkuvõttes tulevad uute liikmete nn eurotoetused ju ühest ja samast euro-rahakotist. Mis on ühine nii neil, kes eurotsoonis kui neil kes seal pole. Jamad eurotsoonis kahandavad võimalusi maksta välja misiganes eurotoetusi. Ilmselt pole kellegi huvides eurotsooni kollaps, millise võimalusega on juba spekuleeritud. Mis kasu oleks praegu Eesti vastuvõtmisest eurotsooni, kui mõne aasta pärast võib selguda, et Eesti vajab oma kohustuste katmiseks, näiteks arstide palkade või pensionide väljamaksmiseks, või siis töötute ülalpidamiseks miljardeid eurosid lisaraha?!
Teiseks muidugi Eesti suutlikkus tagada majanduslik areng. Praegust olukorda Eesti majanduses ei saa kaugeltki pidada normaalseks, sest ühelt poolt on teatud osa eraisikute ja ettevõtete säästud otsakorral, need on neelanud laenu tagasimaksed pankadele, teiselt poolt pole sääste omavad inimesed valmis neid investeerima, kuni olukord pole stabiliseerunud. Ent see stabiliseerumine võib kesta mitu aastat. Kus tööpuudus ja maksukoormus püsivad jätkuvalt kõrged ning majanduse struktuur hakkab alles kohanema muutustega. Võib võtta terve aastakümme, enne kui riik suudab koolitada välja majanduse uue struktuuri tarbeks vajaminevad spetsialistid. Võimalik, et euro kasutuselevõtu venimine aitab kiirendada majanduse kohanemist uue olukorraga. Sest euro kasutuselevõtt võib tekitada ajutise eufooria, mis lükkab edasi Eesti jaoks olulisi reforme, millena on enim nimetatud haridus- ning omavalitsusreformi. Mis siis maakeeli tähendab õpetajate palkade ja kooliõpetuse efektiivsuse tõstmist ning omavalitsuste tegevuskulude vähendamist. Mis peaks võimaldama suunada raha minupärast kasvõi töötute ümberõppe tarbeks, sest on selge, et olukorras, kus Eestis on hulganisti müümata kinnisvara, ja seda kogu maailmas, ei teki niipea vajadust varasemast tuttava suure hulga ehitajate järele. Ning niisama kodus istuda eesti mehepullid kah pikalt ei suuda. Neil on tegelikult kaks võimalust: kas minna kuritegelikule teele või õppida mõni muu tasuv amet. Esimene variant ei ole pikalt mõeldav, ning juba on üle Euroopa vangistatud palju eesti mehi, mistõttu jääbki see teine - ümberõpe. On selge, et euro kasutuselevõtuga seotud püksirihma pingutamise ajajärgul ei tule sellised ümberõpped kõne allagi. Valitsus soovitab küll asutada ettevõtteid, ent mis ettevõtlust sa teed, kui valitsus maksudena ja pangad intressidena kõik raha ära korjavad. Ettevõtluse aluseks on ikkagi säästud, ent olukorras, kus inimesed massiliselt pankrotis, tundub ettevõtjaks hakkamise soovitamine pigem inimeste üle irvitamisena. Või kui, siis soovitaks hakata ettevõtjaks hästi makstud riigiametnikel, sest sellega vabaneks oluline ressurss kogu ühiskonna jaoks.
Ning, last but not least, vaadata tasub Eesti positsiooni kaardil. Kuigi Eesti üritab end vägisi positsioneerida Põhjamaana, millel pole Läti ja Leeduga midagi ühist, on Eesti ikkagi üks kolmest Balti riigist, mis sai kiiremini turumajandusele üle mindud, paljuski tänu sidemetele soomlastega, ent kes sellele vaatamata on kaugel Soome või Rootsi ühiskonnamudelist. Olgem ausad, Eesti oli veel mõni aeg tagasi, ning on ka praegu veel suure osa maailma jaoks Venemaa, või osake Venemaast, mis mõni aeg tagasi eraldus. Mis ei ole samas üldse paha iseloomustus, sest praeguses kriisis nähakse just Venemaad kui üht maailma majanduse mootorit, koos Hiina ja Indiaga. Ent mis on siiski kaugel pikaajaliste demokraatliku ja turumajandusliku traditsiooniga riikidest nagu Soome või Rootsi. Eestlased küll irvitasid soomlaste üle, kelle areng oli aeglane, ent kelle tugeva vundamendiga ühiskond on kriisiga väga hästi toime tulnud. Eesti majandus on sama kiiresti alla tulnud nagu ta ka üles läks, ses mõttes sarnaneb Eesti rohkem Läti ja Leeduga. Ja see näitab ka nii Eesti kui teiste Balti riikide majanduste vähest stabiilsust ning suurt haavatavust, mis omakorda teeb neist riikidest praegu halvad eurotsooni kandidaadid. Eurotsoonile pole vaja võtta uut suurt riski, pigem tuleks nüüd kindla peale minna.
Kui aus olla, siis oli Eesti jaoks parim hetk liitumiseks eurotsooniga 2006-2007. aasta. Mil majanduslik olukord soosis sellist üleminekut. Ent kiirest kasvust eufooriasse sattunud Eesti valitsusel oli käimas võistlus tont teab kellega, ilmselt siis Läti või koguni Hiinaga. Kus peaminister Andrus Ansip ütles otse välja, et mingeid takistusi kiirele kasvule ei tehta, isegi kui see peaks tähendama euro kasutuselevõtust loobumist. See oli tolle hetke poliitiline otsus, mille eest peavad selle otsuse tegijad kandma nüüd poliitilist vastutust. Eurotsooniga liitumise edasilükkamine lihtsustab märkimisväärselt selle vastutuse kandmist.
Irjakeselt ka midagi ilusat, tigedate kommijate ärritamiseks
Et saaks päeva normi täis või nii :). Esiteks oli täna muidugi - jälle! - äraütlemata tore päev. Käisin Kääpal ja Obinitsas. Mis asjus, saate lugeda järgmise nädala lehtedest, aga väga vahva oli. Ma saan aru, et seda on raske uskuda, aga ma ei ole kohanud mitte ühtegi kurja või ebameeldivat võrukest. Kõik inimesed siin on väga armsad ja avatud ning nendega on lausa lust suhelda.
Aga ma pean kirjutama ka sellest, mis mulle täna hirmsasti nalja tegi. Nimelt ühe Delfi lugeja tõdemus, et Sami Lotila on kas haige või õhutab teadlikult vaenu. Mulle meenub seepeale mu hää sõber Johan Bäckman ja see, kuidas ka tema siseministeeriumi arvates kogu aeg vaenu õhutab, ning siit tekkis mõte ühes ettepanekuga - kas poleks nüüd õigemast õigem aeg ka Samile maaletulekukeeld kehtestada?
Sest vaatke, kui ropusti ta eestlasi sõimab? Tüübil pole austuse raasugi. Marko Pomerants, mis magad? ;)
Panen üles ka küsitluse, millal Sami maaletulekukeelu saab.
Aga ma pean kirjutama ka sellest, mis mulle täna hirmsasti nalja tegi. Nimelt ühe Delfi lugeja tõdemus, et Sami Lotila on kas haige või õhutab teadlikult vaenu. Mulle meenub seepeale mu hää sõber Johan Bäckman ja see, kuidas ka tema siseministeeriumi arvates kogu aeg vaenu õhutab, ning siit tekkis mõte ühes ettepanekuga - kas poleks nüüd õigemast õigem aeg ka Samile maaletulekukeeld kehtestada?
Sest vaatke, kui ropusti ta eestlasi sõimab? Tüübil pole austuse raasugi. Marko Pomerants, mis magad? ;)
Panen üles ka küsitluse, millal Sami maaletulekukeelu saab.
Tellimine:
Postitused (Atom)
