Tikuvõileivad ja muud säärased suupisted, mida vastuvõttudel sageli pakutakse on klassikaline sakuska, ehk viinakõrvane. Mida tarvitatakse napsi juurde. See on väga levinud komme Skandinaavias ja Venemaal, kus tarvitatakse ohtralt viina, peamiselt külma kliima tõttu. Muu alkohol lihtsalt jäätuks ära. Ning viina kõrvale on hea midagi hammustada.
Presidendi vastuvõtulaualt, nagu olen aru saanud, on varasem põhikomponent - viin - kadunud. Ent millegipärast on sakuska alles jäänud.
Presidendipaar on küll tegelenud aktiivselt kõiksugu tervislike eluviiside, muu hulgas tervisliku toitumise propageerimisega, ent millegipärast on aastapäeva vastuvõtulaual endiselt sakuska, mida ei saa sellisel kujul kuidagi tervislikuks pidada. Miks ei võiks vabariigi aastapäeva vastuvõtul, kui ta sellisena eksisteerib ja teda teles üle kantakse, ning mida suur osa rahvast (NB! Eriti lapsed, kes on hakanud järjest rohkem igasugu "snäkke" eelistama) jälgib, pakkuda toitu mis on toit. Inimesed ei toitu ju tikuvõileibadest! Selliselt annaks progageerida ka tervislikku toitumist. Pealegi on suur osa vastuvõtu külalistest kaugelt saabunud ning neil on kõhud tühjad. Mistõttu on tikuvõileivad justkui inimeste üle irvitamine.
NB! Nn rootsi laud (Smörgåsbord) on samuti sakuska, mida rootslased tarvitasid algselt viina kõrvale, ent millest on nüüdseks saanud kohati lausa põhitoit.
pühapäev, 21. veebruar 2010
laupäev, 20. veebruar 2010
Veel üks põnev blogi: Eesti noormees WWOOFib mööda Euroopat
Soovitan lugeda veel üht põnevat blogi, kus eesti noormees rändab mööda Euroopat läbi WWOOFi (World Wide Opportunities On Organic Farms) ning kirjeldab oma elu, sekka ka filosoofilisi mõtteid, näiteks usu teemadel, kus ta vaidleb padukonservatiivsete usklike ehk usufanaatikutega, kes püüavad inimest usule allutada, muutudes nõnda atraktiivseks võimudele, kellel on sama eesmärk: inimese allutamine. Mistõttu on vaieldav, kas neid nn fanaatikuid üldse usk huvitabki, või on see hoopis võim, mida on usu varjus kergem saavutada. Umbes nii nagu on hundil lambanahas lihtsam tallele ligi hiilida.
WWOOF kujutab endast võimalust töötada mahepõllumajanduse farmides üle kogu maailma, ja teenida selle eest ka väheke raha ning saada oma kõht täis. Paistab olevat päris huvitav alternatiiv praegusel masu-ajal noortele proovimiseks. Saab kõhu täis, maailma näha ja veidi taskuraha ka. Ning kohtuda paljude huvitavate inimestega. Mis sa hing rohkem ikka ihaldad.
Üks omapärane olümpia-blogi
Soovitan: Joosep Martinsoni fotoblogi. Põnev ülevaade olümpial toimuvast, läbi eestlase silmade.
reede, 19. veebruar 2010
Ansip nagu Saakašvili?
Kaukaasias on üks loll, ent agressiivne tegelane - Mihhail Saakašvili. Baltikumis on üks teine - Andrus Ansip, kes juba nõuka ajal koeri inimeste kallale ässitas. Ja kes, nagu näib, kardab nüüd oma elu pärast nii, et laseb oma turvad automaatidega relvastada, nendega, mida oleks kerge rõivastuse alla ära peita.
Siin on üks video ka sellest relvast, mis on mõeldud edaspidi Eestis tänaval inimeste tulistamiseks:
Peatage olümpia!
Kas te rakendaksite murtud kontidega looma ja paneksite ta enda heaks tööle? Ilmselt mitte, eks. Selle eest võidakse teid isegi karistada, kui loomapiinajat. Rahvusvaheline üldsus võitleb agaralt eri liiki loomavõistluste vastu, kuna neis võivad loomad viga saada. Äsja ahhetas pool maailma, kui nägi, millistes tingimustes Soomes karusloomi peetakse. Ent samal ajal kiitis kogu maailma avalikkus takka tele-ekraanil murtud roidega piinelnud nais-suusatajale, kes pärast finišit oimetuna kokku kukkus, nii et ma mõtlesin, et ta annab otsad.
Ma tahaks küsida, kas see on sport, mu kallid sõbrad?! Ja vastan ise: nalja teete?! Sport, vähemalt klassikaliste arusaamade järgi on eelkõige tervist taotlev tegevus või ala, kus siis aeg-ajalt võetakse üksteiselt mõõtu rahvusvaheliselt. Ent see, mis praegu toimub olümpiamängudel, on hoopis midagi muud. See pole isegi Jackass. See on sõda. Kus inimesed surevad, saavad haavata, ja haavatuna saadetakse rindele. See ei ole kindlasti sport. Kaugel sellest.
Mõned päevad tagasi oli siinsamas kohvikus juttu sellest, kuidas Eestist olümpiale saadetud Eveli Saue nuttis lahinal. Eveli blogist võib lugeda, kuidas ta vigase ja haigena võistles. Mul hakkas sellest noorest naisest väga kahju. Ja tippspordi köögipool, mida ta kirjeldab, on lausa masendav. Kas spordivaldkonna otsustajatel siis pole tõesti niipalju vahendeid, et lasta sportlastel korralikult terveks saada, enne kui neid võistlema saata?! Isegi Kristiina Šmigun oli kuuldavasti enne võistlemist haige. Haigena enda pingutamine võib aga tervisele suure põntsu panna.
Ma teen ettepaneku hakata boikoteerima olümpiamänge, mis on spordist valgusaastate kaugusel ja sarnanevad pigem Afganistani-operatsioonidega. See üleskutse võib paista naiivne, ja küllap arvatakse, et sellest ei muutu midagi, ent olukorras, kus inimeste tervis on niigi kehvas olukorras, ja seda üle maailma, ei tohiks riiklikult reklaamida enda piinamist, oma tervise kahjustamist. Sest mis kasu on suitsetamise, alkoholismi või muu sarnase enese piinamise vastu võitlemisest, kui riik eraldab suuri summasid samasuguse tervistkahjustava tegevuse promomiseks suurel areenil. Minu meelest peaks olema üleval lausa hoiatused: Olümpia tapab!
Peatage olümpia! Vähemalt sellisel kujul.
Üks küsimus-ettepanek ajakirjanduspraktika kohta ja Inno vastus
Saabus selline küsimus-ettepanek pressikonverentsi puudutava loo juurde:
Te võiksite mingi MTÜ või OÜ ära teha, sisse kirjutada nädalalehe tegemise kui kodanikuühiskonda -sõnavabadust - edendava üllitise. 90.aastate alguses oli Liivimaa Kuller lihtsalt üks nurka Tartus Postimehe toimetuses ja keegi ei vaidlustanud, et tegemist oli väljaandega. Tegelikult oleks aeg teha uus asi - mingi poolproletaarlase odav versioon Postimehest, kus oleks olemas kuulutuste osa jmt, nagu Korea autod on neile, kes Toyotat osta ei jaksa -, ma lööksin igal juhul kampa.
Inno vastus:
rahvusvaheline tava näeb ette, et ajakirjanik võib tegutseda ka vabakutselisena ja ei pea end igaks asjaks juriidiliselt vormistama. Tähtis on end registreerida ajakirjanikuna ja asi ants. Me Irjaga olime end ajakirjanikuna registreerinud sinna pressikonverentsile, kuskil polnud öeldud, et me küsimusi esitada ei tohi. Veel vähem, et selle eest võidakse välja visata. Ma olen oma elus käinud sadadel pressikonverentsidel, küll ajakirjandustudengina, küll eri väljaannete esindajana, küll lihtsalt ekspromt, ja sellist pulli pole küll varem näinud.
Antud juhul oli asi selles, et peaminister läks taaskord paanikasse ja ei osanud olukorda lahendada.
Te võiksite mingi MTÜ või OÜ ära teha, sisse kirjutada nädalalehe tegemise kui kodanikuühiskonda -sõnavabadust - edendava üllitise. 90.aastate alguses oli Liivimaa Kuller lihtsalt üks nurka Tartus Postimehe toimetuses ja keegi ei vaidlustanud, et tegemist oli väljaandega. Tegelikult oleks aeg teha uus asi - mingi poolproletaarlase odav versioon Postimehest, kus oleks olemas kuulutuste osa jmt, nagu Korea autod on neile, kes Toyotat osta ei jaksa -, ma lööksin igal juhul kampa.
Inno vastus:
rahvusvaheline tava näeb ette, et ajakirjanik võib tegutseda ka vabakutselisena ja ei pea end igaks asjaks juriidiliselt vormistama. Tähtis on end registreerida ajakirjanikuna ja asi ants. Me Irjaga olime end ajakirjanikuna registreerinud sinna pressikonverentsile, kuskil polnud öeldud, et me küsimusi esitada ei tohi. Veel vähem, et selle eest võidakse välja visata. Ma olen oma elus käinud sadadel pressikonverentsidel, küll ajakirjandustudengina, küll eri väljaannete esindajana, küll lihtsalt ekspromt, ja sellist pulli pole küll varem näinud.
Antud juhul oli asi selles, et peaminister läks taaskord paanikasse ja ei osanud olukorda lahendada.
Tõnis Lukas ei näinud vabakutselise ajakirjaniku suu sulgemises probleemi
Kirjutasin eile õhtul kirja haridusminister härra Tõnis Lukasele, kes jättis mulle eilsel pressikonverentsil märksa parema mulje kui näost oranži värvi Jürgen Ligi ja näost halli värvi Andrus Ansip. Ja küsisin temalt, milline on tema seisukoht selle kohta, et mul eile oma väikest, ent väga tähtsat küsimust küsida ei lubatud. Selline oli minu kiri:
Tere, lugupeetud härra Lukas
Kõigepealt kompliment. Jätsite tänasel valitsuse pressikonverentsil endast märksa parema mulje kui peaminister Ansip ja rahandusminister Ligi. Olite märksa otsusekindlam, julgem ja vabam.
Mul oleks Teile ka üks küsimus, millele paluksin vastust.
Tänasel pressikonverentsil tekkis situatsioon, kus vabakutselised ajakirjanikud, blogi Inno ja Irja kohvik pidajad Inno ja Irja Tähismaa soovisid esitada härra peaministrile küsimust, kuid pressikonverentsi juhataja Liina Lepik keelas neil seda teha, väites, et pressikonverentsil saavad küsimusi esitada vaid ajakirjandusväljaanded. Kui pärast pressikonverentsi uuesti küsida katsusime, küsides, mida on vabariigi valitsus teinud tööpuuduse vähendamiseks Eestis täna, siis kutsuti meile turvamees ja meil paluti lahkuda.
Küsimus Teile oleks järgmine: milline on Teie seisukoht, kas vabakutselistel ajakirjanikel peaks olema õigus vabariigi valitsuse pressikonverentsil (asjakohaseid) küsimusi esitada ning kas konverentsi juhatajal oli õigus meilt küsimuste küsimise õigust ära võtta, kuigi meid oli pressikonverentsile lubatud (me olime end eelnevalt registreerinud ning meile ei tehtud sisenemisel mingeid takistusi)?
Lugupidamisega
Irja Tähismaa
Vabakutseline ajakirjanik
Inno ja Irja kohvik
Tõnis Lukas on väga tubli mees, juba täna hommikul saabus vastus. See on selline:
Tere!
Tere, lugupeetud härra Lukas
Kõigepealt kompliment. Jätsite tänasel valitsuse pressikonverentsil endast märksa parema mulje kui peaminister Ansip ja rahandusminister Ligi. Olite märksa otsusekindlam, julgem ja vabam.
Mul oleks Teile ka üks küsimus, millele paluksin vastust.
Tänasel pressikonverentsil tekkis situatsioon, kus vabakutselised ajakirjanikud, blogi Inno ja Irja kohvik pidajad Inno ja Irja Tähismaa soovisid esitada härra peaministrile küsimust, kuid pressikonverentsi juhataja Liina Lepik keelas neil seda teha, väites, et pressikonverentsil saavad küsimusi esitada vaid ajakirjandusväljaanded. Kui pärast pressikonverentsi uuesti küsida katsusime, küsides, mida on vabariigi valitsus teinud tööpuuduse vähendamiseks Eestis täna, siis kutsuti meile turvamees ja meil paluti lahkuda.
Küsimus Teile oleks järgmine: milline on Teie seisukoht, kas vabakutselistel ajakirjanikel peaks olema õigus vabariigi valitsuse pressikonverentsil (asjakohaseid) küsimusi esitada ning kas konverentsi juhatajal oli õigus meilt küsimuste küsimise õigust ära võtta, kuigi meid oli pressikonverentsile lubatud (me olime end eelnevalt registreerinud ning meile ei tehtud sisenemisel mingeid takistusi)?
Lugupidamisega
Irja Tähismaa
Vabakutseline ajakirjanik
Inno ja Irja kohvik
Tõnis Lukas on väga tubli mees, juba täna hommikul saabus vastus. See on selline:
Tere!
Aitäh hea sõna eest! Samas mõistan ma pressikonverentsi juhi tegevusviisi. Küllap peab ta reeglistikust täpselt kinni. Arvan, et pressikonverentsi formaat näeb tõesti ette väljaannete esindajate osalust. Sellest siis küsimise kord. Ja Teid lasti ju passiivselt siiski osaleda, mis ei ole sugugi tavapärane. Ses mõttes mul korraldajatele etteheiteid ei ole.
On palju muidki foorumeid, kus kõik küsijad on teretulnud - näiteks tänane Haridusfoorum.
Tervitades Tõnis Lukas
Väga tore, aga ma ei saa ikkagi aru. Härra Lukas mainib mingit reeglistikku. Et on mingi reeglistik, mis määrab, kes tohivad Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil küsimusi küsida ja miks. Ja et me võime end õnnitleda, et meid üldse sisse lasti, mis polevat sugugi tavapärane.
Hmm, see tähendab siis seda, et kuskil peab olema mingi reeglistik? Mis määrab siis kindlaks, ma kujutan ette, kes on Eesti Vabariigis ajakirjanik ja kes ei ole. Sest ürituse nimi on ju pressikonverents, kas pole? Seega tähendab see seda, et sel võivad osaleda ajakirjanikud.
Teistes Euroopa Liidu riikides, näiteks Saksamaal, on tavaks, et ajakirjanikeks peetakse ka vabakutselisi ajakirjanikke. Näiteks see ajakirjanik, kes meiega intervjuud tegemas käis ühe suure väljaande tarbeks, oli Saksamaalt, ning tema oli vabakutseline. Ka Inno on vabakutseline ajakirjanik. Ma saan aru, et mina olen alles junts, õpin ametit, aga Inno on ju lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna, teda on õpetanud korüfeed Lauristin ja Vihalemm ja kes nad seal kõik olidki. Temal peaks ju ometi olema õigus Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil küsimusi küsida. Nagu kõigil vabakutselistel ajakirjanikel Euroopas.
Kuid, nagu härra Tõnis Lukas ütles, on mingi reeglistik. Ja mina kui noor hakkaja ajakirjandusjunts võtan nüüd selle imereeglistiku leidmise oma pühaks ülesandeks. Seal ürikus peaks siís kirjas olema, kes on Eesti Vabariigis ajakirjanik ja kes mitte. Ja sellele siis arvatavasti toetuski Vabariigi Valitsuse pressiesindaja Liina Lepik, kui ta ütles, et Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil tohivad küsimusi küsida vaid ajakirjandusväljaanded.
Küsimus on vaid selles, kus see reeglistik on? Kas keegi teab mulle niidiotsa kätte juhatada. Saatsin juba ka härra Lukasele uue küsimuse, kus ma selle reeglistikuga tutvuda saan. Näis, mis ta mulle vastab!
Seniks nägudeni!
Noor ja entusiastlik ajakirjanik Irja
On palju muidki foorumeid, kus kõik küsijad on teretulnud - näiteks tänane Haridusfoorum.
Tervitades Tõnis Lukas
Väga tore, aga ma ei saa ikkagi aru. Härra Lukas mainib mingit reeglistikku. Et on mingi reeglistik, mis määrab, kes tohivad Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil küsimusi küsida ja miks. Ja et me võime end õnnitleda, et meid üldse sisse lasti, mis polevat sugugi tavapärane.
Hmm, see tähendab siis seda, et kuskil peab olema mingi reeglistik? Mis määrab siis kindlaks, ma kujutan ette, kes on Eesti Vabariigis ajakirjanik ja kes ei ole. Sest ürituse nimi on ju pressikonverents, kas pole? Seega tähendab see seda, et sel võivad osaleda ajakirjanikud.
Teistes Euroopa Liidu riikides, näiteks Saksamaal, on tavaks, et ajakirjanikeks peetakse ka vabakutselisi ajakirjanikke. Näiteks see ajakirjanik, kes meiega intervjuud tegemas käis ühe suure väljaande tarbeks, oli Saksamaalt, ning tema oli vabakutseline. Ka Inno on vabakutseline ajakirjanik. Ma saan aru, et mina olen alles junts, õpin ametit, aga Inno on ju lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna, teda on õpetanud korüfeed Lauristin ja Vihalemm ja kes nad seal kõik olidki. Temal peaks ju ometi olema õigus Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil küsimusi küsida. Nagu kõigil vabakutselistel ajakirjanikel Euroopas.
Kuid, nagu härra Tõnis Lukas ütles, on mingi reeglistik. Ja mina kui noor hakkaja ajakirjandusjunts võtan nüüd selle imereeglistiku leidmise oma pühaks ülesandeks. Seal ürikus peaks siís kirjas olema, kes on Eesti Vabariigis ajakirjanik ja kes mitte. Ja sellele siis arvatavasti toetuski Vabariigi Valitsuse pressiesindaja Liina Lepik, kui ta ütles, et Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil tohivad küsimusi küsida vaid ajakirjandusväljaanded.
Küsimus on vaid selles, kus see reeglistik on? Kas keegi teab mulle niidiotsa kätte juhatada. Saatsin juba ka härra Lukasele uue küsimuse, kus ma selle reeglistikuga tutvuda saan. Näis, mis ta mulle vastab!
Seniks nägudeni!
Noor ja entusiastlik ajakirjanik Irja
Ust-Barguzini kalatehas ja Stenbocki maja
Eilne käik Stenbocki majja meenutas mulle aastatategaust reisi Venemaa Kaug-Itta koos soomlastest kolleegidega. Kellega koos tahtsime 1992. aasta sügisel intervjueerida Baikali järve äärse Ust-Barguzini linnakese kalatehase direktorit, kes pidi kohalike inimeste jutu järgi olema kõikse suurem niiditõmbaja. Otsisime mitu päeva võimalust tähtsa direktorihärra jutule pääseda, jõudsime oma otsaga isegi tema töökabineti ukse taha ja nägime ukse vahelt teda saali suuruses kabinetis võimsa kirjutuslaua taga istumas, kuni tema sekretär teatas meile, et direktor ei soovi meiega vestelda. Kõik. Soomlaste näod venisid muidugi pikale, et kuidas nii saab. Mina polnud eriti üllatunud, sest tegemist oli ikkagi Venemaa, endise Nõukogude Liiduga. Hea, et meid sealt üldse välja ei aetud.
Sama lugu oli eile Tallinnas Stenbocki majas toimunud pressikonverentsiga. Me Irjaga ei läinud sinna küll 7000 kilomeetri kauguselt, ent ikkagi, Rakverest, poolteist tundi autosõitu on paras ettevõtmine. Registreerisin end ja Irjat koguni valitsuse kodulehel internetis. Olime varakult kohal, käisime läbi turvakontrollist, võtsime pressikonverentsi ruumis kohad sisse. Kuni peaminister Andrus Ansipi esindaja Liina Lepik ütles, et meil pole õigust küsimusi esitada. Veelgi enam, meid aeti Stenbocki maja pressiruumist välja. Sellist asja ei juhtunud isegi Ust-Barguzini kalatehases, kuigi Soome ajakirjanikud nõudsid intervjuud päris häälekalt.
Eks see peegeldab ka praegust Eesti elu-olu. Väliselt paistab kõik justnagu läänes, tänavatel on ilusad autod ja majad on üle vuntsitud, ja välismaalastele osatakse teha head nägu, kus vaja, ent sisemiselt elab edasi Nõukogude Liit. Isegi riigijuhid on samad, mis NLiidu ajal. Need, kes demonstrantide peale koeri ässitasid, käituvad nüüd nagu Ust-Barguzini kalatehase direktorid. Ma ausalt öeldes ei imesta.
neljapäev, 18. veebruar 2010
Intervjuu Andrus Ansipiga
Video vaatamiseks klikka pildil või järgneval lingil: http://www.youtube.com/watch?v=hX-qhgcouc8.
Inno ja Irja tegid täna Stenbocki majas intervjuu peaminister Andrus Ansipiga. Videost on näha, kuidas Irja küsimuse peale tööpuuduse kohta kutsib pressiesindaja Liina Lepik kohale turvamehe. Inno jõuab esitada küsimuse maksumaksja raha kulutamise kohta reiside peale, mille peale Ansip nähvab, et lõpetage ära, ta pole maksumaksja raha reisidele kulutanud.
Rääbakast Nõmme turust on saanud muinasjutumaa
Nõmme turust Tallinnas, mis seises aastakümneid rääbakana, on viimase paari aastaga saanud tõeline muinasjutumaa, mis on täiesti võrreldav Tartu turuga.
Nõmme turult saab mida iganes: kodumaiseid kuldse reneti ja tellisaare õunu, peipsi sibulat, kohalikku küüslauku, hapukurki ja -kapsast ning muid aiasaadusi, külmutatud kodumaiseid mustikaid, maasikaid, vaarikaid, astelpajumarju, värsket kala, mett, linnuliha ja seda kõike palju soodsamate hindadega kui kuskil suures toidupoes või isegi Säästumarketis. Tõeline säästumarket, pealegi veel värske ja tervislik on turg. Oi, kuidas ma kadestan tallinlasi ja tartlasi, et neil on olemas selline turg.
Siin veel mõned pildid talvisest Nõmme turust:
Valitsus võltsis Haapsalu sadamat puudutavaid dokumente
Kohvikul on heameel tervitada kodanikuaktiivsuse kasvu Eestis, kus tuntud paadimüüja Viktor Siilats on avaldanud veebis infot korruptsiooni kohta Haapsalus, kus valitsusega seotud võimurid, nende seas Eero Pärgmäe (majandusministeeriumi asekantsler) ning Aivar Reivik (vabadussamba sihtasutuse juht) on saanud isiklikku kasu valitsuse-poolsest dokumentide võltsimisest seoses rahvusvahelise piiripuntiga.
Kuidas peaminister Ansip Irjale turvamehe kutsus
Olin täna omast arust entusiastlik ajakirjanik ja läksin Ansipi pressikonverentsile. Eks ikka sinna Stenbock'i majja, kus Ansip oma bandega ajakirjanikke jutlusi peab. Võtsin oma väikse märsi ja märkmikukese kaasa. Olin nii ärevil, esimene kord ikkagi ju, et ei saanud öösel korralikult magadagi. Vanasti kirjutasin öösiti märkmikukesse luuletusi, nüüd kirjutasin omast arust kõige olulisema küsimuse riigis täna: "Mida on Vabariigi Valitsus teinud täna tööpuuduse vähendamiseks riigis?"
Nii, tähendasin selle oma väikesesse märkmikukesse ilisti üles ja jäin rahulikult magama, sest olin täiesti veendunud, et hea ja aus peaminister Andrus Ansip sellele kindlasti vastab. Sest miks ta ei peaks siis vastama ühe noore ja entusiastliku ajakirjanikuhakatise küsimusele, mis põleb ka tuhandete eestimaalaste huulil: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TEINUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS RIIGIS??
Inno, mu autojuht ja kaameramees, ütles ka, et küsi julgesti, küll Ansip vastab. Ei tema juba vastamata jäta. Ja tegu ju niivõrd olulise küsimusega.
Avasin oma silmad juba kell üheksa, pool tundi enne mobiili äratuskella helisemist. Jõin kohvi, napsasin endale natuke süüa ning käsutasin ka Inno voodist ülesse. Ei jõudnud ära oodata, millal Vabariigi Valitsuse pressikonverentsile jõuan ja oma väikse küsimuse lugupeetud peaministrihärrale esitada saan.
Kohv joodud ja kõht täis, et pressikonverentsil kõht korisema ei hakkaks, hakkasime kella kümne paiku Tallinna poole sõitma. Igaks juhuks olime end aegsasti Vabariigi Valitsuse koduleheküljel ka ära registreerinud, nagu kord ja kohus ette näeb. Kirjutasime, et oleme Inno ja Irja Tähismaa ning et väljaanne, mida esindame, on Inno ja Irja kohvik.
Alguses laabus kõik kui lepse reega. Parkisime oma autokese Toompeale, jalutasime Stenbock'i majja ja kuigi jõudsime tervelt 26 minutit enne pressikonverentsi kohale, võttis allkorruse rahvas meid väga soojalt ja sõbralikult vastu. Blondi peaga tädi, kes võttis ära meie id-kaardid ja andis asemele külalisekaardi, ütles, et noh, mis siis ikka, kui jõudsite varem, siis jõudsite varem, eks minge siis saali. Näis, nagu meid oleks oodatud. Puudu olid vaid aurav kohvitassi ning soojad saiakesed. Turvameeski naeratas lõbusalt ning asetas meie asjad aupaklikult turvalindile, kus nad siis läbi valgustati. Ei mingit probleemi.
Olin ausalt öeldes eufoorias - Andrus Ansipi valitsus on tõepoolest demokraatlik, sest ei pelga vaba ajakirjandust, juhhei! Ja mina, noor ja entusiastlik ajakirjanikuhakatis olen Stenbock'i majas oodatud külaline! Säädsime end mõnusasti konverentsisaali mustadele toolidele istuma ning jäime teiste ajakirjanike saabumist ootama.
Kuid neid ei tulnud ega tulnud. Jõudsin juba mõelda, et vaat kus lops, teistele ajakirjanikele ei lähegi riigi asjad korda. Ja võib-olla ongi vahva, kui oleme vaid mina, Ansip ja minu kaameramees. Mina esitan talle oma väikse, ent väga tähtsa küsimuse, ja tema vastab sellele. Inno aga rikkus mu rõõmu ja ütles, et no BNS-i ajakirjanik ikka tuleb. Alati on tulnud.
Raisk, mõtlesin mina. Ok, oleme siis mina, minu kaameramees, Ansip ja BNS-i ajakirjanik. Seepeale ütles Inno, et Ansip ei tule üksi, peale tema on veel kolm ministrit ja valitsuse pressiesindaja.
Suutsin sellega kuidagi leppida, aga ühtäkki hakkas saali rahvast voorima. Tuli üks mustade prilliraamidega vanem tädi, kes seadis end tähtsalt esiritta istuma. Kaileen Mägi ETV-st, kes ütles, et see tal juba kaheksas aasta valitsuse pressikatel käia. Ja siis väga palju muid ajakirjanikke, keda ma ei tundnud, aga kes olid kõik väga viisakad ja tervitasid üksteist.
Siis tuli Ansip. Ja tema järel, hanereas Jürgen Ligi, Tõnis Lukas ja Jaanus Tamkivi. Nendega oli kaasas ka üks tumedapäine neiu, kelle kohta Inno ütles, et ta on Vahur Kersna elukaaslane. Kes pidi olema rahvuselt mustlane, nagu rääkis üks mu ajakirjanikust tuttav. Aga see selleks.
Mustlasneiu hakkas kohe konverentsi juhatama. Ta oli väga tähtis, nagu ise peaminister, ja vaatas kõigile kohalolevatele ajakirjanikele ülevalt alla. Kõigepealt andis mustlasneiu sõna Ansipile, seejärel Ligile, kolmandaks Lukasele ja neljandaks Tamkivile. Nad kõik rääkisid nii igavat juttu, et ma ei hakka seda siinkohal üle rääkima. Mu kaameramees paneb pärast video üles, siis saate ise näha, kui huvi peaks olema.
Aga mis oli huvitav! Jürgen Ligi nägi välja nagu surma vari, ta oli hirmkõhnaks jäänud ja meenutas pigem kotipoissi kui rahandusministrit. Samuti oli ta millegipärast näost oranži värvi ning seda kogu pressikonverentsi aja! Ja kui ta rääkis, siis ta hääl värises hirmsasti, ta takerdus oma sõnades ega vaadanud õieti ajakirjanike poolegi. Paistis, nagu tal oleks mingi suur mure. Mõtlesin endamisi, et ei tea, mis see võiks olla. Kas äkki sõnum tähtsatelt Euroopa onudelt, et eurot ei tulegi? Ja Ligi teab seda, see teadmine praeb tal sees ja küpsetab ta näo pooltoorete apelsinide värvi heleoranžiks, aga ta ei julge seda veel rahvale öelda? Sest seda eurot on ju hullu moodi ihaldatud, kohale meelitatud ja oodatud. Nagu hingeõnnistust, mida ei tule ega tule. Selle nimel on panditud ja kanditud vara, müüdud hingi. Ainult tapmine ja tagaajamine on veel puudu, aga küll jõutakse sellenigi, suuremad valimised ju veel ees.
Kui Ligi oli näost oranži värvi, siis Ansip oli näost tuhkhall. Ta silmad ei säranud. Ta keha oli kange ja kui mitte arvestada paari vihast pilku minu ja mu kaameramehe suunas, siis ta eriti ei pilgutanud ka.
Kõige parema mulje jättis Lukas, kel, tõsi küll, nagu Inno tähele pani, käsi väheke värises. Aga see oli minimaalne. Ja Lukas oli näost ikka inimese nägu, mitte nagu Ansip ja Ligi.
Kui ministrte pikad ja igavad tiraadid läbi said, andis mustlasneiu loa küsimusi küsida. Ajasimegi kohe kaameramehega käed püsti. Seepeale ütles mustlasenieu kõrgilt: "Valitsuse pressikonverentsil tohivad küsimusi küsida vaid ajakirjandusväljaanded". Meile ei antudki mikrofoni. Mis seal's ikka, mõtlesime kaameramehega, küsime siis oma küsimused pärast pressikonverentsi, kui ka vabakutselised ajakirjanikud nagu meie tohivad küsida.
Seni küsisid teised ajakirjanikud ja ma pean ütlema, et nad on vist liiga pikka aega konverentsidel käinud, sest ühtegi teravat küsimust sealt küll ei tulnud. Isegi mitte natuke teravat. Teravamatki. Ainult palved ministritele täpsustada neid jubedaid tiraade, mille nad olid äsja maha pidanud.
Õnneks lõppes konverents üsna pea, sest mustlasneiu kannatus katkes ning ta ütles, et kui rohkem küsimuis pole, siis on pressikonverents läbi. Ahaa, mõtlesin mina ja liikusin peaministri poole. Sest kui vabakutseline ajakirjanik ei tohi esitada oma küsimust pressikonverentsi ajal, siis pärast seda ta seda ikkagi tohib? Olime just härra Ansipi nina all, kui tige mustlasneiu meile tee peale ette astus.
Ütlesime talle, et soovime esitada küsimust. Et me oleme ka ajakirjandusväljaandest. Millisest, küsis tema. Inno ja Irja kohvikust, vastasime meie. Tema tegi selle peale vaid "mp-mp" ja raputas pead. Aga Andmekaitseinspektsioon ütleb, et me oleme ajakirjandusväljaanne ja teeb meile sel alusel ettekirjutusi, ei andnud mina alla. Seepeale mustlasneiu enam ei kõssanudki. Eeldas ilmselt, et ma sain asjast aru ega tekita probleemi.
Aga mina ei jätnud. Kui meid lubati konverentsile, siis meil on õigus ka küsimusi küsida. Milleks meid üldse sel juhul pressikonverentsile lubati, niisama, viksilt pingi peal istuma? Ei, sellega ma nõus pole, mõtlesin mina, ja küsisin peaministrilt, kes parajasti minu poole vaatas, oma väikse, ent väga tähtsa küsimuse: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TEINUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMSIEKS EESTIS???
Ja mida tegi seepeale peaminister? Ta keeras mulle selja.
Mustlasneiu aga kutsus seepeale turvamehe, kes oli seni koridoprinurgas passinud, ja käskis tal meid ära ajada. Turvamees tuligi meie juurde ja ütles karmilt: "Palun lahkuge!". Seda siis selle peale, kui olime küsinud peaministrilt kõige olulisema küsimuse tänases Eestis: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TENUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS EESTIS????
Paistab, et peaminister Ansipi jaoks pole tööpuudusest sooja ega külma, ega ta mulle muidu selga oleks pööranud ja ülbelt vastamata jätnud. Tegemist on ju kõige olulisema küsimusega, kõige põletavama probleemiga Eestis üldse ja see puudutab tuhandeid peresid, kus emad-isad töötuks jäänud ja kodud kaotanud. Kus päeva söögiraha pole võib-olla suurem kui nelikümmend krooni.
Kõigile neile peredele pööras peaminister Ansip täna demonstatiivselt selja.
Aga peame mõistma ka peaministrit. Kust ta meil alles tuligi? Lõuna-Aafrikast või Lõuna-Aasiast? Sapporost ja teistelt tähtsatelt väljamaavisiitidelt. Ei ole ju inimesel aega kõigega tegeleda. Paramatult tuleb teha mõned valikud. Kuna ta tahab sel aastal kindlasti veel ka Austraalia aborigeenide ja Aafrika bušmanite pool ära käia, siis tal lihtsalt ei jätku jaksu ja energiat pööbli ülepaisutatud muredega tegeleda.
Pakkisime kaameramehega asjad kokku ja lasime Stenbock'i majast jalga. Selgunud oli tõsiasi: Eesti Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel ei tohi vabakutselised ajakirjanikud küsimusi küsida. Nad võivad küll pingil istuda, pilti teha ja filmida, midagi märkmikussegi tähendada, aga suud nad lahti teha ei tohi. Veel parem, kui nad kleebivad endale suu peale kleeplindi, siis on kindel, et suu on lukus ja peaminister ja ministrid ei pea nende jaoks ebamugavatele küsimustele vastama.
Mis üheks jaoks ebamugav, see teise jaoks ülieluoluline. Seepärast oleme mina ja mu kaameramees järgmisel neljapäeval kui naksid traksid Stenbock'i majas tagasi.
Nii, tähendasin selle oma väikesesse märkmikukesse ilisti üles ja jäin rahulikult magama, sest olin täiesti veendunud, et hea ja aus peaminister Andrus Ansip sellele kindlasti vastab. Sest miks ta ei peaks siis vastama ühe noore ja entusiastliku ajakirjanikuhakatise küsimusele, mis põleb ka tuhandete eestimaalaste huulil: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TEINUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS RIIGIS??
Inno, mu autojuht ja kaameramees, ütles ka, et küsi julgesti, küll Ansip vastab. Ei tema juba vastamata jäta. Ja tegu ju niivõrd olulise küsimusega.
Avasin oma silmad juba kell üheksa, pool tundi enne mobiili äratuskella helisemist. Jõin kohvi, napsasin endale natuke süüa ning käsutasin ka Inno voodist ülesse. Ei jõudnud ära oodata, millal Vabariigi Valitsuse pressikonverentsile jõuan ja oma väikse küsimuse lugupeetud peaministrihärrale esitada saan.
Kohv joodud ja kõht täis, et pressikonverentsil kõht korisema ei hakkaks, hakkasime kella kümne paiku Tallinna poole sõitma. Igaks juhuks olime end aegsasti Vabariigi Valitsuse koduleheküljel ka ära registreerinud, nagu kord ja kohus ette näeb. Kirjutasime, et oleme Inno ja Irja Tähismaa ning et väljaanne, mida esindame, on Inno ja Irja kohvik.
Alguses laabus kõik kui lepse reega. Parkisime oma autokese Toompeale, jalutasime Stenbock'i majja ja kuigi jõudsime tervelt 26 minutit enne pressikonverentsi kohale, võttis allkorruse rahvas meid väga soojalt ja sõbralikult vastu. Blondi peaga tädi, kes võttis ära meie id-kaardid ja andis asemele külalisekaardi, ütles, et noh, mis siis ikka, kui jõudsite varem, siis jõudsite varem, eks minge siis saali. Näis, nagu meid oleks oodatud. Puudu olid vaid aurav kohvitassi ning soojad saiakesed. Turvameeski naeratas lõbusalt ning asetas meie asjad aupaklikult turvalindile, kus nad siis läbi valgustati. Ei mingit probleemi.
Olin ausalt öeldes eufoorias - Andrus Ansipi valitsus on tõepoolest demokraatlik, sest ei pelga vaba ajakirjandust, juhhei! Ja mina, noor ja entusiastlik ajakirjanikuhakatis olen Stenbock'i majas oodatud külaline! Säädsime end mõnusasti konverentsisaali mustadele toolidele istuma ning jäime teiste ajakirjanike saabumist ootama.
Kuid neid ei tulnud ega tulnud. Jõudsin juba mõelda, et vaat kus lops, teistele ajakirjanikele ei lähegi riigi asjad korda. Ja võib-olla ongi vahva, kui oleme vaid mina, Ansip ja minu kaameramees. Mina esitan talle oma väikse, ent väga tähtsa küsimuse, ja tema vastab sellele. Inno aga rikkus mu rõõmu ja ütles, et no BNS-i ajakirjanik ikka tuleb. Alati on tulnud.
Raisk, mõtlesin mina. Ok, oleme siis mina, minu kaameramees, Ansip ja BNS-i ajakirjanik. Seepeale ütles Inno, et Ansip ei tule üksi, peale tema on veel kolm ministrit ja valitsuse pressiesindaja.
Suutsin sellega kuidagi leppida, aga ühtäkki hakkas saali rahvast voorima. Tuli üks mustade prilliraamidega vanem tädi, kes seadis end tähtsalt esiritta istuma. Kaileen Mägi ETV-st, kes ütles, et see tal juba kaheksas aasta valitsuse pressikatel käia. Ja siis väga palju muid ajakirjanikke, keda ma ei tundnud, aga kes olid kõik väga viisakad ja tervitasid üksteist.
Siis tuli Ansip. Ja tema järel, hanereas Jürgen Ligi, Tõnis Lukas ja Jaanus Tamkivi. Nendega oli kaasas ka üks tumedapäine neiu, kelle kohta Inno ütles, et ta on Vahur Kersna elukaaslane. Kes pidi olema rahvuselt mustlane, nagu rääkis üks mu ajakirjanikust tuttav. Aga see selleks.
Mustlasneiu hakkas kohe konverentsi juhatama. Ta oli väga tähtis, nagu ise peaminister, ja vaatas kõigile kohalolevatele ajakirjanikele ülevalt alla. Kõigepealt andis mustlasneiu sõna Ansipile, seejärel Ligile, kolmandaks Lukasele ja neljandaks Tamkivile. Nad kõik rääkisid nii igavat juttu, et ma ei hakka seda siinkohal üle rääkima. Mu kaameramees paneb pärast video üles, siis saate ise näha, kui huvi peaks olema.
Aga mis oli huvitav! Jürgen Ligi nägi välja nagu surma vari, ta oli hirmkõhnaks jäänud ja meenutas pigem kotipoissi kui rahandusministrit. Samuti oli ta millegipärast näost oranži värvi ning seda kogu pressikonverentsi aja! Ja kui ta rääkis, siis ta hääl värises hirmsasti, ta takerdus oma sõnades ega vaadanud õieti ajakirjanike poolegi. Paistis, nagu tal oleks mingi suur mure. Mõtlesin endamisi, et ei tea, mis see võiks olla. Kas äkki sõnum tähtsatelt Euroopa onudelt, et eurot ei tulegi? Ja Ligi teab seda, see teadmine praeb tal sees ja küpsetab ta näo pooltoorete apelsinide värvi heleoranžiks, aga ta ei julge seda veel rahvale öelda? Sest seda eurot on ju hullu moodi ihaldatud, kohale meelitatud ja oodatud. Nagu hingeõnnistust, mida ei tule ega tule. Selle nimel on panditud ja kanditud vara, müüdud hingi. Ainult tapmine ja tagaajamine on veel puudu, aga küll jõutakse sellenigi, suuremad valimised ju veel ees.
Kui Ligi oli näost oranži värvi, siis Ansip oli näost tuhkhall. Ta silmad ei säranud. Ta keha oli kange ja kui mitte arvestada paari vihast pilku minu ja mu kaameramehe suunas, siis ta eriti ei pilgutanud ka.
Kõige parema mulje jättis Lukas, kel, tõsi küll, nagu Inno tähele pani, käsi väheke värises. Aga see oli minimaalne. Ja Lukas oli näost ikka inimese nägu, mitte nagu Ansip ja Ligi.
Kui ministrte pikad ja igavad tiraadid läbi said, andis mustlasneiu loa küsimusi küsida. Ajasimegi kohe kaameramehega käed püsti. Seepeale ütles mustlasenieu kõrgilt: "Valitsuse pressikonverentsil tohivad küsimusi küsida vaid ajakirjandusväljaanded". Meile ei antudki mikrofoni. Mis seal's ikka, mõtlesime kaameramehega, küsime siis oma küsimused pärast pressikonverentsi, kui ka vabakutselised ajakirjanikud nagu meie tohivad küsida.
Seni küsisid teised ajakirjanikud ja ma pean ütlema, et nad on vist liiga pikka aega konverentsidel käinud, sest ühtegi teravat küsimust sealt küll ei tulnud. Isegi mitte natuke teravat. Teravamatki. Ainult palved ministritele täpsustada neid jubedaid tiraade, mille nad olid äsja maha pidanud.
Õnneks lõppes konverents üsna pea, sest mustlasneiu kannatus katkes ning ta ütles, et kui rohkem küsimuis pole, siis on pressikonverents läbi. Ahaa, mõtlesin mina ja liikusin peaministri poole. Sest kui vabakutseline ajakirjanik ei tohi esitada oma küsimust pressikonverentsi ajal, siis pärast seda ta seda ikkagi tohib? Olime just härra Ansipi nina all, kui tige mustlasneiu meile tee peale ette astus.
Ütlesime talle, et soovime esitada küsimust. Et me oleme ka ajakirjandusväljaandest. Millisest, küsis tema. Inno ja Irja kohvikust, vastasime meie. Tema tegi selle peale vaid "mp-mp" ja raputas pead. Aga Andmekaitseinspektsioon ütleb, et me oleme ajakirjandusväljaanne ja teeb meile sel alusel ettekirjutusi, ei andnud mina alla. Seepeale mustlasneiu enam ei kõssanudki. Eeldas ilmselt, et ma sain asjast aru ega tekita probleemi.
Aga mina ei jätnud. Kui meid lubati konverentsile, siis meil on õigus ka küsimusi küsida. Milleks meid üldse sel juhul pressikonverentsile lubati, niisama, viksilt pingi peal istuma? Ei, sellega ma nõus pole, mõtlesin mina, ja küsisin peaministrilt, kes parajasti minu poole vaatas, oma väikse, ent väga tähtsa küsimuse: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TEINUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMSIEKS EESTIS???
Ja mida tegi seepeale peaminister? Ta keeras mulle selja.
Mustlasneiu aga kutsus seepeale turvamehe, kes oli seni koridoprinurgas passinud, ja käskis tal meid ära ajada. Turvamees tuligi meie juurde ja ütles karmilt: "Palun lahkuge!". Seda siis selle peale, kui olime küsinud peaministrilt kõige olulisema küsimuse tänases Eestis: MIDA ON VABARIIGI VALITSUS TENUD TÄNA TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS EESTIS????
Paistab, et peaminister Ansipi jaoks pole tööpuudusest sooja ega külma, ega ta mulle muidu selga oleks pööranud ja ülbelt vastamata jätnud. Tegemist on ju kõige olulisema küsimusega, kõige põletavama probleemiga Eestis üldse ja see puudutab tuhandeid peresid, kus emad-isad töötuks jäänud ja kodud kaotanud. Kus päeva söögiraha pole võib-olla suurem kui nelikümmend krooni.
Kõigile neile peredele pööras peaminister Ansip täna demonstatiivselt selja.
Aga peame mõistma ka peaministrit. Kust ta meil alles tuligi? Lõuna-Aafrikast või Lõuna-Aasiast? Sapporost ja teistelt tähtsatelt väljamaavisiitidelt. Ei ole ju inimesel aega kõigega tegeleda. Paramatult tuleb teha mõned valikud. Kuna ta tahab sel aastal kindlasti veel ka Austraalia aborigeenide ja Aafrika bušmanite pool ära käia, siis tal lihtsalt ei jätku jaksu ja energiat pööbli ülepaisutatud muredega tegeleda.
Pakkisime kaameramehega asjad kokku ja lasime Stenbock'i majast jalga. Selgunud oli tõsiasi: Eesti Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel ei tohi vabakutselised ajakirjanikud küsimusi küsida. Nad võivad küll pingil istuda, pilti teha ja filmida, midagi märkmikussegi tähendada, aga suud nad lahti teha ei tohi. Veel parem, kui nad kleebivad endale suu peale kleeplindi, siis on kindel, et suu on lukus ja peaminister ja ministrid ei pea nende jaoks ebamugavatele küsimustele vastama.
Mis üheks jaoks ebamugav, see teise jaoks ülieluoluline. Seepärast oleme mina ja mu kaameramees järgmisel neljapäeval kui naksid traksid Stenbock'i majas tagasi.
Tellimine:
Postitused (Atom)
